Aug 262011
 

Tähendab, kuni tänaseni ei joonistanud Plika mu meelest praktiliselt üldse. Kui talle pliiats ja paber kätte anda, siis vedas paar kriipsu või midagi ringi taolist ja see oli kõik. Talle meeldis rohkem ette öelda, mida joonistada tuleb, et teised siis seda teeks.

Aga täna külas käies hakkas Plika järsku päriselt joonistama. Tegi kõigepealt ringi ja siis seletas: nüüd silmad ja silmaaugud… Suu, käed, jalad, juuksed… Osadel piltidel ka nina ja isegi kulmud. Käed-jalad muidugi joonistas pea külge. No hämmastav igatahes, ma ei saa aru, kust see oskus järsku tuli. Teiste jälgimisest? Ema ütles, et tema on Plikaga palju niiviisi joonistanud, aga siis ikkagi ema joonistas ja Plika rohkem vaatas pealt. Teine variant, et äkki pühapäeval, kui Plika Abikaasaga seal sugulase pool käis, siis mõni vanematest lastest õpetas teda – nad olevat vahepeal omaette toas olnud ja muuhulgas ka joonistanud. Tuleb küsida, me vist pidime sinna homme sauna minema.

Oma lapse esimeste joonistustega on ka täpselt selline suhe, et kuni seda ise läbi elanud pole, seni ei oska neid “pilte” kuidagi hinnata. Ausalt, isegi mind, kes ma oskasin neid oodata, jätsid teiste samaealiste kriipseldused pigem külmaks. Aga nüüd, nähes pealt seda, kuidas Plika joonistab ja ise seletab, mida teeb – täiesti võrratu. Nii äge on oma lapse arengut jälgida.

Huvitav tähelepanek oli see, et ta joonistas inimesi nö pea alaspidi. Vedas ringi ära, siis tegi allapoole silmad, täitsa alla juuksed, üles jalad jne. Väga jabur, ma pole kunagi varem näinud, et keegi nii joonistaks.

Niisiis Plika esimesed “päris” joonistused, mõlemad on perepildid:

CIMG5091

Õhtul kodus, kui Poiss juba magas, andsin Plikale kätte paki rasvakriite. Seni olid tal ainult pliiatsid, sest need määrivad kõige vähem, aga kriidid olid ammu kingitud ja kuna polnud ohtu, et Poiss need endale suhu topiks, siis arvasin, et Plikale võiks need rohkem meeldida (külas olid vildikad, mis tekitasid muidugi kõige suuremat vaimustust – on aeg oma majapidamisse ka muretseda, aga ikka need, mis veega maha pestavad, Loodusperes vist müüdi, kui õigesti mäletan). Joonistas kohe kaheksa pilti. Ma igaühe puhul küsisin, mis seal peal on. Kõige vaimukam vastus oli: veel üks emme ja naljakas onu ja issi ka.

Väga lahe igatahes. Ma juba ammu ootasin, millal ta joonistama hakkab, joonistavad lapsed on lahedad (eriti muidugi siis, kui nad seda vaikselt omaette teevad :P)

CIMG5094

Aug 252011
 

Kui Pips üleeile küsis, kas nad võivad täna külla tulla, siis ma olin otse loomulikult rõõmuga nõus. Polnud mitu kuud näinud, remondiga oli vaja uhkeldada ja nii edasi.

Külaliste puhul on alati nii, et esiteks on rõõm lihtsalt nägemisest ja suhtlemisest, teiseks käib minu puhul sellega alati kaasas sama suur rõõm motivatsioonist kodu korralikult ära koristada. Vahel ma olen nii usin, et jõuan kogu aeg kõik korras hoida, alati aga mitte. Praegu oli täpselt selline seis, et ma muudkui üritasin koristada ja mingil määral õnnestus ka, aga mitte nii põhjalikult, kui oleks tahtnud. Nüüd oli siis põhjust ja viitsimist kogu elamine tolmuimejaga üle tõmmata, vannituba küürida, elutoa valget põrandat lapikesega hõõruda ja nii edasi.

Toad näitasin korra alguses ette küll, aga ilm oli nii ilus, et olnuks patt mitte õues olla. Nii me siis sättisimegi laua ja toolid tulevasele terrassile ning ülejäänud pool päeva sai tegeldud alkoholi tarbimisega (saan ju nüüd jälle üsna vabalt juua, ainult hommikune ja õhtune tissikord on alles), õgardluse ja jutustamisega.

Kuna Plika jättis lõunaune vahele, panime ta õhtul juba enne Poissi magama. külalised hakkasid samal ajal Tallinna poole sõitma, jõudsin nõud kohe ära pesta, Poisi panime ka magama, Abikaasa läks nüüd sauna ja minul on imeline vaba õhtu. Ma ei mäleta, millal lapsed viimati mõlemad pool üheksa magasid.

Sain eile oma UK-st tellitud raamatud kätte ja lugesin ühest pool läbi, lähengi nüüd edasi lugema. Õndsus!

Aug 232011
 

Leidsin just draftidest ühe jaanuari lõpus kirjutatud ja üles panna ununenud postituse, ajendatud vist foorumis aset leidnud arutelust, kus kirjutati kõigest, mis on pärast lapse sündi häirima hakanud. Üsna mitmete punktide puhul (tänaval ette jäävad vankrid, avalikus kohas kisavad lapsed) mäletan üsna hästi oma tundeid nii enne kui pärast laste saamist, nii et võrdlusmoment on omast käest võtta. Mõned teised asjad jälle ei häiri mind üldse, aga tuleb välja, et paljusid teisi küll.

…aga mille teadmine oleks minu maailmapilti avardanud ja laste(ga inimeste) suhtes leplikumaks ja mõistvamaks muutnud. Ehk siis soovituslik lugemine lastetutele silmaringi avardamiseks ning lapsevanematele meelde tuletamiseks, et teised inimesed ei käitu alati meelega lastevaenulikult, sageli lihtsalt teadmatusest.

  • Vankriga manööverdamine on keeruline, eriti kehvema ilma puhul (vihm, lumi jne). Vankriga emad ei roni tee peale ette sellepärast, et sulle närvidele käia – vanker on lihtsalt suur ja raske. Sinul jalakäijana on kümme korda lihtsam tee serva tõmmata! Samamoodi ei tasuks bussis vankreid vihaselt põrnitseda – usu mind, emad ei sõida võimalusel ühistranspordiga, lõbu pärast tipptunnil turule vms. Kui nad selle ristiretke juba ette võtsid, järelikult on vaja hädasti kuskile minna ja muud moodi ei saa. Järgmine kord vankrit nähes vaata parem, kas saad äkki hoopis kuidagi aidata – vankri kõrgetest astmetest üles saamine või lumevallist üle tõstmine on üksikule naisterahvale üsna keeruline tegevus. Enamasti saab sellega küll hakkama, aga kahekesi oleks tunduvalt kergem.
  • Nutt on beebide ainus viis oma vajadusi väljendada. Mõtle ise, kui sa ei saaks rääkida ega kirjutada, kui ainus võimalus oma vajadustest teada andmine oleks häälitsemine. Ka sina protestiksid sel juhul seda valjuhäälsemalt, mida ebameeldivam sul on. Iga ema üritab sättida oma käigud nii, et beebi sel ajal kärus magaks või üldse kodus kellegi hoole all oleks, aga vahel pole hoidjat võtta või pole kellaaja peale minekut võimalik muuta ega ära jätta. Beebid on nagunii ühed üsna ettearvamatud kujud ja nende nuttu/tahtmisi on teinekord üsna raske mõista. Keegi ei too oma last selleks avalikku kohta, et sulle närvidele käia, enamik emasid tunneb ennast väga kehvasti, kui ta siis kõva häälega nutab ning nad ei oska/suuda teda vaigistada. Ühesõnaga neil on sageli sama halb kui sul… Aga järelikult oli siis käik, mida ei andnud edasi lükata.
  • Kahesed ja vanemad on juba hoopis teine tera. Iseloomu näitamine on nende viis elu tundma õppida. See, kas laps ennast konkreetselt poes riiulite vahele röökides maha viskab, sõltub kindlasti mingil määral nii tema iseloomust kui ka kodusest kasvatusest, aga iga kahene jonnib vahel – seda ei anna ära hoida ka kõige ideaalsema kasvatusega, see on osa elust. Ja sageli on ainuõige neid jonnimisi taluda, et ta saaks aru – vanemad ei anna igale kapriisile järele, karjugu palju tahes. Kõrvalt kuulata on noil puhkudel muidugi häiriv, nii kõrvaltvaatajatel kui vanematel endil. Aga vahel paremat käitumisviisi lihtsalt pole.
  • Kui sa lähed külla perele, kus on väikesed lapsed, siis võiksid silmas pidada asju, mis lastetute perede külastamisel erilist tähtsust ei oma. Näiteks pese kindlasti alati käsi, enne kui titte katsuma lähed. Uuri, mis kellaajad oleksid tulemiseks sobilikumad, et need beebi unegraafikut ei häiriks – näiteks õhtuti, kui on vaja beebit magama panna, on reeglina ilma külalisteta kergem. Samas mõned tited jäävad probleemideta magama ka siis, kui külalised on kõrvaltoas. Ühesõnaga kõik sõltub lapsest ja emast, aga alati võiks üle küsida, kas hilisemad külla jäämised on ema meelest ok.
  • Igasugu kingituste puhul mõtle enne nende sobilikkusele ja praktilisusele. Paljud riided võivad olla väga nunnud, aga kandmiseks liialt ebamugavad. Paljud mänguasjad on küll silmale ilusad vaadata, aga arendamise koha pealt suur ümmargune null. Minule meeldib alati enne vihjeid küsida, mida võiks vaja minna. Või kui mingil põhjusel ei küsi, siis üritan oma loogikaga midagi praktilist leida. Kui tahad kaasa tuua söödavat meelehead, küsi kindlasti enne üle, mis maiuseid lapsele üldse lubatakse. Väiksematele ei taha paljud emad üldse magusat anda, suuremate laste puhul on alati kindla peale minek ökopoe kraam – garanteeritult igasugusest saastast ja lisaainetest vaba.
  • Kui oled autojuht ning autos on ka lapsi, siis ole liikluses ekstra tähelepanelik ja rahumeelne, isegi kui uljad manöövrid sulle muidu väga omased on ning varemalt ka sõbrale meeldisid. Pärast lapse sündi muutub enamik emasid liikluses ülimalt ettevaatlikuks, sest paljas mõtegi sellest, et lapsega midagi juhtuda võiks…
  • Üldisest suhtlusest. Pärast uue ilmakodaniku sündi uuri vanematelt, millal nad külalisi ootavad – mõned kutsuvad kõiki juba sünnitusmajja, et uhkusega oma maailmaimet demonstreerida, teised vajavad kõigepealt aega uue olukorraga harjumiseks ja ei soovi esimesed kuud üldse külalisi. Inimesed on lihtsalt erinevad, austa värskete vanemate soove. Helistamise asemel on alati kindlam sõnum või e-mail saata (kui muidugi just midagi eriti pakilist pole). Jah, see on eelkõige ema teha, et telefon kriitilisteks hetkedeks hääletu peale panna, nt last magama pannes jm, aga see sageli ununeb. Kõik emad on vist vähemalt korra elus tundnud frustratsiooni, kui pikad ponnistused beebi magama saamiseks nullib tuppa unustatud mobiil, mis kõige ebasobivamal ajal helisema hakkab. Mida väiksem beebi on, seda vähem ma suvalisel ajal helistama kipun – pigem saadan sõnumi või üritan interneti kaudu ühendust saada. Nii ei häiri ma lärmava telefoniga pisitita ning tema vanemate toimetusi – sõnumit või meili saab lugeda siis, kui on sobiv hetk – siis saab mulle juba ise tagasi helistada. Kindlasti ei helista ma beebi vanematele peale kaheksat-üheksat õhtul, kui ma just enne kindlalt ei tea, et see ei häiri. Samamoodi võiks suhtuda mõistvalt sellesse, kui MSNi vestlus igasuguse selgituseta äkitselt pooleli jääb – beebi nutu peale reageerides pole aga alati eelnevalt seletusi jagada. Kõik see käib kõige rohkem päris pisikeste beebide kohta – mida aeg edasi, seda paremaks asi läheb.

Jah, tõsi, on ka neid emasid, kes iga päev oma titega kaubanduskeskuses hängivad, kes jalutavad tänaval vankritega kolmekesi reas, nii et terve tee on blokeeritud ja mööda pääseda on üsna võimatu, kes oma pisikesi lapsi igasugu kontsertitele kaasa veavad (selle asemel, et lapsehoidja leida), kus nood kindlasti mingi hetk nutma hakkavad, kes ei üritagi oma lapsi kasvatada ja lasevad neil absoluutselt kõike teha… Neid vaatavad hukkamõistvalt ka teised emad. Aga igasugu nõmedikke ja rahurikkujaid on ka lastetute inimeste hulgas, nii et fair enough. Enamik emasid siiski ei ürita teile meelega vankriga ette sõita ega too oma karjuvat last avalikku kohta spetsiaalselt kaaskondsete häirimiseks.

Kindlasti annaks siia listi veel igasugu asju lisada. Mul endal oleks sellist postitust kunagi lastetuna igal juhul huvitav ja informeeriv lugeda olnud. Ehk oleksin pärast selliste asjade teadmiseks võtmist natuke mõistvam olnud… Aga võib-olla ka mitte :D

Aug 232011
 

Mind nii kohutavalt häirib, et Blogger ei võimalda kommentaaridest midagi otsida. Praegu tahaks üle kontrollida, kas ühe nimega inimene on mind kunagi kommenteerinud, aga ei saa. No krt!

Ausalt, ma kolin WordPressi. Ma olen selle juba ammu ära otsustanud. Aga veebipõhisesse ei taha ja oma serverid-värgid nõuavad veidi rohkem majandamist. Sellega saaks kah hakkama, aga ma endiselt pole leidnud kujundust, mis mind nii välimuselt kui muutmise võimalustelt igakülgselt rahuldaks, lisaks pole ma siiani suutnud selgeks mõelda privaatsuse piiri – kui palju parooli alla, kui palju nimesid alles jätta. Sest ausalt, mida edasi, seda ettevaatlikumaks ma muutun. Paraku.

Kavatsen kogu vana blogi uude kohta kaasa võtta ja kolimise käigus kõik vajalikud parandused sisse viia. Tahan, et kõik oleks ühes kohas ja minevik rohkem või vähem avalikult näha, samas mõelda hoolega tulevikule, lastele, google’i otsingule jne. Kogu mineviku teksti muutmine on nii töömahukas, et ma tahaks seda teha vaid ühe korra, mitte nii, et kui tulevikus privaatsuspiir nihkub, siis jälle kõik üle käia või täitsa ära varjata.

Raske on see blogikirjutaja elu, ah :D

Küll ma välja mõtlen.
Aug 222011
 

Morme leidis, hindamatu :D

Sleep Training – A Baby’s View

OK, here’s my situation. My Mommy has had me for almost 7 months. The first few months were great–I cried, she picked me up and fed me, anytime, day or night. Then something happened. Over the last few weeks, she has been trying to STTN (sleep through the night). At first, I thought it was just a phase, but it is only getting worse. I’ve talked to other babies, and it seems like it’s pretty common after Mommies have had us for around 6 months. Here’s the thing: these Mommies don’t really need to sleep. It’s just a habit. Many of them have had some 30 years to sleep–they just don’t need it anymore. So I am implementing a plan. I call it the Crybaby Shuffle.

It goes like this:

Night 1–cry every 3 hours until you get fed. I know, it’s hard. It’s hard to see your Mommy upset over your crying. Just keep reminding yourself, it’s for her own good.

Night 2–cry every 2 hours until you get fed.

Night 3–every hour.

Most Mommies will start to respond more quickly after about 3 nights.

Some Mommies are more alert, and may resist the change longer. These Mommies may stand in your doorway for hours, shhhh-ing. Don’t give in. I cannot stress this enough: CONSISTENCY IS KEY!! If you let her STTN (sleep through the night), just once, she will expect it every night. I KNOW IT’S HARD! But she really does not need the sleep, she is just resisting the change. If you have an especially alert Mommy, you can stop crying for about 10 minutes, just long enough for her to go back to bed and start to fall asleep. Then cry again. It WILL eventually work. My Mommy once stayed awake for 10 hours straight, so I know she can do it.

Last night, I cried every hour. You just have to decide to stick to it and just go for it. BE CONSISTENT! I cried for any reason I could come up with. My sleep sack tickled my foot. I felt a wrinkle under the sheet. My mobile made a shadow on the wall. I burped, and it tasted like pears. I hadn’t eaten pears since lunch, what’s up with that? The cat said “meow”. I should know. My Mommy reminds me of this about 20 times a day. LOL. Once I cried just because I liked how it sounded when it echoed on the monitor in the other room. Too hot, too cold, just right–doesn’t matter! Keep crying!! It took awhile, but it worked. She fed me at 4am. Tomorrow night, my goal is 3:30am. You need to slowly shorten the interval between feedings in order to reset your Mommies’ internal clocks.

P.S. Don’t let those rubber things fool you, no matter how long you suck on them, no milk will come out. Trust me.

Aug 222011
 

Poiss oli eile väikese palaviku tõttu tavalisest virilam ja sülekam. Õhtul sai ta veidi enne kaheksat magama pandud, hommikul ärkas 5.20, aga jäi pärast tissi meie voodisse edasi magama ja ärkas… Kell üheksa!!! Siis oli rõõmus lalin, mängis tükk aega magamistoas ja veerand tundi hiljem ärganud õega, sõi kohutava hunniku kaerahelbeputru ja pärast seda, kui ma paar väiksemat kisa ära lahendasin, mängisid nad Plikaga kahekesi pikalt ja vaikselt oma toas, nii et mina sain rahus kohvi juua ja hommikust süüa.

Nüüd panin nad riidesse ja saatsin õue, jälle rahu majas :D

Abikaasa käis eile sugulasel külas – tollel, kes on puusepp, laenas talle järelkäru, käis kaasas mängumajakest toomas, aitas selle kokku panna… Seekord aitas öökapid kokku panna, need jupid on poolteist kuud oma aega oodanud. Täitsa mõnusad said, mis siis, et jupid olid veidi erinevad ja sahtlid ka. Üldmulje on kena.

Riiuli ja peegli saime magamistoa seinale, mu kõrvarõngad ka… Ja külaliste nagi kööki. Ja Plika nagi vannituppa. Asjad edenesid vahelduseks jälle mõnuga.

Pilti teen kunagi hiljem, sest magamistoast on endiselt lamp puudu ja mõni detail tahab veel sättimist. Sain riiulile juba küünlaid sättida ja oma ehteid laiali laotada, mõnus. No hea küll, kõrvarõngastest ma enne ühe pildi tegin, seda võin näidata – peaks vist juurde ostma, ruumi on liiga palju üle :D Ma võiks nad rohkem laiali ka sättida või sinna veel midagi muud riputada, eks näis.

CIMG4975

Hüpates tagasi alguses maininud uneteema juurde, siis Poisi ärkamised normaliseeruvad järjekindlalt. Tissi saab ta nüüd ainult õhtul ja hommikul, kui vanasti jäi ta alati üles, siis viimasel ajal on hakanud edasi magama, nii nagu Plikagi seda omal ajal tegi. Tohutult mõnus on, kui ei pea ärkama mitte 5-6, vaid 7-9 vahel! Päevaunedega käib endiselt hull eksperimenteerimine – kord tahab magada juba kell 9 hommikul, teinekord venitab 13-14ni välja. Kui need 8-9 vahel ärkamised nüüd nii jääkski, siis oleks kõik superluks ja võiks hakata lapsi ühel ajal magama panema. Plikal ongi aeg jälle suviselt režiimilt sügisesele kolida, hämaraks läheb ka juba varem. Ainult sellepärast olen natuke mures, mis pärast kella keeramist saab. Ehk peaks praegu üritama 9-21 ja 14-16 graafikut juurutada, et see siis oktoobris sujuvalt 8-20 ja 13-15 muutuks… Eks lõppude lõpuks panevad lapsed ikka ise paika.

Ühtlasi jõudis mulle lõpuks kohale, et ma ei pea enam imetamisrinnahoidjat kandma. Vau! Viimased pool aastat olen vaheldumisi kandnud valget ja beeži ühesuguse lõikega nunnut pitsist rinnahoidjat – need olid ainsad, mis suuruse poolest sobisid. Aga teate, vaheldust on vaja, kohe naisem tunne on. Peab minema rinnahoidjavarusid täiendama :P Ok, sellega ma parem veel natuke ootan, suurus võib veel veidi muutuda…

Mõned pildid leidsin ka.

CIMG4954

CIMG4977

CIMG4978

Haige laps jäi tuppa magama – küll ainult veerandtunniks, misjärel ma kogemata köögis telefoniga rääkides ta üles ajasin ja hiljem pidin ikka kärru panema…

CIMG4998

Saime liivakasti ka lõpuni ära värvitud, nüüd näeb üsna kena välja. Teine kiht tuleks veel peale tõmmata, sai selle jaoks isegi Pinotexi juurde ostetud – eks näis, millal selleni jõuame. Kõigepealt tuleb korralik redel/trepp valmis meisterdada – selline, millest Poiss ka ronida saaks, praegu on majake ja liumägi puhtalt Plika lõbu. Meil on enamik vajalikke juppe vist isegi olemas, Abikaasa vaatas netist pilte ja õpetusi, ainult paari prussi on juurde vaja, kinnitused ka ja… No ma loodan, et saame ikka lähema kuu jooksul tehtud!

CIMG4999

Aug 212011
 

Uudiseid lugedes sattusin nupukesele koolivormi kasvavast populaarsusest Lätis. Minule koolivormi mõte väga meeldib, hakkas huvitama, kas minu koolis pole sellele mõeldud (siiani on ainult mütsid), see on ju ka põhimõtteliselt erakool. Väike googeldamine andis kiire vastuse, et on mõeldud küll, aga kõik õpilased ei saaks endale seda majanduslikult lubada – jube kahju! Igatahes jõudsin ma selle googeldamisega ka puhtjuhuslikult ühe õpilase aastatööni Sütevaka fenomenist. Nii ma siis lugesin ja nostalgitsesin.

Mainiti, et väga paljud tulid Sütevakasse perekonna mõjutusel/soovitusel. Mindki suunas viienda klassi katsetele tol ajal seal töötanud ema. No ja nüüd pole enam küsimustki – minu lapsed PEAVAD minema Sütevakasse. See on üks suur-suur Pärnusse kolimise pluss. Teine pluss on muidugi järgmisest sügisest alustavad algklassid, kuhu võetavat küll vaid 16 õpilast, aga eeldan, et kui mina Sütevakasse sisse sain, siis küllap saavad minu geenidega lapsed kah :)

Aga muidu ma lihtsalt tuletasin meelde, kui tore oli. Viimase peal klassijuhataja, normaalsel ajal algavad tunnid, lärmaka koolikella puudumine, koduklass (st õpetajad tulid meie juurde, mitte vastupidi, no mõned tunnid olid muidugi mujal – keeletundides olid ju rühmad, muusika oli oma klassis jne), puudumisõigus gümnaasiumiosas (hindamatu!), aktused Brackmanni pargis, õpetajate bändi esinemised, rongkäigud, iganädalased kogunemised, igahommikune tervitus koolidirektori või mõne muu õpetaja poolt, keegi seisis alati enne tundide algust esimesel korrusel trepi juures…

Minu jaoks oli täiesti loomulik õhkkond selline, kus tundides on vaikne, tõesti õpitakse. Et õpetajad on sõbralikud ja nendega läbisaamine hea (mis siis, et igaühel ikka omad veidrused, mis mõne puhul ka veidi närvidele käisid). Ma ei kujuta teistsugust kooli ettegi, aga tean, et enamik koole selliseid pole.

Õppida tuli muidugi palju, aga seegi tundus mulle vist üsna loomulik (või ma äkki kurtsin ka, et koormus on liialt suur ja olen selle lihtsalt unustanud?). Kahetsusväärselt palju asju sai minu puhul ära vastatud küll puhta tuupimise, mitte lahti mõtestamise teel, see aga pole küll Sütevaka viga, pigem minu enda. Ma ei oska siiani õppida, ma väga loodan ja teen kõik endast tuleneva sellest, et minu lapsed oskaksid.

Sööklas söömas käima hakkasin miskipärast alles keskkoolis, enne seda sai viis aastat saiakeste peal elatud – igitobe, mõtlen ma praegu, soojad toidud olid ikka palju paremad, keska ajal ma ka sain juba sellest aru. Nüüd on sööklaga täielik ikaldus, euronõuded ja värgid, söök tuuakse väljast, pidavat väga kehv olema – see on nõme küll. Aga no alati on ju lootust, et miskil hetkel hakatakse jälle koha peal süüa tegema.

Koolilaager mulle küll suuremat ei meeldinud, mulle ei meeldinud sporti teha ja ikka tahtis keegi sundida mind seal rahvaste palli mängima (õahh, jubedus, ma vihkan seda siiani). Ainult köieveost olin nõus rõõmsalt osa võtma – hea süütu asi, midagi kollektiivset sai tehtud, linnuke kirjas. Kui ähvardavast rahvaste pallist ja muu taolisest tulenevad pinged kõrvale jätta, oli koolilaagris väga lahe, nalja sai palju.

Kehalise tunnid mulle ka ei meeldinud – ma pole selle vastu, et sporti peab tegema ja nüüd on kesklinnas ju ka ühine spordihoone, ei pea enam kuskil karup*rses käima, mis kehalise tundidele minu jaoks vaid ebameeldivust lisas… Küll aga ajavad siiani vihaseks need lollakad normid – ma ei ole üldse väga halvas vormis ja võisin pingutada, ninast veri väljas, ikka viite ei saanud. Igasuguse isu ajas ära! Ja palli ei suuda ma ilmselt siiani isegi 20 meetrit täis visata. Kui kehalise tunnid oleks kuidagi teistmoodi üles ehitatud, nii et saaks sporti teha lihtsalt lõbust, mitte hinde peale, siis naudiks paljud seda tunduvalt rohkem, arvan ma. Aga siis jälle ei viitsi inimesed pingutada, kui norme pole, tõi välja mu kehalise õpetaja, kellega hiljuti sel teemal arutasime.

Igal juhul on Sütevaka ikka veel MINU kool. Ma loen FB-st ja meediast huviga nende tegemiste kohta, kogun nende kohta käivaid ajaleheartikleid, vaatan nostalgiaga vanu videosid ja huviga uusi, ei jääks mitte mingi hinna eest eemale vilistlaste kokkutulekutest ja ei suuda ära oodata seda 1. septembrit, kus ma Plika uhkusega OMA kooli tarkust taga nõudma võin saata.

Aug 202011
 

Erikuradigeniaalselt suurepärane saade.

Kui telekat ei ole ja netist uudiseid valikuliselt loed, ega siis eriti ei teagi, mida näidatakse. Enamasti ei jää ka millestki ilma :) Kodutunne on aga küll midagi sellist, mis on tõeliselt vaatamist väärt. Kui me kuu tagasi elutoa põranda värvimise ajal mõned päevad ema juures olime, siis vist nägime telekast reklaami ja tuli jutuks, vaatasime tolsamal õhtul kõige esimese osa netist ära ja olimegi lummatud. Noil õhtuil, kui vaadata jõudsime (remondi kõrvalt olime sageli liiga väsinud), läks ikka paar-kolm-neli osa järjest, eile õhtul vaatasime viimased.

Mulle enamasti ei meeldi Eesti realityd. Olen harjunud neid nägema UK ja USA kontekstis, kus inimesed on (üllatus-üllatus) tunduvalt emotsionaalsemad. Eesti omad tunduvad nende kõrval nii puised, haledad ja piinlikud. No ma tuletan meelde näiteks seda kunagist saadet (nime ei mäleta), kus inimestele ilukirurgilisi oppe tehti, USA versioon meeldis mulle väga. Eesti oma muidugi vaatasin, sest uudishimu oli suur, aga kogu see ülesehitus pani pool aega piinlikkusest väänlema. Stiilipäevikud, paari osa olen netist vaadanud – samamoodi võta üks ja viska teist. Ja nii edasi.

Aga Kodutunde puhul see kodukootus mind ei häirinud. Jah, ka seal olid inimesed kohmakad ja kohati üsna kinnised, aga nad siiski rääkisid oma suurtest tähtsatest elumuredest, nad olid, noh… EESTLASED. See oli minu jaoks tohutu positiivse emotsiooni saade, lisaks pani iga osa pikalt elu üle järele mõtlema ja tuletas meelde seda, et kõik inimesed ei ela nii hästi, nagu meie – et minu igapäevased mured on paljude teistega võrreldes sageli tühised.

Minu meelest olid kõik need pered, keda saatesse valitud, seda suurt kingitust kuhjaga väärt. Ma ei ole ise ühtki netikommentaari lugenud, ma sihilikult ei teinud seda – tean ju, mis sapi pritsimine kommentaariumis toimub, ma oskaks oma loovusestki iga loo puhul kirjutada kümme halvustavat kommentaari, mis kindlalt kellegi teise sulest ka ilmuvad, need on väga etteaimatavad.

Jah, kahtlemata oli seal erinevaid olukordi. Oli peresid, kelle puhul keegi ei kahelnud, et nad olid seda väärt – need pered, kus mees oli õnnetult surma saanud või ema haigusesse surnud. Jah, oli ka peresid, kus ema kasvatas üksi lapsi, sest laste isa oli alkohoolik või vangis. Oli vanemaid, kes olid tohutult kehvad majandajad, oli inimesi, kes paistsid väga kummalised, ullikesed, apaatsed… Oli üks pere, kes seda abi tegelikult nagu nii tohutult poleks vajanudki.

Aga ikkagi ei saa ma aru, kust võtavad teised võhivõõrad inimesed õiguse arvustada neid elusid? Just nii julmalt, anonüümselt, lahmides. Või veel hullem, otse perele kirju saates. Ma olen kindel, et saate tiim valis need pered hoolega. Minu meelest oli väga hea, et näidati reaalset Eesti seisu – millised inimesed meie maal elavad.

Kas see, kui vanemad on nii lihtsad inimesed, et ei oska majandada, kas see tähendab automaatselt, et nende kaheksa last on viletsuses elamise ära teeninud? LAPSED POLE JU MILLESKI SÜÜDI! Jah, hea kerge on oma mugavast tugitoolist targutada, et mis nad siis tegid nii palju lapsi, igaüks peab ikka ise hakkama saama. See on äärmiselt raske ja ebaõiglane olukord, ega minagi ei tea, kuidas seda lahendada. Aga fakt on see, et paljud inimese paraku ongi sellised… Naiivsed ja lihtsad. Tulnud ise sarnastest oludest, ei oskagi midagi rohkemat tahta, käivad oma vanemate jälgedes. Teevad palju lapsi, sest pere peab ikka suur olema, samas majanduslikku kirjaoskust pole neile kodust kaasa antud, ehk on nad nii lihtsameelsed, et polegi võimelised seda majandamist ära õppima. Igati ebaõiglane ja ma ütleks ka esimese hooga, et kui ise nii palju lapsi tegite, siis vaadake, kuidas hakkama saate… Ja nii tulevadki uued sellised pered, mille vanemateks on needsamad lapsed, kes pole teistsugust elu näinud, ei teagi, et saab paremini, et saab teisiti. Nõiaring.

Kõigil lastel ei ole võrdseid võimalusi. Mina, kes ma olen elanud Londonis ja näinud sealseid sotsiaalsüsteeme… Lugenuna eile Minu Amsterdami (väga mõnus raamat!), kus kirjeldati muuhulgas näiteks vaeste ja väidetavalt tööjõuetute (vms, midagi sellist) jõulupidu annetatud kingitustega, kus kõik vanemad olid täies elujõus ja nii mõnigi laps jonnis sellepärast, et tahtis autot, mitte Lego… Olen küll kõige naha ja karvadega selle poolt, et see saade käis õigete perede juures, et tänu neile hakkasid kõigis neis peredes juhtuma positiivsed muutused, et nüüd on vähekegi suurem lootus, et nood lapsed näevad paremat elu, kui nad oleks seda muidu näinud… Ja et nad olid selle kõik kuhjaga ära teeninud.

Kindlasti iriseti ka näiteks selle üle, miks siis oli vaja olla aastaid koos mehega, kes jõi või lõpetas vangis. No kuulge, rõõmustage parem selle üle, et te ise pole pidanud midagi sellist läbi elama ja et need inimesed võtsid lõpuks jõu kokku, jätsid selle destruktiivse suhte selja taha ja alustasid oma elu uuesti. See on ju hea! Nad on nüüd sellest õudusest vabad! Nad saavad oma elu normaalselt edasi elada! Ja tänu saatele leidis nii mõnigi raske olukord lahenduse.

Oli mitu pereema, kes jätsid väga kummalise mulje. Ma isegi arutasin emaga ühe üle. Milleni ei jõudnud ma ise, milleni ei jõudnud ilmselt paljud inimesed, aga millele juhtis tähelepanu mu psühholoogist ema – selle naise mees oli ammu aega tagasi hukkunud, aga tal polnud võimalust leinata. Ta oli aastaid tagasi oma leina sisse nii kinni jäänud, et see oli tema elu selliseks muutnud. Apaatseks. Tohutult masendav olukord. Ja tollest eelviimasest saatest igatahes tundus, et Kodutunde saade muutis tema elu natuke rõõmsamaks.

Üks teine pereema, kes oli samamoodi üsna kummaline, ei rääkinud oma laste isadele laste olemasolustki. Jah, teda kritiseerida oleks esmapilgul nii lihtne, aga selle kõige taga on ju jällegi sügavad psühholoogilised probleemid, mis said alguse raskest lapsepõlvest. Tal polnud võimalik saada abi, sellepärast on asjad nüüd nii nagu on. Ja jällegi, minu meelest oli ta seal lõpusaates juba tiba paremas seisus. Nad kõik olid! Ja pole ka ime. Sest nende kõigiga juhtus üks suur ja ilus asi.

Hukka mõista on kergem. Üritada aru saada ja põhjuseid näha on tunduvalt raskem. Minu jaoks oli see tohutult huvitav ja mõtlemapanev, tuletas meelde, mis kõik elus juhtuda võib, pani veidi paremini mõistma ühiskonna valupunkte, millega mul seni kokkupuude praktiliselt puudus.

Tavaliselt ma vihastan, kui saate ette, taha ja vahele meeletus koguses reklaami näidatakse, seekord mitte. Ja milline tohutu positiivne reklaam kõigile neile, kes seal kaasa aitasid, materjale andsid, tööd tegid… Geniaalne saade, ma ütlen. Palju peresid said oma elamise paremaks. Palju firmasid sai tohutult positiivset reklaami ja ma usun, sellises projektis osalemine, tähtaja peale nii kiirelt nii suure asja tegemine, see oli kindlasti väga põnev kogemus. Ma usun, et nende firmade jaoks ei olnud oma mööbli või tööjõu annetamine mingi probleem ja see, mis nad läbi taolise reklaami tagasi said, on annetatut kuhjaga väärt. Pered olid rõõmsad, firmad olid rõõmsad, vaatajad olid rõõmsad.

Välja arvatud muidugi need, kes anonüümselt lahmimas käisid ja iga teise puhul leidsid, et nemad seda küll väärt polnud. Aga selliste kommentaaride kirjutajad on ilmselgelt ise õnnetud inimesed… Ja õnnetud on nad ehk sellepärast, et on samasuguste olude ohvrid. Ma ei õigusta neid, ma lihtsalt üritan aru saada.

Elu on paljude jaoks keeruline ja ebaõiglane. See saade tõi paljude inimeste jaoks palju rõõmu. Pani paljusid inimesi aru saama, et tegelikult on nende elu ikka päris hea. Juhtis tähelepanu ühiskonna valupunktidele. Tuletas meelde, et vahel juhtub suuri õnnetusi, millele ei oska ette mõelda, “sest minuga seda ju nagunii ei juhtu”, aga mille tagajärjed on karmid mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka materiaalselt. Ja selle viimase vältimiseks oleks piisanud kindlustusest, mille maksmine pole ausõna sugugi üle jõu käiv.

Headus sünnitab headust – mina usun seda väga. Ja ma loodan, et tuleb veel palju hooaegu. Nii kaua, kuni polegi enam ühtegi kodu kuhu minna, sest kõik eestlased on õnnelikud. Hea küll, te ju saate aru, et ma pole nii naiivne, eks. Sellegipoolest – saagu Kodutunnet veel palju!

Aug 202011
 

Mina olen Eesti üle väga uhke. Muidugi on palju asju, mida saaks paremini teha, aga on ka tohutult neid asju, mis on hästi. Me oleme edukaim endine Nõukogude Liidu maa, kuidas saaks mitte uhke olla!

Käisime hommikul Abikaasa vanaemal külas. Üritades päevale kohast riietust kokku panna, tuli tõdeda, et kõige suuremat probleemi valmistas sinine osa. Musta ja valget ikka leidub, aga seda õiget sinist polnud küll kellegi riietuskapis. Eks ma siis kombineerisin vastavalt võimalusele.

CIMG4984