Dec 162011
 

Kõigepealt lasteaiast.

Eile hommikul läks halvasti ja seda tänu meile endile, me nimelt tülitsesime hommikul Plika kuuldes. Tulemuseks oli see, et Plika hakkas Abikaasale juba lasteaia värava taga rääkima, et tema ei taha minna. Läksid ikka sisse ja võtsid riided ära, Plika juba enam-vähem rahunes ja läks mängima, aga siis tuli Abikaasal töökõne ja kui ta riietusruumi rääkima läks, sattus Plika hüsteeriasse. Iga kord, kui Abikaasa teda sülest maha panna üritas, tuli hüsteeria tagasi, nii sai ta pool tundi hiljem lihtsalt koju toodud, sest Abikaasal oli vaja tööle minna ja hüsteerias last aeda jätta ei tahtnud.

Pärast pikka emaga arutamist otsustasime teha nii, et täna-homme jääb Plika koju, siis tuleb nagunii nädalavahetus – see aitab negatiivsel mälestusel tuhmuda. Küll aga läheme homme õhtul jõulupeole – Abikaasa ei saa, aga ema ja Poiss tulevad kaasa – küsisin kasvatajalt üle, kas nii on okei, lubati lahkelt. See pidu saab kindlasti olema positiivne emotsioon, Plika oskab juba kingitusi hinnata ja tal on kindlasti lahe vaadata, kuidas sõbrad laulavad, seekord jääb ta küll veel publiku rolli. Kuna saab olla koos tuttavate inimestega, siis on see ühtlasi ka nö saali märgistamine.

Nädalavahetusel paneme ema ja Abikaasaga pead kokku ja mõtleme välja sõjaplaani – üritame tekitada mingi rutiini, mis võiks sobida nii meile kui Plikale, et ta saaks turvaliselt harjuda.

Mis puutub tollesse kasvatajasse, kes soovitas mul konkreetsem olla ja mitte juures passida, siis ma usun, et tegelikult ta mõtleski ikka pigem seda, et alati ei saa iga nutu peale joosta, millega ma olen täiesti nõus. Abikaasa sai temaga eile paar sõna juttu puhuda ja kui ma täna helistasin, et homse peo kohta täpsemalt üle küsida, siis rääkisime ka üpris pikalt. Ja minu mulje temast on jätkuvalt väga sümpaatne ja positiivne.

Üleeilsed emotsioonid kumuleerusid tänu sellele, et olin väsinud ja näljane, tänu sellele oli mul terve aja lasteaias külm ja uni ja mitte eriti hea olla. Ma ei usu, et Plika mu väsimust tajus, temaga suutsin väga sõbralik ja julgustav olla, aga ise pidin selle nimel rohkem pingutama. Plika ei olnud ka kõige paremas tujus ja kui ma siis viimaks kasvatajaga natuke rääkida sain ning tema jutust ilmselt väheke valesti aru… Ning hiljem emaga rääkisin… Siis tekkiski selline tundeid välja elav kakofoonia, mis sai täiesti tahtmatult kasvatajaid ründav, ehkki ei olnud mul mingeid etteheiteid ei meie ega ammugi kõigile teistele kasvatajatele. Lihtsalt olukord oli keeruline, kokkusattumused kehvad ja tunded laes.

Aga hea oli, et nii palju vastukaja tuli, see aitas mul eneses selgusele jõuda ja esialgsele sisetundele kindlaks jääda. Kahju muidugi, et mul ei tulnud oma teadmatusest pähe see, et peaksin Plikale peale rühmaruumide ka muudes uutes kohtades turvatunnet pakkuma, nii et ta pidi mitu päeva järjest rohkem nutma, enne kui see mulle kohale jõudis. Kahju muidugi, et me eile hommikul tülitsesime ja sellepärast Plikale veel ühe negatiivse lasteaiaga seotud kogemuse tekitasime, ehkki viga polnud ju üldse lasteaias, vaid meis endis. Sellevõrra läheb nüüd kauem aega, et turvatunne temas uuesti taastada. Algusest peale õigesti käitudes oleks harjumine kindlasti olnud kiirem ja valutum, aga mis teha – ka meie oleme kõigest inimesed, situatsioon on uus ja meiegi alles õpime.

Mulle meeldib meie lasteaed. Rühmaruumid, teised lapsed ja kasvatajad on mõnusad. Ma nägin, et ka Plikale meeldis seal, enne kui endi oskamatusest talle need väikesed traumad tekitasime. Ma tunnen, et kui temaga nüüd ettevaatlikult ja tasapisi edasi harjutada, siis rühmaruumi ma julgen teda kasvatajate hooleks jätta küll – usun, et selle koha pealt olen talle juba piisavalt turvatunnet andnud, nii et kasvatajad suudavad teda lohutada, kui kurbus peaks tekkima. Samamoodi tunnen, et väljaspool rühmaruumi nad teda lohutada ei suudaks, kuna SEAL pole ma talle saanud veel omalt poolt turvatunnet pakkuda. Ja Plikale on seda vaja. Nii ma siis käin kaasas, kuni tunnen, et võiks ka üksi proovida.

Ja kui mul on tunne, et Plika on kogu lasteaia keskkonnaga piisavalt tuttav, siis olen ma nõus südant ka veidi kõvaks tegema ning usun, et kasvatajad saavad tema kurbusest jagu. Seda kõike ma ka kasvatajale täna ütlesin ja ta oli minuga nõus. Nii et… Edasi parema tuleviku poole.

Lapsed on erinevad. Mõni tõesti harjub kohe ja rõõmuga. Mõnele sobivad need reeglid, et räägitakse alguses läbi – lasteaias oled üksi ja ema tuleb hiljem. Plikale see ei sobinud, temal oli rohkem harjumist ja koos käimist vaja.

Ma toetan igati individuaalset lähenemist ja ma saan aru emadest, kel pole võimalik harjutada lapsi nii aeglaselt, kui oleks hea, aga mul on ikkagi kurb, kui tullakse ütlema, et nii PEAB, sest nii on ETTE NÄHTUD ja need emad, kelle laps vajab pikemat harjumist ning kel on ka võimalust seda talle pakkuda, tembeldatakse teiste segajateks. Ärge olge kinni reeglites, ärge tehke midagi nii, sest TEISED arvavad, et see on õige. Lähtuge ikka OMA sisetundest, OMA lapsest. Ühiseid reegleid pole olemas, kõik lapsed on erinevad.

Sattusin eile lugema üht ääretult vahvat blogi koduõppest. Olin sealt kunagi varem ka üht riidemähkmeteemalist postitust uurinud, mida Liis mulle miski hetk linkis, aga toona edasi ei vaadanud, sest koduõpe polnud teema, mis oleks mind tol hetkel huvitanud. Aga kui selle blogi autor nüüd minu viimaseid postitusi kommenteerima sattus, siis läksin jälle piiluma ja natuke blogi algusest lugedes oli järsku väga põnev – ilmselt sellepärast, et lasteaed on ju samasugune kollektiiv, mis eelneb koolile… Ja põhjused koduõppeks on mõnes mõttes vägagi sarnased dilemmale, millal ja kas üldse last lasteaeda saata.

Ma olen koduõppesse sellest mitte midagi teadmata siiani vist pigem skeptiliselt suhtunud, ehkki seda küll peamiselt alateadlikult, sest tõesti, ega keegi pole kunagi küsinud, mis ma sellest arvan :D Aga nüüd Katri blogi lugedes sattusin ma suisa vaimustusse. Tema kirjutatuna tundus see nii lahe ja loomulik ja mugav ja õige… No ok, hiljem juba keerulisem ka :) Eiei, ma ei arva, et ma tormaks nüüd oma lapsi koduõppesse jätma, mis sest praegu üldse arutada, sinnani on veel neli-viis aastat aega ja eks siis ole näha, millised on meie lapsed, meie elu ja nii edasi. Aga nii tore oli lugeda ja ennast selle koha pealt harida. Ja kaasa elada. rõõmustada, et see nende perele nii hästi sobib.

Sellega seoses sai Kristinaga väheke arutletud ka koolide teemal. Sain teada, et Pärnu Vabakool (millest ma ka praktiliselt mitte midagi ei teadnud, aga olin kuulnud väga vastakaid arvamusi) ei ole kohe üldse mitte waldorfkool, millest mul tänu Epu ja nüüd Katri blogile on vägagi positiivne mulje jäänud. Nii ma siis uurisin huvi pärast natuke Vabakooli kohta ja mulle hakkas see jubedasti meeldima. Mulle istuks selline värk väga – kooli ja vanema tihe koostöö, väikesed klassid ja individuaalne lähenemine, see, et kiusamist pole, tugevamad aitavad nõrgemaid, kooli etendustes saavad kaasa lüüa kõik jne jne jne. Jaa, ma lugesin kriitikat ka. Ma usun, et iga kooli kohta on kriitikat, ükski kool pole ideaalne. Ja mulle tundub küll, et see kool sobiks kõigile lastele, aga vot lastevanematele ei pruugi sobida :)

Nii et kui siiani oli minu jaoks ainus valik Sütevaka, siis pärast Katri blogi lugemist jäin igasuguste asjade üle mõtlema ja nüüd tundub, et Vabakool oleks alustuseks äkki isegi parem. Mulle küll Sütevaka hullult meeldis aga… Mulle tundub, et iva on ka Katri viimases postituses, kus ta arutleb selle üle, kuidas kool treenib meid läbi põlema. Ja hoolimata oma sügavast Sütevaka-armastusest mõtlen, et ehk oleks Vabakool esimesed neli või üheksa aastat lapse loovusele ja turvalisele arengule isegi paremad? Sest teate, mind narriti Sütevakas ka, õnneks küll vaid põhikooli alguses ja mitte väga hullult, aga üks teine poiss meie klassist vahetas sellepärast suisa kooli… Kindlasti on Sütevaka koolikiusamise poolest tunduvalt paremas seisus kui teised suured koolid ja ma ju ei tea, ehk nüüd on olukord nii hea, et seda pole üldse mitte. Ja minu kogemus Sütevakast on hoolimata tollest pisukesest kiusamisest ülim.

Samas on fakt see, et ma ei oska siiani õigesti õppida. Et ma pole kunagi osanud leida seoseid erinevate valdkondade vahel, osanud seostada koolis õpitud teooriat praktikaga. Ja ma kardan miskipärast meeletult sõna loovus, mul on mingi eelarvamus, et minul seda pole :D Ja ma jumala eest ei süüdista selles kuidagi Sütevakat ega üldse mitte kedagi, ma ei tea, miks see nii on. Ma sellegipoolest suutsin igasugu katsetel jätta ülimalt intelligentse mulje ja olla alati pingeridade esiotsas. Seda kuni ülikoolini, mille jaoks ma toona veel ikka üldse küps polnud.

Ühesõnaga ma mõtlen, kuidas saavutada oma lastega see, et nemad õpiksid õigesti õppima, loovalt ja kastist välja mõtlema, seoseid looma. Kuidas kasvatada neist selliseid inimesi, kes proovivad iga uut asja rõõmuga, kartmata esimese asjana seda, et äkki ma ei oska, ma parem ei proovigi – nagu mina paljudel juhtudel teen. Ja mulle tundub, et koduõppe või väiksema individuaalse lähenemisega kooli puhul on suurem lootus, et lastest sellised inimesed ka saavad. Ja vot siis, kui neil on olnud võimalus õppida loovalt ja loominguliselt, areneda vabalt, saada piisavalt individuaalset lähenemist, siis võiks saata nad Sütevakasse ja ma usun, et siis oskaks nad juba paremini ka seal õpetatavat mõtestada ja seostada. Et siis oleks neil Sütevaka tugevatest teadmistest suur kasu ja ehk neid ei tabaks see perfektsionismivajadus, mis mindki siiani kimbutab. Kuna mul pole olnud võimalust karjääri teha, pole ma õnneks ka läbi põlenud :D

Aga noh, Sütevakasse plaanitakse ka vaid 16 last klassi ja kindlasti oleks sealne algklasside õpe midagi hoopis erinevat vanemate klasside omast. Ja Vabakool on Ülejõel, kuhu ma päriselt ausalt ei viitsiks oma lapsi saata. See ongi vabakooli suurim miinus. Kui nad peaks nüüd muidugi järgmise nelja aasta jooksul suutma siiski raha leida ja Raja tänavale kolida, siis ma ehk isegi kaaluks. See oleks küll kaugel, aga Ülejõest siiski lähemal ja see kant on mulle palju kodusem, elasin ju vanasti Mais.

Seoses kogu selle lasteaia ja nüüd ka koolivärgiga olen viimastel päevadel eriti teravalt tunnetanud seda, et minust on saanud see, kes tihti massist erineb ja igasugu alternatiivsetele variantidele ekstra avatud on. Teadlikult või alateadlikult, eks mõlemat. Ja ma vist jäängi selliseks, elu lõpuni.

Minu meelest on nimelt elus nii kohutavalt palju asju, mida tehakse, sest “kõik ju teevad nii” või “alati on nii tehtud”. Inimestel ei tule pähe mõelda või nad ei viitsi mõelda, sest kui alati on nii tehtud, siis järelikult on õige või kui asjatundjad nii ütlevad, siis nemad ju teavad kõige paremini.

Aga mina usun sellesse, et tuleb ise uurida ja lugeda ja mõelda. Usaldada oma sisetunnet ja teha sellised valikud, mis tunduvad kõige õigemad, mitte mugavusest massiga kaasa minna.

Jaa, kindlasti on palju-palju neid asju, mille puhul ei saa öelda, et kui enamik neid nii teeb, siis on kohe vale. Kindlasti on ka palju neid asju, mida enamik teevad sellepärast, et nii ongi kõige parem ja õigem :D Ja kindlasti on ka selliseid asju, kus ma järgin samamoodi massi puhtast mugavusest – sest kõik ju teevad nii ja ma ei jõua ka kõige pärast muretseda.

Aga jah… Mina usun siiralt ja 100%, et kõige õigem ja parem eluviis on roheline. Seda küll MÕISTUSEGA, mitte ökohullude stiilis, eks. Ja ma usun siiralt, et kui tegu pole just nende lastega, kes jäävadki rõõmsalt kohe aeda ja harjuvad kiirelt, siis ülejäänusid on õige harjutada aiaga aegamisi. Võtku see poole rohkem aega – kui see on lapsele ainus viis jääda aeda rõõmsalt ja tunda end turvaliselt, siis on see seda kuhjaga väärt. Saan aru, et tihti pole võimalust, see on lihtsalt reaalsus. Aga on nii vale, kui inimesed, kel VÕIMALUS oleks ja kelle laps seda VAJAKS, jätavad ikkagi oma lapse prahmaki aeda, sest “kõik ju teevad nii ja laps peab harjuma”.

Selle kõige juures ma ei ürita sugugi väita, et ainult nö “teisiti mõtlejad” on head ja kõik ülejäänud halvad inimesed/vanemad. Kaugel sellest! Ma olen täiesti kindel, et iga vanem tahab oma lapsele parimat. Hästi kahju lihtsalt, et nii paljudel polegi võimalust piisavalt aega võtta, sest elu tahab elamist, maksud maksmist, töö tegemist… Et paljudel lihtsalt ei tule pähegi ise midagi uurida, sest usaldatakse seda, kuidas on tehtud ja kuidas asjatundjad soovitavad. Nad kõik lähtuvad sellegipoolest samamoodi alati sellest, et pakkuda oma lapsele parimat.

Igaüks peab nende “teiste mõteteni” ise jõudma. Ise uurima ja aru saama, et oot-oot, tõepoolest, noil ideedel on jumet, maailmas ei käi asjad ju tegelikult ühtede reeglite järgi.

Mul on hea meel, et mina olen jõudnud. Mul on hea meel, et minu ümber on inimesi, kes on samuti jõudnud. Mul on hea meel, sest ma tean, et ma olen oma blogiga natuke ka teisi inimesi mõjutanud.

Ja viimaks veel üks asi, millele ma olen palju mõelnud – kuidas ikka olla parem lapsevanem. See mõlgub mul pidevalt mõttes, aga on nüüd eriti oluline – on lausa kriitiliselt tähtis ja hädavajalik, et me Abikaasaga ei tülitseks kohe ÜLDSE laste kuuldes ja et me oleks päriselt ka kogu aeg heas tujus, positiivset energiat kiirgavad. Ainult nii saab Plika olla rõõmus ja rahulik ning lasteaias käimisega kiirelt harjuda.

Lugesin hiljuti üle oma lubadusi selleks aastaks ja noh… Ütleme nii, et praegu on aasta tagusega võrreldes üsna sarnased mured – samas on kõik ka mingil määral paremaks läinud.

Sellegipoolest on jälle nii, et Abikaasal on liiga palju tööd, mina lähen liiga palju lastega üksi olles liiga kergelt närvi, tahaks, et saaks Abikaasaga rohkem arutada kasvatuspõhimõtteid, mis eeldaks, et ta enne nendega tutvub… Njah.

Aga positiivse poole pealt ka: üks suur edasiminek toimus hiljuti küll. Nimelt saime magamaminemise jandiga seonduvas tänu emale selgust. Ja seletus on nii lihtne, et ma imestan, miks ma ise sellele ei tulnud. Nimelt Abikaasa une-eelne rutiin oli liialt mänguline – sisaldas üht naljakat häälitsust, mis Plika kõva häälega naerma pani. Aga naer ja mäng ning uni ei käi kokku. Saatsime ise lapsele vastakaid signaale ja tänu sellele ta ka voodisse jääda ei tahtnud. Kui ma nüüd Abikaasale seda rääkisin ja rutiini rahulikumaks muudetud sai, jäigi Plika suuremate protestideta voodisse. Hämmastav! Rõõm!

Lapsed, ärge teie sellist viga tehke :P Ma ütlesin nüüd ka Plikale, et uus reegel on selline: kella kaheksast alates on arvutid kinni ja mängud vaiksed. Mis on tegelikult ju iga uneteooria üks põhireegleid ja eeldusi, mida me peaks ammu teadma… Aga näe, ikka lipsas liigne mängulisus sisse.

Nojaa, eks aasta algul läheb jälle lihtsamaks, aega on rohkem, küllap jõuame siis rohkem Abikaasaga kõike arutada. Seni mõtisklen aga selle üle, kuidas ENNAST rahulikumaks muuta.

Me kõik ju teame seda levinud tõdemust, et hea lapsevanem on see, kes on ise õnnelik ja endaga rahul. Ja kui ta seda juba on, siis on ka lapsed automaatselt paremas tujus ja parema käitumisega, sest nad tunnetavad vanema rahulolu ja see teeb ka neid õnnelikumaks. Ja need lollused, mida lapsed ikka teevad – need ei aja õnnelikku ja rahulolevat vanemat närvi, ta suudab jääda positiivseks ja rahulikuks, lastega kannatlikult käituda.

Ma tean seda kõike, aga ikkagi vasardab enamik ajast peas vaid mõte: ma pean olema parem vanem, ma ei tohi närvi minna, ma ei tohi karjuda.

Täna hakkasin teadlikumalt mõtlema sellele, et pagan, kõige taga on vaid ÜKS lahendus – ma pean pöörama rohkem tähelepanu mitte hea vanem olemisele vaid ise rahul olemisele, enda vajaduste rahuldamisele. Muidugi mitte egoistlikult ja igal hetkel, aga et põhivajadused oleks kogu aeg täidetud.

Üks asi, mis on minu jaoks hästi oluline, on segamatu tund hommikul arvuti taga koos kohvi ja võileibadega. Kui ma selle saan, siis olen täiesti rõõmuga nõus arvuti laste lõunauneni täiesti sulgema. Reaalis aga on raskusi, sest liiga vara  tõusta ei viitsi (ja on oht, et Poiss ärkaks koos minuga), hiljem süües tuleb ikka keegi midagi nõudma, lapsed tülitsevad, nii et pean neid rahustama/lahutama minema, Poiss tuleb jala külge rippuma jne.

Nojah, veel hullem variant on see, kui ma näen, et lapsed ei lase mul nagunii rahulikult süüa ja üritan sellega lõunauneni kannatada, sest siis ma olen näljane ja nälg teeb mind VÄGA tigedaks ja kannatamatuks.

Kusjuures nii lihtsad asjad nagu söök ja nälg ongi vist kõige suuremad igapäevase tuju mõjutajad. Mulle on ühtviisi oluline nii see, et kõht oleks täis, kui ka see, et söögiaeg oleks kvaliteetaeg. Ja kui Abikaasat kodus pole, tähendab see tõesti võimalust söögiga rahulikult arvuti taga istuda ja omi asju teha. Kui ma sööksin koos lastega ja peaks kogu aeg neid kantseldama, siis ma ei jõuaks oma sööki nautida. Ja kui ma ei saa seda teha, siis ongi tuju kehv.

Nii et kui olen lastega üksi, eelistan sel ajal, kui nemad söövad, näiteks kööki koristada – nõusid pesta, neid ikka jagub, või mis iganes muud vajalikku teha. Ja ise söön siis, kui lastel kõhud täis. Hommikust veidi hiljem, lõunat nende uneajal. Õhtul sööme ikka enamasti koos, hoolimata sellest, kas Abikaasat on või pole. Vahe on siis vaid selles, et üksi olles teen sooja toidu tavaliselt Poisi ärkamise ajaks (16-17 paiku) ning õhtu viimane eine on neil kergem, aga kui Abikaasat on normaalsel ajal koju oodata, siis annan lastele pärast ärkamist midagi kerget ning sooja toitu valmistame koos, see jääb siis päeva viimaseks söögikorraks.

Hoopis teine asi on see, kui Abikaasa on kodus. Siis on perekondlikud söögikorrad must be – nii mõnus on nädalavahetuse hommikutel üheskoos laua taga istuda. Ehkki viimasel ajal on sellega ka probleemid – lapsed ärkavad vara, Poiss tahab kohe süüa, ta on ju iginälgur. Aga meie süsteem, et üks saab välja magada, tähendab seda, et ühine hommikusöök nihkub hilisemaks. Minuga on nii, et pool ajast ma ei olegi hommikul väga näljane, võin vabalt Abikaasa ärkamist oodata. Aga selleks ajaks, kui ta ärkab ja me jõuame nii kaugele, et päriselt sööma hakata, on sageli ootamatult nälg kallal, ühes sellega kannatamatus ja tõredus. Ja kui siis lapsed peaks ka virisema, ongi plahvatusohtlik olukord. Või siis teine variant – kui ma kiirelt näljaseks muutun, teen endale varem söögi ära, et seda üksinda arvuti taga süüa. Ja kui lapsed peaks siis mind segama tulema, lähen jubedalt närvi, sest Abikaasa nagu oleks kodus, aga mingit kasu tast pole ja IKKA hommikusööki nautida ei saa.

Vahel on õnneks normaalne ka. Nii, et lapsed tõesti mängivad omaette toas ning mina istun rahulikult läpaka ja kohviga köögis. Aga seda sugugi mitte iga päev. Ja ma pole suutnud ka head lahendust välja mõelda.

Söögi teemal jätkates – suurim frustratsioon seoses Abikaasa pikkade tööpäevade ja sagedaste õhtuste ära olekutega on õhtusöök. Ma olen nõus ja valmis seda paar korda nädalas üksi tegema, aga miskipärast juhtub tihti nii, et Abikaasat pole kolm õhtut järjest. Ja miskipärast juhtub liiga sageli ka nii, et me pole jõudnud ette planeerida, nii et midagi jälle kodus pole – ja kahe lapsega jala poodi minemine pole kohe kindlasti midagi sellist, mida ma sellise ilmaga oleks nõus tegema (siinkohal pole mõtet tulla ka moraali lugema, et kõik teised saavad käidud, mis sul siis viga on – viga on selles, et ma TEAN, et kui me natuke ette mõtleks, saaks meie pere eluviisi korral lahendada poeskäimised kiirelt ja valutult. Meil ON valik, minu puhul pole õnneks mingit karjuvat vajadust s*ta ilmaga pimedas kahe väikese lapsega jala poodi minna, see on enda ja laste piinamine). Ja see teeb mind tigedaks. Et meest pole, mina vaadaku, kuidas üksi hakkama saan ja muudkui vastutagu kõige eest. Ja ei, TEGELIKULT ma ei süüdista üldse Abikaasat, sama palju ikka ennast :D Mis mõte on abitut naist mängida, ma peangi ise hakkama saama, kui Abikaasal tööd palju on, ta ei saa sinna midagi parata. Aga jah, kuidagi lihtsalt see planeerimine ununeb ja siis olen ma jälle fakti ees, et midagi süüa pole ja millestki teha ka eriti mitte. Ja nii ma teen süüa vastumeelselt ja igavalt – makarone hakklihaga või tatart või parematel päevadel tomatisuppi. Üksi olles ei viitsi ma uusi asju katsetada. Ehk isegi viitsiks, kui suudaks nädala õhtusöökide plaanid ETTE paika panna.

Ja oleks, et meil koos kodus olles siis söögitegemine alati sujuks – ka siis on tihti probleemiks see, et me ei tea, mida teha, me pole valmistunud ja vajalikud komponendid puuduvad.

Tõepoolest, pärast kogu selle pika jutu kirja panemist mulle tundub, et nii lihtne see kõik ongi. Kõik taandubki SÖÖGILE. Kui mulle võimaldataks rahulik tund hommikul ja laste lõunaune ajal, kui oleks korralikult ette planeeritud õhtusöögid, nii retseptide kui nendeks vajalike koostisosade suhtes, siis mul oleks kogu aeg kõht täis, ma oleks rõõmus ja rahul, oleks täiesti nõus ka kolm päeva järjest ise süüa tegema.

Aga kuna hommikust tundi pole siiani suutnud garanteerida ja õhtusöögid jäävad sageli planeerimata, olen liiga tihti näljane ja rahulolematu ja sellest saavadki absoluutselt kõik muud jamad alguse. Kõik mõttetud tülid ja teineteisele nähvamised, kannatamatus laste lolluste suhtes jne.

Appi, kui lihtne see on… Nii lihtne. Nüüd tuleb mõelda, kuidas see kõik reaalsusesse rakendada. Mis teha, kokkamine pole kunagi olnud mu meelistegevus ega kirg, nii et minu jaoks ei tule see toiduvärk niisama lihtsalt kui mõni muu asi. Koristamine näiteks, seda meeldib mulle väga teha :) Ja Abikaasal on palju tööd ning tema pole kunagi olnud süsteemide ja suurte plaanide ette tegemise inimene, temale meeldib kulgeda. Nii et hoolimata sellest, et me teame, kui oluline on hea toit ja kuidas meil on alati plaan hakata rohkem ette planeerima, uusi asju katsetama ja mitmekesisemalt toituma, tähendab see tavaliselt seda, et saame korra poole nädala plaani paika pandud, ehk isegi ühe uue retsepti ära katsetatud, aga siis loksub elu tagasi tavalisse planeerimatuse ja lihtsate äraproovitud igavate toitude rütmi.

Peab ennast otsustavalt kätte võtma. Sest tõesti, mulle tundub, et hea söök ja hästi planeeritud söögiajad ongi kõige võti. Et alles siis, kui kõht on täis ja meel hea, suudame me kergemini olla paremad vanemad ja paremad partnerid.

Tegelikult tahaks üht pikka mõttekäiku veel kirja panna, aga ei viitsi enam. Jäägu midagi hilisemaks ka. Kes muidugi teab, millal mul on jälle aega ja tahtmist nii pikalt kirjutada. Ühel heal päeval ikka. Praeguseks sai juba romaan nagunii.

  14 Responses to “Palju erinevaid mõtteid kõigist taskutest”

  1. Olen üks suvaline kauaaegne lugeja ja tahtsin lihtsalt öelda, et eile, kui hakkasin oma lapsele otsima turvatooli, siis taipasin kui palju Sinu blogi lugemine minu mõttemaailma mõjutanud on. Ostan kindlasti SSS võimalusega tooli ja võitlen vapralt oma vanematega (ja oi kui paljude teistega) kes väidavad, et selg ees ei ole normaalne sõita :)
    Tegelikult on seda mõju tunda päris paljudes muudes asjades ka – nt toitumine, keskkonnasõbralikkus jne. Ja mul on selle üle hea meel. Sa tundud väga tore ja ma loodan et kõik laabub. Kindlasti kõik laabubki.

  2. Tahaks nende söökide kohta vaikselt oma kogemusest rääkida. Meil sama jama – pidevalt on vaja mõelda, et mida teha ja millest teha ja ühtki isu ei ole jms. Õudsalt väsitav. Meil aitab hädast välja selline rutiin – lõunaks on alati supp. Sellest jätkub mitmeks päevaks ja soendamine ei võta palju aega ja vaeva. Ning õhtusöökide ideepuuduse korral võtame ette mõned kindlad lemmikud (peekoni-koorepasta, pasta bolognese, kana-nuudli-wokiroog, kartul-hakklihakaste,riis ahjukanaga, eilsed kartulid praetult koos peekoni-sibulaga jne), mille komponente igaks juhuks ikka kappi varun (pea kogu aeg on kapis peekonit ja koort ja jääruumis hakkliha, kanafileed ja kanakoibasid).

  3. Mul on üsna kurb meel lugeda, et vabakooli ikka veel waldorfkooliks peetakse. See ei ole otseselt sinuga seotud, aga näitab nii mõndagi, et selline legend ikka veel liigub.
    Kui sa rohkemat teada tahad, siis rõõmuga võin selgitada. Minul käib seal 2 last.
    Kurvastuseks pean aga ütlema, et see peab küll ime olema, et uut koolimaja lähima 4 a jooksul ehitama hakataks, neid rahasid pole kuskilt näha ega tulemas. Ja kuniks jätkub suhtumine, et tegemist on kooliga erivajadustega lastele või waldorfkooliga, püsime vaevu vee peal.

  4. "Aga on nii vale, kui inimesed, kel VÕIMALUS oleks ja kelle laps seda VAJAKS, jätavad ikkagi oma lapse prahmaki aeda, sest "kõik ju teevad nii ja laps peab harjuma"."

    Ma olen tegelikult sinuga nõus. Aga ma tahtsin öelda ainult veel ühte asja. Asi ei ole ainult võimaluses ja vajaduses ja selles, et kõik teevad, vaid ka USUS. Kui ema ikka usub, et nii on lapsele kõige parem/lihtsam (kuigi laps ehk väljendab teistsugust vajadust), siis nii ongi. Ja usk võib olla ka üsna pime. See on ühe arengupsühholoogi tähelepanek, et kultuuriti käitutakse lastega vägagi erinevalt, aga mis on läbiv on see, et lapsevanemad USUVAD, et nad teevad lapsele kõige paremat. Ja tihti sellest piisabki turvatunde loomiseks.
    Nii et kuigi ma jagan sinu arvamust, siis see ei tähenda, et kõik peaksid. Ja hea, et sa selle üle arutad, ma isegi hakkasin enda tegevuse kohta uuesti küsimusi küsima.

  5. Minu suhtumisega waldorfkooli on kõik kõige paremas korras. Eks see internetisuhtluse viga ole, et üks mõistab ühte lauset üheti, teine teisiti.
    Olgu siis selgituseks öeldud, et asi pole minu suhtumises waldorfkooli, vaid paljude teiste suhtumises. Tead vast isegi väga hästi, et liigub palju negatiivseid legende mõlema kooli kohta (nii vabakooli kui waldorfkoolide). Mina vabakooli eest sõna ei võta, mina räägin kui lapsevanem, kelle lapsed seal koolis käivad ja kes on kokku puutunud suhtumisega, et see kool on mõeldud erinevate sündroomidega lastele ja neile, kes mujal hakkama ei saa või siis on tegemist waldorfkooliga, kus on nii ja naa ja tehakse nii ja naa. Ei hakka sellel siin pikemalt peatuma, mida täpselt on öeldud.
    Aga.
    Enda arvates ma ei ole mitte kuidagi väljendanud oma suhtumist waldorfkoolidesse, tõin lihtsalt näite. Sinul on see suhtumine kujunenud, positiivne kuvand, ja selge see, et see võis mõjuda negatiivselt. Olgu nii. Arusaadav.
    Remargina olgu öeldud, et minu suhtumine waldorfkoolidesse on ääriselt positiivne.
    Mis mind lihtsalt kurvastab, on inimeste pealiskaudsus ja naised-saunas-rääkisid suhtumine. Ja see ei levi mitte ainult lapsevanemate seas, vaid ka pedagoogide seas. Kahju. Mõtle ise, kuidas mina selle kooli lapsevanemana pean tundma, kui kuuldes, et mu lapsed vabakoolis käivad, kukutakse pea et pikali ja silmad suured küsitakse, et ah seeeee kool, kus laua peal istutakse ja ei õpita? Ausalt öeldes enam see mind niivõrd muidugi ei mõjuta, olen õppinud juba reageerima ja nii mõenelegi selgitustööd teinud. Iseasi kas nad on seda valmis vastu võtma, sest meil on päris palju innovaatilisi suundi, millest ei osata hetkel mujal veel midagi arvata. Mul puudub selle kooli suhtes igasugune kõrvaltvaataja kogemus, sest ma pole kohalik inimene ja oma esimese lapse panin ma sinna kooli juhuslikult, lasteaiaõpetaja soovitusel.
    Ühes asjas on sul õigus: see kool ei pruugi sobida kõigile vanematele, tõepoolest. Vahel on siiski tore tõdeda, et keegi võtab vaevaks ja viitsib selgeks teha, millega ja kellega on tegu, mitte ei kuku lahmima mingite kuulujuttude põhjal.
    Ja ma tahan veel öelda seda, et ma pole karvavõrdki leili läinud. Kui sa mind tunneksid, siis teaksid
    Tunnen lihtsalt vastutust ja kohustust selgitustööd teha, et müüte kummutada. Pole ie rünnanud ega maha teinud.
    Mina jälle ei saa aru, miks arvatakse, et vastandutakse ja maha tehakse? Ma ei ole isiklikult kokku puutunud ühegi waldorfkooliga seotud inimesega, kes vabakooli maha teeks. Ma olen selline sinisilmne kah, kes loodab alati, et inimesed on ilusad ja head.
    Mul on lihtsalt kahju, et mõlemad koolivormid on teenimatult negatiivse kuvandi küüsis kohati. Ja see ohustab mõlema vee peal püsimist sõna otseses majanduslikus mõttes.

  6. Seda Kristina ka hoiatas, et Vabakoolile ei meeldi, kui neid waldorfkooliga ühte patta pannakse. Mul pole olnud vajadust ega viitsimist tutvuda waldorfkooli suunitlusega rohkem, kui olen lugenud kilde Epu ja Katri blogist, aga minule jäi ka sellest väga positiivne mulje. Nii et minu, veel teadmatu jaoks, on need mõlemad koolid positiivselt teistest erinevad – seda, et mõni nimetab neid erivajadusega laste koolideks, on minu meelest pigem inimeste eelarvamus. Samas oli artiklis Vabakooli kohta Pärnu Postimehes ka kenasti lahti seletatud, miks selline maine tekkis ja kuidas asi nüüd paranenud on…

    Ja selle vähese mulje põhjal, mis mul on jäänud nii Vabakoolist kui waldorfkoolidest tolle artikli ja paari blogi põhjal, ei saa mina jällegi aru, miks on vaja vastanduda ja üksteist maha teha. Väljendist "kuniks jätkub suhtumine, et tegemist on kooliga erivajadustega lastele või waldorfkooliga" kumab minu jaoks läbi waldorfkooli halvustamist ja sellele taolise maine omistamist, millest Vabakool püüab hoiduda.

    Kõik inimesed ei suhtu erinevasse negatiivselt. Nagu mainitud, minul pole nende koolide kohta põhjalikumat infot, on vaid jäänud mulje, et mõlemad on meeldivalt alternatiivse suhtumisega, mina eristan neid nii tavakoolidest. POSITIIVSELT. Ja kui minu suhtumisega inimene siirast teadmatusest eksib, siis leili minemine ja põlglikult teatamine, et MEIE küll SELLISED pole, nagu NEMAD… Ei jäta just eriti head muljet.

    Ja Siret, sina polnud üldse praegu nii põlglik, sina olid üsna rahulik, ainult see viimane lause natuke häiris. Ma lihtsalt olen aru saanud, et sellist asja tuleb tihti ette.

    Rohkem mõistvust, rohkem rahu, rohkem seletamist. Inimeste teadlikkus ei saa tõusta, kui teadjad seletamise asemel terminite segi ajamise peale kurjaks saavad.

  7. Aga seda ma ju ütlesingi – ma ei pea kedagi, kes ei mõtle "teisiti", halvaks inimeseks, sest ma TEAN, et nad tegutsevad siiras usus, et pakuvad oma lapsele parimat. Ja et minu meelest on kurb just eelkõige see, et paljude usk tavadesse ja autoriteetidesse on nii tugev, et neil lihtsalt ei tulegi pähe kuskilt ise midagi uurida või alternatiivsete teemade peale mõelda.

    Ja ei, kohe kindlasti ei saa ja ei tohigi sundida kedagi miskit tegema või öelda, et nad PEAVAD seda tegema. Aga usun, et mida rohkem inimesi kastist välja mõtlema hakkab, seda paremaks ühiskond muutub. Tasapisi :)

  8. Mitte ei vastandata, vaid tõmmatakse võrdusmärke, selles on küsimus. Tegemist on ju siiski erinevate koolidega ja kumbki ei soovi ilmselgetel põhjustel, et neile poogitaks külge omadusi või asju, mida ei eksisteeri. Eriti inimestelt, kes tõepoolest reaalset olukorda ei tea ja ei viitsi ka süveneda. Meil kõigil on emotsioonid ja selline levinud negatiivne ning pealiskaudne suhtumine on kohati solvav. Mul on waldorfkoolidest täpselt samuti kahju, sest olen kuulnud täiesti põhjendamatuid kuulujutte ning arvamusi.
    Lisaks jutt erivajadustega lastest (mis on veelgi suurema kõlapinnaga kui see waldorf-teema). Vabandage, aga defineerige erivajadus? Minu silmis on ka andekus erivajadus. Kõigil meil on erivajadused ja -omadused. Ja minule kui lapsevanemale on solvav, kui hakatakse üldistama ja näpuga näitama, et selle kooli puhul on tegemist asutusega, kus käivad lapsed, kes mujal hakkama ei saa. Jah, minu lapsel on raske puue, kuid andke andeks, ta saab kohati tunduvalt paremini hakkama kui mõni teine temavanune. Mul on kahju, et vanemad, kelle lastel on tõesti probleemid, peavad selliseid asju kuulma ja tundma. Mul on kahju, et vanemad ja lapsed, kellel pole selliseid probleeme, peavad samuti selliseid asju kuulma ja tundma. Kõik me oleme erilised, kõik me oleme erinevad.

    Ning veelkord, see konkreetne lause on kehvasti kirja pandud ja ei väljenda kindlasti minu suhtumist waldorfkoolidesse, nagu ma juba ütlesin.
    Vabakool pole minule teada olevalt ühtegi negatiivset kommentaari poetanud waldorfkoolide kohta. Siin esitatud arvamus ja kogemus on minu isiklik, palun mitte võrdusmärke tõmmata.
    Ja tegelikult mulle tundub, et vaatamata minu täpsustavale selgitusele on sul need emotsioonid ikka kuidagi laes ja sa ei saanud aru või ei oska ma selgitada :)

  9. Ma ju ütlesin selge sõnaga, et sina kirjutasid siin minu blogi all igati rahulikult ning mind häiris vaid see üks lause. Et ma lihtsalt olen kuulnud, et sageli vastandatakse.

    Ma saan suurepäraselt aru, et sa ei mõelnud seda lauset nii. Emotsionaalse inimesena tean ma kõige paremini, kuidas sellised mõtteavaldused sünnivad. Mina ise kirjutasin paar päeva tagasi emotsioonidest tulenevalt kohati üsna mõtlematu teksti, mis jättis mulje, nagu ma ründaks kasvatajaid, ehkki see oli viimane asi, mis mul kavas oli. Sellepärast ma üritangi enamasti oma väited võimalikult hästi läbi mõelda ja analüüsida neid enne avalikustamist ka teiste mätta otsast.

    Aga siiski.

    "Ja kuniks jätkub suhtumine, et tegemist on kooliga erivajadustega lastele või waldorfkooliga, püsime vaevu vee peal."

    Kui mitu korda ma seda ka üle ei loe ja kuidas ma seda ka tõlgendada ei üritaks – tausta mitte teadvale inimesele jätab see ühese mulje arvamusest, et kuni kooli peetakse waldorfkooliks, seni on täiesti arusaadav ja õigustatud, et see püsib vaevu vee peal. Et waldorfkoolidesse suhtutaksegi nii ja see ongi normaalne. Ja see EI näita välja just POSITIIVSET suhtumist :D

    Ühesõnaga meie, emotsioonikud, peame normaalsetest inimestest neli korda rohkem oma väiteid läbi mõtlema. Mina vähemalt tunnen nii. Eks see olegi üks suur eesmärk, mille poole püüdlen ja selle seitsme aasta blogikirjutamise jooksul olen ka nähtavaid edusamme teinud. Vahel siiski libastun :)

  10. Sellest vanemate omavahelisest tülitsemisest laste kuuldes ja pidevalt lapse nähes nö zen olemisest….ma olen päris mitme psühholoogiga neil teemadel vestelnud ja käinud ka Avituse lastevanemate koolis (väga abiks ja vahva kursus, muide)…ja põhimõtteliselt on selle tülitsemise kohta läbima jäänud üks soovitus – kui te ei saa ilma tülitsemiseta, siis tehke nii, et lapsed näeksid ka teie leppimist. Et nad näeksid ka tüli lõppu ja mõistaksid, et inimeste vahelised tülid on ka elu osa, kuid need tuleb lõpetada kuidagi moodi. Ning pidevat laste nähes Zen olemist ja iga hinna eest oma tunnete laste eest varjamist ei peeta ka enamjaolt õigeks. Sellise käitumisega ei hakkagi laps mõistma, miks ema on vahest tüdinud, väsinud, kuri. Kui sul on kõht tühi ja sa lähed tema peale närvi, siis ütlegi, et "mul on kõht tühi, mul on sellepärast ebamugav olla ja ma olen sellepärast kuri. mitte et ma oleks sinu peale kuri."

  11. Siret, koolide koha pealt pole ma kohe kindlasti emotsionaalne – meelestatus on täpselt sama positiivne, kui see oli eile, sinu jutt ei kõigutanud seda kuskile suunda.

    Emotsionaalne olen ma aga selle koha pealt, et selliste alternatiivsete variantide puhul on ainus võimalus neid positiivsest küljest näidata oma emotsionaalsuse väga hoolikas suunamine – ja seda mitte negatiivsele, vaid positiivsele.

    Üldiselt väga rahumeelses jutus nägin seda üht lauset, mis vihjas liigsele emotsionaalsusele isegi mulle seletades – aga minu puhul oli see ju täiesti tarbetu, minu suhtumine noisse koolidesse oli ju selgelt positiivne. Emotsionaalsusele vihjab ka see, et me oleme siin juba päris pikalt mõtteid vahetanud, ehkki mulle tundub, et üks räägib aiast ja teine aiaaugust – ehk sina üritad seletada, miks sa teemasse nii emotsionaalselt suhtud, aga mina sain sellest ausõna juba algusest peale aru ja juhin lihtsalt tähelepanu sellele, et alternatiivse hariduse positiivseks tutvustamiseks tuleb hoolega mõelda, KUIDAS seda emotsionaalsust väljendada.

    Sestap on mul üldine väljakutse absoluutselt kõigile alternatiivset haridust pooldavatele vanematele: AINUS võimalus seda haridust adekvaatselt promoda on JÄÄDA RAHULIKUKS. Iga hinna eest. Muidugi võib ja peabki siira rõõmuga rääkima kõigest, mis teie meelest selle kooli juures nii võrratut on. Aga iga hinna eest tuleks vältida vastandamist nii tava- kui teist tüüpi alternatiivsetele koolidele.

    Nagu mainitud, piirduvad minu teadmised alternatiivsest haridusest siiani ühe PK teemaga, ühe Pärnu Postimehe artikliga ning paari mulle sümpaatse inimese blogist loetuga. Mul pole praegu viitsimist ega aega seda teemat põhjalikumalt uurida, erinevustesse süveneda – mu lapsed lähevad alles lasteaeda ja mul on palju muudki tegemist. Samas on see koolide teema piisavalt põnev, et selle üle oma blogis arutleda ning kui keegi söödaks mulle siia ette valmis info noist erinevustest, siis ma loeks küll hea meele ja huviga.

    Ühesõnaga keegi võiks kirjutada ja kuskile üles panna hea kokkuvõtva teksti, mis seletab objektiivselt ja tundevabalt kenasti ära tava-, waldorf- ja Vabakooli põhimõtted, sarnasused ja erinevused – seda teksti oleks siis hea vajadusel linkida või kopeerida iga kord, kui mõni teadmatu jälle sellise teema vastu huvi tunneb. Ja vot siis lisaks rääkida veel enda emotsioonidest – mis just teile nii väga meeldib.

    Nagu mul oli kerge toppida ühte lausesse kasvatajad ja alistamine, ehkki need olid tegelikult üsna eraldiseisvad mõtted, nii on lihtne jätta läbimõtlematu jutuga mulje, et tavakoolis on lapsed õnnetud vms. Oleks ju lihtne ja palju tõesem öelda: minu meelest on lapsed Vabakoolis õnnelikumad.

    Inimeste üldistamine ja negatiivne suhtumine on vahel ärritavad, aga teiste negatiivsuses ja üldistamises süüdistamine ei aita absoluutselt kaasa koolist õige pildi tekkimisele. Ainus võimalus oma koolist õige mulje jätta, on rääkida erinevustest rahulikult ja läbimõeldult, vältida igasuguseid negatiivseid hinnanguid (olgu see teiste inimeste, tavakoolide või mille iganes muu suhtes) ning suunata oma emotsioon positiivse poole kirjeldamisse.

    Negatiivsust pole mõtet võimendada, pole mõtet üldse mainidagi, kui see pole just hädavajalik. On tarbetu rõhutada seda, et üldsusel on praegu väär arusaam. Tasub lühidalt ja emotsioonivabalt ära mainida vaid kõik need väärarusaamad, et need siis kenasti ja rahulikult lahti seletada ning ümber lükata.

    Kirjatsura, ma tean seda kõike ka. Endast välja minemine on inimlik – ja ma alati ka üritan lastele (eriti Plikale) seletada, miks ma tunnen sel hetkel nii. Seletada, mida MINA tunnen, kui ta nii käitub, mitte et ta on paha laps, sest ta käitub nii. No kõik see Gordoni värk.

    Ma olen igati seda meelt, et tundeid ei tohi maha suruda, minu mure on pigem selles, kuidas nende negatiivsete tunnete tekkimist ennetada – sest hetkel kipub neid liiga palju olema ja nende kõigi laste nähes välja elamine on sama halb lastele, kui on mulle nende tagasi hoidmine.

    Ühesõnaga minu ülim eesmärk on mitte kogu aeg zen välja näha, vaid tõepoolest võimalikult tihti ka nii päriselt tunda. Muidugi ei õnnestu see kogu aeg, vahel plahvatamine ja enda välja elamine on inimlik (aga ka seda saab teha mitut moodi – olgem ausad, ega mul see Gordoni moodi peegeldamine alati ei õnnestu, ERITI halvas tujus saab ikka ka laste kuuldes kõiki teisi süüdistatud), aga kui elimineerida mõned imelihtsad, aga samas nii olulised asjad nagu näiteks söögiga seotud planeerimatus, siis olekski elu kohe palju mõnusam.

  12. Aitäh heade sõnade eest :)

    Eks selle blogiga saigi alustatud sellepärast, et kui ise koduõppest kuulsin, siis otsisin, aga sellist alguse-aja infot ei leidnud. Blogisid rohkem need, kes juba kogenud koduõppijad olid. Minul aga hing veel alles mõtles-kaalus-uuris.

    Nälg ja väsimus on kaks võlusõna, mis mindki väga kurjaks ja kergesti ärrituvaks emmeks (ja naiseks) muudavad. See ilmselt loomulik. Nii et jaksu söögirindel enda meelespidamisega.

  13. igaõhtuseks loominguliseks kokkamiseks piisab kui pidevalt on piisav varu põhiasju. Enamik põhiretsepte sisaldab samu asju ainult et paari nüanssi muuta tuleb teine roog. Tahab natuke harjutamist aga mina olen jõudnud niikaugele, et üks kord nädalas poes käies saab kõik ostetud ja konkreetseid roogi ette ei planeeri, üldiselt teen seda, mille järgi isu on.

  14. ma lausa kadestan sind :D et ei pea süüa tegema :D mu elu oleks lust ja lillepidu kui ma vaid 3 korda nädalas peaks süüa tegema :D

    Aga mis ma siin ikka kadetsen. Tahtsin lihtsalt seda öelda, et minu meelest oli Mermaid kunagi kuidagi vabakooliga seotud.. Ta nüüd 20/21 vist pärnus, võid temalt uurida selle kooli kohta :)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)