Jun 302012
 

Ma vaatan nii palju Hollywoodi romantilisi komöödiaid, et enamik neist jätab mind üsna külmaks. Aga see film oli küll üle pika aja tõeliselt mõnus. Vaadake ka!

Leidsin oma absoluutse lemmikstseeni ka Youtube’ist üles – aga soovitan vaadata ainult neil, kes juba filmi näinud, spoiler ju.

Jun 262012
 

…ehk kuidas “koguda” sõprade antud elusid.

Lugesin siit head nippi, kuidas kasutada ära sõprade antud elud ka siis, kui enda omad on maksimumis.

Põhimõtteliselt ülilihtne – mäng peab eraldi vahelehel kogu aeg lahti olema ja brauserit kinni panna ei tohi. Mängus endas tiksuvad elud iga poole tunni järel ükshaaval tagasi. Mängid kõik elud maha maha ja kui on nullis, SIIS teed rehfreshi ehk vajutad F5. Ja vot seejärel tulevad sulle ka kõik need elud, mis sõbrad sulle vahepeal saatnud on.

Kui mäng on kinni ja selle mängima hakates käima paned, siis kui maksimumelud on nagunii täis, antakse sõprade antud elude asemel automaatselt raha. Aga kui mäng kogu aeg lahti hoida, oma elud maha mängida ja siis refresh teha, saab ära kasutada ka sõprade antud elud.

Ma just mängisin oma kaheksa elu maha ja sain pärast refreshi viis juurde :P

Jun 252012
 

Käin siin usinalt sõitmas, ehkki mitte nii tihti, kui tahaks ja vaja oleks. Õpetajaga kolm korda nädalas (rahanumbrid jooksevad silme ees), Kaidiga vastavalt võimalusele, aga see on üsna keeruline, kuna tal on pikad tööpäevad, mis väsitavad, ja iga vaba hetk viib eraelu tõttu Pärnust eemale.

Pärast peaaegu kahe kuu pikkust pausi oli alguses hea meel, et kõik kiirelt meelde tuli, mingi hetk tekkis meeleheide ja tunne, et taandarenen, nüüd on jälle üsna optimistlik suhtumine, õigemini kohasem väljend on vist rahulik – ma ei pabista, aga ei tunne ka seda, et kõik vajalik hakkaks lähemas tulevikus selgeks saama.

Minu häda on selles, et kui õpin mingit spetsiifilisemat asja, siis järgmiseks korraks, kui seda jälle proovime, on kõik ununenud. No kõik need parkimised ja külgboksid ja ümber nurga tagurdamised ja estakaadid… Hea küll, külgboksi “teooria” on nüüd vist küll meeles, ümber nurga tagurdamine kah, isegi estakaad tuli täna peaaegu rahuldavalt välja, ainult gaasi vajutamise tugevust pean veel timmima. Aga lihtsalt parklasse autode vahele parkimine, see on ikka väga vaevaline :D

Märke ja jalakäijaid üritan kõigest väest vaadata, aga pool ajast vist ikka ei tee seda. Käiguvahetuse ja kiiruse tõstmisega pole mingeid probleeme, kui sõidan peateel, aga parema käe reegliga tänavatel tuleb vahel ahastus peale – õpetaja muudkui sunnib kiirust tõstma ja käiku vahetama (sest liiklusele ei tohi ju jalgu jääda ja ARK kukutab liigse aegluse eest läbi) ja niipea, kui selle tehtud saan, tuleb juba aeglustada ja käiku allapoole vahetada, sest paremalt tuleb juba järgmiseid autosid vaadata. No ja siis on raudne laks, et kui mulle tundub, et ma näen paremalt tulijaid piisavalt, siis ma oleks pidanud veel aeglasemalt sõitma või suisa seisma jääma, samas kui mulle tundub, et ma ei näe midagi ja lähen jube ettevaatlikult, siis oleks pidanud ammu nägema ja molutan liialt :D Samamoodi ristmikul ja pööretel käigu vahetamisega – kas on vaja seisma jääda või lihtsalt aeglustada, kas panna pöördeks teine või esimene… See, mis mulle tundub, on alati vale :D

Foorid, mis on keerulisemad, kui kõige tavalisemad, panevad mind alati kukalt kratsima. Nojah, suurt häda ju muidu polekski, aga õpetaja rõhutab, et punase tule ajal tuleb vabakäik panna ja esimese peale alles siis, kui varsti liikuma hakkad. Ja seda peaks vaatama teiste fooritulede järgi, aga ma alati vaatan valesti või ei näe üldse :D

Oeh. Saaks juba eksamid tehtud ja load kätte. Siis võiksin rahulikult omas tempos sõita – NII aeglane ma nüüd ka pole ja ma võin ju sõita sealt, kus ma oskan :D Ja siis ei kobiseks keegi mu kallal, kui ma mõnikord tiba kuskile joonele satuks ja teeks üldse kõiki neid asju, mida kõik teevad, et mugavam oleks, mille peale päris liikluses kulmugi ei kergitata, aga mille eest ARKi eksamil läbi kukutatakse. Ja parkida saaksin siis ka ainult sinna, kuhu oskan. Ja foori taga oodates esimest käiku sees hoida :P Aga jah… Lubadeni on veel pikk tee. Katsun kannatlikult harjutada ja loota, et ühel heal päeval saab kõik maagiliselt selgeks :D

Jun 252012
 

Oli vahepeal periood, kus ma palle peaaegu ei mänginudki, sest Eternal Isles 1-6 oli nii kirves, et kuidagi ära ei teinud ja järgmisi maailmu põhimõtte pärast lahti teha ei tahtnud. Aga mingi hetk siiski tegin, sain jälle järje peale ja pallisõltuvus tuli tagasi.

1-7 on täpselt sama hull, kui 1-6, ehk isegi hullem – ära pole siiani teinud. Aga alates teisest maailmast olen suutnud kõik ilusasti järjest ära teha, hetkel on käsil 5-1. Coral Reefi ei teinud alguses tükk aega lahti, aga kui lõpuks tegin ja avastasin, et need tasemed jätkavad põhimängu numeratsiooni, oli rõõm suur. Kõik ka praeguseks tehtud.

Vaadates pingerida, olen oma 307 tähekesega alles seitsmendal kohal. Minu ees on Nadja, Mutt, Birgit, Geily, Piia ja üks kunagine tuttav, minu järel Morme, Abikaasa ja Katri :P Ja siis veel 26 inimest :D Kui jätta kõrvale Geily, too vana tuttav ja Abikaasa, siis ülejäänud inimesed on ühel või teisel viisil minu elus tänu blogile. No hea küll, Piiat ja Nadjat tundsin juba enne, kui nad blogi kirjutama hakkasid (ja enam nad eriti ei kirjuta kah). Igatahes, kui ma ei eksi, siis vähemalt kolm neist hakkasid palle mängima tänu minu vaimustusele. Pallisõltuvus on nakkav!

Peab kähku vahepealse pausi tasa tegema ja kiirelt teistele järele jõudma. Kuuendast kohast lahutab mind 19 tähekest, aga viiendal kohal platseeruvast Piiast juba tervelt 66 ning esimest kohta kindlalt hõivavast Nadjast 167 :D Nii et jah, juba esiviisikusse saaminegi tundub üsna võimatu olevat.

Isegi nüüd, pool aastat hiljem, on minu jaoks ikka veel üsna jabur, et olen nii suures vaimustuses ühest mängust. Kogemus, indeed. Mängin oma palle vabadel hetkedel rõõmsalt edasi, aga ülejäänud mängudest hoian heaga eemale, rohkem oma aega sinna alla panna ei taha. Pole mõtet sõltuvusi juurde tekitada :P

Kui kaugel teie olete?

Jun 242012
 

Välismaale kolimise ja poliitikaga seotud teemad on jälle meelel ja keelel.

Inimesed on erinevad, igaühe arvamused ja soovitused tulenevad lähtuvalt nende endi kogemustest.

No näiteks igasugune tööalane nõu – need, kel on see oma unistuste eriala olemas, need muidugi soovitavad, et mis sa sinna välismaale lihttöö peale lähed, hakka ennast aga siin üles töötama, muidu ei jõuagi kuskile. Ja kui emmal-kummal meist oleks see üks kindel unistuste eriala, üks ainus ja kindel töö, mida tahaksime teha, siis me tõenäoliselt püüdlekski kõigest väest selles suunas, koliks mööda Eestit vastavalt sellele, kus seda tööd teha saaks ja nii edasi.

Perekonnaga läbisaamine on ka igaühel erinev. Mõnede läbisaamine on sama tihe ja soe kui meil, samas on neil ka see üks ja ainus unistuste töö, mis on siiski kõige olulisem, seega valikus pere vs töö jääb peale töö. Siinkohal mõtlesin pere all pigem siis vanemaid ja muid lähisugulasi, aga vahel on vajadus ajutiselt ka päris oma perest (abikaasa/elukaaslane ja lapsed) mõni aeg eemal elada – see kõik on unistuste töö ja parema tuleviku lootuse puhul igati arusaadav.

Mõnel jälle pole oma vanemate ja sugulastega läbisaamine eriti hea, nendel pole küsimustki – kolivad juba sellepärast eemale, et rahus omaette elada, ilma et keegi oma liig erinevate väärtushinnangutega pidevalt nende otsuseid kritiseeriks. Nemad ei soovigi sellist turvavõrgustikku, tahavad ise oma jõududega hakkama saada.

Aga konkreetselt MEIE puhul on nii, et läbisaamine perega on suurepärane, me tunneme, kuidas Pärnus elamine ja tihe suhtlus nendega annab meie elule ning laste elule väga palju juurde. Seega meie esimene eelistus on elada perekonna lähedal. Samas tööalase poole pealt on Abikaasal küll kogemused ühes talle meeldivas valdkonnas, kus siin linnas arenguvõimalus vähemalt hetkel üsna nadi, aga see pole absoluutselt AINUS asi, mida ta teha sooviks, teda huvitavad igasugused asjad, ta on rõõmuga nõus ka muudel erialadel töötama. Minul pole üldse mingit kutsumust ja kõik on seega samuti lahtine. Ja hetkel tundub olevat meie mõlema suurim tööalane unistus ajada mingit oma asja.

Ehk et meie puhul, kuna MEILE on KÕIGE olulisem on Pärnus elamine ja pere lähedus, alles seejärel võimalikud tööalased saavutused, ei ole ju kuidagi loogiline kolida püsivalt Tallinnasse või Tartusse, kuna seal oleks ilmselt kergem teha mingit karjääri valdkonnas, mis on meie jaoks alles lahtine. See on loogiline alles siis, kui me oleme oma kindlad rajad valinud ning veendunud, et Pärnus me tööalaselt soovitut saavutada ei suuda. Aga praegu pole me selles ju kaugeltki kindlad!

Seega on TUNDUVALT loogilisem minna mõneks aastaks välismaale tööle, sest sellel on kindel väljund, võimalus säästa ja täita seega vähemalt üks unistus – remontida meie kodu meie soovide kohaselt. Siis on juba hulka kergem keskenduda teise suure unistuse poole pürgimisele. Hetkel on välismaal remondi jaoks säästmine minu meelest tunduvalt rohkem kindla peale minemine kui oma unistuste karjääri otsimiseks mõnda suuremasse Eesti linna kolimine – viimane pealegi selle hinnaga, et Pärnus me siis suure tõenäosusega elada ei saagi.

Ma saan nii hästi aru kõigist kaasamõtlejatest ja nende nõuannetest, aga taustsüsteemi vaadates on meie otsuse taga meie elust ja asjaoludest lähtuvad arvestatavad argumendid.

See oli mu mõtete esimene osa, mis on oluline vaid meie juhtumi kontekstis. Teise poolega on ühendavaks teguriks vaid eestlaste kolimine välismaale. Ülejäänud mõtted pole aga kuidagi seotud meiega, vaid pigem järelkaja vägagi huvitavale vaidlusele, mis arenes viimase selleteemalise postituse kommentaarides peamiselt minu, Birgiti ja Leevi vahel (ülejäänud ütlesid muidugi ka sõna sekka).

Birgit vaatles asju oma majandusalase taustaga eelkõige makrotasandil ning esindas seda poolt, kes rõhutas, kui oluline on, et eestlased jääksid Eestisse, kuna kohalik elu saab paraneda vaid siis, kui me oma riigis töötame ja tarbime ning makse maksame. Mida rohkem makse, seda rohkem raha, mida riigi hüvanguks kasutada.

Meie Leeviga esindasime aga mikrotasandi poolt, kes vaidlesid vastu, et ideaalis võib kõik ju nii olla, aga reaalselt pole makrotasandi idealistlikust patriootlikust maailmavaatest mingit kasu, kui mikrotasandil virelevad inimesed järjest riigist lahkuvad, et välismaalt inimväärsemat elu otsida.

Mõlemal poolel on mu meelest õigus ja riik saabki edukalt funktsioneerida vaid siis, kui riigijuhid suudavad riigi elu edendades silmas pidada nii makro- kui mikrotasandit. Ja kuna mina suurepäraselt mõistan, kui mõttetu on süüdistada Eesti riiki selles, et me ei suuda juba praegu pakkuda samaväärseid võimalusi Skandinaaviamaade taoliste heaoluriikidega, sest tuleb arvesse võtta ka meie minevikku ja ajaloolisi erinevusi, siis minu meelest on tõesti suurim probleem Eesti poliitikute suutmatuses panna rahvast uskuma, et nad panustavad kõigest jõust sellesse, et rasket olukorda riigis paremaks muuta.

Katri kirjutas mu meelest selle postituse kommentaarides väga hästi (ja tema arvamusega haakub hästi see arvamusartikkel, mida juba korra varemgi linkisin). Ka poliitikud on vaid inimesed. Riik ei suuda kunagi üksikisiku eest sajaprotsendiliselt vastutada ja talle kõike pakkuda, see pole loogiline ja oleks ka majanduslikult täiesti ebaotstarbekas. Esimene eeldus paremale elule on see, et inimesed, Eesti elanikud, Eesti kodanikud, annaksid endast absoluutse maksimumi enda elu paremaks muutmisel, mitte ei süüdistaks kehvades oludes riigi suutmatust. Teiseks saaksid need inimesed palju ära teha kohalikul tasandil, sest väiksemates lähestikku elavates mingil määral ühiste huvidega gruppides on TUNDUVALT kergem reaalse abi vajajaid märgata ja neile seda abi ka anda, üldse üheskoos igasugu asju ära teha, mis kohalikku elu paremaks muudaksid. Ja kolmandaks on väga oluline roll riigil – riigipead, kes on küll ainult inimesed, peaksid esiteks suutma panna rahvast uskuma, et nad annavad endast parima, et kõigi elu paremaks teha, teiseks peaksid nad igal võimalusel sellist kohalikku ja kogukondlikku tegevust ja algatust toetama ja julgustama, et seeläbi teatud probleemide lahendamist efektiivsemaks muuta. Kuni nad viimatimainituga usutavalt hakkama ei saa, seni ei ole ka esimeses kahes punktis väga suurt edu oodata.

Aga mis puutub väljarändesse, siis ka siin tuleks lihtsalt ajaga kaasa minna ja leppida, et maailm ongi globaalne küla, vähemalt hetkel veel küll. Muidugi on omaette oluline teema see, et praegune lääne elustiil on maakerale liialt koormav, igasugu varud otsa saamas ja mingi hetk tuleb ikaldus :D Mis siis saab, eks ole näha. Kas tulevad need fundamentaalsed muutused, mida mõned kuulutavad, kas saab lihtsalt nafta otsa ja leitakse asemele uued sama head variandid ning elu jätkub samas stiilis või muutub äkki hoopis palju kohalikumaks – kõik on võimalik, ega me ju ette ei tea. Tuleb lihtsalt elada nii hästi-halvasti kui oskame ja anda oma parim, et keskkonda hoolivalt suhtuda.

Tagasi väljarände juurde. Jah, Eestist kolib inimesi ära, erinevatel põhjustel. Võõrsil elavad eestlased jagunevad mu meelest laias laastus kolmeks. Ühed on need, kes ütlevad, et Eesti elu ja poliitika on täiesti p*rse kukkunud, riik on nõme, kodanikud vastikud ja väiklased, pole mingit mõtet siin sandikopikate eest orjata, igal pool mujal on elu parem kui siin. Selliseid ma küll isiklikult ei tunne, aga eks ajalehekommentaariumitest ja foorumitest on taolisi sõnavõtte küllalt loetud. Teised armastavad Eestit, kuid on leidnud, et mujal elamine sobib neile niivõrd palju rohkem – olgu siis inimeste, keskkonna, töökoha või armastuse pärast – et Eestisse tagasi elama tulla nad ei soovi. Sellised on näiteks Leevi, Mari, MrsB, Põrgukiz. Ja kolmandad on need, kes on läinud ajutiselt – (elu)kogemusi saama, ennast täiendama, õppima või raha säästma/paremaid elutingimusi otsima. Nende jaoks on Eesti kallis ning nad soovivad/loodavad mingil hetkel tagasi tulla – meie kuulume nende viimaste hulka.

Minu meelest on absoluutselt mõttetu süüdistada eestlasi välismaale kolimises või selles, et Eesti riigil läheb halvasti. Mis pagana mõtet sel süüdistamisel – tuleks lihtsalt vaadata, mida selles suhtes reaalselt ära teha saab. Kodanikud, kes soovivad Eestis elada, andku süüdistamise asemel endast parim, et ise siinset elu paremaks muuta. Riik, selle asemel, et lahkuvaid kodanikke süüdistada, andku endast parim, et elutingimusi paremaks muuta.

Pole mõtet viriseda, vaid leppida paratamatusega ja keskenduda sellele, mida saab reaalselt muuta.

Tegelikult võiksime me olla suisa õnnelikud selle üle, et nood esimesed kõigega rahulolematud virisejad Eestist läinud on. Mis neist siin ikka kasu oleks, riigi elu edendamisele nad kaasa ei aita, pigem vastupidi.

Pole mõtet üritada mõttetute süüdistustega teises grupis süümepiinu tekitada, nemad on erienevatel põhjustel oma valiku teinud – laskem neil olla uhked patriootlikud eestlased välismaal, sel kombel mõjuvad nad ka meie mainele hästi. Olen kindel, et enamik neist annab parima, kasvatamaks oma lastestki muu rahvuse kõrval ka eestlased.

Keskenduda tuleks just kolmandale grupile, kelle puhul on esiteks ainsana tõenäoline võimalus, et nad tõesti tagasi tulevad, teiseks oleks sellise suhtumisega inimestest ka Eesti elu edendamisel reaalne kasu. Mis tingimustel nad tagasi tuleksid? Eks ikka siis, kui neil on tunne, et neid oodatakse ning et nad saavad oma eluga ka siin kenasti hakkama.

Ideaalide üle vaidlemine on hea ja vajalik, sest ainult nii saab süsteemi efektiivsemalt toimima panna, aga on kriitilise tähtsusega, et süsteemi juhid ei jääks oma teoreetilistesse ideaalidesse liialt kinni ega unustaks nonde vaidluste kõrvalt ka reaalsete lahenduste otsimist reaalsetele probleemidele.

Ma tahaksin väga, et meie tilluke Eesti riik säiliks. Et ühiskondlikele probleemidele leitaks lahendused, et iive muutuks positiivseks, kultuur säiliks, majandus paraneks, elu muutuks paremaks, inimesed rõõmsamaks. Aga realistlikult vaadates on riik ikkagi põhimõtteliselt nagu turumajanduslik ettevõte. Nõudlus ja pakkumine, valitsus ja kodanikud. Kui valitsus suudab pakkuda piisavalt turvalisi elamistingimusi ning kodanikud viitsivad kohalikul tasandil ise piisavalt ära teha, siis riik säilib. Kui riik turvatunnet pakkuda ei suuda või kui suurem osa kodanikest on nii ignorantsed, et neid ei huvitagi oma riigi elu edendamine, vaid ainult mujalt parema elu otsimine, siis ei säili. Kui ei säili, siis polegi midagi teha – ei pingutatud piisavalt, mõlemalt poolt. Ja siis sulanduvadki kõik eestlased paari põlvkonnaga muudesse rahvustesse ning Eesti riigist ja kultuurist jääb vaid mälestus.

Üsna kindel on see, et minu eluaja jooksul Eesti riik ära ei kao. Meie kavatseme anda endast parima, et siinset elu edendada, kultuuri ja keskkonda hoida. Kui aga peaks minema nii, et meiesuguste pingutustest ei piisa, siis pole ka midagi katki – tuleb lihtsalt oma lastest nii ettevõtlikud inimesed kasvatada, et nad vajadusel ka mujal hakkama saaksid ja igal pool õnnelikud olla suudaksid.

Eesti on kallis kodumaa, reaalsus on reaalsus, tulevikku ei tea keegi. Hoidkem lihtsalt Eestit, hoidkem sama palju ka maailma. Et mis iganes tulevik ei tooks, oleks ka meie lastel koht, kus elada.

Jun 232012
 

Ma panen truult kõik unekooli arengud kirja – siis on neil, kes sama murega siia blogisse jõuavad, hea erinevatest kogemustest lugeda.

Kui eile olin ma üksi ning voodisse tagasi viimise ajal oli Poisil hiiglama lõbus, siis täna oli olukord teistsugune. Abikaasa jõudis hommikupoolikul üle mitme päeva koju, tegeles natuke lastega, aga oli nii väsinud, et vajus siis magama. Lapsed on aga hirmsad issikad ja üleüldse on tavaline see, et nende magama panemiste ajal, mil me mõlemad kodus oleme, on tunduvalt keerulisem, kui emb-kumb meist seda üksi teeb.

Nii et täna ei olnud Poisil üldse nii lõbus minu eest ära joosta, täna oli see tema meelest isikuõiguste rikkumine – miks emme mind magama paneb, kui ma tahaks selle asemel hoopis issiga mängida. Aga minu tuju oli rahulik ja kõigutamatu nagu eilegi – mähkme saime alla ja pluusi selga läbi suure kisa, pidin üheaegselt Poissi jõuga kinni hoidma ja mõmmi laulu laulma. Vaat selleks mul tõesti kannatust pole, et oodata, kuni Poiss maha rahuneb – tean ju, et kui ma olen rahulik ja konkreetne, pole asi minu vales käitumises, vanus on lihtsalt täpselt see kõige “mõnusam” jonni ajastu, iga asi, mis ei meeldi, vallandab protestikisa. Sai talle rahulikult öeldud, et kui sa nüüd potil ära ei käi, siis hiljem enam ei saa, läheme paneme mähkme alla ja magama. Nii saigi. Ja maru rahulikult viisin 15 korda jonniva lapse voodisse tagasi. Siis jäi mõneks ajaks, tuli veel korra välja, viisin uuesti ja jäi väikese virinaga magama.

Plikaga sai see-eest janditud. Läks küll kenasti voodisse, aga hakkas mind sealt mänguhimuliselt togima ja naerma, selle asemel, et rahulikult laulu kuulata. Ütlesin, et kuni ta pole rahulikult ja vaikselt, pole unelaulul mitte mingit mõtet ja ma lähen lihtsalt minema. Mõjus :) Jäi minust rahulikult voodisse, tuli aga mõne aja pärast uksele issi järele pärima. Rääkisin, et issi puhkab samamoodi väsimust välja nagu nemadki ning kui kõigil lõunauni magatud, saab jälle koos mängida. Plika virises, et ei taha magada. Ütlesin, et tal on kaks varianti – kas jääda rahulikult magama või kui jaurama hakkab, siis mõneks ajaks vannituppa järele mõtlema minna. Seejärel jätsin ta sinnapaika ja tulin ära. Jorises natuke ja hakkas mind hüüdma – kui tagasi läksin, siis kurtis, et ei saa tekki peale. Panin teki peale ja tulin jälle ära, kogu selle jama peale hakkas aga Poiss nutma… Õnneks vist päriselt ei ärganud, vigises ennast läbi une uuesti magama, Plikat pidin käima veel korrale kutsumas, et ta vait oleks ja venda jälle üles ei ajaks.

Nüüd siis Poiss magab ja Plika on rahulikult voodis. Saan selle postituse üles riputada ja loodetavasti siia midagi lisama ei pea :D

Lõpetuseks veel üks kord tõdemus, et sellises vanuses lastega on unekool tegelikult hirmus lihtne. Lihtsalt endal peab olema õige suhtumine ja piisavalt kannatlikkust, muidu on ettevõtmine kindlalt läbi kukkunud :)

Protected: Põder käis vannis

 plika  Enter your password to view comments.
Jun 232012
 

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Jun 222012
 

Vanade kehahooldustoodete ära kasutamine ning välja vahetamine uute ja puhtamate vastu on kestnud mitu aastat ning jõudnud peaaegu lõpule. Minust on saanud minimalist, kes tahab koju võimalikult vähe potsikuid ja võimalikult väheste koostisosadega tooteid.

Kõige rohkem koostisosi on mu majapidamises hetkel hambapastal (15), šampoonil (11) ja seebil (6). Õige pea peaksin kätte saama sheavõi, mida kavatsen kasutada üle keha niisutajana ning hügieenilise huulepulga asemel.

Mõtlesin tükk aega, millega võiksin puhastada nägu, sest aeg-ajalt tunnen, et tahaks midagi veest efektiivsemat – täna avastasin tänu Maheda Margi FB-s lingitud päikesekaitsest rääkivale postitusele Gaia naturaalse ilu blogi, mida algusest peale lugema hakates avastasin kohe kõige esimesest postitusest enda jaoks lillevee. Super!

Ja see blogi inspireerib mind. Seal kirjutatakse nii loogiliselt ja nii ahvatlevalt, et ma kohe tahakski hakata maske ja mökse ise kokku segama, igasuguseid õlisid proovima… Sest need kõik tunduvad nii imelised, puhtad ja kasulikud :D Ma muidugi hetkel hoian ennast tagasi, sest rahaline seis ei luba muud, kui vaid hädavajalikku, aga kui tulevikus rohkem finantsi on, siis kindlasti katsetan igasugu kraami. Rohelise savi pulbrit ja vetikapulbrit ja kameeliaõli ja oh mis kõike veel. Mh, isegi öökreemi kasutamine tundub äkki vajalikuna :D (jajah, mul on kombeks kõigest liigselt vaimustuda, küll ma rahunen enne maha, kui kõige ahvatleva ostmiseks raha tekib)

Eriti hea postitus, mida soovitan kõigil lugeda, on see – ausõna, inimesed, ei ole MINGIT põhjust määrida ennast kahjuliku keemiaga, mis nahale kõike muud kui head teeb, on ju nii palju imelisi puhtaid ja mõnusaid tooteid. Lugege see tekst hoolega läbi ja öelge, kas tõesti tahate minna järgmist suvalist poekreemi ostma?

Gaia Cosmetics on üks täpselt selline ettevõte, kuhu ma hea meelega oma raha jätan. Mulle meeldib nende lugu, nende filosoofia ja nende tooted :)

Jun 222012
 

Kui lõunaunne panemiseks pidin Poissi sada korda voodisse tagasi viima, siis nüüd õhtul ainult 55 :D Plikaga oli ka hea pärast seda rahulikult toimetada, temaga lugeda ja talle laulda – see üks ühele tähelepanu on talle mõnusalt rahustav, nii et kui ma ta lõpuks voodisse panen, jääb kohe kenasti vaikselt tuttu.

Peaaegu kahesega on unekool tegelikult nii naeruväärselt lihtne, lihtsalt endal peab hea tuju ja kuhjaga kannatust olema. See on muidugi eriti totter, et Poiss jäi ju varem probleemideta magama, aga mis teha – kui see voodist välja ronimise komme järsku tekkis, tuleb see nüüd ka kiiremas korras küljest ära harjutada :P