Mar 292012
 

Oh, kuidas mulle meeldib, kui kõik on korras. Laisematel aegadel võin ma küll segadust edukalt ignoreerida, aga alateadvuses see siiski häirib mind ja kui ma siis ükskord kätte võtan ja kõik ära koristan, on kodus olemine puhas nauding.

Igapäevased toimetused on ühtaegu igapäevane tüütus ja rõõm. Kõige lihtlabasemad kodutööd – nõude pesemine, köögi koristamine, tubadest asjade kokku korjamine ja õigesse kohta panemine, pesu pesemine, kuivama riputamine, kappi panemine… Kui ma just ülearu väsinud või laisk pole, siis ma naudin koristamist, ausalt. Ja teisest küljest on koristamine minu jaoks ka teraapiline tegevus – no näiteks, kui me Abikaasaga millegipärast tülitseme, siis ma maandan oma viha sellega, et hakkan raevukalt koristama. Olgu vihal siis vähemalt produktiivne väljund, eks :D

Need hetked, kus vaim peale tuleb ja midagi tavalisest enam tehtud saab, on aga eriti magusad. Lisaks igapäevastele kohustustele on ju veel tohutult igasuguseid selliseid asju, mis otseselt kohest tegemist ei vaja ja saab silma alt peitu panna… Nii need kaosekastid ja -kapid tekivadki.

Mingit tohutut puhtust meil kodus küll praegu pole, ma olen alati olnud üpris kehv põrandapesija ja tolmu pühkija – hea, kui kord päevas põranda üle pühitud saan. Elutoa valgest hallist vaibast ärme hakka parem rääkimagi, eks. Ma naudin asjade korrastamist ja ära panemist tunduvalt rohkem kui küürimist, ehkki ka viimane pakub veidi rahuldust – peamiselt siis, kui tehtud on ja puhtus igal poolt vastu läigib. Ühesõnaga jah, suurpuhastust oleks siin vaja, kindla peale. Ma mingi hetk hakkan jälle kõiki ruume maast laeni lapiga üle käima – mitte küll nii põhjalikult, kui jaanuaris, selleks pole vajadust… Aga vahepeal oli nii palju toimetusi ja kohustusi, et kodu jäi unarusse ja ei jõudnud seda mõnusat korda ja puhtust hoida, nüüd peab siis jälle väheke rohkem pingutama, et järjele saada.

Aga üldise korra ja asjade mõttes olen üle pika aja rahul, sest olen suutnud kõik, mis välja paistab, kenasti ära paigutada ja ka mitmed kaosekolded ära kaotada. See kõik tekitab muudkui hoogu ja tahtmist juurde, nii et ma muudkui käingi ringi ja koristan, pingutan isegi väsinult, et nõud ikka kohe peale sööki pestud saaks ning kõik asjad enne magama minekut kindlalt oma kohale, et hommikul oleks hea ärgata.

Viimastest vägitegudest – pildistasin Liisile riided üles ja näitasin ette (no see oli väike asi, ainult miskipärast lükkasin seda muudkui edasi, nüüd tehtud ja sain koti kapi otsast ära) ning terve kotitäis parandamist vajavaid asju on nüüd ka terved ja omal kohal.

Õmblustöödega alustasin eile lõuna ajal, kui lapsed magasid. Veidi hiljem tuli Annika külla ning kuni tited õues oma kärudes magasid ja juba üles ärganud Plika meiega hängis, lasin lobisemise kõrvale muudkui näppudel käia. Annika aitas kaasa ja nii vähenes kuhi üsna kiirelt – no ühtki suuremat asja polnud ka, kõik väikesed augud, lahti hargnenud õmblused, eest ära tulnud nööbid… Kaks viimast asja tegin ära nüüd, täna hilisõhtul – ja hea küll, üks nööp ootab veel ette õmblemist, mul lihtsalt pole sobivat, pean kuskilt ostma. Kõik ülejäänud on tehtud ja tunne on NII hea. No nii kohutavalt hea!

Hämmastusega avastasin, et põhimõtteliselt polegi enam sellistest suurematest ülesannetest muud jäänud, kui see üks kaosekast magamistoa kapi otsas, kõik muu on tehtud! Okei, põhimõtteliselt jah, nagu enne mainisin, siis suuremat sorti koristus-puhastus tuleks kogu kodule kasuks ja selle käigus kraamin kõik kapid nagunii uuesti üle, sest need on veidi sassi läinud. Aga kuna need on siiski jaanuaris organiseeritud, siis läheb see väga kähku… Ja siis, ja SIIS… Nojah, teiselt poolt tuleb ka kõik ära sättida ja asjad ära anda ja SIIS ongi korras :D

Ma ei jõua ära oodata, millal see päev käes on. Kus ma võin tõesti rahulolevalt mõelda, et mu kodu on nii korras, kui hetkel olla saab. et paremini saab alles siis, kui remonti teeme ja ülejäänud ruumid kasutusele võtame. Oh, see saab olema hea tunne. Tunne, mida pole olnud sellest ajast saati, kui 2008. sügisel Tartusse kolisime.

Ma olen ikka parandamatu ööloom. Nii hea ja rahulik on sättida. Ja homme jälle raske tõusta… Aga no tõesti, ei saanud ju vaimu raisku lasta – selliseid kuldseid hetki tuleb ära kasutada, magada võib hiljem ka.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.