Jan 162012
 

…muidu poleks homme hommikul ikka midagi süüa olnud :P

Ma olen endiselt NII rahul, et lõpuks leivaküpsetamisega päriselt otsa peale sain. Täna võin jälle öelda, et küpsetasin seni parima leiva – eelmine kord panin ilmselt hajameelsusest ikkagi vaid ühe leiva jagu vett, täna hommikul hapnema pannes oli pott tunduvalt rohkem täis.

Vanasti panin taigna õhtul hapnema ja küpsetasin järgmisel päeval, nüüd panen hommikul hapnema ja küpsetan õhtul. Viimane variant meeldib mulle palju rohkem, sest nii on järgmisel hommikul värske leib võtta, leib ongi ju mulle kõige olulisem just hommikul. Kusjuures sellise ajagraafiku mõtlesin välja tänu sellele, et hakkasin endamisi arutlema, kuidas leivaküpsetamine siis toimuma hakkab, kui ma tööl käin. Kenasti saab :)

Olen oma leivaga lõpuks nii rahul, et julgen oma leivateoharjumused ka kirja panna – nüüdseks on kõik nii mälus ja käpas, et Nele postitusest enam näpuga järge ajama ei pea.

Kui vaatan hommikul, et järgmiseks hommikuks enam leiba ei jätku, siis võtan poti, panen sinna 8 dl sooja vett, kallan sisse juuretise ja nii palju rukkijahu, et tekiks umbes hapukoore paksusega pläust. Potile kaas peale ja praeahju hapnema – nii ei jää päevaste toimetuste ajal ette. 6-8 tundi hiljem tõstan juuretise osa eraldi potsikusse ning segan sisse kaks väikese kuhjaga teelusikatäit soola (hetkel on rose sool), 2 dl suhkrut (rafineerimata demerara), paar näpuotsatäit koriandrit ja peoga igasugu seemneid – hetkel on kodus vaid emalt saadud lina- ja mooniseemned, plaanis on seemnevaru täiendada, ehk pähkleid ka, pole veel lihtsalt jõudnud. Üheks teiseks puhuks ostetud, aga seisma jäänud rukkihelbeid viskasin ka sisse, nüüdseks on need otsas. No ja siis veel jahu, täitsa ilma mõõtmata, lihtsalt nii palju, et vispliga veel segatud saaks (vispel on õnnistus, ütlen ma, suur tänu Nelele selle idee eest. Puulusikaga oli palju keerulisem ja sõtkuda mulle ei meeldi, olen liiga mugav).

Minu kogused on kahele leivale – üks oleks vähe, sest esimene läheb tavaliselt soojalt, kolm jällegi palju, sest mulle maitseb värske leib ja leivategu on nii lihtne, et võin tihemini küpsetada küll. Niisiis määrin vormid võiga, panen taigna vormi, silun märja käega, torkan näpuga augud sisse ja panen pliidile rätiku alla kerkima. Kuna meil on köögis päris soe, siis kerkivad tegelikult juba kahe tunniga üsna hästi, no ma enamasti ikka lasen “igaks juhuks” 3-4.

Siis ahi sooja ja veekauss ahju, küpsetan 225 kraadi juures 15 minutit, 200 juures 20 minutit ja 180 juures 25 minutit. Iga temperatuurikeeramise ajal pintseldan leivad veega üle, viimase 25 minuti küpsemise ajal korra vahepeal veel ka. Siis ahjust välja, pool tundi jahtuvad räti all, seejärel võtan vormist välja ning jahtuvad samamoodi rätiku all edasi. No ja sel ajal juba muidugi degusteerin ka. Täna, nagu pildilt nägite, sai peaaegu terve leib ära degusteeritud :D

Nii mõnus on kodus leiba teha, selle asemel, et poest lõputul hulgal kilekotikesi koju vedada. Ja poe leib pole pooltki nii hea, isegi mitte mahedad variandid, pole kunagi nii pehme ja nii maitsev… Ja juuretisega leib ei lähe hallitama, see on ka mõnus. Kui poe leib (need ju enamjaolt pärmiga) mõnikord liiga kauaks seisma jäi, siis juhtus vahel ikka, et viimased viilud läksid hallitama, koduse leivaga seda muret pole. No see saab muidugi nii kiirelt otsa, et ei jõuaks nagunii hallitama minna :P

Nii et üks kasulik harjumus jälle juures. Tundus keeruline, aga kui õiged nipid kätte sain, on tõeliselt lihtne – tuleb küll ette planeerida, sest aega läheb kokku pea terve päev, aga minu osa sellest on minimaalne, ainult paar kokku segamist, vormi tõstmine ja veega pintseldamine.

Jogurt, hapukoor ja leib tulevad nüüd kõik kodust. Järgmiseks tahaks lõpuks pasteediteo ette võtta ja siis tuli veel meelde, et pelmeenitegu tahtsin ju ka kangesti proovida – vormi pole ikka õnnestunud skoorida, peab vaatama, niisama mätserdada ei viitsi.

Ise teha on mõnus!

  One Response to “Hea, et ikka kaks tegin…”

  1. Ma ükspäev tegin kodus umbes 400 pelmeeni. Oli see vast ettevõtmine.

    Aga minu meelest oli vormiga palju suurem mätsimine, kui klaasiga ring ette, sisu sisse ja siis käsitsi või kahvliga otsad kinni. Noh, aga eks see on tunde küsimus – võib-olla ma pole selle vormiga lihtsalt sõber. Hea oli, et ei ostnud vaid laenasin.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)