Jun 242012
 

Välismaale kolimise ja poliitikaga seotud teemad on jälle meelel ja keelel.

Inimesed on erinevad, igaühe arvamused ja soovitused tulenevad lähtuvalt nende endi kogemustest.

No näiteks igasugune tööalane nõu – need, kel on see oma unistuste eriala olemas, need muidugi soovitavad, et mis sa sinna välismaale lihttöö peale lähed, hakka ennast aga siin üles töötama, muidu ei jõuagi kuskile. Ja kui emmal-kummal meist oleks see üks kindel unistuste eriala, üks ainus ja kindel töö, mida tahaksime teha, siis me tõenäoliselt püüdlekski kõigest väest selles suunas, koliks mööda Eestit vastavalt sellele, kus seda tööd teha saaks ja nii edasi.

Perekonnaga läbisaamine on ka igaühel erinev. Mõnede läbisaamine on sama tihe ja soe kui meil, samas on neil ka see üks ja ainus unistuste töö, mis on siiski kõige olulisem, seega valikus pere vs töö jääb peale töö. Siinkohal mõtlesin pere all pigem siis vanemaid ja muid lähisugulasi, aga vahel on vajadus ajutiselt ka päris oma perest (abikaasa/elukaaslane ja lapsed) mõni aeg eemal elada – see kõik on unistuste töö ja parema tuleviku lootuse puhul igati arusaadav.

Mõnel jälle pole oma vanemate ja sugulastega läbisaamine eriti hea, nendel pole küsimustki – kolivad juba sellepärast eemale, et rahus omaette elada, ilma et keegi oma liig erinevate väärtushinnangutega pidevalt nende otsuseid kritiseeriks. Nemad ei soovigi sellist turvavõrgustikku, tahavad ise oma jõududega hakkama saada.

Aga konkreetselt MEIE puhul on nii, et läbisaamine perega on suurepärane, me tunneme, kuidas Pärnus elamine ja tihe suhtlus nendega annab meie elule ning laste elule väga palju juurde. Seega meie esimene eelistus on elada perekonna lähedal. Samas tööalase poole pealt on Abikaasal küll kogemused ühes talle meeldivas valdkonnas, kus siin linnas arenguvõimalus vähemalt hetkel üsna nadi, aga see pole absoluutselt AINUS asi, mida ta teha sooviks, teda huvitavad igasugused asjad, ta on rõõmuga nõus ka muudel erialadel töötama. Minul pole üldse mingit kutsumust ja kõik on seega samuti lahtine. Ja hetkel tundub olevat meie mõlema suurim tööalane unistus ajada mingit oma asja.

Ehk et meie puhul, kuna MEILE on KÕIGE olulisem on Pärnus elamine ja pere lähedus, alles seejärel võimalikud tööalased saavutused, ei ole ju kuidagi loogiline kolida püsivalt Tallinnasse või Tartusse, kuna seal oleks ilmselt kergem teha mingit karjääri valdkonnas, mis on meie jaoks alles lahtine. See on loogiline alles siis, kui me oleme oma kindlad rajad valinud ning veendunud, et Pärnus me tööalaselt soovitut saavutada ei suuda. Aga praegu pole me selles ju kaugeltki kindlad!

Seega on TUNDUVALT loogilisem minna mõneks aastaks välismaale tööle, sest sellel on kindel väljund, võimalus säästa ja täita seega vähemalt üks unistus – remontida meie kodu meie soovide kohaselt. Siis on juba hulka kergem keskenduda teise suure unistuse poole pürgimisele. Hetkel on välismaal remondi jaoks säästmine minu meelest tunduvalt rohkem kindla peale minemine kui oma unistuste karjääri otsimiseks mõnda suuremasse Eesti linna kolimine – viimane pealegi selle hinnaga, et Pärnus me siis suure tõenäosusega elada ei saagi.

Ma saan nii hästi aru kõigist kaasamõtlejatest ja nende nõuannetest, aga taustsüsteemi vaadates on meie otsuse taga meie elust ja asjaoludest lähtuvad arvestatavad argumendid.

See oli mu mõtete esimene osa, mis on oluline vaid meie juhtumi kontekstis. Teise poolega on ühendavaks teguriks vaid eestlaste kolimine välismaale. Ülejäänud mõtted pole aga kuidagi seotud meiega, vaid pigem järelkaja vägagi huvitavale vaidlusele, mis arenes viimase selleteemalise postituse kommentaarides peamiselt minu, Birgiti ja Leevi vahel (ülejäänud ütlesid muidugi ka sõna sekka).

Birgit vaatles asju oma majandusalase taustaga eelkõige makrotasandil ning esindas seda poolt, kes rõhutas, kui oluline on, et eestlased jääksid Eestisse, kuna kohalik elu saab paraneda vaid siis, kui me oma riigis töötame ja tarbime ning makse maksame. Mida rohkem makse, seda rohkem raha, mida riigi hüvanguks kasutada.

Meie Leeviga esindasime aga mikrotasandi poolt, kes vaidlesid vastu, et ideaalis võib kõik ju nii olla, aga reaalselt pole makrotasandi idealistlikust patriootlikust maailmavaatest mingit kasu, kui mikrotasandil virelevad inimesed järjest riigist lahkuvad, et välismaalt inimväärsemat elu otsida.

Mõlemal poolel on mu meelest õigus ja riik saabki edukalt funktsioneerida vaid siis, kui riigijuhid suudavad riigi elu edendades silmas pidada nii makro- kui mikrotasandit. Ja kuna mina suurepäraselt mõistan, kui mõttetu on süüdistada Eesti riiki selles, et me ei suuda juba praegu pakkuda samaväärseid võimalusi Skandinaaviamaade taoliste heaoluriikidega, sest tuleb arvesse võtta ka meie minevikku ja ajaloolisi erinevusi, siis minu meelest on tõesti suurim probleem Eesti poliitikute suutmatuses panna rahvast uskuma, et nad panustavad kõigest jõust sellesse, et rasket olukorda riigis paremaks muuta.

Katri kirjutas mu meelest selle postituse kommentaarides väga hästi (ja tema arvamusega haakub hästi see arvamusartikkel, mida juba korra varemgi linkisin). Ka poliitikud on vaid inimesed. Riik ei suuda kunagi üksikisiku eest sajaprotsendiliselt vastutada ja talle kõike pakkuda, see pole loogiline ja oleks ka majanduslikult täiesti ebaotstarbekas. Esimene eeldus paremale elule on see, et inimesed, Eesti elanikud, Eesti kodanikud, annaksid endast absoluutse maksimumi enda elu paremaks muutmisel, mitte ei süüdistaks kehvades oludes riigi suutmatust. Teiseks saaksid need inimesed palju ära teha kohalikul tasandil, sest väiksemates lähestikku elavates mingil määral ühiste huvidega gruppides on TUNDUVALT kergem reaalse abi vajajaid märgata ja neile seda abi ka anda, üldse üheskoos igasugu asju ära teha, mis kohalikku elu paremaks muudaksid. Ja kolmandaks on väga oluline roll riigil – riigipead, kes on küll ainult inimesed, peaksid esiteks suutma panna rahvast uskuma, et nad annavad endast parima, et kõigi elu paremaks teha, teiseks peaksid nad igal võimalusel sellist kohalikku ja kogukondlikku tegevust ja algatust toetama ja julgustama, et seeläbi teatud probleemide lahendamist efektiivsemaks muuta. Kuni nad viimatimainituga usutavalt hakkama ei saa, seni ei ole ka esimeses kahes punktis väga suurt edu oodata.

Aga mis puutub väljarändesse, siis ka siin tuleks lihtsalt ajaga kaasa minna ja leppida, et maailm ongi globaalne küla, vähemalt hetkel veel küll. Muidugi on omaette oluline teema see, et praegune lääne elustiil on maakerale liialt koormav, igasugu varud otsa saamas ja mingi hetk tuleb ikaldus :D Mis siis saab, eks ole näha. Kas tulevad need fundamentaalsed muutused, mida mõned kuulutavad, kas saab lihtsalt nafta otsa ja leitakse asemele uued sama head variandid ning elu jätkub samas stiilis või muutub äkki hoopis palju kohalikumaks – kõik on võimalik, ega me ju ette ei tea. Tuleb lihtsalt elada nii hästi-halvasti kui oskame ja anda oma parim, et keskkonda hoolivalt suhtuda.

Tagasi väljarände juurde. Jah, Eestist kolib inimesi ära, erinevatel põhjustel. Võõrsil elavad eestlased jagunevad mu meelest laias laastus kolmeks. Ühed on need, kes ütlevad, et Eesti elu ja poliitika on täiesti p*rse kukkunud, riik on nõme, kodanikud vastikud ja väiklased, pole mingit mõtet siin sandikopikate eest orjata, igal pool mujal on elu parem kui siin. Selliseid ma küll isiklikult ei tunne, aga eks ajalehekommentaariumitest ja foorumitest on taolisi sõnavõtte küllalt loetud. Teised armastavad Eestit, kuid on leidnud, et mujal elamine sobib neile niivõrd palju rohkem – olgu siis inimeste, keskkonna, töökoha või armastuse pärast – et Eestisse tagasi elama tulla nad ei soovi. Sellised on näiteks Leevi, Mari, MrsB, Põrgukiz. Ja kolmandad on need, kes on läinud ajutiselt – (elu)kogemusi saama, ennast täiendama, õppima või raha säästma/paremaid elutingimusi otsima. Nende jaoks on Eesti kallis ning nad soovivad/loodavad mingil hetkel tagasi tulla – meie kuulume nende viimaste hulka.

Minu meelest on absoluutselt mõttetu süüdistada eestlasi välismaale kolimises või selles, et Eesti riigil läheb halvasti. Mis pagana mõtet sel süüdistamisel – tuleks lihtsalt vaadata, mida selles suhtes reaalselt ära teha saab. Kodanikud, kes soovivad Eestis elada, andku süüdistamise asemel endast parim, et ise siinset elu paremaks muuta. Riik, selle asemel, et lahkuvaid kodanikke süüdistada, andku endast parim, et elutingimusi paremaks muuta.

Pole mõtet viriseda, vaid leppida paratamatusega ja keskenduda sellele, mida saab reaalselt muuta.

Tegelikult võiksime me olla suisa õnnelikud selle üle, et nood esimesed kõigega rahulolematud virisejad Eestist läinud on. Mis neist siin ikka kasu oleks, riigi elu edendamisele nad kaasa ei aita, pigem vastupidi.

Pole mõtet üritada mõttetute süüdistustega teises grupis süümepiinu tekitada, nemad on erienevatel põhjustel oma valiku teinud – laskem neil olla uhked patriootlikud eestlased välismaal, sel kombel mõjuvad nad ka meie mainele hästi. Olen kindel, et enamik neist annab parima, kasvatamaks oma lastestki muu rahvuse kõrval ka eestlased.

Keskenduda tuleks just kolmandale grupile, kelle puhul on esiteks ainsana tõenäoline võimalus, et nad tõesti tagasi tulevad, teiseks oleks sellise suhtumisega inimestest ka Eesti elu edendamisel reaalne kasu. Mis tingimustel nad tagasi tuleksid? Eks ikka siis, kui neil on tunne, et neid oodatakse ning et nad saavad oma eluga ka siin kenasti hakkama.

Ideaalide üle vaidlemine on hea ja vajalik, sest ainult nii saab süsteemi efektiivsemalt toimima panna, aga on kriitilise tähtsusega, et süsteemi juhid ei jääks oma teoreetilistesse ideaalidesse liialt kinni ega unustaks nonde vaidluste kõrvalt ka reaalsete lahenduste otsimist reaalsetele probleemidele.

Ma tahaksin väga, et meie tilluke Eesti riik säiliks. Et ühiskondlikele probleemidele leitaks lahendused, et iive muutuks positiivseks, kultuur säiliks, majandus paraneks, elu muutuks paremaks, inimesed rõõmsamaks. Aga realistlikult vaadates on riik ikkagi põhimõtteliselt nagu turumajanduslik ettevõte. Nõudlus ja pakkumine, valitsus ja kodanikud. Kui valitsus suudab pakkuda piisavalt turvalisi elamistingimusi ning kodanikud viitsivad kohalikul tasandil ise piisavalt ära teha, siis riik säilib. Kui riik turvatunnet pakkuda ei suuda või kui suurem osa kodanikest on nii ignorantsed, et neid ei huvitagi oma riigi elu edendamine, vaid ainult mujalt parema elu otsimine, siis ei säili. Kui ei säili, siis polegi midagi teha – ei pingutatud piisavalt, mõlemalt poolt. Ja siis sulanduvadki kõik eestlased paari põlvkonnaga muudesse rahvustesse ning Eesti riigist ja kultuurist jääb vaid mälestus.

Üsna kindel on see, et minu eluaja jooksul Eesti riik ära ei kao. Meie kavatseme anda endast parima, et siinset elu edendada, kultuuri ja keskkonda hoida. Kui aga peaks minema nii, et meiesuguste pingutustest ei piisa, siis pole ka midagi katki – tuleb lihtsalt oma lastest nii ettevõtlikud inimesed kasvatada, et nad vajadusel ka mujal hakkama saaksid ja igal pool õnnelikud olla suudaksid.

Eesti on kallis kodumaa, reaalsus on reaalsus, tulevikku ei tea keegi. Hoidkem lihtsalt Eestit, hoidkem sama palju ka maailma. Et mis iganes tulevik ei tooks, oleks ka meie lastel koht, kus elada.

  23 Responses to “Uued mõtted vanal teemal”

  1. selle eelmise postituse juurde tekkis tore arutelu. eriti see, et inimesed alati teavad, kuidas TEISED elama peavad. et kui meie läksime välismaale, siis tule sina ka, või kui meie ei lähe, siis ära sina ka mine.

    inimesed on nii erinevad, nende elud ja nende otsused. võib-olla peaksime seda aktsepteerima?

    mulle Tikri pealehakkamine ja positiivuses hullupööra meeldivad!
    mis iganes otsuse te teete, jõudu ja edu teile!

  2. Mina mõtlen kah seda, et see ei ole otseselt teema, kus saab õigele ja valele näpu peale panna. Inimesed suhtuvadki eraldi. Sellega olen küll nõus, et patrioodiks vist ei tohiks end nimetada, kui tulevikuplaanid pikemalt-tihedamalt välismaaga seotud on. Hingeline patriotism on nagu kiiktool – hoiab Sind küll tegevuses, aga ei vii kuhugi – KASUTU.
    Mina kuulun ka selle “jämeda” leeri hulka, kes usub, et ainult meie ise saame oma elu paremaks elada, sealjuures ka oma riigi paremaks teha. Kui tahaks väga, et meie tilluke Eesti riik säiliks, siis tuleb seda ise säilitada.

    Samas ei oska ma end puudutatuna tunda, et inimesed või konkreetsemalt Sinu perekond lahkub. Ma loodan, et te saavutate oma eesmärgid. Tõsi ta on, konkreetsema plaaniga minek tundub asisem, kui “mul on siin paha, lähen mujale”. Selle viimase olukorra hästi lõppemist pole mina veel kordagi näinud, kuigi minejaid on olnud mitmeid.

  3. Globaalse küla mõiste on väga hea! Jätan meelde :) Kas ongi niiväga vahet, millises riigis keegi elab ja kuhu täpselt panustab, ühed inimeseloomad kõik…

  4. Tere,
    no ma ootan küll huviga, kuidas Sa oma lapsed Soome lasteaeda saad, kui Pärnu omaga juba selline tingel-tangel käis.
    Üldiselt pole ma kuhugi kolimise vastu aga siis ei maksa ka ainult vanemahüvitise pärast Eestisse tagasi kolida ja siis jälle minema minna kui see lõpeb. Vabandus, et tööd pole kõlbab muidugi alati.
    Väide, et sul on suur töövõime kui sa pole kunagi seda pidanud rakendama pole just väga veenev. Olen terve elu näinud, mida tähendab eraettevõtlus ja see on hoopis midagi muud, mis välja paistab. Seal pole aastaid mingit puhkust ja pere ning lapsed kannatavad. Aastaid elasime ema õpetaja palgast, sest isa investeeris kõik raha ärisse. Nüüd läheb peale 20 aastat muidugi paremini, aga endiselt teeb mu isa ja ema väga meeletult tööd.
    Paljud näevadki ainult eraettevõtluse välistpoolt aga mitte seda, mis ohvriks tuuakse. Olen näinud välismaal ka väga rikaste elu seestpoolt ja polnud see midagi roosamanna.
    Ma saan täitsa aru, et Soome paistab lahendusena raha probleemidele aga – olles lugenud su blogi ei näe ma, et sa oled valmis ohverdusteks – ise laenate raha aga ostad 90 eurised prillid, lapse lasteaeda saamine jne.
    Ma olen ise välismaal teinud väga rasket tööd ja säästnud meeletult, kuid selle nimel ka väga palju ohverdanud.
    Eks elu olegi valikud ja ma üldse ei välista, et kolin ka ise Soome, kuid siis kindlasti erialast tööd tegema. Kuid sel juhul kindlasti ajutiselt nagu Teiegi plaan – sest võõral maal jääd alati võõraks, ükskõik kui palju sulle ka ei naeratataks.

    • Eraettevõtlus ei pruugi tähendada jubedat tööd. Mu parim sõbranna lõi firma, millega tegutses mõned tunnid päevas ning millest sai aastaga väga edukas ettevõte oma valdkonnas. Nüüd elatub vaid sellest, aga mingit orjamist ei ole. Ettevõte tegutseb riiete ja aksessuaaride müügiga.

      Mehe sõber tuli põhitöölt ära, lõi oma firma, kus on ainus töötaja (+alltöövõtuna disainerid) ning nüüdseks on ta üks põhitegija, kellelt suurfirmad kodulehti ostavad. Töölt ära tuli ca 2a tagasi. Ka ei ole mingit rabamist, orjab palju vähem kui varem teise firma jaoks töötades.

      BTW ma ei tea kedagi, kel oleks Soomes laste lasteaeda saamisega raskusi olnud. Oktoobris üks sõbranna läks kahe lapsega ja mõlemad said KOHE lasteaeda!

  5. Huvitav kriitika. Tore, kui inimesed arvavad, et mind puhtalt blogi põhjal nii hästi tunnevad. Suisa paremini, kui ma ise.

    Me kolisime Eestisse, sest kodumaal pere läheduses last sünnitada ja kasvatada on tunduvalt parem, kui võõrsil. Vanemahüvitis, tõsi andis meile julguse see samm ette võtta. Samamoodi ei kõhelnud me vastu võtmast Londoni otsa, kui Abikaasa oli just alanud masu ajal kaheksa kuud tööd otsinud, tulemusteta. Õigemini jah, tal oli üks müügitöö ots ja ta leidis lõpuks täisajaga töökoha, mis aga pärast paari esimest nädalat temast olenematutel põhjustel oleks muutunud pooleks kohaks või kadunud üldse. Nii et me tõesti ei kõhelnud hetkegi – läksime veidikeseks, et säästa oma kodu jaoks, EESTIS, nagunii oli plaan saada teine laps ja õige pea tagasi tulla.

    Samamoodi ei kõhkle me minemast nüüd, kuna me oleme pikalt tuleviku üle arutlenud ja jõudnud järeldusele, et see on hetkel parim. Sest OMA EESTI KODU korda saamine on oluline. Mida kiiremini, seda paremini. Sest siis oleme me kõik õnnelikumad.

    Mis puutub minu töövõimesse, siis mul jäi suisa suu ammuli. Ma olen töötanud kõik suved alates keskkooli algusest ja pärast ülikooli täiskohaga, VÄGA tihti ületunde tehes, kuni esimese lapse sünnini välja. Me tegime eelmisel suvel päevad läbi laste kõrvalt remonti ning ma õmblesin nädal aega järjest poole ööni diivani- ja toolikatteid, sest muul ajal lihtsalt polnud võimalik ja kõik oli vaja õigeks ajaks valmis saada. Ma olen harjunud kokku hoidma ja oma eesmärkide nimel pingutama, ma olen seda teinud praktiliselt terve elu.

    Aga üks asi on küll tõsi, jah – ma pole kunagi unustanud kõige selle kokkuhoiu ja ohverduste ja pideva prioriteetide seadmise kõrvalt lubada endale ka aeg-ajalt spontaanseid kulutusi isikliku heaolu ja meelelahutuse tarbeks, sest kogu praktilisuse kõrval tuleb vahel elu ka natuke nautida (seda oskan ma õnneks üsna mõistlikult) – ja kui ma ise kipungi vahel unustama ja liigselt koonerdama, siis Abikaasa on rohkem easy going ja tuletab mulle seda meelde, selles mõttes tasakaalustame me teineteist hästi.

    Mis paneb arvama, et ettevõtlus on meie meelest mingisugune kerge tee mõnusa eluni? Ma tean, et kõik nõuab pingutamist ja rasket tööd, me lihtsalt tahaksime pingutada asja nimel, mis meile tõesti korda läheb. Kogemused on alati kuldaväärt, mida me ka lõpuks teha ei otsustaks.

    Kui põhjalikult sa õige mu blogi lugenud oled? Kritiseerid seda, et tahan kaitsta oma silmi, kui mu lühinägelikkus on -10 ja mu isa suri praktiliselt pimedana? Jah, see €90 tundus mulle tõepoolest igati õigustatud väljaminek, laenatud summa suuruse juures ei mänginud see nii ehk naa erilist rolli.

    Kuidas lasteaed ja ohverdused seotud on, sellest ei saanud üldse aru.

    Ma ei tea, tõesti. Aga sa pole esimene inimene, kes minu kirjutatust ei tea mida välja lugenud on. Kes tahab minust mingil põhjusel halvasti arvata, arvab nagunii – olenemata sellest, kui palju ma üritan seletada :)

  6. Alustan natuke kaugemalt..

    Ma olen lapsest peale tegelenud orienteerumisega. Pärast võistlust käib alati suur analüüs ja omavaheline arutelu, milline rajavalik see “kõige õigem” oli. Kas minna pikemat valikut, kus saad kiiremini liikuda pikki teid või minna võimalikult otse läbi tihniku ja rabade jne.

    Ja kord ütles üks Eesti tipporienteeruja kuldsed sõnad: pole vahet, mis raja sa valid, peamine, et sa teed valiku kiirelt ja läbid selle veatult. Ehk siis erinevate valikute vahel metsas kaaludes kaotad sa rohkem aega kui valikute läbimisaja erisustega.

    Ja nii on tegelikult ka elus. Ainult et elu puhul tuleb ära unustada ka sõna “veatult”, sest seda reaalses elus võimalik ei ole teha. Või noh, kes ütleb “viga”, kes ütleb “kogemus”.

    Kindlasti on teil hetkel palju erinevaid valikuid. Enamikke neist olete te kindlasti ka kaalunud, mõned võibolla on veel, mille peale tuleks koos teiste inimestega pudeli veini taga asju arutades.

    Näiteks ettevõtluse koha pealt tunnen ma sind nii väga endas ära. Mu kursaõed naersid ennast ribadeks kooliajal, sest igal koosolemisel käisin ma välja vähemalt kümme äriideed, mis kõik olid realiseerivatad – ja igal koosolemisel olid need erinevad ideed. Ainus häda oli selles, et ükski ei tõmmanud mind piisavalt ning ükski ei olnud see “südameteema”, sest ka minul ei ole veel ärialaselt siiamaani südameteemat. Abiks tuli minu suur suu, kui ma oma täditütrele viskasin “teeme äri” kinda õhku ja tema haaras sellest minu suureks üllatuseks kinni. Temal oli südameteema ja spetsiifilised oskused, minul oli generalistina organiseerimise oskused. Kombinatsioon töötas hästi. Võibolla oleks ka sul sellist “spetsialistiga” kooslust vaja, keda sina siis oma organisatoorsete oskustega täiendada saaksid. Kui ka töö käigus selgub, et tegu ikka ei ole sulle südamelähedase asjaga, siis ometi oled midagi head aidanud püsti panna ning ise väärtusliku ettevõtluskogemuse osaliseks saanud.

    Raha poolest… meie alustasime oma äri ühelt minu sõbralt laenatud 40 000 krooniga. Saab ka nii. Suurem algkapital teeb muidugi elu lihtsamaks. Väiksem rahahulk aga see-eest muudab inimesed väga leidlikuks ja nupukaks.

    See selleks. Tegelikult tahtsin ma öelda hoopis seda, et jah, teil on palju valikuid ja te olete neid põhjalikult kaalunud ning leidnud selle valiku, mis teile hetkel kõige enam sobib/meeldib. Nüüd ei olegi vaja muud kui valitud tee ära proovida. Tagasi saate alati tulla, ka siis, kui see Soome variant mingil põhjusel ebasobivaks osutub. Ja seda, et te sinna jäätegi, ma pigem ei usu… arvestades kui mitu korda te juba tagasi olete tulnud ja mis teie motivaatorid on.

    Ära muretse nii väga selle üle, et me kõik päris põhjani asjast aru saaksime. Teise inimese elu ei saagi kunagi päris põhjani mõista, sest iga inimene vaatab asju läbi oma kogemuste ja uskumuste filtri. Ja lõplik tõe kriteerium on alati tegelikkus… nii et eks elu näitab, kuidas see seiklus teil välja kukub. Elukogemust saate te igal juhul juurde ja juba see on suur väärtus.

    Ahjaa… Soome ja lasteaedade koha pealt… jaanitulel sugulaste juures tuli jutuks, et seal läks ka üks naine koos lapsega just mehele Soome järele. Nemad said oma lapsele praktiliselt kohe lasteaiakoha ja olid sealse süsteemiga väga rahul. Ma täpsemalt ei uurinud, aga selle poolega peaks seal asjad natuke paremad olema kui siin. Minu jaoks ütleb Soome haridussüsteemi kohta (lasteaed ju ka otsapidi sinna kuulub) palju see, et Eesti koduõppeguru Merje, kes hiljuti ka perega Soome läks, on oma lapsed seal kooli pannud ning nii tema kui lapsed on sellega seal rahul. Nii et korja sealt ka haridussüsteemi koha pealt kogemusi ja jaga neid meiega….

    Ja siis veel üks ääremärkus. Ka makrotasandilt majandust vaadates ei ole tegelikult mingit kasu sellest, kui inimesed ainult Eesti piires teenivad ja kulutavad. See on kinnine ring, kust ringleb üks ja sama raha. Umbes nagu perekonnas, kus ema annab tütrele kümneka taskurahaks, tütar annab selle vennale võla katteks, vend annab isale, sest isa hankis talle mingi vidina ning isa annab selle emale, et see omale midagi ilusat ostaks. Ja nii nagu ongi suur käive perekonnas, aga tegelikult ei ole raha kusagilt juurde tulnud. Ainus viis, kuidas raha juurde tuleb Eestisse, on see, kui see raha tuleb välismaalt. Ehk siis sõna “eksport”, mida me nii palju majandusuudistes kuuleme. Ja mõnes mõttes on ka teie plaan tegelikult Eestile raha sisse toomas – kui te soomes kogute raha ning tulete ja toote selle Eestisse. Nii et seda mõtet edasi utreerides toote te soomes teenimisega eestile rohkem kasu kui eestis töötamisega (juhul, kui te selle raha eestis ära kulutate).

    Aga musta valgeks rääkida oskan ma iga kell… ja vastupidi ka… vähemalt midagi ülikooliharidusest kasu ka :)

    Igal juhul mõnusat seiklemist…. põnev elu on igatahes põnevam kui igav elu… eksole :)

  7. Ma mõtlesin, et ma enam ei kommenteeri, aga kuna see makromajanduse ääremärkus tuli, siis ei suuda ikka vastu panna :)
    Katri, eksport on tõesti see, mis võiks ideaalis riigi arengut toetada, kuid see pole enamikes riikides õnnestunud. Suurema osa maailma riikide majandust hoiab üleval sisenõudlus (eratarbmine + erainvesteeringud). Raha hulk turul tõepoolest oleneb välistest investeeringutest, kuid siin saab rääkida ainult välisettevõtete turule meelitamisest, eraisikud vajalikus mastaabis seda raha juurde ei jaksa tuua. Siis peaks neid eraisikuid olema väga suurtes massides, kuid see pole riigi eksisteerimise kohapealt enam hea.

    • Aga välja jaksavad inimesed viia? Ma hakkasin ennist mõtlema, et kuigi inimesi rändab palju välja, siis toimub ju ka sisseränne. Kokkuvõttes ei kaota riik suurt midagi.

      • Mida nad jaksavad välja viia? Raha? Kui inimene Eestist lahkub, siis kaotab riik maksuraha, sinu näited, et riik saab ikkagi makse on erandlikud. Ja väljarände kohta puuduvad ju numbrilised näitajad. Sisserände kohta peaks olema andmed olemas, kuid seda vahet on maru raske kindlaks teha. EL-s on tööjõu vaba liikumine ja kõik võivad töötada seal, kus tahavad ning ei pea aru andma, et nad lähevad nüüd mujale tööle.

    • Siin tulebki see koht, kus teooria on ilus ja numbrid kenad, aga tegelikkuse kõiki nüansse need ei arvesta.

      Jah, sisenõudlus on see, mis enamasti riike “toidab”. Ja käibekiirus on siin oluline näitaja. Ja numbrites on tõesti nii, et kui Mati ostab Marilt 100 euri eest kord päevas piima ja Mari selle sama 100 euri eest Matilt leiba, siis juhul, kui nad käiksid päevas 10 korda edasi-tagasi ja ostaks iga kord (sellesama) 100 euri eest teineteiselt piima ja leiba, siis numbrites on nende käive kohe kümme korda suurem ja elu ilusam. Reaalsuses muidugi pole neil kummalgil rohkem raha – ühel on laos piima asemel rohkem leiba ja teisel leiva asemel piima. Muidugi on sellest kasu, kui nad just niimoodi asjad ära kasutavad, aga raha see neile juurde ei toonud. Riigile küll jah, tema võtab iga tehingu pealt oma kümnise ära.

      Enamasti rändavad välja töötud. Jah, riik jääb nende maksudest ilma, aga need maksud tulevad ju tööturahadelt, ehk siis riigilt endalt.

      Nii et kui meil on olukord, kus on 100 000 töötut ja 13 000 vaba töökohta (hetkel muidugi need numbrid teised, aga kunagi masu sügavustest mul on selline olukord meelde jäänud), Siis on nii, et kui ka kõik töökohad täidetakse (siin jätame siis kõrvale regionaalse ja valdkonnapõhise tööjõipuuduse teema), siis on ikkagi 87 000 inimest, kellele sel hetkel lihtsalt tööd ei ole. Neile peab siis riik hakkama töötuskindlustust või töötu abiraha maksma.

      Kui nüüd need töötud teeksid selle triki, mis Tikker plaanib, ehk siis läheksid väljamaale ajutiselt tööle (plaaniga raha koguda ja see eestisse investeerida) siis:
      a) hoiaks riik kokku töötuskindlustuse/töötute abiraha maksetelt
      b) hoiaks riik kokku nende inimeste ravikuludelt ja lastehoiuteenuste kuudelt jms
      c) saaks riik lisaraha nende inimeste poolt siia toodud summade näol

      Jah, riigil jääks saamata nende inimeste maksud, mis makstakse riigi enda poolt neile antavatelt summadelt. No see on ju puhas liivakastimäng, kas pole…

      Ja kui need inimesed on siis nii vaprad, et pärast tagasitulekut investeerivad saadud raha oma äri püstipanekusse, nii et edaspidi saavad eestist palka maksta nii endale kui loovad veel lisaks mõned töökohad, siis on see ju täielik boonus riigile.

      Ehk siis – kuni meil on piisavalt töötuid, kes vabasid töökohti täidavad, siis need, kes siit ajutiselt lahkuvad ja hiljem oma raha ja teadmised siia tagasi toovad, teevad mõnes mõttes riigile ainult head. Kui lähevad ära inimesed nii, et vajalikud töökäed jäävad eestis puudu, siis on juba teine teema muidugi (ja eks regionaalselt ja valdkonnapõhiselt vaadates selline see elu on, aga see on juba teine teema).

      Jaa, ma tean, et see on selline robustne talupojatarkus, aga ma olengi oma õpingu- ja tööaastatega aru saanud, et kõik inimeste poolt loodud teooriad ja ilusad mudelid tulebki aeg-ajalt talupojatarkusega üle lasta. Teooriad ikkagi kehtivad teatud mudelite kohta, aga mudelid on alati tegeliku elu lihtsustatud variandid, mis kõiki nüansse ei saagi arvestada.

      • Minu põhiline point kogu selle arutelu juures on, et Eesti riigile pole kasulik, kui palju inimesi võõrsile tööle läheb. See on fakt. Kui minejaid on pisike protsent, siis pole asi hull, kuid kui see protsent kasvab, siis võib riigil tekkida probleeme oma kulutuste finantseerimisel. See, miks ma ikka ja jälle siia kommentaariumisse kirjutan on see, et esindada natuke ka teist poolt. Kõik pole roosamanna, et inimesed lähevad Eestist ära ja see on tohutult kasulik Eestile.

        Sa tõid positiivsel poolel välja ravikindlustuse kulude vähenemise, kuid suurem osa sotsmaksust (20%) läheb pensionite maksmiseks, selle kulu katmisel võib kindlalt probleeme tekkida. Loomulikult on positiivne, kui töötud leiavad endale väljundi mujal, kuid agad on sellel ikka ka juures.

        Tööturu olukorra analüüsimine on aga kõrgem pilotaaž, kuna heitunud isikud (need, kes töötutena arvel pole ning keda statistikas olemas ei ole) töötusemäära sisse arvele ei lähe, seega puudub adekvaatne materjal reaalse olukorra analüüsimiseks. Võib öelda, et töötus on vähenenud, kuid see võib tähendada samal ajal seda, et heitnud isikuid on juurde tulnud. Seega on keeruline öelda, palju on Eestis tegelikult tööd otsivaid inimesi.

        Üldiselt on Eesti riigi olukord suhteliselt raske, kuna ümbritsevaid meid sotsiaalse turumajandusega riigid, kus palgad kõrgemad ja toetused suuremad. Samal ajal kui Eesti on valinud teise tee. Toetusi antakse pigem vähem, selleks, et inimesed oleksid motiveeritud tööd otsima (tööd tegema), mitte toetustest elama. Palgataseme kasv saab teoks saada, vaid välisinvesteeringute toel (või kui leiame unikaalse eksporditoote nn Eesti Nokia), kuid see võtab aega aastaid, enne kui me heaoluriikidele järele jõuame.

  8. Tead, vabandan, et kirjutan, aga, miks Sa nii palju põhjendad oma otsust? Nii paljude võõraste ees, kas Sa pole oma valikus kindel ja otsid siit kinnitust? Kui aus olla, siis osad Sinu põhjendused on kummalised ja eks seepärast siin nii tuline vaidlus ongi.

    Mulle näiteks isiklikult tundub, et Sa arvad, et kõik tuleb jube lihtsalt. Teenin Soomes veidi raha, remondid maja ja hakkan äri ajama. Aga Pärnu on ilmselt samasugune ka 4-aasta pärast, ei ole siin tööd, pole suuri palku – loe: pole Sinu äriideele ostjaid. Paratamatus. Eestis on raha Tallinnas, ükskõik kui nõme see ka ei tunduks.

    Lihtsalt ääremärkuseks, äri tuleks ajada valdkonnas, mida Sa tunned. See on soovitus ja ei pruugi olla nii, aga edu eelduseks on see, et tunned valdkonda, turgu, kliente ja koostööpartnereid. Ja lõppude lõpuks loevad suhted, keda Sa tunned jne…

  9. Olen pikalt seda arutelu vaikides lugenud ja kaasa mõelnud. Ja mulle tundub, et väga hea on teise inimese otsust kritiseerida, kui endal korralik sissetulek olemas. Minu elu on ka Eestis hea ja ma ise ei plaani kuskile kolida, aga samas saan ma väga hästi aru inimestest, kes just nimelt nagu Tikker, raha pärast, ära kolivad. Ja ei pane seda neile pahaks. Ma arvan, Tikker, et sa ei peagi siin ennast niiväga õigustama. Teie otsus ja keegi teine tegelikult oma nina siia toppida ei tohiks.

    Teine asi on just nimelt lasteaiaga. Kindlasti ei ole Soomes lasteaiakoha saamisega raskusi, kuid oma sugulaste pealt nägin ära et päris “kohe” alati siiski ei õnnestu. Meie sugulased kolisid novembris ja lapsed said lasteaiakoha alles järgmiseks sügiseks. See sõltub vajadusest. Kui sa ise kohe tööle ei lähe, siis lasteaiakohta nii kiiresti saada ei pruugi. Aga teine asi on see, et teie piiga ei tahtnud kuidagi eestiski (eesti keelses) lasteaias harjuda. Kuidas te kujutate ette siis võõras keeles kiiret kohanemist?

  10. Birgit, igati loogiline, et sa jälle sõna võtsid – nüüd sai teema ju uue suuna ja minu jaoks on äärmiselt põnev neid majandusalaseid vaidlusi lugeda, kuna ma väga tahan majanduse suurest pildist rohkem aru saada ja pole paremat viisi, kui lugeda erinevaid seisukohti teemadel, mis mulle endale parasjagu huvi pakuvad.

    Raili, selle seletamisega on nii – ma ju ise kirjutasin avalikult, et läheme. Kirjutasin avalikult meie plaanid kõigile lugemiseks, seega tunduks tõesti tiba imelik edaspidiseid arvamusi kommentaariumis eirata põhjusel “te nagunii ei saa aru ja ise teame, mis teeme”. Me oleme oma otsuses kindlad küll, aga samas ei saa ju kunagi välistada, et on midagi, millele me POLE mõelnud. Seni küll pole nendes nõuannetes ja kriitikas midagi sellist olnud, aga see on mõnes mõttes isegi hea ja annab kindlust juurde – jah, me oleme oma plaanid tõesti iga nurga pealt läbi kaalunud.

    Kui peaks tekkima kellegagi vaidlus, kus ma üritan seletada ja teine ainult raiub oma, siis ma küll loobuks, jah, aga enamasti on ju kommentaarid tulnud erinevatelt inimestelt ja teema liigub kuskile poole edasi. Mulle üldiselt ka meeldib vaielda, argumenteerida ja oma arvamusi põhjendada. Seda muidugi, et kuna tegu on meie isikliku elu ja tunnetega, siis meie argumendid ei saagi kõigile loogilised tunduda, kõik vaatavad ju asja oma mätta otsast. Ma seletan siin samal põhjusel, miks ma üldse blogi kirjutan – sest mulle MEELDIB kirjutada.

    Aga need, kes arvavad, et meie meelest kõik lihtsalt kätte tuleb, need lihtsalt ei tunne meid. Me teame väga hästi, et tuleb pingutada ja teeme seda kogu aeg. Aga ma usun VÄGA KINDLALT seda, et PLAANID ja UNISTUSED peavad olema SUURED. Sest kui ei unista, siis asjad ei juhtugi. Jumala eest, ma ei arva, et nelja aasta pärast tulen tagasi ja mul on kotiga papp ja elutarkused seljas, nii et lendan peale, teen remondi ära ja panen sihukese äri püsti, et enam lillegi liigutama ei pea. Küll aga arvan, et tuleme tagasi piisava summaga, et kodu rahuldavalt korda teha, loodetavasti mõtetega, mis suunas oma asja ajama hakata ning, kordan veel kord, ISEGI kui me ei hakka üldse mingit oma asja ajama, siis polnud ära käimine asjatu, sest minu jaoks on kodu nii suur asi, et juba selle korda saamine üksinda on äraolekut väärt. Ja tõepoolest suudaksin ma tunduvalt rahulikumalt siis siin Pärnus peost suhu elada ja vaikselt mõelda, mis edasi saab, tasapisi töötada, areneda.

    Kui me peaksime ettevõtlusega tegelema hakkama, siis kindlasti mitte Pärnule orienteeritud asjaga, ikka tervele Eestile ja soovitavalt ka välismaale laienemise perspektiiviga.

    Kui mõni inimene on liiga pessimistlik või realistlik, et julgeda suurelt unistada, siis see ei tähenda, et mina seda teha ei võiks või et julgus suurelt mõelda tähendab automaatselt, nagu ma eeldan, et hiir magavale kassile suhu jookseks.

    Sille, mis puutub lasteaeda, siis esiteks – miks ma peaks eeldama, et Plikal läheb seal sama keeruliselt kui enne? Esiteks on ta vanem ja küpsem. Teiseks, nüüd on mul tõesti reaalne vajadus, enne veel Poisi vanuse tõttu polnud, nii et nüüd on ka endal rohkem motivatsiooni kannatlikult harjutada. Kolmandaks loodan, et nad saavad Poisiga ehk ühte rühma – Plika saab neli alles novembris, Poiss kaks augustis, kahe-kolmesed käivad ühes rühmas küll ja usun, et kui vähegi võimalik, tuldaks mulle selles asjas vastu. Saan aru, et see pole midagi kindlat, aga ma igatahes kavatsen seda paluda. Kahekesi võõras kohas kohanemine läheb kindlasti kergemalt, sest juba üksteise lähedus pakub turvatunnet.

    Ma ei saa aru, mis mõtet on rõhutada seda, mis kõik võiks halvasti minna. Ainult halvale mõeldes jamad juhtuvadki. Positiivne mõtlemine aga aitab kaasa heade asjade juhtumisele. Muidugi mõtlen ma võimalikud probleemid läbi, mitte ei lehvi kohale suhtumisega “halvast ei mõtle üldse, siis seda ei juhtugi”. Mina arutlen stiilis “jah, mõtleme nüüd läbi, mis potentsiaalsed probleemid võiksid tekkida – võib küll juhtuda see, see ja see, aga kõik need olukorrad on lahendatavad – ning küllap kõik läheb hästi, miks ei peaks minema.” Kui jätta kuskile minemata või midagi tegemata sellepärast, et miski võiks valesti minna, siis ei saaks üldse kodust väljudagi, võib ju auto alla jääda :) Kodus võib ka kapp peale kukkuda või midagi :D Nii ei saaks ju üldse eladagi!

    Kõik on suhtumise küsimus. Ja uskuge mind, positiivse suhtumisega ja suurte unistustega, üritades vaadata asju võimalikult laialt, peale enda ka teiste mätta otsast ning midagi kritiseerides oma argumendid enne läbi mõeldes ning neid võimalikult viisakalt ja arusaadavalt väljendades jõuab väga kaugele.

    No inimesed, olge ometi positiivsemad ja mõelge kastist väljapoole. Iga elu on erinev!

    Blogi kirjutamine on üsna sarnane päriseluga – ka seal võib keegi samamoodi kritiseerida, kelle väidetega ma ei nõustu, mille peale ehk isegi solvun. Kas ma peaks lõpetama kirjutamise sel kombel, nagu armastan, et vältida võimalikke konflikte, liigset põhjendamist ja seletamist? Kirjutama üldist mulli selleks, et kellelgi poleks jumala eest midagi kritiseerida? See on mulle vägagi arendav – ikka tuleb vahel kommentaare, mis on minu meelest üsna õigustamatud või valed ja sel juhul need muidugi ei meeldi mulle, kellele meeldiks. Ma loen, vahel isegi jah vihastan või solvun, aga katsun alati maha rahuneda ja võimalikult objektiivse vastuse kirjutada. Ma leian, et see arendab mind inimesena. Ja noh, eesmärk on jõuda sinnamaani, et taolised kommentaarid mulle enam üldse korda ei läheks :D

    • Soome näeb juba aastaid, et oleks vähem palgatöötajaid ja rohkem ettevötlusega tegelejaid. Miks jätta oma ideed tulevikku?
      Uus president lubas vötta kasutusele köik meetmed soomlastest noorte töötuse leevendamiseks.
      Lasteaias kohanemine on kergem, kuna Soomes on ammu käivitunud meetmed kiusamiste vastu.
      ûldjuhul on nii, kes on elanud-töötanud välismaal, see on vöimeline uuesti minema. Antud juhul ei kölanud see mulle uudisena.

  11. Lasteaia koha pealt võtan veel korraks sõna. Tean, et Soomes ei ole kombeks panna kahte võõrkeelset last ühte rühma. Isegi mitte siis (või äkki just nimelt eriti siis) kui nad ühe pere lapsed on. Minu venna lastel on vanusevahe aasta ja nõned kuud. Vähe sellest, et neid ühte rühma ei keelduti panemast – nad pandi alguses lausa eraldi lasteaedadessegi, et nad õues omavahel ei mängida ei saaks ja keelt kiiresti õpiksid. Alles pärast pärast mitu kuud asjaajamisi said nad lapsed ühte lasteaeda.

  12. Vat siis. Eks siis tuleb teisiti hakkama saada :) Aga lasteaia koha pealt ma teatud põhjustel praegu edasi ei teoretiseeriks, mõned asjad peavad enne selguma :P

  13. Me kõik teeme elu läbi otsuseid, mõned on õiged, mõned valed ja mõned otsused saab tagantjärgi tarkusega ümber hinnata, st. viie aasta pärast vaatad tagasi oma valikutele võib-olla teise pilguga.
    Kui tuli mõte minna, siis minge. Kõige hullem on kõhklemisperiood. Peale kindlate otsuste tegemist on alati lihtsam ja asjad hakkavad kohe paremini sujuma
    ( või siis tundub, et kõik teed on ees püsti ja mitte miski ei edene, mina olen sellisel juhul lugenud seda kui märki, et tegin vale otsuse).
    Pere peaks olema koos.Teie olete noored ja kasutage oma aega ja energiat ja elujõudu targasti. Öeldakse, et noor ollakse ainult üks kord elus ja vana ollakse kogu ülejäänud elu! Ma ei uskunud seda juttu varem, aga praegu, 45 aastasena, hakkab tasakesi pärale jõudma, et füüsiline keha enam ei jõua nii palju kui varasematel aastetel, kuigi olen söönud ja elanud üsna tervislikult suurema osa oma senisest elust.

  14. Ma ei taha spekuleerida, aga minu laps on näiteks 3-aastat lasteaias käinud ja siiani on ta koguaeg haige. Kaks korraga lasteaeda minevat last, saab üsna keeruline olema või siis mitte. Mida ma ennustan eks, eks aeg näitab.

    • Haigused tulenevad immuunsüsteemi nõrgenemisest, üks selle põhjustest on stress. Mina olen alati mõelnud, et kui lasteaias käiv laps pidevalt haige on, võib põhjus olla muuhulgas ka selles, et laps pole lasteaiaks lihtsalt valmis. Mõned on valmis varem, mõned hiljem, mõni harjub kohe, mõni mitte kunagi… Kõik lapsed on ju erinevad, ega ei saa mingeid üldistusi teha. Ma tean küll, paljud ütlevad selle peale vastu, et ei saa niiviisi järeldada, KÕIK on esimesel aastal aias palju haiged… Ja noh, kui jätta kõrvale need õnnelikud, kes ühe vanema palgast kenasti ära elavad, siis nagunii mingi hetk peab ju tööle minema, mingi hetk peavad lapsed aeda minema, sest raha tuleb ju teenida. Siis ei saa midagi teha, kui laps ka pole veel valmis. Ja siis ongi keeruline majandada, kuidas saab siis, kui lapsed haiged ja tööl vaja ikka käia. See on lihtsalt paratamatus.

      Siin peaks ma ju täpselt samamoodi tööle minema ja lapsed lasteaeda – talvel andis veel venitada, nüüd enam Poisi vanuse tõttu väga ei anna. Ainult et Poisile poleks me siin see sügis kohta saanudki. Nii et emmas-kummas riigis oleks olukord võrdselt keerukas. Turvavõrgustik on Pärnus veidi laiem, aga pole ka mujal täitsa null, me kaalusime ju erinevaid variante, igal pool oleks olnud vähemalt üks tuttav väikeste lastega pere lähedal – see annab võimaluse üksteist aidata ja asju tiba kergemini planeerida.

      Aga jah… Kogu see teoretiseerimine on tõesti ju üsna mõttetu, ainult elu näitab. Hakkama saab alati!

      • Laps sündis veidi enneaegsena, ilmselt seepärast immuunsusprobleemid, mis ei kao ära (turguta palju tahad) ja eks enamik lapsi käivad nohuga ikkagi lasteaias, vähemalt minu lapse rühmas. Kuna mul on võimalus kodust tööd teha ja laps tööle kaasa võtta, siis jätan ka kergemate haigustega koju.

  15. Mina arvan, et teete õigesti – järgite südamesoovi. Kui praegu ei lähe, siis hiljem enam ei saagi, sest Plika läheb kooli. Eks mina olen üks neist inimestest, kes vigu ei nimeta vigadeks vaid kogemusteks. :) Ja isegi, kui kolimine on viga, mis sellest siis? Siis see ongi uus kogemus. ;) Kui aga pole viga, mida ma ise arvan, siis on see kindlasti hea kogemus. Keegi pole sunnismaine, piirid lahti, mine kus tahad. Ja kõik need võimalikud mured – et ei teenigi nii palju, et lastel on kohanemisraskused, et elu polegi nii roosamanna, kui lugejad siin arvavad – mis siis sellest! Omast kogemusest tean, et laps on õnnelik siis, kui tema vanemad on õnnelikud; ükskõik siis, millised need tingimused parasjagu on.

    Olles Tikri blogi lugenud vist juba viiendat-kuuendat aastat usun, et otsus on läbi mõeldud; kui tulevadki mured, saadakse neist üle (ja oleme ausad, neid muresid on nii seal kui siin pool lahte) ja lõpuks tulete tagasi Eestimaale. Nagu varemgi. :) Ma ei näe, et siin oleks midagi traagilist, Tikker on tubli ema, oskab oma pere eest hoolitseda, Tikri Mees on tubli ja teeb oma pere jaoks kõik. Jumal hoidku, mida veel tahta!?! :) Jõudu! :)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.