Unest, söögist, tissist

Mitte et need teemad poleks siit juba sada korda läbi käinud, aga väikeste lastega on elu pidevas muutuses ja muutused võiks ometigi üles tähendada. Mul on nimelt kombeks tagantjärele kõik halb unustada ja ainult head mäletada, järsku ma hakkaks muidu kolmandat last oodates arvama, et esimesed magasid paremini, kui nad seda tegelikult tegid. Ei, see kolmas on alles kunagi kaugemas tulevikus plaanis, aga seda rohkem ma ju selleks ajaks unustan 😛

Söök, tiss ja uni on kõik omavahel seotud, sestap need ühte postitusse panna tulebki. Ma kohe mõtlen, millest ja/või kellest oleks kõige targem alustada.

Olen maininud, et Poiss sööb nüüd väga hästi. Hommikul ja õhtul putru, lõunal ja pärastlõunal püreed. Viimane pudrupulber sai täna hommikul otsa, õhtul proovin talle nüüd kaerahelvestest teha. Saime Abikaasa emalt kohviveski ja puha, jahvatasin peenemaks. Samas Plika ei taha isegi nendest peenikestest putru süüa, Abikaasa oli eile osa tema pudrust ära söönud ja ütles, et kesti on palju. No vaatame, mis Poiss arvab, ehk oma hea isuga ikka sööb. Plika sõi hea meelega speltahelvestest putru, aga need said otsa ja mul muud vaja polnud, ei hakanud selle ühe asja pärast tellima… Mahering siis, kaerahelbed on ka sealt. Tundub, et nende kaerahelbed võib pudrumaterjali hulgast maha kanda, vähemalt Plika pudru puhul. No ehk Poiss sööb, tatratangu on mul veel ka…

Kui alguses sõi Poiss ainult magusat püreed, siis nüüd mulle tundub, et ta seda enam eriti ei tahagi, soolane läheb palju paremini kaubaks. Ma mõtlesin, et äkki ta lihtsalt pole näljane – pärast esimest und saab ju 220 g soolast, pärast teist und pakun magusat. Samas kui selle asemel soolast anda, siis läheks nagu küll… Ja samas  jällegi mitte nii suur purk kui enne – õigemini me saame selle purgi õhtu jooksul tühjaks küll, aga sel juhul läheb lõpp alles siis, kui peaks hakkama talle juba putru keetma. Aga magusat ei söö ta poole väiksematki ära. No ma ei tea 🙂 Magusa söömine on ju nagunii üle hinnatud, ma siis äkki ei pakugi talle enam seda? Ostan äkki mingi väiksema soolase variandi pärastlõunaks, mõne 4-kuuse variandi, 125 g vms… Ma mõtlen natuke, praegu tõi Abikaasa igatahes veel mõned magusad. Kui Poiss ei taha, siis Plika sööb need hea meelega ära, ta alati käib Poisi söötmise ajal nillimas ja nõuab ka tita toitu.

Aa, kamapalle või muid taolisi krõbuskeid pakume ikka ka. Neid ta pigem lutsutab ja laseb siis suust välja, aga mõne ilmselt sööb ikka täitsa ära. Leib ja Saib on tõelised hitid, neid nätsutab ja sööb lõputult. Hea lihtne ka kätte anda, ise siis toimetab, ei pea toitma. Ainult hiljem põrandalt puru kokku pühkima 🙂

Plika lemmiksöögid on Saib pasteedi või juustuga, makaronid, kartul ja kotlett 😀 Vähemalt neid ta nõuab. Kala maitseb ka. Igasugu suppe ja juurikaid sööb vahel väga hea isuga ja vahel üldse mitte. Igasugu magusat muidugi alati väga hea isuga.

Oeh, aga söögitegemisega on meil kehvasti. Mida soojemaks läheb ilm, seda vähem me viitsime. Kui jätta kõrvale pizza (mida ta on viimase kuu jooksul ikka kolm-neli korda kindlasti teinud), siis ma ei mäleta, millal Abikaasa viimati kodus süüa tegi. Ja mina, noh… Kui ma PEAN tegema, siis ma teen makarone. Nojah, need on vähemalt need Eesti mahedad täisteramakaronid 😀 Aga ikkagi. Mina muud teha ei viitsi. Kartuleid näiteks, need juba lähevad pehmeks ja kasvatavad võrseid – keegi lihtsalt ei söö neid. No varsti saab oma aiast juba värsket kartulit, see on teine tera. Seda ilmselt teeb küll ka pigem Abikaasa, aga see on nii maitsev, et on motivatsiooni teha.

Ahjaa, riisi taasavastasin ka enda jaoks. Seda on sama lihtne teha kui makarone – ma aurutan, ei pea kontrollima ega segama ega põhja kõrbemist kartma. Teen seda tavaliselt siis, kui koju on siginenud kotlette või liha või muud taolist, mis nõuaks seda põhilist kõrvale… Siis on riisi aurutada kõige mugavam. Abikaasa riisist suuremat ei hooli. Mina jumaldan riisi, aga ma ei oska sellest mingeid keerulisemaid asju teha, te võite mulle nüüd öelda, kuidas wok on kõige kergem asi maailmas… Ma ei viiiiiitsi. Ma lihtsalt ei ole söögitegemise natuur, nii nagu teile ei meeldi midagi muud teha. Ma pigem näiteks koristan 😛

Abikaasa toob töölt ka tihti süüa, siis me söömegi seda. Sihuke lugu siis. No suvi, eks. Küllap külmemal ja pimedamal ajal kokkame jälle rohkem.

Leiba ma ei viitsi üldse küpsetada enam, Abikaasa ei tohi kõrvetiste pärast süüa ja minust on saanud meeletu Saibi fänn. Seda läheb meil meeletult, tavalist saia ei osta tervislikkuse kaalutlustel enam ammu. Saib on niiii hea ja pehme… Ja hommikul peavad mul ikka olema kohv ja võileivad, ei saa minust pudruinimest, ehkki ma võin paar korda aastas innukalt uuesti proovida. Minu jaoks on maitsvad võileivad ja kohv lahutamatu osa positiivse hommiku emotsioonist, tehke või tina. Nii ma siis teen kõigepealt Plikale putru ja söön siis ise hiljem võikusid. Kui eriti laisk olen, teen Plikale ka leiba… See tähendab Saibi.

Isegi jäätist ei viitsi enam teha, oleme jälle ostnud. Samas see on vilets vabandus, et ei viitsi ja on keeruline – ei pea ju ise kondenspiima keetma, võib poest osta, on küll valgest suhkrust, aga kui teha tavalisest kondenspiimast ja Nopri vahukoorest, on igatahes kümme korda etem, kui poe lurrid, mida me jälle ostnud oleme. Nüüd sulas külmkapp ka üles ja külmetab seega paremini, ma võtan lähipäevil ennast kokku ja proovin jälle ise teha. Kui saaks lõpuks eraldi sügavkülma siia (ammu on jutt, et peaks, aga tegudeni kuidagi ei jõua), siis külmuks see jäätis kindlasti normaalselt ära ka.

Aga liikudes söögi juurest tagasi laste juurde, siis järgmiseks tissist. Plika jäi omal ajal tissi otsa magama ja miski hetk lõpupoole mulle tundus, et ta ei saa kunagi isu täis ja läksin iga kord jumala närvi – siis me ta ära võõrutasimegi. Alguses öistest, siis õhtusest, lõpuks hommikusest ka (sest hommikul on ju kõige olulisem kauem magada ja selle nimel oli vaja tissi pakkuda). No ma nagunii olin juba rase ka ja organism pidi puhata saama, lõppkokkuvõttes sai Plika tissi 1a2k ja minu meelest oli see täiesti piisav.

Poisiga olid mul suured plaanid, et saab nii kaua kui tahab. No et suuremana (1+) ainult hommikul ja/või õhtul – mitte rohkem, mitte päeval ja öösel. Aga et saagu kohe kaheaastaseni kui soovib. Tegelikult ma mõtlesin ikka juurde ka, et kui mul peaks ikka kõrini saama, siis…

Ja teate, mul on nüüd Poisiga ka vahel tunne, et appi, ta sööb nii kaua, ma enam ei jõua. Ehkki tegelikult see pole üldse NII kaua. Aga vist on kauem kui enne… Õhtuti just. Magama ta jääb muidu oma voodis ise, ehkki mulle tundub, et ta on hakanud rohkem vigisema selle juures. Vahel, kui on eriti väsinud, jääb juba tissi otsas ka. See selleks.

Ööd ei ole head. Liiga tihti ärkab ja ma ei viitsi koolitada. Me oleme nüüd otsustanud, et kui Abikaasal juuli esimeses pooles puhkus hakkab, siis kolin mina mõneks ajaks elutoa diivanile ja tuleb öine tissivõõrutus. Enne ei hakka pingutama, varajased ärkamised ja tööle minemised teeks asja keeruliseks. No ja puhkuseni on veel ainult kaks ja pool nädalat 🙂

Lõunaunedesse jäämine nõuab ka järjest pikemat kärutamist. Alguses jäi enamasti ise, siis kõigutasin viis minutit, siis kümme, nüüd enam kõigutamine ei kõlba, pean õues ringiratast sõitma. No veerand tundi tuleb ka vahel ära. Aga ma jällegi ei viiiiiiitsi midagi muuta… Sest see on ju nii valutu ja ta ikkagi jääb. Ja magab ilusti pikalt, kaks korda päevas. Pärast hommikust ärkamist on 2,5-3 tundi üleval, siis magab sama kaua… Siis on jälle sama kaua üleval ja magab 1,5-2,5 tundi. Õhtuti ma panen ta magama 20-21 paiku, olenevalt sellest, kui väsinud ta tundub. Hommikuti on hakanud vahel kauem magama, ükspäev oli meil siin rekordiline kolmveerand kaheksa äratuseks, tavaliselt aga ikka enne seitset.

Ma üritan tagajärjetult meelde tuletada, millal Plika päeval ainult üht und magama hakkas… Mitte ei tule meelde, blogist järele vaadata ka ei viitsi. Mäletaks nagu, et Londonis kohe algusest peale, aga ta oli siis ju alles 10-kuune, sama vana kui Poiss praegu, ei kujutaks kuidagi ette, et Poiss ühe unega hakkama saaks. No lapsed on erinevad ka. Ma igatahes endiselt mõtlen, et ma enne ei viitsi seda kärus unetamist ära võõrutada, kui Poisil ainult üks päevauni järel on. Ma usun, et see juhtub enne, kui ilmad väga külmaks lähevad, siis oleks suurt last juba ebamugav paksude riietega kärusse toppida.

Plika unekoolitasime vahepeal teist korda välja, aga nüüd on ta jälle veidi käest läinud – Abikaasaga rohkem kui minuga. Aga peamiselt paneb teda ikka Abikaasa magama. Ehkki vahel mulle tundub, et jälle on ta iga õhtu ära ja mina üksi pean laste magamisega mässama. Muidu polekski midagi, aga Plika ei saa aru, et kui ma Poisile tissi annan, siis tema peab teises toas oma asju tegema, räägi talle enne, palju tahad, otsi talle kui huvitav tegevus tahes, miski hetk on ta ikkagi magamistoa ukse taga “emme emme” karjumas, siis tuleb sisse, Poiss vahib söömise asemel teda, mina lähen närvi… Alati palun Plikat kõigepealt ilusti mitu korda, et mine teise tuppa, emme paneb venna magama ja siis tuleb ka. Enamasti ta ei kuula – irvitab näkku, ronib suure voodi peale ja lollitab. Lõpuks ma tavaliselt ikka karjun ja ähvardan teda vannituppa luku taha panna… See ei mõju ka enne, kui ma teen kehaga liigutuse, nagu hakkaks tõesti tõusma ja tulema (Poiss samal ajal tissi otsas, mäletate) – siis Plika põgeneb.

Nii kurb on, et ainult karjumine ja ähvardused mõjuvad, aga ma ei ole suutnud midagi paremat välja mõelda. Kui Abikaasa on kodus, siis on teine asi, aga mina üksinda nende kahega lihtsalt teisiti ei saa – just siis, kui Plika teeb midagi keelatut ja mina olen samal ajal Poisiga kinni. Ah, ma tean, ma peaks muul ajal Plikaga rohkem tegelema ja siis ta oleks üksi ka parem laps… Ikka viga minus, eks 🙂

No igatahes, magamine. Plika lõunauni on nihkunud ühelt pigem kahe-kolme peale. Ma enne ei viitsi panna, kui ta ikka haigutab ka. Vahel ta protesteerib kõvasti, aga enamasti ikka läheb. Hilisem lõunauni on selle poolest ka oluline, et siis ma saan õige varsti Poisi ka õue panna ja siis on endal vaba aeg – näete, praegu ka. Nii hea on rahus süüa ja blogi kirjutada 😛

No ja magama läheb Plika siis ka hiljem. No enne üheksat mitte kunagi, vahel ka kümme või isegi üksteist. Eks me sellepärast laseme nüüd nii kaua olla, et ta saab endaga rohkem ise hakkama ja meie saame ikka oma asju teha… Samas rahulikust filmiõhtust ja keelatud magusa salaja söömisest ju nii ikka midagi välja ei tule 😀 No aga suvi ja valge on ju, küll ta pimedamal ajal hakkab jälle varem minema.

Kui mina Plikat magama panen (Abikaasat pole siis reeglina kodus), siis ta jääb suht hästi. Ma muidugi väga vara ei viitsi ka, aga kui ma ükskord kümnest või veidi hiljem ta kiirelt pessu viin ja siis voodisse panen, on alati argument, et kell on nii palju, sa peaks ammu magama, ma laulan ainult ühe laulu ja siis lähen ära. ma ju ei viitsi pikalt 😀 Ja Plika jääb tavaliselt ilusti voodisse, ehkki magama jäämine võtab aega – vahepeal käib mõne korra toast väljas ka, kalli või tassi sisse vett nõudmas (tal on magamistoas oma notsuga tass, kus on alati vesi).

Kui Abikaasa on kodus, siis enamasti paneb tema Plikat magama ja teda ka nõutakse… Ja siis ta ikka räägib muinasjuttu ja läheb pikemalt ja Plika rohkem vist lollitab ka ja nõuab näiteks suurde voodisse – minuga ta ka korra nõuab, aga kui ma ütlen ei, siis jääb ikka oma voodisse. Tegelikult vahel ronib sealt salaja meie voodisse ka, kust me ta siis magama minnes avastame. Ja nüüd viimasel ajal läheb Poisi uni järjest kergemaks, mitu õhtut on Poiss ärganud ja nutma hakanud, kui Plikat magama panna. Pole just meeldiv.

Nojah, igatahes me ei viitsi veel kord unekooli ette võtta, ehkki absoluutselt igal õhtul, mil Plika jälle suuremalt jaurab ja meie närvid läbi on, siis mõtleme, et peaks. Aga nagu Poisi öise tissivõõrutuse plaanid on seotud Abikaasa puhkusega, siis Plika parema magamise plaanidel on ka oma tähtaeg – lastetuba 🙂 Sellega läheb veel kuu-paar, me Abikaasa puhkuse ajal hakkame tegema (meil remondiplaanid muutusid, aga sellest ühes teises postituses). Kui lastetuba valmis, siis ei saa Plika näiteks magama minnes enam nõuda suurde voodisse, see pole enam samas toas. Ja üldse siis rutiin ilmselt veidi muutub. Seni aga katsume niisama läbi ajada, sest nii hull veel pole, et midagi muuta või koolitada viitsiks.

Ahjaa, Poiss ja tiss… No mulle tundub, et kaks aastat küll välja ei venita. Praegu ta saab vahel päeval ka – no kui mulle tundub, et see aitaks, teeks tuju paremaks või nii. Vahel jälle ei saa üldse, kui meelde ei tule või kui ma pikemalt ära käin. Targad raamatud ju ikka ka soovitavad, et mingi piimanorm tuleks kätte saada… Nii et jah, kahe ja poole nädala pärast hakkame öiseid söömisi võõrutama, vähemalt aastani saab hommikul ja õhtul kindlasti, ilmselt vahel ikka päeval ka… Ja sealt edasi… Ausalt, ma arvan, et ma seekord ka kaua ei viitsi. Mida vähem ta tissi saab ja mida rohkem tavalist toitu sööb, seda vähem ma viitsin. No ehk tulevad veel mõned kuud peale, näis. Ma käigu pealt otsustan 🙂

Vot sellised lood on siis meie peres magamise ja söömisega. Mugavus maksab, me oleme väga mugavad. Teate ju küll seda ütlust, et kuni sa midagi muuta ei viitsi, pole olukord järelikult veel nii hull, järelikult asi toimib. No meil ongi praegu nii.