Aug 312011
 

Sain just teada, et üks tuttav perekond mõlgutab Šotimaale kolimise plaane. Laps on neil hetkel poolteist aastat vana – kuni tema koolieani oleks aeg otsustada, kas soovivad püsivalt jääda või mitte. Ise arvavad, et kui just hullu igatsust ei tule, siis jääks sinna.

Meil on juba mõnda aega suur Londoni-igatsus peal. Muidugi mitte kolimise mõttes, oh ei. See sai meile viimati väga selgeks, et kui pole just erialast hästi tasustatud tööd, siis on väikeste lastega Londonis elamine kallis ja mõttetu, Eestis on iga kandi pealt parem. Ja me ostsime ju oma kodu, mida on vaja sisse seada, nüüd on elu paigas. Aga niisama tahaks ju ikka Londonis külas käia, paar korda aastas vanu aegu meelde tuletada ja shopata.

Nüüd, pärast tuttavaga rääkimist, mõtlesime järsku: miks mitte? Kinnisvara ju tegelikult ei seo, selle saab välja üürida. Töö ja lasteaed on mõlemal pool, vahet pole. Laste kooli mineku aeg on alles see, mis tõsiselt seob, siis enam edasi-tagasi tõmmelda ei saaks. Ja kooli kindlasti Eestis, mitte UK-s.

Me lootsime, et saame oma säästudest vajaliku remondi ära teha. Reaalsus on see, et säästa suudame plaanitust vähem, remonti teha tuleb aga tunduvalt rohkem. Kui mu vanemahüvitis ära lõppeb, siis Abikaasa palgast me ära ei ela. Need säästud, mis meil selleks ajaks remondi jaoks kõrvale pandud on, oleksid teatud mõttes turvavõrk – kui Abikaasa pole selleks ajaks tasuvamat tööd leidnud ja mina ka kohe tööle ei saa, siis elaksime veel mõned kuud ära.

Ära elab muidugi, selles pole küsimustki. Küllap Abikaasa leiaks mingi hetk tasuvama töö. Küllap minagi leiaksin midagi. Vähemalt ots-otsaga kokku tuleks me ikka, nii võimekad oleme me küll, selles pole kahtlustki. Ma olen ju optimist, ma eeldan, et kõik läheb hästi. Nii et ma ausalt pole ülearu muretsenud, lihtsalt hoiame töökuulutustel silma peal.

Aga samas olen ma ka mõelnud, et praegust tööturgu arvestades on küll enam kui kahtlane, kui palju meil õnnestuks remondi jaoks kõrvale panna. Mis Abikaasasse puutub, siis erialaseid tööpakkumisi liigub vähe, mina ei tea üldse, mida teha tahaks, peaksin lihtsalt mingi töö otsima. Ja ma ei saaks ju kohe täiskohaga tööle minna, kui seda just osaliselt kodust teha ei saa – Poisile oleks see emotsionaalselt liiga suur muutus, ema ei saaks teda nii palju hoida ka, lasteaiakoht tuleks kõige varem kaheselt ja nii noorelt ma teda sinna nagunii saata ei tahaks.

Aga kui üürikski elamise välja? Koliks jälle mõneks ajaks UK-sse? Kindlasti mitte Londonisse, aga mõnda väiksemasse linna, kus üürid oleks odavamad. Kui sel kombel õnnestuks elamise kõrvalt ka midagi säästa, siis oleks sel mõttel ju täitsa jumet. Oleks hiljem, mille eest oma Eesti kodu remontida.

Ühesõnaga… Vaatame, mis elu toob. Kas Abikaasa leiab tasuvama töö, kas mina leian normaalse töö. Kui leiame, siis ei ole mingit mõtet kolida. Aga kui me siinsete sissetulekutega iga kandi pealt kokku hoides vaid laenu, maksud ja söögi suudaks kinni maksta, aga remondi jaoks mitte midagi säästa ei suuda, siis…

Siis me mõtleme seda kolimise plaani kohe väga tõsiselt uuesti.

Ma tean, et ema kitkub nüüd juba juukseid :P Ja no tõesti, see kõik on ainult mõttemõlgutus. Aga minu meelest kõlab see kõik täiesti reaalselt. Nii et nüüd sõltub kõik sellest, mis meist tööalases plaanis saab. Ja me teeme kohe kindlasti kõik endast oleneva, et ikka Eestis midagi normaalset leida. Kui ei leia, ehk siis on ette nähtud veel mõni aeg UK-s elada.

Elame, näeme.

  6 Responses to “Koliks jälle…?”

  1. ema kitkub juukseid ja õeke rõõmustab. karm elu…

  2. Miks mina kahe väikese lapsega säästmise eesmärgil ei koliks:
    – Arvestades, et Londonis tuleb lasteaedade eest kõva raha välja käia, siis 2 lapsega peab seal säästmiseks ikka väga hästi teenima. Kui just sa koduseks prouaks ei hakka :) Samas tahad sa ju endale karjääri/elukutset leida?
    – Väiksemates linnades ei ole palgad eriti märkimisväärsed ehk jälle väiksem võimalus säästmiseks.
    – Puudub tugivõrgustik perekondade näol. Lapsi pole kellegi hoolde jätta.
    – Kool hakkab juba 4-selt, keegi peab last sinna viima/tooma, aga kool lõppeb päeva aeg.

  3. Kindlasti mitte Londonisse. Ma arvan, et leiaks mõne väiksema koha, kus elu odavus on Londoniga võrredes suurem, kui palgad Londoniga võrreldes väiksemad. Kui keegi nüüd aru sai, mis ma öelda tahtsin :P

    Mina kindlasti kohe tööle ei läheks, oleks mõnda aega lastega kodune ja aitaks neil sisse elada. Mingi hetk otsiks ilmselt midagi poole kohaga vms.

    Koolikohustus on Šotimaal 5-aastastel. Kes teab, äkki koliks hoopis sinna? Nii ehk naa – kes teab, kaua me seekord olla tahaks, aastakese pärast äkki jälle Eestisse tagasi.

    Ja kui meie Eesti sissetulekud osutuks väga niruks, siis oleks ehk mõttekas isegi ilma säästmata mõnda aega võõrsil elada, kui seal elu lahedam oleks?

    Noh, ekstreemsustesse laskudes võiks ju elada võõrsil seni, kuni Eesti laen makstud, et kui elatustase selle ajaga ka paranenud pole, oleks vähemalt oma kodu olemas ja jääks vähemalt mingi raha üle, et seda korrastada. Aga nii pikalt ma kindlasti ära olla ei taha ja laste kooliajaks tahaks kindlasti Eestis tagasi olla ja üleüldse minevikukogemuse põhjal ilmselt pigem tahaks aasta-paari pärast jälle Eestisse tagasi.

    Ma tean üsna hästi, kuidas UK-s raha näppude vahelt kulub :P Eks tuleks enne hoolega uurida üüri hindu ja palgataset jne jne jne… Ja no tõenäolisemalt me siiski ei hakka kuskile kolima.

    Aga kes teab…

  4. päris julged mõtted kahe nii väikse lapse kõrvalt. aga kui hästi plaanida – miks mitte.

    samas, lapsepõlveaeg oleks su lastele ehk just eestis eriti tore? kuskil UK väikelinnas ridaelamuboksis pole seda idülli kindlasti pakkuda, mida eesti ja paljud sellega kaasnevad mälestused ja emotsioonid jätavad?

  5. Minu arust on lastel igal pool tore, kui nad saavad koos vanematega olla. Ei paku see Eesti nüüd küll midagi nii põhjapanevat, et mujale kolida ei tasuks. Pigem laiendab igasugune reisimine ja teistsuguse elu nägemine lapse (s.t eeskätt Plika) maailmapilti.

    Minul on enam-vähem sama vanusevahega lapsed kui Tikril. Kui vanem oli peaaegu kolmene ja noorem natuke üle aasta, elasime mitu kuud Prantsusmaal ja kohe seejärel Põhja-Soomes. Mees oli tööl, mina lastega kodus. Ja siiamaani (2 aastat hiljem siis) vanem laps meenutab seda mujal elamist.

    Ainus negatiivne aspekt oleks pikemalt välismaale kolimise juures minu jaoks turvavõrgustiku puudumine, s.t et seal naljalt mehega kahekesi restorani-kinno ei lähe, kuna pole kedagi, kelle hooleks lapsed jätta. Aga eks iga pere ise kaalub plussid-miinused läbi ja vaatab, kuidas kasulikum ja parem on. Nii kaua, kuni lapsed koolis ei käi, saab igasuguseid elumuutusi teha. Hiljem juba raskem, kui mitte öelda, et võimatu.

  6. Aga Soomes paljud vanemad inimesed, kellel oma lapselapsi ei ole, soovivad hakata kellelegi vanaemaks ja vanaisaks.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)