Teab keegi, mida märtsiks lubatakse? Tahaks kangesti lastetuba tagasi, aga kui millalgi veel pikemalt üle -10 peaks minema, siis oleks vast targem oodata…
Ja no ma ÜLDSE ei viitsi seda teemat ise kuskilt uurima minna. Äkki keegi juba teab ja ütleb mulle ka :P
Just nii palju kulus selleks, et tellida endale eBayst puzzlematt. Lisaks veel kaheksa klahvivajutust Paypali sisse logimiseks, selle parooli turvalisuse kaalutlustel brauseri mälusse jätta ei saa.
Ma olen seda matti juba nii mitu korda vaadanud, kuna tegu pole aga olnud päris paarinaelase väljaminekuga, on seni ostmata jäänud. Nüüd aga õrritab mind juba mitu päeva kapi otsas Swedbanki preemiapunktide eest saadud vanalinna pildiga 1000 tk puzzle ja ainus võimalus seda kokku panna on rulli keeratav matt, millega on kerge pooleliolev töö laste eest ära panna – nii see lõpuks tellitud saigi. Kuna tegu on UK müüjaga, peaks pakk nädala-paari jooksul kohale ka jõudma.
Maksis £12.38 – ei viitsi hetkel uurima minna, palju eurodes on (pakun, et näiteks €14 kandis), eks miski hetk krediitkaardi bronnist näen, kui netipanka asja on.
Elagu internetikaubandus!
Kaalusin just veidi aega tagasi täitsa tõsiselt jälle blogis pallide üle vigisemist – et mul on NII PALJU KULDA (üle 100 000), aga no EI RAATSI kulutada seda tasemele, kus pooled korrad sured tänu vastikule pommile üsna alguses lihtsalt ära.
Mõtlesin, et mis ma ikka vigisen, proovin parem veel. Ja näe, kohe esimese korraga tegingi ära. 135. tase siis – ma ei mäletagi enam, mitu päeva seal kinni istusin. Nüüd sain eelviimasesse maailma, 20 taset lõpuni.
Ahjaa, ja tervitusi Mutile ning Mormele, kes koos Antiga 117. tasemel kükitavad (nii mu kaart vähemalt nätab, vahel on seal muidugi aegunud info) – see on mäletatavasti see tase, kus paljud mängimise pooleli jätavad. Kui ma aga YouTube’ist kinnitust sain, et neid palle ON võimalik sinna vahele lasta, viga on lihtsalt minu s*tas sihtimises, siis sain nii palju indu juurde, et umbes päevaga sai tehtud.
Huvitav, mis ma siis teen, kui see mäng täitsa läbi saab :D
Õhtune tiss jäi Poisil ära vist millalgi enne jõule, jaanuari alguses üritasin korra viimast varahommikust korda ka ära jätta, ajastus oli aga veidi vale, nii lasime veel mõnda aega edasi.
Kui lapsed nüüd aga suure külma tõttu ajutiselt meiega ühte tuppa magama tulid ja Poiss vahel öösiti liiga vara ärkas, mil ma talle nagunii tissi anda ei tahtnud, siis saigi teda korduvalt niisama maha rahustatud – kui varem ta lihtsalt röökis, kuni tissi suhu sai, siis nüüd õnnestus ka ilma selleta. Kaisukoer oli abiks, seda ta kallistab hea meelega.
Viimane öö enne Tallinna minekut jäi tiss lihtsalt sellepärast ära, et ta ärkas ajal, mil Abikaasa ka juba nagunii tõusma pidi – nii et meie uneaja pikendamisele poleks see kuidagi kaasa aidanud. Siis olin kaks ööd eemal ja pärast seda otsustasin sujuvalt, et kui kolm juba ilma, siis pole edasi ka mõtet. Isegi Poisiga ei arutanud seda läbi, lihtsalt läksime ilma edasi, ta ei tundnud puudust ka.
Nojah, miks peakski, poolteist aastat juba kah :)
Aga vot sellest ma küll aru ei saa, miks pabistatakse, kui veidi vanem laps veel rinda saab ja ei julgeta näiteks kasutada sõna tiss, et äkki hakkab avalikus kohas küsima. No tõepoolest, kui aastasele ikka veel ma ei tea mitu korda päevas tissi anda, siis ehk oleks probleeme, aga minul on mõlema lapsega jäänud alates 9-10 kuusest vaid ööune eelne ja varahommikune kord (Plikal olid muidugi mõnda aega öised lisaks), päeval ei olnud mingit tissi, ei osanud nad seda küsida, ei kiskunud pluusikaelust ega midagi.
Kui ma täna alasti duši alla läksin, siis Poiss näitas näpuga ja kilkas: tiss! Aga no ta näitab nina ja naba ka sama elevusega.
Nii et… Minu meelest on see kõik lihtne ja loomulik. Kui Plikaga pidime öid ikka võõrutama, siis Poisiga läks asi üsna iseenesest. Mõnus!
Ma ei mäleta küll, et USA modellide 17 hooaja jooksul oleks alasti pildistamiste ajal päriselt tissi näidatud, ikka jäeti sellised kohad osavasti varju, vahel kasutati udustamist kah. Aga Austraalia esimeses kahes hooajas näidatakse ikka mõnuga :D
Ja juudas, mida ülejäänud teisest hooajast oodata võib, kui nad juba enne esimest välja saatmist ennast segi joovad, omavahel amelevad ja ühel magaval tüdrukul kulmud ära raseerivad :|
Otsinguga on mu blogis nii, et kuna blogi oli vahepeal otsimootoritele keelatud, siis keelas Blogger kohapealse otsingu ka ära. Nüüd on kõik ammu lubatud, aga too kast üleval vasakus nurgas ei töötanud tükk aega. Kui mult nüüd just otsingu kohta küsiti, siis tuli meelde, et olin gadgetites just Google’i otsingut märganud – mõtlesin juba varem, et paneks siis selle. No nüüd panin, aga see töötas mingi oma suva järgi, kui ma näiteks otsisin sõna “läätsed”, siis kõiki postitusi ta igatahes ei näidanud. Kaasa arvatud neid, mille vastu küsija huvi tundis :D
Aga siis ma katsetasin jälle seda üleval vasakus nurgas olevat otsingu kasti ja näe, töötabki. Ma soovitan sorteerida by date, siis tuleb sekka küll mahetoitumise juttu, aga sealt edasi läätsede tellimisest kah.
Tagasiside on teretulnud – kas see ülemine vasak kast teistel ikka ka töötab. Tolle Google’i oma, mis ma sidebarile panin, kustutasin sama targalt ära – kui ta ikka kõike ei näita, siis pole ju tolku.
Ühesõnaga otsida saab ülevalt vasakust nurgast. Mul vähemalt töötab, ehk teistel ka :)
Üldiselt ma siin räägin, et mind poliitika ei huvita, eks. No tegelikult äkki isegi huvitaks, kui ma teaks, mida ma uskuda võin. No näiteks ma siin sattusin lugema FB feedis jagatud artiklit IRLi kohta. No kena, lugesin läbi, nii artikli enda kui kommentaarid.
Ja no ausalt, mis ma siis tegema peaks, kui on vastandlikud arvamused. Keda uskuma? Või äkki oleks õigem küsida, kust ma oleks pidanud eelmise kümne aasta jooksul omandama vajalikud teadmised, et kogu seda värki mõista ja sellest aru saada? Lugema igapäevaselt uudiseid? Oeh. Ma ütlen, enamik uudiseid on minu jaoks kas vastikud (igasugu vägivallaga seotud, neid väldin teadlikult) või igavad. No ja kuna mul on parematki teha, kui sundida ennast igapäevaselt lugema igavaid artikleid poliitikast ja majandusest, millest ma enamjaolt midagi arvata ei oska, sest üks väidab ühte, teine kommentaarides teist ja kuna MINA EI TEA, kummal on õigus, siis ma ei oskagi arvata, mis see õige on ja kuna kõike prahti ei jõua meeles pidada, ununeb nagunii kõik. Nii ma olengi leidnud, et on otstarbekam oma aega sellele mitte raisata, kahju (aja- ja energiakulu) on enam kui kasu (reaalsed teadmised, mis jääks päriselt meelde ja teeks mind targemaks). Kõige olulisemad uudised jõuavad minuni ju teiste allikate kaudu nagunii.
Kusjuures, ajakirjanduses on ju ka praegu küllalt asju, mis mind huvitavad – näiteks need vanad Pärnu Postimehed ja Eesti Päevalehed, mis meile tulehakatiseks tuuakse, kui sealt midagi silma jääb, siis enne pliidi alla viskamist loen ikka läbi, just hiljuti sattus kätte järjest mitu väga pikka ja huvitavat kirjutist. Aga paberlehti ma tellida ei jõua, maailmavaatelistel kaalutlustel eriti ei tahagi, netist uudiste lugemine ajab mind ka närvi – liiga palju on kollast, vastikut ja igavat kraami, huvitavate üles leidmise jaoks läheb liiga palju aega ja energiat, osa asju on nagunii juba netis ka tasulised (eriti just need pikemad ja huvitavamad), paberlehe lehitsemine on selles mõttes tunduvalt mõnusam. Nii ma loengi enamasti vaid Tarbija24, vahel harva kiikan Postimeest. Tegelikult oleks netiuudiste jaoks vist kõige asjalikum hoopis ERR, millest mul on jäänud mulje, et sealsed uudised on pigem lühikesed ja noh, UUDISED, samas kui huvitavam on ju pikem ja informatiivsem… Tegelikult ma praegu vaatasin, seal on ikka kõike, ma pole lihtsalt ise näinud. No hea küll, kollasest saab nii lahti, aga jääb probleem, et enamik uudistest on praegu veel minu jaoks igavad.
Ja ausõna noh, tulge mulle rääkima ükskõik kui tuliselt, et inimene ei saagi intelligentne olla, kui selliste asjade vastu huvi ei tunne… Mina jään arvamuse juurde, et oleks äärmiselt kena, kui teaks ja see annaks kohe avarama maailmapildi, aga otseselt ebaintelligentsena ma ennast sellegipoolest ei tunne. Tahaks teada, jah, aga ausalt mu pere ja kodune elu on tähtsamad, mul on niigi liiga palju teha, et seda aega veel igavate uudiste lugemisele kulutada. Tähendab, kui ma suudaks siiralt uskuda, et miski hetk on sellest tolku, siis äkki loekski… Aga mul ongi praegu tunne, et ma kulutan lihtsalt mõttetult palju aega, sest ma loen, ei tea, kas usaldada või mitte (sest et kõik ajakirjanduses kirjutatu ei ole puhas kuld, eks), ei tea, kui palju usaldada kommentaare (enamik neist on pigem vigisejad ja paranoilised, aga kindlasti on mõni kommentaar, kus tõde on rohkem kui artiklis endas)… Seega ei oska selle vastuolulise infoga miskit peale hakata ja unustangi.
No tegelt ka. Kas kõigi teadmiste aluseks peab olema mingi maagiline nooruses kätte õpitud õige õppimise ja seostamise oskus? Et kui mul seda pole, siis asi ongi hukule määratud? Kuivõrd jah, ma keeldun tarbimast suuremates kogustes infot, mis on minu jaoks igav ning mis ununeb, kuna pole loogiline ja ma ei oska seda seostada. Ma parem tegelen selle asemel asjadega, mis mind huvitavad, kogun nii praktilisi teadmisi, need jäävad vähemalt meelde, nii et sellest on mingit kasu.
Ma tahaks, et keegi seletaks mulle lihtsalt ja arusaadavalt neid maailma asju. Oop, ae, sina lubasid! Estonian Politics for Dummies, mäletad? Ja keegi võiks (maailma)majandusest ka midagi taolist kirjutada. Ma ju tahaks targemaks saada, ma ausalt tahaks, ma eeldan et see ka loeb midagi. Ja ma pühendaks sellele hea meelega oma vähest vaba aega, kui ma oleks kindel, et sellest ka tolku on. Kui ma mingi baasi kätte saaks, siis oskaks vast rohkem seostada, laiemat pilti näha, uudised muutuksid arusaadavamateks ja huvitavamateks…
Ja kui keegi tuleb siin ilkuma, et mida sa ülikoolis tegid, siis ma võin vastata tiraadiga sellest, mida mina arvan otse pärast gümnaasiumi ülikooli minemisest, sest “kõik ju lähevad”, kui pole õrna aimugi sellest, mida sa päriselt tahad oma eluga peale hakata. Mitte et ma kahetseks, kuidas elu senini läinud on, aga äkki oleks ma hiljem suutnud nondest alusmooduli loengutest väheke rohkem aru saada ja meelde jätta. Muidugi ei olnud need massloengud alati ka oma korralduselt ega õppejõu isiksuselt just eriti hästi üle ehitatud ega huvi tekitavad, aga see on juba jälle omaette teema.
Kogu see hariduse, õige õppimise ja muu taolisega seotu mõlgub mul viimasel ajal pidevalt meelel, kuna nüüd on endal lapsed ja ausalt tahaks, et nemad ei kaotaks kuskil poolel teel julgust ise ja loovalt mõelda ning õpiks tuupimise asemel õigesti õppima, mõtestama, seoseid looma… Ning see kõik saab tegelikult alguse juba lasteaias. Niisiis pole sugugi liiga sellele vara mõelda.
Aga hea küll, nüüd läksin teemast juba liiga välja. See on ühe teise postituse jaoks, mille kirjutamiseni ma loodetavasti ka kunagi jõuan.
Ja tegelikult, kui nüüd jäi mulje, et ma ei tea majandusest ja poliitikast mitte kui midagi, siis nii hull see asi ju ka ilmselgelt pole. Ilmselt on mul tegelikult rohkem teadmisi, kui ma isegi sellest aru saan. Aga jah… Ma ei oska seostada, ma ei oska avaramat pilti näha, mingid sellised asjad on täiega puudu. Ja ma ei oska neid ka kuskilt otsast omandama hakata.
Esmaabikursuselt koju jõudes ootas mind ees poolpaljas mees põllega ning ahjus lõhnas juustu-sibulapirukas. Kirsina tordil pole isegi lastega suuremaid tülisid olnud – Plika magas kolm tundi lõunaund, õhtu läks rahulikult ja isegi ööunne jäämine oli üle hiiglama pika aja meeldiv.
Helistasin maksuametisse, et igaks juhuks üle uurida, kas kõikvõimalikud paberid ja tõendid on ikka olemas – kõik on korras, midagi juurde vaja pole, raha lubati maamaksuga tasaarveldajatele vist 5. aprilli paiku. Ja Abikaasa sai lõpuks kauaoodatud preemia kätte. Nüüd on kindel, et kolme kuu jagu sääste on olemas. Juunis pean palka saama, seni on okei :)
Nii võib täitsa elada!
133 oli minu jaoks jälle üks äärmiselt ärritav tase, kus jõudsin NII mitu korda üles välja, aga pallid said alati enne otsa, kui vajaliku arvu auke lahti sain. Kui nüüd lõpuks ära tegin, siis kohe nii põhjalikult, et KOLM tähekest tuli täis. Seda juhtub ikka VÄGA harva.
22 taset veel…
Mul oli täna varajane sõidutund, 8.45. Olin kaua üleval olnud, sest leivaküpsetamine jäi öösse, nii et hommikul ei tahtnud viimse hetkeni voodist välja tulla.
Ja kui ma lõpuks tulin, siis nägin, et Abikaasa oli mulle kohvi teinud. See on nii pisike asi, eks… Aga NII armas. Seda nagunii, et ta tõuseb tööpäeva hommikuti esimesena, teeb tule pliidi alla, tegeleb lastega… Ja mina ajan ennast voodist välja alles siis, kui ta ära läheb. Aga see kohv, see oli nii armas.
Üleüldse on mul tunne, et viimasel ajal ei jõua ma mitte midagi tehtud, sest kogu see autokooliga seotud värk ja pidevad väljas käimised väsitavad kohutavalt, Abikaasa on aga selle eest ekstra tubli, teeb pidevalt üksi süüa, sest mind pooltel õhtutel pole, ei pahanda kunagi, kui ma koristada ei jõua, koristab ise ka ja… No mul on ühesõnaga tunne, et ta pingutab üldse palju rohkem kui mina.
Ema koristab siin vist ka viimasel ajal rohkem kui mina.
Aga täna tulin esimest korda sõidutunnist ja ei olnud surmväsinud. Ma ei tea, oli see siis see kohv või fakt, et ema viis mu autoga linna ja tulin vaid tagasi jala… Igatahes olin üle pika-pika aja energiat täis ja tänu varasele tunnile jäi ka kauem aega kodus toimetada – tuima näoga arvutis istumise asemel päriselt möllasin mööda elamist ringi, koristasin, pesin pesu, olin lastega… Ehk hakkan tavainimese rütmiga veidike ära harjuma.
Homme on õnneks ainult õhtul autokool, hommik on rahulik ja kodune.