Apr 192012
 

Mul on palju selliseid lugejaid, kelle blogi ma ise regulaarselt ei loe. Kusjuures ma täitsa siiralt usun, et väga paljud neist oleks mulle huvitavad… Mul pole lihtsalt füüsiliselt aega nii paljudesse eludesse süveneda – mul ju see halb komme, et niisama poole pealt jälgima hakata ei saa, ikka vaja kõigepealt kogu minevik läbi lugeda. Nii ongi, et kui aega parasjagu rohkem, mõni teema olulisem, keegi miskit soovitab või miski kuskil ise silma jääb, siis loen.

Kipun siin ikka üldistavalt ütlema, et poliitika on igav ja ma ei saa sellest aru. Ei ole igav, kõik kindlasti mitte. Asi on ikka selles minu va praktilises mõtteviisis – mulle läheb korda vaid see, mis puudutab mind ennast või mulle miskit pidi olulisi inimesi/teemasid. Lugesin viimaste päevade jooksul läbi Kohaliku blogi (kelle nimi ja blogi on mulle kommentaaridest ammusest tuttavad) ja vot tema kirjutet poliitikateemad lähevad mulle küll korda. Tema lingitud artikleid loen huviga. Vaat, asi ongi nii, et nö peavoolumeedia puhul ma tõesti ei tea, kelle juttu usaldada. Ma ei tea paljutki, mis meie riigis toimub. Kui aga kuulan nende arvamusi, kes on mulle sümpaatsed, keda ma usaldan… Siis on huvitav, siis ma julgen ka rohkem uskuda.

Poliitika on üldse üks huvitav loom. Ühest küljest ma nagu sügaval sisimas tunnen küll, et olen meie riigis toimuvas tibake pettunud. No just selles ladvikus, va valitsuses. Ei tundu mulle, et asjad on päris  nii, nagu võiks ja peaks. Et ajad on küll rasked, aga oleks võimalik ka paremini. Mis puutub nö tavalistesse riigiametnikesse, siis arvan (loodan?), et nende hulgas on enam siiski neid, kes teevad oma tööd südamega. Kindlasti on ka neid, kes ei peaks oma ametis üldse olema, aga eks see ole igal elualal nii. Ja mõttetuid poliitikuid on nagunii igas riigis, see pole vaid Eesti mure. Asjalikke on ka igal pool. Mina õnneks või kahjuks näpuga näidata ei oska, kes kuulub esimesse, kes teise punti. Ja mis mu näitamisest kasugi oleks.

Ja noh, tõsi on ikkagi ka see, et me ei saa oma ühiskonda võrrelda näiteks sotsialistlike heaoluriikide Soome-Rootsiga, võimalused pole just päriselt võrdsed olnud või mis. Sama tõsi on aga ka see, et me ei saa igavesti oma riigi probleeme õigustada sellega “et meil on ju nii raske olnud”. S*tasti jah, oli raske, oli. Aga nüüd on aeg minevikul minna lasta, edasi liikuda ja täiega panustada sellesse, et saaks parem. POSITIIVSUST, inimesed, POSITIIVSUST on vaja. Usku, et me saame ja suudame. Õigeid inimesi riigi etteotsa, kes suudaksid vajalikke muutusi läbi viia.

Nojaa, aga olgu mu sügav sisemine tundmus milline tahes, ma ikka väga nonde teemade siin lahkamisel mõtet ei näe. Esiteks jah – tunnen, et faktiteadmisi ja avarat maailmapilti jääb väheks. Teiseks – ma küll käin valimas, sellega nagu oleks õigus viriseda, samas ei taha ma mitte kõige vähematki minna ise poliitikasse, et paremini teha. Ma ei ole noil teemadel nii tark, et julgeks öelda: vot need vennad tegid seda ja seda kindlasti valesti, oleks pidanud hoopis nii tegema. Kolmandaks – mulle meeldib ütlemine, et kui miski häirib, siis muuda seda, kui sa ei saa seda muuta, siis lepi sellega.

Miks ma ei taha poliitikasse minna? No te kujutate ette, mis ajakirjandus siis mu blogiga teeks? :D Aga kui nüüd tõsiselt rääkida, siis ma olen poliitika jaoks liiga praktiline. Minu meelest on nii, et inimesed astuvad erakondadesse lootusega midagi ära teha ning tõdevad õige pea, et juhtideks pääsevad nagunii vaid vanad ja suurimad olijad, erakondade siseseltki käivad liivakastimängud, oled ja vahid seal, reaalselt ÄRA teha nagu midagi ei saagi.

Keegi kindlasti saab, imetlen kõiki asjalikke inimesi, kes poliitikasse lähevad. Aga mina pole seda tüüpi – ma võin küll kohati olla suur idealist, aga põhiloomuselt olen ennekõike praktiline, pean kogu aeg saama midagi reaalset ära teha. Nii et minust oleks rohkem kasu kodanikualgatuse korras. Mingeid reaalseid kohalikke asju võiks ma ajada või ära teha. Millest mulle ja lähedastele või näiteks mu kodukohale ja kaaslinlastele konkreetset kasu on. No waldorfkooli teema sobib siia hästi. Siin on muidugi sügav isiklik huvi ja kasu sees, eks.

Praegu pole minust küll millegi algatajat, enda elugagi piisavalt tegemist. Kaasa lööks küll, aga vaid siis, kui teema tõesti oluline. Ühesõnaga… Paraku on nii, et oma nahk on kõige ligemal. Vaatame, kuidas ise elatud saaks. Kõige proosalisemas rahalises mõttes näiteks. Et kui on parasjagu kehvasti, mis ma ikka raiskan energiat poliitika kirumisele – katsun parem välja mõelda, kuidas oma elu nii elada, et mu pere oleks rahul ja õnnelik.

Lugesin just uudist, et Eesti Post võttis sel kevadel maha 300 kirjakasti, kuna neisse pandi vaid mõni üksik kiri päevas. Varem oleks ma selle peale õlgu kehitanud ja ilmselt mõelnud, et õigesti teevad. Nüüd aga oskan näha inimesi numbrite taga. No ühesõnaga, mul on ausõna väga hea meel, et Kohaliku blogi lugesin, kohe mitmed maaelu (ja poliitika) aspektid said hulka selgemaks. Olen täiesti teadlik ka sellest, et tegu oli vaid ühe inimese arvamusega ning ühe maakohaga, mujal Eestis on kindlasti ka palju muid variante. Aga siiski – tean jälle natuke rohkem, mis mõnes meie riigi nurgakeses toimub. Inimene õpib iga päev :)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.