Jun 202012
 

Seoses kolimisplaanide avalikustamisega olen saanud palju vastukaja (siin ja siin). Enamjaolt positiivset, mõnel puhul mitte nii väga. Ja just nonde viimaste puhul jäin mõttesse, kas ma tõesti jätsingi midagi kahe silma vahele ja meie otsus on äkki vale või kas ma tõesti ei seletanud piisavalt adekvaatselt ära, mis põhjustel me mõneks ajaks Eestist lahkuda otsustasime…

Ei tea… Ma armastan Eestit, ma olen patrioot ja ma tõesti tahan oma kodumaa jaoks midagi ära teha, aga mulle tõesti tundub, et praegu mõneks aastaks lahkudes suudan ma hiljem tunduvalt parem kodanik olla, kui siia jäädes. Mulle tundub, et mõned võtavad seda isamaalisust veidi liiga valuliselt. Sest tõepoolest, väljaränne on probleem ja mulgi on kurb lugeda arvamusi, kus öeldakse, et Eesti on täiesti mõttetu pommiauk, hea, et minema sain. Aga minu puhul on lugu ju hoopis teistsugune.

Ma ei saa aru… Enda meelest ei ole mu unistused absoluutselt midagi röögatult tarbetut või luksuslikku. Ainult kaks suurt unistust ongi. Esiteks oma kodu, mugav unistuste kodu. Ühe puumaja renoveerimise soovis pole ju mingit liigset luksust? Ma ei peaks ju rahulduma vähesemaga, kuna siis saaks lubada mugavusi väiksema sissetulekuga? Ei taha mugavustega korterisse, tahan siin oma majaosas elada, ja tõesti – tahan kodulaenu tagasi maksta ning remondi ära teha tunduvalt kiiremini kui 20 aastaga. Ja minu meelest ei ole see soov ebareaalne ega põhjendamatu. Sest ma tunnen, et me SUUDAME seda.

Teiseks tahan ma tööd, mida armastan ning mis tooks piisavalt sisse, et mõnusasti ära elada. Viimane on jällegi väga libe väljend, aga te ju tunnete mind – ma olen minimalist. Ma armastan ilusaid asju, aga vaid siis, kui need on praktilised ja kasulikud. Ma ei taha kõige odavamat, ma tahan kvaliteetset, tervislikku, looduslikku… Ja selle nimel olen nõus rohkem maksma. Samas eelistan igal võimalusel taaskasutust ja ise tegemist, mis jällegi raha kokku hoiab. Nii et minu unistuste elustiil, ma jällegi leian, ei ole midagi tarbetult luksuslikku. Peale vajalike kvaliteetsete asjade (ning päriselt ka, mida vähem asju, seda parem) tahaks vahel väljas käia, söömas või kontserdil või teises linnas sõprade juures… Tahaks vahel reisida, ka väljaspool Eestit… No on ju üsna mõistlikud soovid? Ma usun, igaüks meist soovib sarnaseid asju. Ning jah, selle jaoks on vaja raha… Järelikult peab olema piisavalt hästi tasustatud töö. Ja kuna me veedame töötades nii suure osa oma elust, peab see olema midagi, mida ma armastan. Vähemaga ma lihtsalt ei lepi.

Ma tean, et asjad ei juhtu üleöö, et unistused ei täitu üleöö. Ma olen nõus nende nimel pingutama, kokku hoidma… Ma olen sellega harjunud. Aga minu jaoks on ainuõige elu see, kui ma tunnen, et arenen. Et ma liigun oma eesmärkide suunas, kasvõi tasapisi.

Ühe kommenteerija meelest peaksin ma tunnistama, et olen lihtsalt rahutu hing, et Pärnu aeg on selleks korraks lihtsalt läbi saanud ning vaevalt et me leiame Soomest seda, mida otsima läheme. Et ma peaks selle asemel end siin üles töötama, sest muidu olen ühel heal päeval 35 ja ilma igasuguse kogemuseta ja miks peaks keegi siis mind tööle võtta tahtma.

Rahutu hing ma kindlasti olengi. Alati mõtlen sellele, kuidas saaks paremini. Ja ma ei pelga selle nimel vajadusel suuri samme astumast. Aga Pärnust ma küll hea meelega ära ei lähe. Mulle meeldib siin tohutult ning kui ma tunneks, et me liiguks siin elades natukenegi oma eesmärkidele lähemale, siis me ei lähekski. Siinne elu oleks praegu aga paigalseis, seega on muutus vajalik.

Jah, ma olen palju kolinud. Aga absoluutselt iga kolimine on olnud põhjusega – oleme iga kolimisega täitnud mõne eesmärgi, jõudnud sammukese lähemale mõnele unistusele.

Ma kolisin pärast keskkooli lõppu Tartusse, et minna ülikooli. Ma kolisin pärast ülikooli lõpetamist Tallinnasse, et elada koos mehega, keda tol ajal armastasin. Ma kolisin Tallinnast Londonisse, kui mul oli tunne, et seisan nii eraeluliselt kui tööalaselt paigal, ma olin noor ja tahtsin maailma näha. Ma kohtusin Londonis Abikaasaga, jäin rasedaks ning me kolisime tagasi Eestisse, Tartusse, et sünnitada oma laps kodumaal, olla pere ja sõprade lähedal. Me saime elada oma lemmiklinnas Tartus, olla koos lapsega kodus, ma sain harjuda minu jaoks nii ootamatu emadusega, ma ei teadnud ju laste kasvatamisest midagi… Me saime isegi abielluda, oma unistuste suure peoga. Ning kui Abikaasa Tartus tööd ei leidnud ja Londoni tööd tagasi pakuti, siis võtsime selle pakkumise rõõmuga vastu, sest Eesti eesmärgid olid selleks korraks täidetud. Ülemustele ütlesime juba kolimise plaane arutades, et plaanime teist last ning tema sünniks kolime kindlasti tagasi Eestisse, see oligi mõeldud lühiajalise otsana. Laps tuli täpselt nii, nagu planeerisime ning meie kolisimegi tagasi Eestisse – seekord Pärnusse, kus elasid meie perekonnad. Sündis teine laps, lisaks täitus veel üks suur unistus ja saime osta oma kodu – puhtalt tänu sellele, et suutsime Londonis Abikaasa palgast ära elada ning saime minu vanemahüvitise omafinantseeringu jaoks säästa. Kuna oli olemas ühe lapsega Tartus elamise kogemus, saime tänu sellele ka aru, kui hea on elada samas linnas vanavanematega… Saime aru, et hoolimata meie Tartu-armastusest on Pärnus praegu kõige parem.

Iga kolimine oli põhjusega.

Me lootsime, et me suudame leida Pärnus tööd, mis pakuks rahuldust nii emotsionaalselt kui materiaalselt. Me oleksime ju rõõmuga olnud nõus alustama väiksemast palgast, kui oleks olnud lootus kuskile areneda. See, et Abikaasa leidis nii kiiresti erialase töö, oli isegi ime ja me olime selle eest väga tänulikud. Seal oli aga probleemiks palk, mis polnud küll kaugeltki miinimum, aga siiski liiga väike. Me otsisime talle pikalt uut parema palgaga tööd, ta kandideeris mitmele poole, tulemusteta.

Mina otsisin samamoodi pikalt tööd. Oli täpselt ÜKS pakkumine, mil oli tulevikuperspektiivi – nii minu isikliku arengu kui palganumbri mõttes. Seal otsiti assistenti, kuid tehti lõpuks valik vaid erialase kogemustega inimeste seast, neid lihtsalt kandideeris nii palju, seega ei pääsenud ma isegi vestlusele. Küll aga ajendas just see pakkumine mind autokooli minema, selle otsusega olen ma väga rahul.

Oli veel kaks pakkumist, mõlemad kontoritööd. Ühe puhul sain isegi vestlusele, mis läks väga hästi, kus aga samas ka tõdeti, et mul on selle töö jaoks liiga palju särtsu. Ja olgem ausad, vestluse käigus tööst paremini aimu saades sain isegi aru, et tõepoolest – see oleks huvitav vaid seni, kuni ülesanded selged. Ja edasine arenguvõimalus oli küsitav. Teises kohas oleks olnud samamoodi põnev, aga arenguvõimalust eriti mitte.

Siis otsisin osalise ajaga tööd, sest sai selgeks, et Poisile ma sügiseks lasteaiakohta tõenäoliselt ei saa ning ema teda täiskohaga hoida ka ei saa. Ma oleks võinud proovida maaklerikarjääri, aga see poleks kohe kindlasti alguses nii palju sisse toonud, et ma oleksin suutnud ära elamiseks piisaval määral meie pere eelarvesse panustada. Elu tahab elamist ja laen maksmist, nii langes see variant ära. Pakkusin ennast veel kahte kohta, kindlustuse ja ajakirjanduse vallas, kummastki ei vaevutud isegi vastama.

Nii et jah, ma otsisin aasta aega. Esimesed pool aastat polnudki midagi, mis oleks mulle huvi pakkunud. Teise poole jooksul oli mitmeid kandideerimisi, aga tulemuseks null. Võttes lisaks arvesse fakti, et ma ei saa Poisile lasteaiakohta, samuti poleks meil kindlasti raha olnud eraka jaoks, oleks jäänud ainus variant graafikuga või öine lihttöö. Müüja või koristaja :) Mis oleks tähendanud, et Abikaasat ma poleks sellise töö kõrvalt praktiliselt näinudki. Ja palka oleks saanud täpselt nii palju, et oleks vaevu ots-otsaga kokku tulnud.

Riik ei vastuta minu elu eest, mina ise vastutan. Ma olen teinud oma elus palju teadlikke valikuid ning nende tulemus on tõesti selline, et praegu, siin Pärnus, võttes arvesse meie kogemusi, kohaliku tööturu pakkumisi ja palku ning samuti meie kodulaenu sissemakse suurust (mis, muideks, pole üldse röögatult suur – küll umbes poole suurem, kui me sellise koha eest üüri maksma peaks, aga samas poole väiksem, kui nii mõnigi omale buumi ajal kolmekümneks aastaks kaela võttis), ei ole nii mõtet jätkata.

Oleks variant kolida püsivalt Tallinnasse või Tartusse, kus oleks kergem veidi kõrgemat palka teenida. Oleks variant muuta kodulaenu makseperiood 10 aasta pealt näiteks 20 peale, et veidi rohkem raha elamiseks jääks. Aga me ei taha püsivalt mujal elada, me ei taha 20 aastat laenu maksta ja remonti teha, ma ei taha ka teha olematu palga eest tööd, mis mulle ei meeldi. Ja sellel kõigel pole tegelikult patriootlikkuse ega kodumaa-armastusega miskit pistmist. See on lihtlabane elu.

Mida me üldse Soomest ootame? Võimalust elada inimväärselt ning lisaks säästa. Muidugi on riskid – kui palju me ikka kõrvale panna suudame ja nii edasi. Aga riskid on alati! Ja igatahes on tingimused paremad, kui hetkel Pärnus. Nii et jah, ma olen täiesti kindel, et me leiame Soomest seda, mida ootame. Nagu me oleme alati saavutanud kõik need eesmärgid, mis olid seotud eelmiste kolimistega.

Ma ei näe mingit põhjust, miks me ei peaks saavutama ka praeguseid eesmärke – kolida Plika kooliajaks Pärnusse tagasi, säästa selleks ajaks piisavalt remondi ja oma äri alustamise jaoks. Küll me mõtleme välja, mis asjaga tegelema hakata. Me võime vabalt remonti suuremas osas ise teha, oma äri alustamise kõrvalt vajadusel suvalist palgatööd teha, kuniks oma asi piisavalt sisse tooma hakkab. Sest siis toimuks ikkagi areng, oleks tulevikuperspektiiv.

Nii et jah. Ma võin olla rahutu hing, aga ma olen alati püüelnud üsna samade unistuste suunas. Ma olen palju kolinud, aga selleks, et oma eesmärkidele lähemale jõuda. Ja üle kõige tahaksin ma lõpuks jääda Pärnusse paigale, kuniks kõik meie lapsed on kooli ära lõpetanud. Ja siis, eks siis vaatame :)

Aga ma tõesti ei saa aru nendest, kes ütlevad, et nad ei saa aru, miks me praegu läheme. Ja minu meelest pole ükski meie otsusesse positiivselt suhtuja aplodeerinud selle üle, et jälle üks pere kolib Soome. Minu meelest on nad lihtsalt olnud rõõmsad selle üle, et meil on julgust astuda samme oma elu paremaks muutmiseks. Et meil on plaanid paigas, et peame paraku küll mõneks aastaks ära kolima, aga läheme terve perega (mitte ei jää maha üks järjekordne “üksikema” oma lastega) ja tahame tulla tagasi. Ja see kõik ongi ju rõõmustamist väärt!

Ma saan suurepäraselt aru inimestest, kes tahavadki elada ainult Eestis, sest siin on nende jaoks ainuõige koht. Mul on hea meel, kui nad on leidnud endale töö, mida armastavad. Aga millest ma kohe üldse aru ei saa, on hukkamõist, kuna mõned inimesed tahavad midagi muud. Ma olen küll patrioot, aga olen ka maailmakodanik. Ma võin küll vajadusel ringi kolida, aga ma tulen alati tagasi. Tagasi koju.

Võiks ometi katsuda asju ka teiste mätta otsast vaadata. See on see asi, mida mina katsun kogu aeg teha.

  34 Responses to “Rahutu hing? Ebarealistlikud unistused?”

  1. mulle just meeldib, et olete nii asjalikud ja tegusad ja rahutute hingedega. põnev lugeda ka! soovin teile ka edaspidiseks tahtmist ebarealistlikke unistusi realistlikeks vormida!

  2. Kas ainult Eestis elades saab olla “tõeline eestlane”? Töö otsimise kohta ütlen nii palju, et vahel tuleb lihtsalt vastu võtta mis antakse, edasiarenguvõimalused võivad väga ootamatult tulla :)

  3. Mu arvates on teie plaanid ja ootused tulevikule igati mõistlikud. Võib küll juhtuda, et teie Pärnusse ja Eestisse naasmise soov kaob. Seda on juhtunud, et minnakse esialgu ajutiselt ära, aga tagasi tulla enam ei taheta. Meiega juhtus. Aga mis siis? Plaanid muutuvadki, kuna inimesed ise muutuvad ja nende ootused elukvaliteedile muutuvad.

    Igati hea otsus minna, andke minna! Paljud tahaksid, aga enamik ei julge seda suurt sammu ette võtta. Isegi ilma lasteta. :)

  4. Tere, Tikker,

    ma lugesin ka Sinu elumuutuste-teemasid, saan hästi aru ideest ja ka kaalutlustest, kuid – tahaksin su tähelepanu juhtida veel paarile asjale:

    Sa tahad teha unistuste tööd, unistuste palga eest, aga ei leia midagi. Usu mind, et leia siin, ei leia Soomes, ja sellelt foonilt ei tule ettevõtlusedu ka. Lihtsalt infoks – MITTE KEEGI ei leia kohe sellist väljundit. Eelduseks on hingelähedane eriala (kas Sinu oma on?) ja väga väga suur töövõime (kas Sinu oma on?).
    Enamus inimesi, kes saavad hetkel öelda, et teevad unistuste tööd, unistuste palga eest, on selleks aastaid vaeva näinud – kolinud vajadusel linnast linna, kasutanud suvalisi ebausaldusväärseid lapsehoiuskeeme, mittekohtunud oma elukaaslastega kuude kaupa, teeninud esialgu miinimumpalka, elanud võlgu või näljas ja nii edasi ja edasi.. Ja seda kõike selle nimel, et ühel hetkel nõjatuda, vaadata oma elu ja öelda, et Wow, Nüüd see on selline, nagu ma tahan.
    Ühesõnaga – selle nimel, et karjäär toimima saada, peab tegema tohutult järeleandmisi – pikendama ajutiselt laenutähtaega, maksma eralasteaeda ja palju muud, mida nagu ei tahaks teha. Aga – kas selleks peab minema Soome? Vaevalt. Ma ei usu, et koristamine on Sinu tulevik, seega ma ei usu, et pead end arendama umbkeelsena koristades. See ju ei arenda Sind, see ei valmista sind ette ettevõtluseks. Ettevõtluse jaoks on hea idee ja panustamisvalmiduse puhul stardikapitali leidmiseks ka teisi võimalusi, kui isiklikud säästud. Ja miks on Tallinnasse/Tartusse kolimine kuidagi halvem, kui Helsingisse? Kas ei oleks perspektiivis mõistlikum leida erialane, arendav ja kasulik (töökogemuse puudumise tõttu kahjuks ka ilmselt vähemtasustatud) töö Eestis, unustada see laenude teema korraks ja luua endale PÄRIS karjäär?
    Kas ei ole tõenäoline, et see, mis lahutab Sind edukast ettevõtlusest, ei ole mitte raha vaid midagi muud, mida Sa Soomes lihttööd tehes ei leia ega arenda?
    Kusjuures, ma ei ole väljarände vastane, minu jaoks on masendav väljavaade, et meie riigieelarve mahust koolitatud spetsialistid pesevad Soomes põrandaid, kui neil pisut pingutades oleks võimalik meie enda elu edendada. Usu mind, ma tean, et elu ei ole lihtne. Ma olen ettevõtja, ja ema. Aga ma näen praegu, kui hea on, et ma rabelesin kümne aasta eest siin selleks, et laps nälga ei sureks, kui palju ma sellest olen võitnud (no lisaks sellele, et laps pääses näljasurmast). Ja kuidas raske algus on täitnud paljud mu unistused.

    Tervitades,
    Naabrinaine

  5. Mina alustasin täiesti nullist, Säästumarketi kassapidajana, sest ma ei saanud kohe soovitud erialale ülikoolis. Sain sügisel uuesti soovitud erialale, kuid vanemad ei toetanud enam ja pidin õppemaksu maksma ja kõrvalt tööd pusima. Jälle müüjana. Lõpuks sain töö kursavenna kaudu, telefonimüüjaks – ma tegin seda hästi, sest ma saan aru, mida teised selle töö juures halvasti teevad. Jäin selle tööga silma oma ülemusele, kes mu enda assistendiks palkas. Selle töö kõrvalt polnud mul varsti enam aega ülikoolis käia. Lõpuni jäi nii vähe, aga ma ei kahetse, karjäär tundus põnevam.

    Sain kohe erialasesse valdkonda. 1,5-aasta pärast pakuti mulle juba oma eriala osakonna juhtimist. Võtsin selle vastu, tegin erialast tööd ilma lõpetamata kõrghariduseta. Tundsin, et pean edasi liikuma. Ka seepärast, et elukaaslane elas teises Eesti otsas. Leidsin erialase töö, kuhu pidin sõitma igapäev 200 km edasi-tagasi. Vaikselt hakkasime nokitsema oma firmaga. Suurema hoo sai see sisse siis, kui lapsega koduseks jäin. Peale lapse 3-aastaseks saamist, ma enam erialasele tööle ei naasnud. Me ei ela Tallinnas, olen ohverdanud väga palju uneaega, pole kuskil foorumites teiste titemammadega pläkutanud.

    Tahtsin öelda, et see pole kergelt tulnud. Olen väga palju vaeva näinud ja nö musta tööd teinud, et jõuda sinna, kus ma olen. Sõltumatu palgatööst ja elukohast Eestis. Sest minu erialast tööd siin Eesti otsas lihtsalt ei ole.

  6. Mina jälgin suure huviga, kuidas teil läheb Soomes.. Sest olen ise ka kolinud.. kolinud Eesti siseselt päris palju, samas ka Inglismaal ära käinud ja seal oma eluga väga rahul olnud: Kuigi ka minul on bakalaureusekraad, samas tegin Inglismaal lihttööd, aga ma olin õnnelik ja rahulolev… Eestis saab lihttööd tegev inimene sõimu ja elamiseks ebapiisava hulga raha. Mis ei ole eriti meeldiv väljavaade.
    Mul jääb millegipärast mulje, et kõik need, kes kõvasti vastu argumenteerivad, pole elanud välismaal ega kujuta ettegi, mida see elu endast seal kujutab. Ainult, et võõr- ja odavtööjõud oleksime seal.. Mina ütleks, et mu Inglismaa ülemused olid mulle rohkem perekond, kui mu enda oma Eestis.
    Elu läks küll nii, et hetkel oleme ka tagasi Eestis, aga samas on meil ka olemas siin oma elukoht..
    Ja millest ma kohe üldse aru ei saa.. MIKS peaksid kõik inimesed elama Tallinnas või Tartus.. On elamisväärseid kohti ka mujal Eestis. Ainus elamisväärsuse näitaja ei ole enda arendamise ja töövõimalus ning suur rahanumber tehtud töö eest.
    Ka mulle meeldib väga minu elu oma väikelinnas. Kohe väga.. Olen elanud ka 6 aastat Tallinnas ja veidi Tartus.. noo ei kisu sinna..
    Eesti patrioodiks pean end ka..
    Hetkel on muidugi meie elukorraldus selline, et minu abikaasa töötab “tõotatud maal” ehk siis Soomes.. aga eks meil on siin teine probleem.. Eesti jaoks on tema võõramaalane, kes lisaks ei oska keelt..
    Täiega jahmatas mind meie kohalikus lehes avaldatud arvamus, et minu mehe sugustega ei tohiks üldse eestlannad abielluda ja veel vähem lapsi saada.. Et niimoodi kaovad eestased üldse ära.. (ma täpselt ei mäleta sõnastust, aga mõte oli selline…. ) Mina püüan küll oma lastest eestlasi kasvatada.. Ning see on ka põhjus, miks mina koos lastega ei ole Soome kolinud, sest minu soov on, et mu lastel oleks mingid juured :)

  7. Naabrinaine, äge, et sa siia sattusid :D Ma võin julgelt öelda, et ma olen kõigest sinu mainitust teadlik ja me oleme kõik pikalt läbi mõelnud.

    Nagu öeldud, ma ei lähe Soome kutsumust otsima, ma lähen sinna säästma. Jah, ma teen seni kõige lihtsamat tööd, kuni keel selge, aga jaa, ma usun küll, et ise selle nimel pingutades saab keelekeskkonnas elades üsna kiirelt hakkama, näiteks aastaga äkki (no sorava suhtlustasandi vast ikka selle ajaga saavutab). Kindlasti kavatsen minna keelekursustele, need ju tasuta, on ka õhtuseid variante. Aga selleks, et saada lasteaiakoht, on vähemalt alguses vaja tööd. Võimalik, et mingi hetk, kui ennast nii palju sisse seatud, et kodu ja lastel aiakohad olemas, võiksin asjaolude sobival kokkusattumusel ajutiselt mitte töötada ja ennast selle asemel keeleõpingutele pühendada, aga eks see ole juba siis näha. Kindlasti ei saa ega taha ma kohe alguses ainult koju istuma ja keelt õppima jääda – nagu öeldud, ei ole siis ka erilist lootust lasteaiakohti saada.

    Mina küll ei usu, et ma Soomes neli aastat koristan. Kui keel suus, küll siis leian midagi paremat ka. Iseasi, jah, kas just sama head, kui oleks teoreetiline võimalus leida Eestis, kodumaa tööturul on alati tugevad eelised. Aga jah, kuna hetkel, ütleme kuni järgmise sügiseni, oleks Pärnus ainus variant graafikuga/öine eriti nüri lihttöö (varasemad kogemused fotopoes ja kohvikus olid siiski midagi muud, kohvi oli ka selline hetkeafäär ja sattus lihtsalt väga hea kohvik, ma TÕESTI ei taha enam töötada kuskil, mis on seotud toitlustusega, see pole üldse minu teema) ning sealt edasi lootus, et ÄKKI mul õnnestub saada mõni selline kontoritöö, mida otsisin sel kevadel, selliseid pakkumisi ju paar tükki oli… Ja siis jääb endiselt see küsimus, kas too kontoritöö aitaks kaasa kuidagi mingi normaalsema pakkumiseni jõudmisele. Võib, ei pruugi. Igatahes tundub kogu see protsess hetkel väga pikaldane ja valulik.

    Ma olen kogu aeg ja igal pool öelnud, et ma ei oota mingit unistuste tööd üleöö, ma TEAN, et selle nimel tuleb pingutada. Miks ma ei taha kolida Tallinnasse/Tartusse, seletasin ju juba ka mitu korda pikalt – seal saaks suure tõenäosusega nii palju paremat palka, et elaks kokkuhoidlikult elamisväärselt ära, aga midagi erilist säästa ilmselt ei õnnestuks, ehk et tulekski hakata oma elu seal üles ehitama, Pärnuga lõpparve tehes. Siis saaks seal areneda ja tööalaselt oleks kindlasti kergem, aga meie valik on ELADA PÄRNUS, OMA PERE LÄHEDAL.

    Minu töövõime on VÄGA suur, ma tean, kui palju ma endast anda suudaksin – seda jah, eeldusel, et ma teen asja, mis mulle meeldib. Ja ma pole seda siiani leidnud. Ja ma oleks otsinud seda edasi Pärnus, kui ma oleks leidnud ükskõik mis hetkel midagi pakkuva töö, aga hetkel ei leidnud.

    Me oleme oma unistustele pidevalt lähemale liikunud ja kui on tunne, et me tahame olla Pärnus, tundub antud olukorras küll üsna totter kolida selle asemel püsivalt Tallinnasse ja Tartusse lootuses, et ehk seal leian oma kutsumuse. Hoopis asjalikum plaan tundub minna Soome, saada uus kogemus, õppida selgeks uus keel, töötada alguses lihtsamal, hiljem loodetavasti juba asjalikumal kohal, säästa remondi ja muu jaoks.

    Pärnu on kõige võti. Pärnu. Sellest tulenevalt kõik ülejäänud otsused. Selline on meie valik, sestap ka sellised otsused. Ja ärge öelge mulle, et ükski inimene Pärnus ei elagi normaalselt ära, kui mees välismaal tööd ei käi, kui pole juht või pole hiilgavat karjääri. Mina tahan ikka uskuda, et on. Ja mulle tundub, et meie tulevik on ettevõtluses. Aga tõesti, esiteks pole meil veel ideed ja teiseks ei suudaks me praegu Pärnus küll niipeagi selle jaoks algkapitali säästa, sest lähema aasta jooksul ei suudaks me ÜLDSE mitte midagi säästa, vireleda ka lõputult ei taha, remonti teha tahame ka.

    Nii et tõepoolest, Soome tundub igati ahvatlevam. Ja tõepoolest, ma usun, et me mõtleme selle idee välja ja paneme selle stardikapitali kõrvale. Ja isegi kui läheb teisiti ja me EI mõtle, siis Eestisse tagasi kolides on meil ikkagi üks oluline eelis – remondiraha suudame kindlasti säästa ja kui kodu on ka mugav ja korras, siis võime palju rahulikuma südamega Pärnus oma suunda otsida. Palju kergem oleks elada kokkuhoidlikult ja saada läbi vähesega, kui remondivajadus ei tao kuklas. Mugav kodu on NII oluline!

    Ja kui tõesti ka näiteks kümne aasta pärast tundub, et Pärnus ei saa nii hästi hakkama, kui soov oleks, vat SIIS alles olen nõus kolima püsivalt Tallinna või Tartusse. Aga praegu panustame Pärnule.

    Kui mul näiteks oleks kutsumus olemas, ma oleks kindel, et ma tahan teha vot just seda ja mitte midagi muud ning Pärnus selles valdkonnas tulevikku pole, siis kindlasti pigem teeks selle otsuse, et koliks siit ära, et teha armastatud tööd seal, kus selleks on võimalus. Aga minu jaoks on elu tööst tähtsam ja pere lähedus tööst tähtsam. Ma tõesti ei taha hiilgava karjääri nimel perest kaugele kolida. Ma pigem võtan vaiksemalt ja tõestan ennast seal, kus ma tahan elada. Kui see ka võtab kauem ning lõpptulemus ehk sissetulek pole nii hea, kui võiks olla kuskil mujal. Aga paradoksaalsel kombel, jah – selleks, et elada pere lähedal, on tunne, et praegu peab minema perest kaugemale. Sest alternatiiv oleks minna küll lähemale, aga ikkagi kaugele ja seda püsivalt. Pigem neli aastat Soomes ja 16 Pärnus kui kõik 20 Tallinnas või Tartus.

    Mulle väga meeldib, kui inimesed kaasa mõtlevad ja arvamust avaldavad. Ma kirjutan avalikult ja olen absoluutselt arvestanud igasuguste kommentaaridega. Kui aga kaks sümpaatset inimest, keda ma kommentaaride kaudu pikalt tean ja hindan, kirjutavad, et nemad üldse aru ei saa, miks ma lähen ja võiks ju ikka Eestis olla, ehkki ma enda meelest seletasin nii pikalt, siis see paneb küll järele mõtlema. Mina saan aru nende eelistustest, ehkki ma ei pruugi nendega nõustuda, seega imestan, miks nemad minu omadest ei saa. Oleks siis, et nad ütleks: ma saan aru, miks sa lähed, ehkki mina teeks pigem nii, minu meelest oleks see õigem, kas sa sellele oled mõelnud. Aga nad ju ütlesid lihtsalt, et nad ei saa aru. Ja seda panen ma imeks.

    Ja sellega ei nõustu kohe üldse, et ma olengi nii rahutu hing, et tahangi Pärnust ära minna. Ei taha, aga asjaolud on sellised. Et me oleme siin proovinud ja võiks edasi proovida aga vaat SEE tundub hetkel mõttetu. Ma tahan stabiilsust, aga olen nõus selle kiiremaks saavutamiseks veel ühe korra kolima :)

  8. Ma eelmine kord ei kommenteerinud, aga kui Sa kord teema uuesti tõstatasid, siis … ei saa mitte vait olla enam.

    Kõik kolimised ja mööda maailma rändamised ja unistamised on ju super. Mine, ela, unista ja rohkelt edu!

    Teie plaanide juures on siiski üks asi, mis mind isiklikult tohutult häirib, sest kaudselt puudutab see mindki. Nimelt elan ma Soomes ning pean pidevalt maadlema nende “ehitajate” poolt loodud eestlaste mainega. Millegi pärast on eestlastel arvamus, et ehitada oskab igaüks ja ega selleks haridust, praktikat, keelt ning väljaõpet ei olegi vaja. Nüüd siis taas üks (h)itimehest ehitaja Soomes juures ning professionaalsed kaasmaalased häbenegu. Tänu sellistele peavad teised kogu aeg tõestama, et nad ei ole “kaamlid”. Vot see on see, millest mina aru ei saa – milleks te tulete endale ja teistele eestlastele häbi tegema?

  9. Oot, ma ei saagi nüüd aru… Kindlasti on Soomes selliseid eestlasi, kes lihtsalt ongi nõmedad :D St elagu nad siin või seal, nende käitumine ei meeldiks ei sulle ega mulle. Aga kas sa tõesti nüüd süüdistad meid selles, et me tahame tulla tööle Soome ning me alustame sealt, kus võimalus avaneb? Kas sa eeldad, et see tähendab automaatselt, nagu me teeks s*tta tööd? Hämming.

    Töö käigus välja õpetamine on levinud igal pool. Mul pole mingit kahtlust, et pärast väljaõpet teeme me nii kvaliteetset tööd, kui vaja on. Nonde teiste eest ma vastutada ei saa, aga ma ei arva küll, et me tuleme Soome sulle häbi tegema. Kui sa meie pärast häbi tunned, siis on küll kurb…

    Samaoodi võiks öelda, et kuna mulle hakkavad silma need soomlased, kes Eestis alkoholi ostmas käivad ja ausõna oma käitumiselt eriti head muljet ei jäta, siis järelikult kõik soomlased ongi sellised. Ma ju tean, et nemad on vaid väike osa. Kõik on kinni ikka selles, kui avarat pilti keegi näha suudab. Ma üldse ei eita, et eestlaste mainet Soomes alla viivad isendid on probleem, aga MEIE kohe kindlasti nende hulka kuuluma ei saa.

    Või sinu meelest me peakski jääma Eestisse, kui meil ei õnnestu Soomes kohe alguses erialast tööd saada? Loogiline ju, et võõras kohas tuleb kõigepealt keel selgeks saada, enne kui millegi parema poole pürgida. Meie plaanid on alustada lihtsast tööst ning areneda nii kaugele, kui selle ajaga õnnestub. Mis selles nüüd vale on?

  10. Tahtsin veel lisada, et ma ei laida kolimise ideed, meie valik oli elu Eestis. Mõlemad oleme töötanud erialaselt tippu, ehk saime sealt kogemused, mille baasilt oli väga lihtne oma firma luua. Me ei loonud konkureerivat firmat oma erialastele töödele, vaid kasutasime sealt omandatud kogemusi, mida ülikooli teoreetilise taustaga lihtsalt ei oma. Firmat alustades oli meil naeruväärne summa (15 000 krooni), me ei kogunud ekstra selle jaoks, idee tuli meile juurde ja otsustasime proovida.

    Miinimumpalga eest ma ei rabeleks ja pole seda ka kunagi saanud. Minu meelest lihtsalt peab kuskilt alustama, sest otse koolist tulles on vaid teooria ja töö on hoopis midagi muud, vähemalt ülikoolis. Ma lihtsalt näen (ja ei pea silmas Sind), et kui pole töö tegemise harjumust, siis mõned inimesed arvavdki, et raha kukub sülle. Tegelikult on asi valikutes, kas istud õhtul teleka ees või arendad ennast. Kas lähed töö kõrvalt peale ülikooli hoopis näiteks kutseharidust õppima, et eriala leida. Kas lapsepõlves pandi tööd tegema (aiamaad ja muud kodused tegevused). Väga lihtne on viriseda, et kõik teised (riik) on süüdi, väga raske on ise midagi muuta…

  11. On üks asi, mis minu jaoks “eesti patrioot” ja “kolime soome sääste koguma” vahelt võrdusmärgi kustutab. Nimelt Eestit võetakse iseenesest mõistetavalt, aga Eestit ei saa olla ilma tema maksumaksjateta. Siia jääjad peavad seda riiki niikaua üleval pidama kui head elu otsima läinud tagasi tulevad. Kas see ei tundu ebaõiglane? Ära minejad maksavad makse teisele riigile ju, see kui kord aastas siin tarbimas käiakse ei aita meie riiki väga. Riigi eksisteerimise jaoks on vaja maksumaksjaid. Nagu abielu puhul nii ka riigi puhul võiks olla ikka koos heas ja halvas.

    PS. Ma tean, et mu jutt on arusaamatult aateline, aga kahjuks olen ma idealist.

  12. Põhimõtteliselt on su jutt ju täiesti õige ja ideaalid on minu meelest head. Aga MEIE puhul ma arvan küll jah, et need maksud, mida me Pärnu palkadega järgmise nelja aasta jooksul teeniks ja selle vähesega, mida kulutaks, ei aitaks riiki oluliselt edasi. Loodetavasti saame tagasi tulles maksumaksjatena juba rohkem panustada.

    Kui üldiseks minna, siis jah, riigile on vaja makse, st tööl käivaid elanikke, st riik peaks samas tagama selle, et elanikud tahaks seal elada ja töötada. Et jällegi kahepoolne värk. Patriootlikkus aitab edasi ainult mingi piirini. Aga praegu käib jutt ikka minu elust ja minu konkreetsest juhtumist. Kui meie eesmärk on tulla nelja aasta pärast tagasi, siis paremal juhul alustame oma ettevõtlust, halvemal juhul teeme edasi palgatööd, igal juhul maksame jälle makse edasi. Ja tõenäosus, et me suudame neid rohkem maksta, on minu meelest suurem siis, kui me praegu läheme oma remondi ja algkapitali jaoks võõrsile raha koguma. Ma usun, et isegi Eesti riigil poleks selle kohta suuremat kobisemist :D Et me tahame nii kangekaelselt Pärnus elada ja kohalikku ettevõtlust arendada, mitte Tallinnasse või Tartusse paremat palka otsima kolida. Hea eesmärgi nimel on ju veidike võõrsil olemist lubatud

    Aga sellega ma küll nõus pole, et patrioot peab elama vaid Eestis ja et need, kes erinevatel põhjustel välismaale on kolinud, kohe kindlasti ei saagi enam patrioodid ega õiged eestlased olla :P

    Tegelikult jooksis mõttelõng veel edasi, sest mina olen ju ka loomult idealist – edaspidine ei puuduta enam ühestki küljest meie juhtumit, vaid on üldine arutlus. Igas riigis on ju küllalt neid lihtsaid töid, mille eest makstakse miinimumi ja mis vajavad sellegipoolest tegemist. Mõned kasutavad neid hüppelauana parema töökoha suunas, mõni jällegi ongi täitsa rahul koristajana või kassapidajana või mis iganes. Ja sa tead, milline on meie praegune miinimumpalk. Mida siis sinu meelest peaksid tegema kõik need inimesed, kes ongi täiesti rahul lihttööga ega tunnegi vajadust kõrgemale pürgida? Paremal juhul on neil oma elamine olemas, aga kui on veel vaja kodulaenu võtta vms… Siis on ju elu üsna virelemine. Ja puhtast patriotismist peaks nad Eestis nii elamagi, ainult lootuses, et riik kasutab nende makse elu edendamiseks ja ehk mingi hetk miinimumpalk tõuseb nii kõrgeks, et selle eest saab inimväärselt elada? Mis sina, Birgit, sellest arvad? Või peakski kõik need inimesed ikka üritama edasi pürgima, parema palga peale?

    Minu meelest ikkagi, olles idealist, peaks miinimumpalk olema elamisväärne :D Et ka neil, kes rahulduvad lihtsa tööga, oleks võimalus lihtsal viisil inimväärselt ära elada.

    Neil, kel pealehakkamist jagub, on muidugi kergem…

  13. Tead, ma arvan, et minu arusaamatus seisneb selles, et ma vaatan kõike makrotasemelt (eks see tuleneb ka minu teadustöö suunast) ja sina vaatad mikrotasemelt. Ma lihtsalt ei oskagi tihti enam asju näha mikroplaańist :)
    Minu point seisnebki selles, mille sa ka ära nimetasid, et kui me ise Eestit majanduslikult tugevamaks ei tee, siis ei tee seda ka keegi teine. See tähendab, et kui me elame Eestis edasi maksame makse, siis hakkavad ka miinimumpalk/toetused/pensionid kasvama. Kuigi jah, mitte nii kõrgeks kui Soome/Rootsis, kus on teine majandussüsteem. Muidu on selline teema, et lahkutakse Eestist parema palga saamise nimel teistesse riikidesse ja Eesti majandusolukord ei saagi paremaks minna. Ja miinimumpalka teeniv inimene aitab ikka riiki ka kõvasti, tema kulutab suurema osa rahast ju toidule ning maksab selle pealt käibemaksu + tööjõumaksud.

  14. Idealistiks olemine on ju tore, aga sellega lapsi ei toida ja ei kata. Vahel võiks need põhimõtted veidi kõrvale heita ja näha laiemat pilti. Lõppkokkuvõttes ei ela sa riigile, vaid endale. Sul on vaid üks elu ning paarikümne aasta pärast sa vaevalt et tänulik oled endale, et oma nooruse vireledes veetsid kui oli võimalus noorust nautida ja endale (ja oma lastele) parem tulevik kindlustada.

  15. Idealism on hea ja vajalik, aga ainult makrotasandil asjade nägemisest pole tõepoolest kasu. Usu mind, Birgit, ideaal võib olla kuitahes hea ja makrotasandil näitajad samuti (sest numbrid ju näitavad, et majandus kasvab ja tööpuudus väheneb), aga sellest pole eriti kasu, kui inimesed numbrite taga mikrotasandil virelevad ja lõpuks riigist lahkuvad, et elada mujal elamisväärsemat elu. Põhimõtted muutuvad oluliseks siis, kui kõht on näis – umbes nii vist oli see väljend ja autoriks mu mäletamist mööda Mark Twain.

    Ma saan aru, et praegu ongi rasked ajad, mitte ainult Eestis, vaid ka mujal. Ma saan aru, et muutused ei juhtu üleöö, et me peame kõik koos elu paremaks muutmise nimel pingutama. Ja jällegi jõuame selleni, et minu meelest on meie riigi suurim probleem selles, et riigijuhid ei suuda rahvast panna uskuma, et nad koos meiega kõigest hingest selles suunas pingutaks. Praegu jääb pigem mulje, et riigikogulased räägivad oma kõrgepalgalistelt kohtadelt, et jajah, kõigil on s*tt, pidage vastu, ainult nii saab paremaks minna. See ongi õige, aga seda tuleb rääkida usutavalt ja käituda oma jutule vastavalt. Tuleb olla suuteline näha makrotasandi kõrval ka mikrotasandit. Just sellest on mu meelest puudu. Üheta pole teist, mõlemad on võrdselt vajalikud. Kui rahvas usuks ja näeks, et riigijuhid pingutavad tõesti kõigest jõust ja annavad oma parima, küllap see annaks ka neile jõudu vastu pidada ja ennast väikese rahaga ära majandada. Alati jääb virisejaid, aga hetkel on mu meelest rahulolematud ka paljud iseloomult mitte viriseja tüüpi kodanikud.

    Sinnamaani ma oma ideaali otsivate mõtisklustega jõudsin. Iseasi, kuidas see kõik praktikas välja nägema peaks, sest praegune valitsus tundub olevat liiga pikal võimul olemisest tibake ülbeks läinud ja hakanud sellega kaasnevaid hüvesid liiga iseenesestmõistetavaks pidama, samas kui Reformi peavastane on ju Kesk ja ka neid ei tahaks ma võimul näha. Nii et ideaalidest võime me ju rääkida, praktika tundub üsna jama ja lõppkokkuvõttes ma jõuangi selleni, et pole mingit mõtet üle mõelda, vaid selle asemel oma elule keskenduda ja pöörata tähelepanu asjadele, mille puhul ma midagi reaalselt muuta saan. Kui tulevad valimised, valin parima, keda valida annab ja tulemustele ma rohkem kaasa mõjutada ei saa. Saan aga üritada oma elu paremaks muuta, kohalikul tasandil millelegi kaasa aidata. Jäägu need ideaalid nüüd sinnapaika.

    Ja jättes kõrvale idealistlikud üldised mõtisklused, kuidas riik toimima peaks, siis minul isiklikult pole meie riigile ühtki etteheidet, see oleks patt. Meie jaoks oli väga palju abi nii vanemahüvitisest kui sellest, et pool minu õppelaenu kustutati. Nii et jah, minu esimene soov on küll jalad alla saada, et meie pere saaks normaalselt ära elada, aga selle kõrvalt tahaks elada ka Eestis ja siinset elu edendada. Nii et mõneks ajaks võõrsile ja siis tagasi. Nende nelja aastaga meie saamata jäänud maksude tõttu Eesti riik loodetavasti kokku ei kuku :D

    Kusjuures mulle siiski tundub, et hoolimata oma makrotasandi ideaalist saab Birgit mikrotasandil siiski ka meie otsustest aru :)

    • Muidugi ma saan aru, kuna mikrotasandil lähtutakse enda kasulikkusest ning tehakse otsuseid vastavalt sellele. Kuid sellel asjal on see aga ka juures, et kui lähtutakse ainult enda kasulikkusest, siis hakkab see mõjutama makrotasandit.Mikro ja makrotasand on lihtsalt väga seotud. St kui ettevõtte mõtleb ainult kasumi peale ja veab kasumi riigist välja, et mõnes riigis soodsa maksupoliitikaga suurimat kasumit saada, siis pole see riigile, kus kasum teeniti kasulik. Tarbijaga on samamoodi, kui kodanik lahkub on see riigile kahjulik, kuna ta kaotab maksumaksja ja teine riik võidab.

      • Aga siiralt, kas sinu meelest on meie otsus neli aastat Soomes elada siis tõesti nii nii vale ja riigi suhtes isekas, et me peaks patriootlikkuse mõttes ikkagi Pärnusse virelema jääma? Arvestades seda, et ilma tulevikuperspektiivita virelemist ja paigalseisu ma väga hästi ei talu ning sel juhul on suurem tõenäosus, et ma muutuksin kibestunud kodanikuks. Ma tõesti ei näe sel mitte mingisugust mõtet. Parem käin ära, tulen tagasi ja olen edasi õnnelik kodanik. Saagu oma ettevõtte või ärgu saagu, kui me suudame saavutada ühegi eesmärgi ehk saada endale mugava mõnusa kodu, siis see on minu jaoks isiklikult nii oluline ja tugev baas, et siis oleks PALJU lihtsam ka rahulikult tasapisi kokkuhoidlikult edasi elada ja katsuda siinsamas Pärnus paremale järjele saada.

        • Ma ausõna ei pea Teie pere otsust valeks :) Ma lihtsalt avaldan oma mõtteid, mis ei pruugi sinu omadega ühtida (või ühtida Teie pere valikuvariantidega), kuid erinevus rikastab ja vaidluses õpivad mõlemad osapooled. Mina igatahes ütlen Sulle aitäh toreda vaidluse eest (see teema on küll nii päevakajaline, et ma sain materjali ühe seminari läbi viimiseks). Ja panete tähele, et selles kommentaariumis on kõik avaldanud oma mõtteid ja pole laskutud lahmimiseni – tore :)

          • Ma olen absoluutselt nõus, et ideaalide üle võib ja peabki targutama, et elu paremaks muuta ning et asjalikus vaidluses saavad mõlemad osapooled targemaks. Idealistliku vaidluse kõrval oli minu jaoks aga väga oluline ka see moment, et inimene, keda ma pikalt tunnen, tean ja hindan (mis siis, et ainult netisuhtlusest), saab minu isiklikust otsusest aru ja ei mõista seda hukka.

            Mulle jäi juba meie eelmisest mõttevahetusest tolle teise postituse kommentaarides tunne, et sa saad aru, selle postituse ajendiks oli eelkõige Leeni kommentaar. Leeni on ka üks üsna pikaajaline vahva ja otsekohene kommenteerija ja tema puhul jäi küll tunne, et ta väidab mind tegevat asju mingitel põhjustel, mis minu meelest ikka üldse nii pole. Ja et ta väga ei üritanudki kaasa mõelda, miks just meie praegu selle otsuse tegime, vaid lihtsalt lajatas, et tunnistagu ma üles, et ma ei suudagi kuskil paigal olla ja ma peaks mööda ilma ringi kolimise asemel ennast üles töötama, sest muidu on hiljem kõik pees. Täitsa võimalik, et ka tema tegelikult sai aru, miks me selle otsuse tegime, aga tema kommentaarist see välja ei tulnud. Oleks ta olnud suvaline võõras, siis poleks see mulle ka ilmselt korda läinud, aga just sellepärast, et ta on pikaajaline lugeja, kommentaaridest meeles ja lahe tegelane…

            Nojah :D Igatahes on hea, et ma selle postituse ikka kirjutasin, sest mulle need põnevad arutelud väga meeldivad :D

  16. Leevi, vaat siin ongi see kas me tahame Eesti riiki. Tänapäeval on väga paljud maailmakodanikud, kel polegi tähtis, mis riigis elada, peaasi, et oleksid suured palgad ja suured toetused vms oluline faktor, mis mingi geograafilise punktiga seonduvalt meeldib. See, et indiviid ei ela riigile on tõepoolest läbiv, sest suurem osa vaatab läbi enda prisma kogu elu. Tsiteerides JFK-d- ärge küsige mida riik saab teha Teie jaoks, vaid küsige mida Teie saate teha riigi jaoks.

    • Minul isiklikult on ükskõik, millise riigi heaks ma midagi teen. Riik, kus ma elan, pakub mulle pinda, vett ja sööki. Olen sündinud Eestis, mis siis? Kui süda ei tunne mingit seost selle riigiga, siis ma ei näe põhjust enda elukvaliteeti ohverdada. Mille nimel? Et nii oleks ilus teha ja peaks patriootlikum olema? Mkm.

      Ma ei saa öelda, et ma kunagi Eestis igatsema ei hakka ja ma võin kindlalt öelda, et Eesti riigil pole häda midagi. Lihtsalt ma olen igal pool mujal õnnelikum. Kuna elan välismaalaste kommuunis ning suhtlen paljude välismaalastega, näen selliseid inimesi iga päev. Inimesi, kes on mujal õnnelikumad. Nad on pärit USA’st, Uus-Meremaalt, Austraaliast, Norrast, Soomest, Saksamaalt, Venemaalt… Kõige rohkem, kusjuures, on Norrakaid.

  17. Jaa, see on ju ka tõsi. Riik ei vastuta inimese eest, inimene ise vastutab oma elu eest. Seega inimene peab vaatama, kuidas saab paremini ära elada. Ja no päriselt, kõik inimesed igas Eesti nurgas ei suuda meie praeguste tingimuste juures nii palju pingutada, et normaalselt ära elada. Nende jaoks olekski eluliselt oluline usk valitsuse võimekusse, et patriotism säiliks, et säiliks lootus helgemasse tulevikku, et neil oleks motivatsiooni praegustes rasketes tingimustes edasi pingutada, mitte minna võõrsile õnne otsima.

    Minu meelest on kodaniku ja riigi suhe sarnane ema ja laste suhtele. Selleks, et olla hea ema, peab kõigepealt hoolitsema enda eest, olema ise rahul. Sest kui kõik enese vajadused alla suruda ja ainult laste nimel elada, olles ise õnnetu… Siis ei oleks ikkagi kuigi hea lapsevanem. Samas kui mõistlikkuse piires endale üht-teist lubada, et ise võimalikult rahul olla, siis oled kohe ka emana rõõmsam. Samamoodi ei saa kodaniku esimene mõte olla iga hinna eest riiki teenida, tema esimene mõte PEAB olema ENDA ja oma pere heaolu. Sest õnnelik kodanik on parim kodanik oma riigile.

    Nii et inimesed peaksid üritama oma elu võimalikult elamisväärseks muuta ja riik peaks andma endast kõik, et panna kodanikud uskuma – te olete meile olulised, me pingutame kõigest väest, et praegust rasket majandussituatsiooni paremaks muuta. Üheskoos saame hakkama, pidage vastu! Praegu on aga nii, et sõnades võib see mõte väljenduda, aga pole tunnet, et nende ilusate sõnade taga on ka siiras usk ja tegutsemistahe.

  18. Vot see ongi probleem, et teie jaoks on ehitamine lihttöö! Tegemist on tööga, mis vajab erialaseid teadmisi, mida õpitakse KOOLIS aastaid.

    Mul ei ole absoluutselt ühtegi nõuannet kuidas te peaksite elama või tegema. Pole minu asi. Loomulikult on hea idee tulla Soome, saada keel lihttöölisena suhu ja seejärel edasi liikuda. On tõesti ameteid, mis ei vaja eriharidust. Mind konkreetselt häiris see, et taas on üks eestlane Soomes ehitamas juures, kes ehitamisest muhvigi ei jaga ja lisaks sellele solvab kõiki neid, kes ametit aastaid koolis õppinud on, oma suhtumisega, et “mis see ehitamine siis ära ei ole, õpime ameti töö kõrvalt kiirelt selgeks”.

    Tõesti mul on sellise suhtumisega ehitajate pärast pidevalt häbi Soomes. Ma puutun tööalaselt kokku ehitusvaldkonnaga väga tihedalt. Eestlasest ehitaja on paras sõimusõna Soomes juba. Ma tunnen sügavalt kaasa ka kõikidele professionaalsetele eesti ehitajatele, kes selle tõttu kannatavad.

  19. No kuule, jällegi – ülejäänud ehitajate eest ei saa mina rääkida, ma pole ka selles valdkonnas absoluutselt kodus, aga KÕIK ehitusalased tööd EI VAJA aastaid koolis käimist. Sa ju ei tea, mida mu Abikaasa täpselt tegema hakkab, nii et sa siiski praegu räigelt üldistad. Me uurisime enne pikalt, kuidas sellega on, et erilist kogemust pole, aga saime kinnitust, et antud töö on piisavalt lihtne, et see talle töö käigus selgeks õpetada – inimese poolt, kes on sellel alal ise aastaid töötanud. Ja ma vaidlen sügavalt vastu sellele, et ehitamist PEAB õppima koolis. On ameteid, mille puhul kõrghariduseta ei saa, aga on väga palju neid asju, mida õpetatakse nii koolis kui saab sama hästi õppida töö käigus. Ehitamine on nii tohutult lai valdkond! Võib ju alustada kasvõi abitöölisest, millega saab hakkama iga heas füüsilises vormis mees… Ja ikka töötab ta ehitusel, eks. Isegi kui vaid lammutab või kaevab.

    Ehitus on nii lai valdkond, et seal on piisavalt nii selliseid töid, mille saab selgeks nii töö käigus, kui ka selliseid, mille jaoks peab aastaid koolis õppima. Suhtumine, et KOGU ehituse valdkond on lihttöö, on tõesti naiivne, aga meie pole kunagi nii arvanud. Ja kui sa selle ka meile külge poogid, siis on see vale. Ilmselgelt alustab minu Abikaasa lihtsa ja jõukohase asjaga ega arva, et ta kõigest kõike teab. Ma saan aru, miks sa sellesse teemasse nii valulikult suhtud ja selliste ehitustööliste probleem on kindlasti olemas, aga MEIE nii ei arva, ega nende arvamuses süüdi pole, eks.

  20. Tere Tikker!

    Kommenteerin siin esimest korda, kuid olen olnud su blogi pikaajaline jalgija. Minul tekkis paar kysimust sinu argumente lugedes. Kas Sa oled yldse moelnud sellele, et kuidas sa yksi Soomes kahe vaikese lapse hoidmise ja tootamisega hakkama saad, kui sul pole tugivorku? Selge see, et mees ohtul aitab, aga lastekasvatamine jaab ju suures osas sinu olule. Laste jaoks saab alguses voorasse keelekeskkonda yleminek olema paras shokk. Tuleb kindlasti ette palju tagasilooke, sest kumbki pole lasteaias pikemalt kainud. Esimene aasta on haigusterohke. Kuidas sa lasteiaia harjutamise ja haiguste korvalt veel tool jouad kaia? Ja yldse, kas sul on juba lasteaiakohad olemas. Ma soovitaks ikka Eestisse jaada. Eestis ikka lihtsam.

    • Meie 2,5a laps on viimase aasta jooksul elanud kolmes keelekeskkonnas – Eesti, Prantsuse ja Tagalog/Inglise. Lausa neljas siis. Pole mingit stressi sellega kaasnenud. Kui aus olla, siis kõige suurem stress oli lapsel siis kui me Prantsusmaalt Eestisse tagasi tulime. Mõned ööd olid kohutavad ja ta oli meie küljes kinni kui takjas. Välismaal pole mingit probleemi olnud!

      Erinevad keelekeskkonnad on justnimelt head, kuna lapsele hakkab keel väga hästi külge. Meie laps räägib juba Inglise-Eesti segakeelt ning mõned sõnad tulevad ka Prantsuse keeles.

  21. Lasteaiakohti ei saa enne, kui elame koha peal ja saame paberid korda, mis võtab nagunii aega. Seni tuleb kombineerida nii, et ma saaksin osalise ajaga tööl käidud ja ka lapsed hoitud. Muidugi on alguses keeruline, alati on. Aga mis vahet seal, kui me jääks Eestisse ja koliks Pärnust ära, tugivõrgustik oleks samamoodi null. Eks me oleme pikalt mõelnud, uurinud ja teiste kogemuste kohta küsinud, et võimalikult adekvaatne otsus tehtud saaks. Kui just Pärnus mingit arvestatavat tööpakkumist ei tule (mis on äärmiselt ebatõenäoline), siis Eestisse me kindlasti hetkel ei jää.

    Küll aga toimusid eilse õhtu jooksul muud huvitavad arengud, millest on veel liiga vara rääkida. Varsti saab kõik selgemaks :)

  22. Eks lastel on kohanemisraskused suuremad või väiksemad olenevalt vanusest. 2.5 aastane kohaneb üldiselt kiiremini kui näiteks 4 või 5 aastane laps. Vanemale lapsele võib raske olla mõista, miks ta enam nii tihti oma vanavanemaid ei näe või teisi inimesi, kellesse juba kiindunud ollakse. Samas on lapse õnneks oluline ka vanemate õnn ja kui selle säilitamiseks või selle nimel ponnistamiseks on vaja riiki vahetada, kohaneb selle otsusega varem või hiljem ka laps.

    Mis puudutab patriotismi, siis minu jaoks on see üsna iganenud mõiste, kuna maailm on muutunud avaramaks kui kunagi varem. Äkki hakkakski süüdistama varsti kõiki neid eestlasi, kes Eestist ära on läinud varsti selles ka, et Eestil hästi ei lähe? (Naerukoht).

    Usun samamoodi siiralt sellesse, et on inimesi, kes peavad vahepeal Eestist ära käima või ära jäämagi, kui see neid ennast õnnelikumaks teeb. Olen elanud aastaid Eestist eemal ja ikka arvan, et lähen kunagi tagasi. Samas ei ole ma kunagi Eestis olnud sama õnnelik, kui siin, kus olen. Ja asi ei ole asjades. Asi on inimväärses elustiilis, rahulikes-õnnelikes inimestes mu ümber, paremas kliimas ja saadud kogemustes, mida ei ole võimalik saada eluaeg samas riigis elades.

    Saan sinust täiesti aru Tikker ja imetlen su julgust JÄLLE minna. Sest liiga paljud tammuvad seal kohapeal, masenduvad, aga midagi ette võtta ka ei julge. On seal oma kastis ja mõtlevad ennast hulluks. Väga sageli näed eemal olles asju hoopis teise nurga alt ja on inimesi (eriti selliseid, kes asju üle analüüsivad), kel on vaja vahepeal “hingata” eesti elust.

    See kodu-teema on ka täiesti loogiline ja sellest saab aru iga inimene, kellel on laps(ed). Enam ei mõtle sa ainult enda peale ja eriti olles näinud paremat, tahad seda loomulikult ka oma lastele.

    Taoline jutt, mis püüab teid veenda Eestisse jääma, meenutab mulle paratamatult Platoni koopa allegooriat – jääge jääge siia virelema ja rühkige ennast kasvõi ribadeks, aga peaasi, et te kiiremini parema elu peale ei saaks ehk siis teisisõnu – kui mul on elu raske olnud, siis peab see sul ka samamoodi olema. Ei pea! On võimalik ka kiiremini-kaugemale-kõrgemale-kergemini ilma, et sul tervis ja närvid ületöötamisest tuksis oleks.

    Soovin teile südamest EDU.

    • Ma arvan, et sa panid sellele teemale mõnusa punkti. 100% nõus sinuga (välja arvatud see, et me ei ole kindlad, et Eestisse tagasi tahame tulla).

      Go, Tikker!! You rooooock!!

      • Äkki hakkakski süüdistama varsti kõiki neid eestlasi, kes Eestist ära on läinud varsti selles ka, et Eestil hästi ei lähe? (Naerukoht).

        Naerukoht??????? Majanduse toimimise seisukohast on see Eestist ära minemine suur jama. Kui on vähem tarbijaid ja maksumaksjaid, siis ei lähe ka majandusel hästi ehk riik ei saa areneda, peab vähendama oma kulusid, mis tähendab väiksemaid toetusi ja pikemat tööiga.

        • Oma osa Eesti praegusel olukorral on nii kodanikel, valitsusel kui maailmamajandusel. Ei saa öelda, et kõiges on süüdi Leevi, ei saa öelda, et kõiges on süüdi Ansip, ei saa öelda, et kõiges on süüdi Euroopa Liit :D Jätaks nüüd äkki vaidlemise selle üle, kelle süü on suurem, ja elaks oma elu edasi. Igaüks oma eelistatud riigis ja oma ideaalide kohaselt :)

        • Me pole küll ideaalne näide, kuna suur osa meie sissetulekutest tuleb endiselt Eestist ning seega ka maksud lähevad sinna, aga isegi kui ei läheks, siis välismaal on reeglina palgad suuremad, mis tähendab, et Eestis käies kulutatakse rohkem, abistatakse sugulasi, suunatakse raha eesti ettevõtlusesse (tean väliseestlast, kelle ärid on Eestis). Ostetakse asju, mida Eestis teenides kunagi osta ei jõuaks.

          Teine point. Kui inimene on välismaal, siis ei kasuta ta ka riigi teenuseid a’la kiirabi, haiglad jne. See raha jääb riigile alles.

          Kolmas point on, et väga paljud tulevad siiski tagasi ja PALJU targemana, elukogenumana ja vähem nõmeda mentaliteediga (“naabrist parem” ja “teine eestlane on parim söök”) + välismaal omandatud töökogemus jms.

          Mu meelest oli 22.kommentaaril väga hea point, et need kohapeal tammujad ongi kibestunud ja loobivadki kaikaid kodarasse. Nemad on terve elu tööd rüganud ja arvavad, et nii peab kõigil olema. Et kellelgi ei tohi olla lahe ja mugav elu. Meil on paar sellist isegi lähisugulaste hulgas… :D Las vinguvad, sina lood oma elu ja elu ei pea olema raske. Mõnel inimesel on lihtsalt vähem õnne kui teistel. Pagan, mulle on eluaeg kõik sülle kukkunud, pole mingit rasket tööd pidanud tegema ja ei plaani ka. Ainult seda, mida armastan!

  23. […] vaid pigem järelkaja vägagi huvitavale vaidlusele, mis arenes viimase selleteemalise postituse kommentaarides peamiselt minu, Birgiti ja Leevi vahel (ülejäänud ütlesid muidugi ka sõna […]

  24. Minu kogemus (36 aastat elu) näitab hoopis seda, et head pereelu ja ideaalset tööalast ning hea palgaga väljakutset ühendada ei ole võimalik. Selline töö nõuab kindlasti rohkemat kui 8 tundi pühendumist, pea töötab ikka peale tööaega edasi ja tuleb näpistada ka aega uneajast. Samas jällegi olla hea pereinimene eeldaks seda, et ei ole aega teha tööd 8 tundi päevas: päev on tükeldatud näiteks lapse huviringidesse viimisega või vabandage väga kasvõi kõige labasema asjaga nagu elementaarne poodlemine.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.