Apr 302012
 

Jajaa, pärast mitmepäevast kirjutamise pausi tulengi lagedale täpselt nii igava pealkirjaga. Mis teha, soojad ilmad :D

Laupäeval pesin kaks masinatäit pesu, täna neli. Mõlemal päeval sai ka teisel pool koristatud ja sätitud. Ja aias möllatud. Ja üleüldse asjalik oldud.

Eile see-eest oli täielik nullpäev – pea valutas, olemine oli uimane, laste lõunaune ajal jäin ise ka magama… No mis seal ikka, puhkama peab ju ka!

Loodetavasti homme ei kordu eilne, tahaks sülle kukkunud vaba päeva vääriliselt ära kasutada ja millegi sellisega hakkama saada, mis igapäevaselt muudkui oma järge ootab.

Oh, ma saan ise ka aru, kui mõttetut juttu ma just kokku kirjutasin, aga no mis teha, kõik energia kulub mujale, ei jõua kuidagi õigel ajal siia emotsioone kirja panema.

Vaatame nüüd Castle’it edasi, kõrvale värskelt küpsetatud soe leib mõnusalt krõmpsu koorikuga. Mmm!

Apr 272012
 

Istun köögilaua taga ja söön hilist lõunat, lapsed mängivad liivakastis.

Ilm on veel liiga külm, et ust lahti hoida, seega vaatan iga natukese aja tagant üle ukse, kas kõik on korras. Läheks ilmad soojemaks, saaks ukse lahti jätta ja ei peaks enam ülevaate saamiseks laua tagant tõusmagi.

Selleks ajaks, kui ma pesu pesemise lõpetasin, oli päike juba välja tulnud :P Kui söödud saan, võtan mõne mõnusa juturaamatu ja lähe õue päikese kätte lugema. Ma arvan, et täna saavad lapsed küll värske õhu mürgituse.

Ilus elu.

Apr 272012
 

Pärast viit päeva vindumist on absoluutselt suurepärane ärgata nii, et süda pole paha, miski ei valuta, väsimus ei tapa, kodu pole meeletult sassis, kraanikausis ei kuhju päevade mustad nõud. Olin ainult tibake unine, kõik oli korras ja mustad nõud olid vaid eelmisest õhtust.

Ma kammisin Plikal üle päevade juukseid ja tegin talle korralikud patsid. Ma tegin lastele üle päevade hommikuputru, mida nad hea isuga sõid. Ma tegin endale üle päevade hommikukohvi ja võileibu ning nautisin neid arvuti taga. Lõunasöögiks on eilset võrratut mulgi putru ja õhtuks teeme makarone, sest mul tuli jube isu ja Plika käis ka just natukese aja eest mulle ütlemas, et teeme.

Külmkapi koristasin ära ja viskasin hirmus palju toitu minema, masendav. Mis teha, (kõhu)viirus otse pärast sünnipäeva on äärmiselt halvasti ajastatud. Nüüd vähemalt on jälle ülevaade, mis meil seal olemas on. Ja määratu rahulolu organiseerimisest enesest.

Kahju, et päikest pole, lootsin mõnusalt väljas pesu kuivatada, aga mis seal ikka. Lähen panen nüüd pesu pesema ja mängin lastega.

Imeline elu. Hea on olla terve.

Apr 262012
 

Hommikupooliku magasin teatavasti maha. Plika tegi Poisi ebatavalisest uinakust fotosüüdistuse kah, vabandatagu vaid kerget udusust, algaja fotograafi värk.

Poiss õigel lõunaune ajal magama ei jäänudki ja ajas Plika ka üsna kähku üles, no tunnikese ehk lasi tal magada. Mis seal ikka, hängisime siis niisama, midagi asjalikku ju teha ei viitsinud.

Abikaasat koju oodates aitas Plika mul koristada, korjas väga tublilt kõik mänguasjad elamisest kokku ja viis oma tuppa õigele kohale, kuni mina muid asju sättisin. Mulgi puder sai ahju, Abikaasa viis lapsed õue, mina mõtlesin veel natuke tubasid õhutada ja lastetuba koristada, aga päike oli nii ahvatlev, et tekkis tahtmine põhjalikumalt ette võtta. Nii saigi vaibad õue kloppimiseks saadetud, tõbasin kõik riiulid lapiga üle ja panin asjad korralikult tagasi, puhastasin tolmuimejaga põrandat… Täisvärk. Ainult voodipesu jäi vahetamata, sest lapsed täna vanni ei jõudnud, ei näinud mõtet. Lisaks suutsin nelja päeva nõud ära pesta (kapp oli täiesti tühi :D) ja ühe masinatäie pesu kah – kaks-kolm ootab veel ees, eks homme jätkan.

Oh, milline kergendus oli jälle koristada. Koristuskihk, nagu hiljuti mainitud sai, on kõige kindlam märk tervenemisest. Ja mulgi puder oli esimene toit üle pikkade päevade, mida tõeliselt nautisin. Elu on ilus!

Ryanair saatis meeldetuletuse, et ma check ini ära teeks, ma lendan juba nädala pärast Luxi!!!

Leidsin ühe üleeile tehtud pildi, kus Abikaasa on lapsed osavalt ära paigutanud, et ise tukkuda saaks. Plika muudkui valis multikaid, Poiss vahtis rõõmsalt kõrval. Hundid söönud, lambad terved :)

Apr 262012
 

Täna oli esimene päev, mil ma hommikul ärgates end tõeliselt hästi tundsin. Pärast hunniku nõude pesemist ja väikest hommikusööki olin aga taas nii väsinud, et läksin diivanile lebotama. Poiss käis mul vahepeal rinnal lesimas ja nunnu olemas, nagu ta seda ikka teeb. Mingil hetkel puges kaissu ja jäi magama – millal, pole õrna aimugi, sest jäin ise ka. Pool kaksteist ärkasin ja avastasin, kaheteist paiku ärkas tema.

Andsin lastele süüa ja panin nad ühest lõunaunne. Natuke lalisesid, siis oli vaikus majas. Eeldasin, et magavad. Mingi hetk kuulsin lastetoast ühe muusikaraamatu helisid. Tegin ukse lahti ja küsisin: “Plika, mida sa teed?”… Selleks et avastada magusalt magava Plika ning raamatu Poisi voodist, mis on tõepoolest raamaturiiuli kõrval.

Vahetasin muusikaraamatu tavalise vastu, nihutasin voodi riiulist veidi kaugemale ja loodan, et ehk siiski kustub. Või vähemalt ei aja õde üles :)

Apr 252012
 

Ärkasin täna hommikul vara, päike paistis, tuju oli hea, enesetunne samuti. Selle aja peale, kui jõudsin Poisi voodist ära tuua, teda pesta, mähet vahetada ja riidesse panna, oli süda juba näljast paha. Sõin kähku mõned puuviljad, ei aidanud. Abikaasa võttis tänase päeva vabaks, sest tööl käies palavikust ja peavalust jagu ei saanud, tal tuli puljongi ja piruka isu, mis tundus ometi üsna kerge ja toitev olema… Lasime siis pirukaid tuua, sõime – olemine oli juba halb ja paremaks ei teinud. Ronisin voodisse tagasi ja tulin sealt välja alles pool kaks.

Õnneks enam nii palju ei iiveldanud, jõin vett, Abikaasa vanaema tõi tunnikese eest kanasuppi, see on ju tõeline haigete toit. Nüüd tundub enesetunne küll väheke kobedam… Saaks ometi üle sellest “nälg ajab südame pahaks” faasist! No mida sa hing teed, kui kõht koriseb, aga mõte toidust on kõike muud kui isuäratav?? Mul on selline lugu korra varemgi olnud, paraku ei mäleta, kuidas asi tookord lahenduse leidis. Abikaasa naljatles, et tema mäletab koguni kahte korda ja lahenesid need sünnitusega, aga ei, raseduste ajal oli hoopis teistmoodi – siis olid hommikud ainus hea aeg, iiveldus tuli alles päeva jooksul.

No ma loodan, et puljong ja supp ja rohke veejoomine mõjuvad hästi. Ei jõua enam voodis vedeleda ja iiveldada. Tahan terveks saada!!!

Siis ehk saab siia ka midagi asjalikumat kirjutatud, kui hala blogi ja haiguste teemal :)

Apr 252012
 

MobilePack on praegu deactivated, ometigi ütles õeke, et tema saab oma nutikaga suurepäraselt lugeda ja kõik on korras, isegi blogroll sordib ennast värskuse järgi. Kas teised nutikate omanikud võiksid ka oma mobladega korra vaadata, kui hästi blogi loetav on ja kas blogroll on õigesti sorditud? Ma oleks teile abi eest ääretult tänulik, sest meie peres veel nutikaid pole. Kui tuleb välja, et see theme on juba iseenesest mobiilidele kohandatud on, siis ma ju ei peakski lisaks pluginat kasutama.

Miks ma seda üldse alguses kasutama hakkasin – sest kui kunagi esimest korda WP-sse kolimisest juttu tuli, siis õeke kurtis, et enamik WP blogisid on moblast väga kehvalt loetavad. Mingi hetk hiljem sattusin täiesti juhuslikult selle artikli peale ja panin plugina nime kõrva taha – tundus igati loogiline see kohe alguses peale panna. Kui aga vaja pole, siis superluks – mida vähem lisavidinaid, seda parem.

Apr 252012
 

Nagu mitmed teist ilmselt tähele panid, oli blogi lõunast saati jälle maas. Tegin mina pahaaimamatult theme‘i uuenduse ja blogi sisu enam ei näidanud, ainult pealkirja ja tikreid :P Mul endal oli nö “seespool” kõik korras, kirjutasin pärast uuenduse tegemist ju postitusegi valmis, pärast üles panemist alles avastasin, et näha seda pole. Aga readeritesse jõudis küll.

No igatahes, surfasin siis ringi ja lugesin välja, et ilmselt aitaks WP enda uuendus – see oli mul ainsana tegemata, kuna enne soovitati backup teha, mida ma ei osanud. Nojaa, Swamm ajas jälle paar asja korda ja õpetas natuke, sain Abikaasa abiga backupi tehtud. Aga. AGA. See kuradi WP automatic update ei töötanud. Ehk et update oleks pidanud ideeliselt toimuma ühe nupulevajutusega, selle asemel pidime aga FTP-s käsitsi hirmkeerulise õpetuse järgi hunnikus faile kustutama ja uuesti üles laadima. Mis meiest ma üldse räägin, mina ei teinud midagi – Abikaasa on nois asjus targem, lasin temal tegutseda. Ega ta seda teemat ka eriti ei jaga, aga on üldiselt IT-intelligentsem. Ja ise ka lõpuks imestas, et läkski õnneks. Ja õnneks see uuendus aitaski, nii et blogi on nüüd jälle näha.

Nüüd ei tööta selle eest enam MobilePack, nii et nutikate omanikel on nii kaua kehvasti, kuni asja korda saan. Samuti ei tööta enam pluginate automatic update, mille Swamm mul enne tööle sai, oh jumal, ma lähen halliks.

Ja mis kõige olulisem, on vaja tööle saada WP enda automatic update, sest päriselt ka, ei taha iga kord seda kammaljaad läbi teha, mis täna õhtul. Me katsetasime kõikvõimalikke lahendusi ja variante, mida netis sarnase häda peale välja pakuti, ükski ei aidanud.

No igatahes… Praegu on jälle kõik korras. Kui WP töötab, siis on imeline. Kui ei tööta, tahaks peaga vastu seina peksta.

Loodame, et saan need ülejäänud jamad korda, ilma et kogemata midagi jälle tuksi keeraks ;)

Apr 242012
 

Laupäeval oli Abikaasa sünnipäev. Juba siis polnud must suuremat kasu – asjalik olemise asemel tahtsin ainult molutada ja vedeleda. Sain siiski koogi küpsetatud, sada korda kööki koristatud ja nõusid pestud. Õhtuks surmväsinud, aga nii huvitav lugemine oli pooleli, et enne keskkööd magama ikka ei saanud.

Pühapäeval ärkasin lastega poole kaheksa paiku, süda oli paha ja olemine väsinud. Andsin neile mingi söögi ette ja läksin diivanile vedelema. Põhimõtteliselt magasin seal terve päeva maha. Abikaasal oli kaelavalu ja õhtul tuvastas ka palaviku, tema magas voodis pool päeva maha.

Eile oli seest õõnes olemine, seljavalu ja väsimus. Söömisega tundus vahepeal juba paremaks minevat, aga siis vist pingutasin söögiga üle ja olemine läks jälle halvemaks. Abikaasa käis tööl ja hommikul tundus, et kõik on enam-vähem okei (välja arvatud see, et kaela liigutada suurt ei saanud) – mida edasi, seda hullemaks enesetunne muutus. Tuli varem koju ja taas magasime mõlemad pool päeva maga – mina diivanil, tema voodis.

Tänaseks oli seljavalust (üldse mitte terav, aga selline hästi tuim ja üle terve kere) selline kopp ees, et võtsin valuvaigisti. Enne seda sõin ühe kiivi ja jõin klaasi värskelt pressitud apelsinimahla (kõik toodi voodisse) – need iiveldama ei ajanud, kõht ei tohi tableti võtmise ajal ju tühi olla. Siis läks Abikaasa tööle ja mina magasin kella 12-ni. Nüüd enam selg ei valuta, lihtsalt uimane ja ülemagamise tunne on (üllatus-üllatus) – süüa tahaks ka, aga ei julge, äkki pingutan jälle üle ja hakkab paha.

No igatahes võtsin ennast nende päevade jooksul esimest korda nii palju kokku, et midagi blogisse kirjutada, enne tundus see liiga suur ettevõtmine. Arvutis passitud sai nende päevade jooksul küll omajagu, sest tervet päeva magada ei jõudnud, aga diivanil vedelemine oli ainus, millega hakkama sain – lugesin lihtsalt blogisid, kirjutamisest jõud üle ei käinud. Pihlaka ringi tellimus sai saadetud viimase päeva pärastlõunal ja Nelele ei jõudnudki öelda, et mune oleks vaja. No mis teha, toit pole hetkel prioriteet – külmkapp on igasugu jääke täis, aga süüa ei jõua, seda, mida tahaks, seda nagunii pole. Pihlaka ringi puhul võtsin ennast kokku, sest see käib ainult kaks korda kuus. Nele selle eest kaks korda nädalas :P

Miski kõhuviirus ilmselt ikka, lihtsalt kergemal kujul. Ma olen äärmiselt tänulik, et seekord oksendamisest pääsesin, see on minu jaoks maailma jubedaim asi. Vetsu vahet sain vaid eile joosta, Poisil eile ja täna selle tõttu tavalisest tihedamini mähet vahetada.

Ahjaa, lapsed…  Jumal tänatud, et nad nii iseseisvad on. Muidugi oli kõigi nende päevade jooksul ka üksjagu kisa nende poolt ja karjumist meie poolt (oh, kuidas halb enesetunne kannatamatuks muudab), aga vähemalt olid nemad terved, mängisid ja said endaga ise hakkama. Meie andsime vahel süüa, muidu tegelesime minimaalselt. Eks Poiss käis mul ikka süles nunnu olemas ja Plikaga sai niisama juteldud, ega nii väikestega ju päriselt suhtlemata ei saa. Aga sellest käis jõud kuidagi üle ja õnneks olid nad tõesti keskmisest iseseisvamad. Igal juhul on äärmiselt ärritav, et me Abikaasaga alati ühekorraga peame haiged olema – palju lihtsam oleks, kui üks jääks terveks ja saaks siis ülejäänud vahmiili eest hoolitseda. Abikaasa oli meist kahest seekord igatahes edumeelsem ja taastus oma palavikust kiiremini.

Kraanikausis on kuhi nõusid, mina pesta ei jõua. Tunnen ennast küll paremini, kui eelmiste päevade jooksul, aga ilmselgelt päris terve ei ole, sest koristamise kihk on esimene, mis sel puhul tagasi tuleb. Lähen nüüd ikka otsin midagi süüa (ehkki must leib ja marineeritud räimed, mida ma ka eelmised päevad söönud olen, ei pruugi olla kõige targem valik :D Mis teha, ei taha neid tavalisi kõhuviirusest taastumise toite üldse nähagi) ja tuksun siis edasi. Pesu peaks ka pesema… No jumal, ma ei viitsi ju. Ja Abikaasal on täna trenni- ja saunapäev, tähistab saunas väikestviisi oma sünnipäeva. Nii et õhtuni pean vist üksi hakkama saama… No ehk mingeid toidujääke nii palju jagub, et lapsed söönuks saaks. Kasvõi kohukesi ja kooki :D Ja noil päevil ei suuda ma isegi selle pärast piinlikkust tunda, kui Plika terve hommikupooliku arvutist videosid vaatab. Peaasi, et vaikus oleks majas ja mul lastaks magada. Ja see seljavalu, see oli täiesti õudne. Tahaks loota, et enam tagasi ei tule.

Tahan juba täitsa terveks saada!