Jun 122012
 

Ma ikka ei saanud oodata selle kirjutamisega, nii et ma vabandan ette ära, kui ma ehk veidi liiga otsekohene  ja üldistav olen, tavaliselt kirjutan läbimõeldumalt ja kaalutletumalt.

Ausalt, noh. See poliitika. Kõike võib ju vaadata kahest otsast. Ühelt poolt on riik, kelle ülesandeks peaks olema kindlustada oma kodanikele piisavalt head tingimused, et nad tahaks selles riigis elada, et nad julgeks selles riigis elades piisavalt lapsi sünnitada (see tähendab, jah, arengumaadel on ilmselt tibake teised prioriteedid sündimuse osas, IRW). Teiselt poolt on üksikud inimesed ja nende elud, mis ei tohiks sõltuda riigist, sest igaüks on ISE oma elu eest vastutav.

No tegelikult, eks, on lihtne – igaüks vastutab ise oma elu eest, igaüks on ise oma õnne sepp. Seega, meie näitel – kuna me ei osanud omal ajal õppida õiget asja, mis praegu Eesti riigis piisavalt sisse tooks ning kuna me pole nõus kolima elama Tallinnasse või Tartusse, kus oleks suurem tõenäosus veidi paremat palka saada, siis järelikult see ongi puhtalt meie mure, et siin Pärnus me oma oskustega piisavalt palka ei saa, on ka meie mure, mis me oma eluga edasi teeme. Ja meile on praegu parim variant Eestis tulevikus paremini elamiseks minna ajutiselt välismaale suvalise töö peale, et säästa ja seejärel loodetavasti Eestis jalad alla saada.

Aga kõigil pole meie optimistlikku ellusuhtumist, julgust ja pealehakkamist. Ja kõik need ülejäänud, kes on meietaolises olukorras… Need, kes pole mõistnud õppida sellist ametit, mis siin piisavalt sisse tooks… Nendest enamik ju tegelikult vireleb siin. Ja osa neist süüdistab riiki, et see pole nende heaks piisavalt ära teinud. Mis on ühest küljest ehk tõsi, teisest küljest jällegi, võta siis midagi ette, eks.

Okei, ühelt poolt on inimesed ja nende teod, nende ettevõtlikkus. Kõigil pole seda viimast piisavalt. Et ühest küljest siis ongi nende süü, virelegu edasi.

Teiselt poolt on jällegi riik, me võime suhtuda sellesse kui äriettevõttesse. Riik on kasumis siis, kui on piisavalt maksujõulisi elanikke. Neid võiks muidugi vaesematest riikidest “importida”, samas kultuuri säilitamiseks oleks eluliselt oluline siiski kodumaiste vahenditega hakkama saada. Ehk et – positiivne iive. Ehk et – kindlus kodanikele, et nad suudavad lapsed pärast sünnitamist ka üles kasvatada, et riik toetab laste saamist ja väärtustab peresid.

Oli siin uudis sellest, kuidas Reform kavatseb lastetoetused kahekordistada ehk lähemalt lugedes tõsta kõige vaesemate perede lastetoetuse €19 pealt €30-le. Ma ausõna naersin hüsteeriliselt. Üks koht on muidugi see, et meie pere kõige vaesemate hulka kindlasti ei kuulu, nii et meie jaoks poleks mingit vahet, poleks ka siis, kui me seda “kõrgemat” toetust saaks, aga kui palju kuradi kasu sellest €11 x laste arv/kuus ikkagi on? Kas poleks loogilisem suunata see raha pigem lasteaedadele, et kohti jaguks piisavalt kõigile? Või näiteks tasuta koolitoidule? Nomaitea… Et vanemad ei saaks seda raha maha juua, vaid kõik lapsed saaks sellest päriselt kasu (halb näide, tahaks loota, et enamik vanematest ikkagi ei joo :D)? Mulle tundub, et kuidagi teisiti investeerides oleks see raha paremini kasutatud, kui selle mõttetu toetuse tõusuga. Aga äkki tõesti see polegi nende kõige vaesemate perede jaoks nii mõttetu, äkki see tundub ainult mulle mõnitamisena. Ja kui pensionid tõusid tõesti ainult €5 võrra, siis võiks ju suisa rõõmustada või mis, et see tõus on tervelt kaks korda suurem. Ja tõsi on ka see, et lastetoetuseid, pensione ja muud taolist lihtsalt peab aeg-ajalt tõstma, et nö ajaga kaasas käia, parem siis väike tõus kui üldse mitte mingisugune, eks.

Ja siis ma lugesin just arvamust sellest, kuidas Eesti iibe päästaks see, kui mehed joomise asemel rohkem lastekasvatusega tegeleks. A miks nad joovad? Sest väärtushinnangud on paigast ära, nagu ühest varasemast artiklist selgus. Nii et kõik on meie süü? Kui Eesti riigil pole piisavalt lapsi, siis on see kõik elanike endi süü?

Nojah. Võib ju olla. Aga fakt on see, et kui äriettevõte riik ei suuda pakkuda oma klientidele elanikele piisavalt kvaliteetset teenust ehk turvatunnet piisava arvu laste sünnitamiseks, siis riik kaotab kliente ehk elanikke kuni on sunnitud uksed sulgema.

Ma emaga arutasin täna ka noil teemadel, tema on ometi elukogenud ja intelligentne ja kõike muud. Ja tema ütles ka, et tulevik tundub üsna tume ning ta ei näe head lahendust. Mina olen noor ja idealistlik, mul keerlevad peas igasugu toredad mõtted sellest, kuidas riik saaks seda turvatunnet tekitada, aga selleks oleks vaja esiteks selliseid riigijuhte, kes päriselt oskaks ja viitsiks suure eesmärgi nimel tegutseda, mitte ei tahaks lihtsalt ise hästi ära elada, teiseks eeldaks see piisavaid rahalisi vahendeid, mille saavutamine eeldaks eelmist punkti. Mis on äärmiselt keeruline ülesanne, mina küll ei tea, kuidas meie riiki päästa :P Kui riigikogus oleks päriselt inimesed, kes seda teaksid ja seda teha tahaksid, siis ma oleks rõõmuga nõus nende kõrgete palkadega, aga praegu mulle tundub küll, et enamik lihtsalt soojendab seal oma p*rseid.

Sellest ma saan muidugi suurepäraselt aru, et igasugused muutused riigi tasemel võtavad kõvasti aega. Olgugi, et meie riik on nii tilluke. Et muutusi ei tasu oodata üleöö. Küll aga on mu meelest õigustatud oodata kiiremas korras tunnet, USKU, et riigi eesotsas on inimesed, kes tõesti selle eesmärgi nimel kõigest jõust pingutavad ja õige asja eest väljas on. Et ühel päeval me ehk jõuame selle helgema tulevikuni. Suva sellest, kui mina seda ei näe, mina saan endaga hakkama. Aga ehk mu lapsed?

Kui kodanikud usuksid siiralt sellesse, et riigijuhid annavad endast parima kõigi elu paremaks muutmisel, ehk siis muutuksid ka väärtushinnangud positiivses suunas? Ehk siis pööraksidki isad rohkem tähelepanu oma laste kasvatamisele, selle asemel, et eluraskused õlleklaasi uputada? Naiivne ja idealistlik mõte vist – no täpselt selline, nagu ma ise.

Absoluutselt tõsi on see, et ma ei tea poliitikast ega riigi juhtimisest mitte essugi. Ja hirmus mugav on ju kritiseerida asja, millest midagi ei tea. Kritiseerimise asemel peaks minema ise paremini tegema, eks. Ja ma ausalt tunnistan, et ei oska. Selles mõttes tundub kogu eelnev jutt üldsegi mitte õigustatud. Pole ju mõtet viriseda, vaid muuta seda, mida ise muuta saab.

Mina saan muuta paremaks vaid enda ja oma lähedaste elu. Ja mulle tundub küll, et minu eluea jooksul siin riigis midagi nii palju paremuse poole ei muutu, et ma seda usaldada suudaksin. Ega ei saagi panna vastutust oma elu eest riigi peale, eks? Samas oleks ju kena usaldada? Paraku jah… Mulle tundub, et me võime loota ainult endi peale. Ma tahan elada Eestis, sest see on mu kodu, sest siin on mu pere ja mu sõbrad. Ma armastan Eestit, ma olen patrioot, samas ma ei usalda meie riigijuhte. Mul pole hetkel mingit usku sellesse, et nemad suudaksid lähiajal tagada piisavalt turvalise ühiskonna, kuhu ma julgeks palju lapsi sünnitada. Kui ma seda siiski teen (ja kindlasti teen!), siis ainult lootes iseendale… Teades, et hakkama saamine on ainult meie endi kätes ja riigile ei tasu suuremat loota.

On see siis nüüd õige või vale? Kurb või mitte? Ei tea. Aga ma pole enam kaine kah :D

Aga kui nüüd lõppkokkuvõttes asja positiivselt vaadata, nagu mul see enamasti kombeks on – tegelikult on meil ju oma iseseisev riik, imeilus loodus, vanemahüvitis, üsna head lasteaiad (mis siis, et kohti saada raske ja rühmad suuremad/kasvatajate arv lapse kohta väiksem, kui hea oleks), üsnagi kena tervishoiusüsteem (vs nt USA)… Positiivset on palju. Mis ma siin üldse kritiseerin, võrreldes näiteks Aafrikaga on elu vägagi lill.

Nii et ilmselgelt peaks ma need poliitilised mõtisklused lihtsalt oma peas maha suruma ja selle asemel elamisele keskenduma. Ma olen nagunii liialt idealistlik, sellest ei tule midagi head. Praktikas ehk enda ja ümbritseva elu paremaks muutmises olen tunduvalt tugevam :)

Ma siiralt loodan, et kogu see jutt nüüd liialt lahmiv ei saanud. Kui sai, siis palun kergemat karistust. Lihtsalt mõtlesin liiga palju, sõin liiga vähe ja jõin liiga palju :D Luban, et ma edaspidi enam nii ei tee.

Aga edasiminek ju seegi, et viis aastat tagasi oleks ma purjus peaga blogis millestki palju mõttetumast lämisenud, poliitiline jura on ju natukenegi kasulikum?

(ja kui ma tulen homme kommentaare lugema ja avastan, et ma ikkagi lahmimise eest mööda päid ja jalgu olen saanud, siis Liis on süüdi, sest ma lasin temal kaine arvamuse saamiseks selle postituse üle lugeda ja tema lubas üles panna!)

  13 Responses to “Ei saa mitte vaiki olla”

  1. Hommik!
    Lubasin sinu kirjale kohe-kohe vastata,aga no tõeliselt kiire on olnud ja poiss pole ka mind enam hommikul kell pool 5 voodist välja kupatanud,et saaksin mõne tunni “oma“ aega leida.Meie pere issi oli nädalakese kodus ja seega jagasin seda nappi aega vaid oma perega…Aga mitte sellest ei tahtnud ma….tahtsingi pmst. samas vaimus ja teemas kirja kirjutada (lühema versiooni :D).Kirjutan siis siin lihtsalt sinu jutule kahe käega alla.Pealegi – olen natuke aega Turkus elanud.Armas linn ja tuletab mulle ehk natuke Tartutki meelde.Mul seal sugulasedki ja posu veel tuttavaid,kelle mu täditütar sinna on “meelitanud“. Ja kuigi ma olen sinust 10 aastat vanem,siis muus osas ju pole vahet.Laps(ed) veel väikesed,mees nii kui nii Rootsis enamus aega.Meie saame hakkama,aga püüdleme parema poole ja seda ennekõike oma järglaste pärast ja kuigi olen ilmas palju rännanud ja parema meelega jääksin nüüd paikseks,kasvatades lapsi oma kodumaal,siis pean ilmselt endale aru andma ning samuti järjekordse kolimise Rootsi ette võtma.On see siis aastaks,paariks või kauemaks,näitabki ainult aeg.
    PS! Arvestades su postituse kellaaega,siis müts maha sellise arutluse ja trükiveatu üllitise eest!
    Nüüd aga hommikurooga kokkama! Päikest!

  2. Mõtle-mõtle.. ega ilma mõtlemata asjad edasi ei liigu. Minu mõtted sinu mõtete kohta.

    Riigijuhid on inimesed nagu meiegi.

    Jah, viimasel ajal on sinna tekkinud seltskond noori, kes polegi elu jooksul muuga tegelenud kui teooria ja poliitikaga. Seetõttu ei saa nad teinekord hästi aru, mis on reaalne elu ja mida teevad reaalsed inimesed. Asi peab paberil ilus paistma ja siis on kõik hästi. No las olla.. eks nad ka vast arenevad vaikselt.

    Teiselt poolt on küünilised pragmaatikud, kellel küüned endale (ja oma lähedastele) mammona ja eeliste krabamiseks. No neid on alati ja igas ühiskonnas. Ja see, et neid muudkui natukesehaaval välja suitsutatakse on muidugi küll jäämäe pealmine tipp, aga siiski hoiab ehk suuremate jamade tekkimise eest ja ei lase asjal liigselt vohama hakata.

    Populistlikud otsused on muidugi demokraatia suurimaks nõrkuseks. See tuleneb aga rahvast – rahvas valib neid, kes lubab neile ilusaid asju. Seega peab aeg-ajalt tegema liigutusi, mida rahavas “ilusaks” peab. See on põhjus, miks suurem osa arenenud riikidest on ülepea võlgades, sest riigijuhud on tagasivalimise nimel muudkui igasugu toetusi ja palku jms tõstnud ja nende maksmiseks laenu võtnud.

    Üldiselt on meie riigis asjad ikkagi oluliselt paremad kui nii mõneski teises kohas. See, et igas parteis on mingi kriis toimunud ja toimumas näitab tegelikult seda, et meil on piisavalt inimesi, keda jamad häirivad ja kes ei hoia mokka maas. Ja see on ainult positiivne. Nii et mida rohkem jamasid avalikkuse ette tuleb, seda kindlam on, et parteid ei aja tagatubades hämaraid asju (no või siis ajavad neid natuke vähem ja vähemas skaalas, sest oht asjade väljatulemiseks on järjest suurem).

    See et reformikad on oma suhtumisest pisut ülbeks läinud pika valitsemisaja jooksul – no eks see ole ka loomulik natuke. Inimesed harjuvad liigselt oma kohaga ära ja hakkavad mingeid asju enesestmõistetavaks pidama. Samas tuleb tunnistada, on nad riigi juhtimisega kriisitingimustes üsna normaalselt toime tulnud. Eks alati saa asju paremini teha, aga midagi täiesti metsa nad ka keeranud ei ole.

    Heaoluriiki ei saa meist niipea. Eks see meie needus ole, et tulud on meil ajaloo tõttu kordades väiksemad kui ümberkaudu, kulud aga väiksuse ja transpordikulude (st kaugelt väikeste koguste kohaletoomise kõrge ühikuhinna ning väikeste koguste tootmise/müümise kõrgema kulu) tõttu hoopiski suuremad kui suurtes euroopa riikides.

    Ja selles võtmes mina olen rahul, et meie riik ei ole läinud populistliku laristamise teed. Et nad katsuvad maksimaalselt ära kasutada euroopa liidu raha, kus iga meie pandud euro vastu tuleb nii umbes üheksa eurot euroopa poolt. Ja see üheksa eurot läheb suuresti meie inimestele palkadeks lõppkokkuvõttes (no ja pool sellest tagasi riigikassasse maksudena muidugi). Ja veel mulle meeldib, et nad üritavad toetada selliste valdkondade arengut, kust eesti inimesed saaksid palju raha välismaalt sisse tuua – IT, teaduslik areng (oma patentidega), turism jne. Kuidas neil see õnnestunud on, eks see ole omaette teema. Eks igal pool, kus on suured numbrid ja bürokraatia on alati nõmedust ja tobedust ja raiskamist, aga vähemalt mingi osa sellest rahast on kindlasti asja ette läinud.

    Kuid kuidas nüüd kokku viia seda vaest riiki, kes oma väikeseid ressursse üritab fokusseeritult suruda kitsastesse valdkondadesse, et sealt midagi asjalikku tagasi tuleks, ning kõiki neid inimesi, kes ei tööta nendes kitsastes valdkondades ning kelle igapäevaelu on alla hakkamasaamise piiri. Ja seda veel eriti, kui need inimesed kasvatavad väikesi lapsi, mis paneb nende tegevusvabadusele omakorda piirid…

    Mina olen viimasel ajal jõudnud äratundmisele, et lahendus ei ole ei riigis ega ka üksikisikus. Lahendus on aga olemas ja see on toiminud aastasadu, et mitte öelda tuhandeid. Ehk siis tegelikult inimese arengu aegadest peale ja ennegi veel, kui loomi vaadata. Lahenduseks on kogukond (ehk siis loomade mõistes kari).

    Kui keegi jääb väga vanaks ja ei suuda enam enda eest hoolitseda. Üksikisiku tasandil ta ei saa enam endaga hakkama. Riiklik süsteem selliste juhtumite jaoks on väga suur, kohmakas ning nõuab meeletuid ressursse. Kui aga sellel inimesel on ümber kogukond, siis saab kogukond teda toetada – inimesed jagavad tegevused ära, kes milles ja millal teda abistab, ning asi toimib.

    Kui kellelgi on väikesed lapsed ja ta jääb haigeks ning ei jaksa nende eest hoolitseda. Üksikisiku või pere tasandil on seda väga keeruline lahendada. Riiklikul tasandil jälle oleks mingid suured monstrummehhanismid oma kalliste ülalpidamiskuludega. Kogukond aga saab taaskord aidata kiirelt ja vastavalt vajadusele.

    Ühesõnaga näiteid võib tuua palju. Aga praeguse linnastumise ja globaliseerumise juures on tekkinud olukord, kus naaber ei tunne naabrit ja inimestel ongi loota kas ainult enda peale või siis riigi peale. Üksi saavad hakkama ainult vähesed, enamik vajab mingil hetkel ikka abi ja tuge. Kõike riigi peale suunates saame taaskord kommunismi ja nõukogude liidu, kus on monstrumorganisatsioonid, kus asjad lihtsalt ei toimi.

    Kindlasti on olukordi, kus kogukond ei suuda aidata. Aga kui me võtame teie näite. Mis on siis need põhjused, miks te lähete välismaale. Remont – siin saaks kogukond talgute korras aidata. Jah, vajalikud materjalid tuleks ise hankida. Samas on juba ka Eestis piisavalt näiteid, kui põhumajasid pannakse püsti talgute korras ja täiesti võõrad inimesed tulevad teate peale abistama. Ja ka materjale on mitmesuguseid, kus mitmetega saaks ehk kogukond taas abistada. Teie siis omalt poolt abistaks jälle mingi oma oskusega ja abiga.

    Oma äri püstipanemine. Samamoodi võib siin kogukonnast abi olla nii teadmiste, heade ideede, füüsilise aitamise ja miks mitte kui kellelgi kogukonnast juhtub vaba raha olema ka algkapitali panustamisega. Taaskord pannaksu ju käima kohalikke hoiu-laenuühistuid ja internetis inimeselt-inimesele laenamise keskkondi. Ehk siis asi vaikselt jälle sinnasuunas liikumas.

    Kreekas maja ostmise koha pealt kohalik kogukond ilmselt aidata ei saaks – aga kui kellelgi oleks kontakte Kreekas oleva mõne kogukonnaga, siis oleks abi vähemalt võimaliku maja valimise osas kindlasti olemas :)

    Ja mina siin viimasel ajal olen hakanud aru saama, et kõige lahedam asi hariduse osas oleks kogukonnakoolid. Natuke sinna waldorfi kanti, aga vabamad oma õppestiili poolest. Vot sellest tahaksin varsti oma blogis ka kirjutada, aga natuke mõtlen veel selle üle.

    Ühesõnaga. Lahendus on kodanikuühiskond, kogukonnad jne. Ehk siis kohalikul tasandil inimeste ühistöö ja tegevus. Taaskord inimeste vahel reaalsel tasemel sidemete loomine ning üksteisele vajadusel toeks olemine. Ja selle kõrval siis riik abistamas selliste asjadega, mida kogukonnad ära katta ei suuda.

    Idealistlik, võibolla… aga kindlasti realistlikum kui loota üksi hakkama saada või loota ainult riigi peale. Ja ideaallahendust pole niikuinii. Alati on inimesi, kes jäävadki hammasrataste vahele. See on karm aga paratamatu. Aga vot ideaali poole püüelda võib ikka.

  3. Õudselt mõnus. Oligi vaja kedagi, kel minuga sarnane maailmavaade, aga selle eest kuhjadena rohkem elukogemust ja suurest pildist arusaamist, kes minu idealistlik-naiivseid mõtteid reaalsuse poole pealt kommenteeriks. Paljut sellest olen ma kuulnud, paljut ise mõelnud, aga kõik ei mahu ju korraga pähe… Ja suure pildi nägemine on teatavasti see, millest ma kõige rohkem puudust tunnen.

    Ühesõnaga mulle meeldib see, mida Katri ütleb. Ma tavaliselt olen (liiga) optimistlik, aga sel juhul ma keskendungi ainult positiivsele. Minu puhul see toimib, aga kuna ma olen loomult õpihimuline, uudishimulik ja idealist, siis ma ikka ju loen ka sellest, kuidas teised elavad ja mõtlen, kuidas saaks teiste elu paremaks teha. Ja vot SIIS ma jooksen omadega rappa, sest minu võrdlemisi vähese elukogemuse ja suure pildi nägemise võimega tundub asi igast küljest lähenedes jube tume.

    Aga pärast Katri mõtete lugemist on süda kuidagi rahul. Tegelikult on see kõik ju täitsa tõsi. Ja lootus ikkagi on :) See on igati loogiline, et kohalikul tasandil tuleks kõige rohkem ära teha – mida väiksemad grupid, seda lähedasem on liikmetele eesmärk, seda kiiremini asi liigub ja seda kergemini eesmärk täidetud saab. Ja see ongi tõepoolest see, millesse meie tavakodanikena kõige rohkem panustada saame. Ei pea ametlikult poliitikasse minema, ei pea isegi kohalikku volikogusse kandideerima, võib ju ka niisama algatada igasuguseid asju, mis kohalikku elu paremaks teeks ja sedaviisi Eesti poliitilist üldpilti tibake positiivsemaks muudaks. Ja selliste kohalike algatuste jaoks ongi vaja meiesuguseid optimistlikke idealiste. Suures poliitikamasinas poleks meist miskit kasu, aga rohujuure tasandil suudaksime asju muuta küll.

    Ja tegelikult olen ma seda viimast ju varem mõelnud ja ka kuskil välja öelnud, lihtsalt vahepeal ära unustanud. Nüüd vast on meeles ja jääb meelde.

  4. Tahtsin eelnevalt rääkida umbes sama juttu nagu Katri juba pikemalt tegi, aga naatukene teisest vaatenurgast. Mina ei saa aru, miks inimesed Eestist ära lähevad. Ma saan aru, et raha pole ja eesti poliitika on seal kohas, aga see on meie maa. Kui meie seda paremaks ei muuda, siis kes seda teeb? Mina ei saa Sulle, Tikker, öelda et – tubli, et te Eestist ära kolite, nagu paar posti allpool seda massiliselt tehti. Ma lihtsalt ei mõista seda. Kõik, mida taga aetakse onju materiaalne ning materiaalne väärtus pole väga püsiv (maja võib maha põleda, auto avariisse sattuda jne). Aga, mis jääb on vaimne väärtus ja mälestused. Ma tahan, et minu lapsed oskaksid tähistada vabariigi aastapäeva, et neil oleks uhke tunne rinnus kui on laulupidu. Me peame kasvatama oma lapsi oma kodumaal, selleks, et neil oleks olemas kodu, joostes mööda ilma ringi on nad immigrandid, kel puudub tugev side oma maaga. Mul on kokkupuuteid olnud paljude üliõpilastega, kes ütlevad, et Eesti on seal kohas, meie küll läheme minema (see arusaam on massiline)- need on 18-19-20- aastased noored. Nemad on need, kes peaksid minema tänavale, kui mingis erakonnas on rahastamisskandaal vms, nemad peaksid avaldama meelt. Nemad peaksid praeguses situatsioonis, kus poliitikud on liiga ülbeks läinud ning vilistavad seadustele ja ajavad suurima jama ka JOKKiks, minema loosungitega toompeale ja ütlema, mida me arvame. Eestis on palju punke, aga isegi nemad ei avalda meelt. ACTA miiting näitas, et vähemalt internet läheb meile korda, aga muu? Protestima peab. Minu pärast võib ka autosid põletada ja aknaid sisse visata, kui see aitaks meie poliitikat paremaks muuta. Kodanikualgatust on Eestis vähe.

    Ma ausõna ei taha kedagi selle eelnevaga solvata- ei sind Tikker ega ka kedagi muud. Need on lihtsalt minu mõtted. Mina armastan Eestit ja arvan, et me võiksime seda teha kõik.

  5. Miks ma lähen? Sai seda ju päris pikalt seletatud – ma lähen selleks, et PRAEGU oleks meie ainus vähegi lootustandev variant rahaliselt Eesti oludes paremini hakkama saada kolida Tallinnasse või Tartusse. Püsivalt. Aga meie tahame elada Pärnus – siin, kus on meie pere. Ma ei saa aru, kuidas saab mulle ette heita seda, et ma tahan mugavat kodu? Või seda, et ma tahan saavutada stabiilset sissetulekut, mis võimaldaks elada ära ilma pideva kokkuhoiuta? Oleks, et ma ütleks: Eesti on nõme, mina lähen siit minema ja enam tagasi ei tule… Aga ma ütlen: meie oleme teinud oma elus sellised valikud, mis praegu siin Pärnus, kus me pikemas perspektiivis elada soovime, rahalises mõttes ära ei tasu. Seega on meie meelest parim lahendus minna mõneks aastaks välismaale, kus on võimalik meie oskustega nii ära elada kui säästa. SIIS saame korda oma kodu, mis on kõige olulisem selleks, et oleks hea elada, siis saame me loodetavasti hakata ajama mingit oma asja, et tuua kasu nii Eesti majandusele kui stabiilselt ära elada.

    Ma lähen selleks, et parandada oma pere elujärge, et tulla tagasi ja olla oma kodumaal parem kodanik. Sest kuni mu aur kulub laste kasvatamise kõrvalt selle peale, et vaadata, kuidas ma kohaliku palgaga ots-otsaga kokku tulen ning vihastada nende saja asja peale, mis meie praeguses elamises ei ole nii, nagu oleks vaja, siis ei oleks see elu eriti täisväärtuslik, ammugi ei jääks aega selle jaoks, et siin mingit kodanikualgatust korraldada. Oma nahk on paraku ikka kõige lähemal ja paljast patriotismist ära ei ela.

    Jah, nagu varem mainitud, võiks praeguse kodu maha müüa ja osta remonditud korteri paneelmajja, aga siis poleks me jällegi rahul, sest meie unistus on siin, vanas puumajas. Igasuguse mõttetu materiaalse jama taga ajamisel pole muidugi pointi, aga mugav kodu, mis vastab pere vajadustele ja unistustele, kas sellest peaks loobuma patriotismi nimel? Igaühe unistused on erinevad, aga minu meelest ei unista me sugugi liigsest luksusest.

    Ma armastan Eestit ja just sellepärast lähen ma praegu mõneks ajaks ära.

    Birgit, sul on olemas nii kodu (isegi kaks) kui ka töö, mis sulle meeldib. Mis on arusaamatut selles, et tahan sama? Ja me tõesti pole suutnud välja mõelda ühtki alternatiivset varianti, mis võimaldaks seda hetkel Pärnus elades saavutada. Kui sul on mõni lahendus, siis käi aga välja.

  6. Tikker, ma ei mõista sind hukka, ausõna :) Mul on jah, kaks kodu. Ühe pilte oled sa näinud ja tead, et pmtl on seal üks sein kokku kukkumas ja katusel augu kõrval auk. Linnamaja on natukene paremas seisus, aga kuna linnamaja on kahepeale teise perega ja liiga suur (peale selle pole mina omanik), siis olen ma teinud hädapärase remondi ja muu peale hammas ei hakka. No selle lisaks on muud probleemid ka veel, aga see pole antud kontekstis oluline. Ma arvan, et eestlased tahavad kõike liiga ruttu. Just lugesin, kuidas rootslased planeerivad 20 aastat kodu renoveerimiseks, eestlased 5-6 aastat.
    Sa ühes postituses vihjad ka haridusele, ma pean siin kohe ütlema, et ega hariduse eest ka palju maksta. Meie peame samamoodi kokku hoidma, et üldse hakkama saada. Praegu oleme täitsa siruli, niiet vaatame kuidas palgast palgani üldse välja tulla. See, et meie palgad jõuaksid aga muu maailma palkadele järele, seda pole oodata tükima aja jooksul. Eriti sellises majandusolukorras, mis praegu on. Aga peab ju kuidagimoodi hakkama saama.
    Ja pole vaja oma unistuste kodu maha müüa ja paneelikasse minna, seda ei taha ma üldse öelda. Ja ma ei taha üldse sulle miskit nõu anda või sind mõjutada, sa elad oma elu ja teed omi valikuid. See, et mina sinu valikut ei mõista ei tähenda mitte kui midagi – onju :)

  7. Kusjuures tõsi ta tegelikult on, et raske on mitte just kõigil, aga enamikul. Ma ei oska arvata ülejäänud eestlaste kohta, aga minu puhul küll, jah, ei suuda ma kuidagi leppida mõttega, et ma pean oma mugavat unistuste kodu veel 10-20 aastat ootama, kuna ma pean meie peret piisavalt võimekaks, et seda kiiremini saavutada.

    Haridus ei pruugi mitte midagi tähendada, olulisem on haritus ja oskused. Nagu Morme tolle eelmise pikema postituse kommentaaris välja tõi – on palju töid, mis nõuavad kõrgharidust ja vägagi spetsiifilisi teadmisi, aga palgad on sellegipoolest madalad, samas kui mõne lihttöö puhul makstakse vägagi hästi. Nii et ega muud polegi, kui vaja vaadata konkreetselt palku ja teha sellest omad järeldused, mida õppima minna, kuhu kandideerida.

    Minu meelest on üks kõige olulisemaid asju siin elus teha tööd, mida armastad. Ma olen enamikku oma senistest töödest omal viisil armastanud, kuid alati teadnud, et nondes valdkondades mul tulevikku pole. Pole ma ka leidnud seda kutsumust, mille puhul oleks tunne – vohh, ainult seda elu lõpuni teha tahangi. Parim, mis ma olen välja mõelnud, ongi seesama soov ajada mingit oma asja (mis tundub ühtlasi Pärnu oludes ka palgatööst mõistlikum olevat), milleks on vaja nii ideed kui algkapitali, seda viimast tuleb aga ju jällegi kuskilt säästa.

    Kui meil mõlemil oleks töö, mida ihust ja hingest armastame, kus oleks tulevikuväljavaadet või perspektiivi… Kui oleks meist ühelgi! Vaevalt et me siis Eestist praegu ära läheks. Kuna aga pole, siis tõesti… Miks teha väikese raha eest tööd, mis emotsionaalselt ei rahulda ning materiaalselt piisavalt ei toida… Ma võin kokku hoida ja raskusi ületada, hea eesmärgi nimel pingutada, vabalt võin – aga seda kõike vaid juhul, kui tunnen, et see tõesti viib mind eesmärgile lähemale. Ja ongi see vahe, et Pärnus hetkel ei viiks, Helsingis aga küll. Sealgi peame samamoodi rügama ja kokku hoidma, aga saame ka sutike elada ja säästa.

    Nii lihtne ongi :D

  8. Birgit, ei minda ainult materiaalsete väärtuste pärast. Meie ka näiteks ei läinud. Ei läinud ka seetõttu, et riik on p***s. Eesti poliitikal pole häda midagi ning toetused jms – õnnelikud peaksite olema, et need üldse olemas on. Filipiinidel pole midagi ning neid riike on veel palju, kus pole vanaduspensionitki, rääkimata mingist peretoetusest jnejne.
    Samas kuidas võtta. Riik on rahvas, eks ole. Meie läksimegi osaliselt selle tõttu, et inimesed on Eestis kadedad, õelad ja depressioonis. Mida paremini endal läheb (eriti materiaalsete väärtuste poole pealt), seda rohkem seda kadedust sinu pihta suunatakse. Depressioon paistab ka igal pool välja – poes kassapidaja ei naerata, tänaval ei naeratata, bussis istet ei pakuta jnejne. Paratamatult hakkas see depressioon endale ka külge ning otsustasime ära tulla.
    Mul ükskõik kui keegi meiesuguseid riigireeturiteks nimetab. Olengi parem riigireetur kui et raiskan oma elu selle peale, et elan kohas, kus tänaval kõik mossitavad ning isegi parasjagu röövitavale vanurile keegi appi tõttama ei vaevu. Et saaks siis endale vastu rinda taguda, et olen patrioot. Millise hinnaga? Elan parem oma elu. Oma ainsat elu!
    Minu silmis on terve maailm üks suur pere ning oma kodu võib luua ükskõik kuhu. Mind seob eestiga vaid perekond ning lapsepõlverajad. Perekond saab meil külas käia, meie saame aeg-ajalt eestis külas käia. Last ei seo varsti Eestiga enam miski ja tema jaoks pole vahet, millise riigi hümni ta laulab…

  9. Leevi, ma tean, et kõik ei lähe materiaalsete huvidega. Ma tean, et mõned lähevad sellepärast, et eestlased on nii halvad. Tsiteerides väljamaal elavat tuttavat: “Saaks juba Eestist minema (seda ütles ta siis külaskäigul olles), siin on kõik nii vaesed ja õnnetud.” Samas tean ka kolme näidet, kus on väljamaale mineku põhjuseks see, et ollakse tüdinud suhtest. Eks, neid põhjuseid on erinevaid.

  10. […] kolimisplaanide avalikustamisega olen saanud palju vastukaja (siin ja siin). Enamjaolt positiivset, mõnel puhul mitte nii väga. Ja just nonde viimaste puhul jäin […]

  11. […] kirjutas mu meelest selle postituse kommentaarides väga hästi (ja tema arvamusega haakub hästi see arvamusartikkel, mida juba korra varemgi […]

  12. miks nad siis kõik reformierakonna poolt hääletavad ? reformikad= bosses = ylemuse sõna peab kuulama?

Leave a Reply to Leevi Cancel reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.