Jul 312012
 

See oli 1997. aasta jõulude ajal, ma käisin siis kaheksandas klassis. Oli aeg, mil kinopilet oli odav ja kinos oli igal nädalal vaid kaks-kolm filmi. Sai ikka käidud ja ära vaadatud kõik, mis vähegi huvi pakkus. Toona polnud arvutit, et treilereid vaadata, isegi enne filmi tol ajal vist ei näidatud, puhtalt kinoplakati kõrvalt loetu põhjal sai otsustatud.

Nii sattusin ma vaatama oma elu esimest Bondi – Tomorrow Never Dies. Seda küll isegi mitte plakati kõrvalt loetu põhjal, vaid ainult sellepärast, et plakatil oli jube pandav mees :D

Ja nii juhuslikult saigi alguse minu igikestev armastus Pierce Brosnani ja James Bondi filmide vastu. Eriti muidugi Brosnani, kes on nüüdseks küll minu jaoks pigem vanaisa, kui pandav (Mamma Miat vaadates pidin õudusesse surema, I Don’t Know How She Does It oli seevastu enam-vähem). Minu ideaalne Brosnan on just Bond ja muud sarnased rollid –  näiteks ülim lemmik The Thomas Crown Affair ja teine väga hea film After the Sunset.

Aga mitte Brosnanist ei tahtnud ma rääkida.

Ma olen kõik Bondid ära vaadanud (issand, mul olid need kunagi videokassettidel, telekast vist lindistasin :D) ja kuna ma ei ole suurem asi vanade filmide fänn, siis mul oli hirmus raske noid vanemaid Bonde nii coolilt ja tõsiselt võtta, kui nad oleks seda väärt olnud – välimus oli lihtsalt liiga naeruväärne. Minu ideaalne Bond on ikkagi Brosnan… Ehkki tema filmid läksid ausalt öeldes järjest halvemaks, viimane ei meeldinud üldse.

Daniel Craigi suhtes on tunded olnud vastakad. Brosnani kaotusvalus ei suutnud teda algul kuidagi omaks võtta. Kõik muidugi kiitsid, kiidavad siiani. Casino Royale on IMDB kõrgeima reitinguga Bond üldse. No see oli veel suht hea, jah. Näe, isegi blogis kirjutasin. Ehkki oli asju, mis ei meeldinud – sellest kirjutasin ka. Aga vaat Quantum of Solace mulle ei meeldinud. Nui neljaks, ei meeldinud. Kui see kinodesse tulemas oli, olin viimaseid päevi rase ning plaanitud kinokülastusest ei tulnud seega midagi välja. Vaatasime kodus arvutist ja mul oli hea meel, et kinopiletile raha ei raisanud.

Ühesõnaga viimane film oli suur pettumus ja nüüd jäi jälle nii suur vahe ka, et unustasin Bondi täiesti ära.

Aga nüüd… Aga nüüd! Nüüd on tulemas Skyfall. Ja õnnistet FB hoiab ju kõigi lemmikfilmide ja sarjade arengutega kursis. Ja ma vaatasin just Skyfalli uut treilerit. Ja ma olen äärmiselt erutunud. Just nimelt erutunud :P Ma ei saa sinna midagi parata, Bond ajab mind elevile. Juba see muusika… See action… Vähemalt M on endiselt alles (Judi Dench on mu SUUR lemmik). Craigiga hakkan ära harjuma. Ja treiler paistis üsna paljutõotav. Veidi sünge ehk, jah, aga siiski… Äkki nad võtsid kriitikat eelmisele filmile kuulda, äkki Bond on nüüd jälle rohkem Bond? Aa, veel üks asi, mis treileris tohutult muljet avaldas – mulle VÄGA meeldis uus Q!!! Ta oli tõsiselt äge :D

Nii et ma nüüd ootan. Erutusega. Novembrit. Sel ajal pole ma enam kindlasti Eestis, aga lapsehoidmise probleemi õnneks pole. Bondi PEAB vaatama KÕIGE esimesel õhtul kalli raha eest kinos. Ma kavatsen seda traditsiooni jätkata. Ja ma nii kangesti loodan, et ma ei pea jälle pettuma.

Aga vaadake teie kah:

Mina olen igatahes nii kõhevil, et otsustasin kõik Bondid uuesti otsast peale ära vaadata. Sellest ajast saati, kui Abikaasa väljamaale läks, on saanud harjumuseks igal õhtul üks film vaadata – nüüd on kohe mitu head nädalat sisustatud. Ehk olen nüüd küpsem ja oskan neid vanu filme ka rohkem nautida.

Niisiis jalavann ja Dr. No!

Jul 312012
 

Kirjutasin kuu alguses oma uuest lemmiksarjast Castle‘ist ja linkisin seal muuhulgas artiklit, kus räägiti plaanidest viiendaks hooajaks. Täna sattusin FB kaudu järgmisele artiklile, kus vastused 11 lugejaküsimusele uue hooaja kohta, ja olen veel rohkem põnevil kui enne :D

Muide, see pilt, mis ma siia panin :D Spetsiaalselt sellepärast panin, et öelda – minu meelest on see rõve. Iga kord kui ma Becketti sõrme Castle’i suu ees vaatan, on esimene mõte: miks Castle’il nii pikad küüned on.

Ja paraku see on üks levinumaid promokaid, mis igalt poolt vastu vahib…

Aga Becketti juuksed lähevad õnneks läbi hooaegade järjest ilusamaks :P (paar võrdlust on näiteks siin ja siin).

Jul 312012
 

Esimene äratus 7.00 – Poiss tuleb magamistuppa, röögib nõudlikult. Mida täpselt tahab, aru ei saa. Lõpuks nõuab potile – käime ära, eemaldan mähkme ja pidžaama, lähen tagasi voodisse. Poiss ründab eile õhtul alles jäetud makarone, mille taldriku ma ettenägelikult lauale jätnud olin. Mingi hetk nõuab piima. Sobib keefir, mille tass eelmisest õhtust külmkappi jäi. Tõstan lauale ja lähen tagasi voodisse. Sööb ära, läheb mängima. Mingi hetk tuleb Plika minu kaissu. Poiss käib ka mõned korrad kaisus, aga pikemalt pidama ei jää.

Teine äratus 8.30 – ihualasti Poiss tuleb kõvahäälselt õue nõudma. Lähen talle riideid otsima, selle peale ärkab Plika ja nõuab ka õue. Panen Poisi riidesse, saadan õue, ronin tagasi voodisse ja ütlen Plikale, et ta ise endale riided tooks (juhendan, millised). Paneb ennast ise riidesse ka. Läheb õue. Tukun edasi.

Kolmas äratus 10.15 – vahepeal on nõutud kiigutamist ja käidud midagi rääkimas, olen sujuvalt õue tagasi suunanud, sest unenägu on põnev ja tahaks edasi näha. Lõpuks annan alla ja tõusen üles. Lähen õue olukorda kontrollima. Rahulolevad lapsed. Poiss veab mu kohe kiigu juurde. Kiigutan natuke, lähen siis tuppa ja teen lastele putru. Serveerin selle neile õue.

Ja juba kell 11 saangi ise ka hommikukohvi ja võileibadega arvuti taha istuda :P

Protected: Pildikesi

 plika, poiss  Enter your password to view comments.
Jul 312012
 

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Jul 302012
 

Kuna mina kuulun teatavasti nende õnnetute hulka, kes ei talu ei liigset kuuma ega ka külma (enamikul on emma-kumma puhul taluvus parem, mul mitte :D), olen selle suve jahedust täiega nautinud. Nädalavahetusel oli see-eest keel vestil, vedelesin enamiku ajast diivanil ja ei jõudnud midagi asjalikku teha, blogi kirjutamisest rääkimata.

Tänane ilm oli jälle hingeõnnistus. Hommikul ärgata oli veel palav, aga läksin kohe ja tegin kõik aknad-uksed lahti, siis lebotasin mõnuga diivanil ja nautisin värsket õhku. Jõudsin jälle sooja sööki teha ja sain keset päeva rohida – õndsus. Kuumalaine ajal olin väga tubane, ehkki õhtul 22-23 paiku sõstraid korjama minnes jäi ikka mingi umbrohi ette, nii et sõstrakauss vao vahele ununes ning ohakad lendama hakkasid.

Ma ei kujuta ette, kas ma jõuan päriselt selle aia enne välja kolimist korda saada. Teoreetiliselt peaks terve p*rsetäie maad, kus praegu läbisegi umbrohi ja lilled kasvavad, läbi kaevama, ära tasandama ja muruseemet külvama. Kaevamine ise tundub juba ilgelt keeruline olevat, kas sellest ühest korrast aga üldse piisab, et kõik ebavajalik kraam (umbrohujuurikad st) piisaval määral välja saada, no ja naabrinaise jutust sain aru, et iga muruseeme polevat kah hea. Kuradi tuumafüüsika :D Aga hädasti oleks vaja aed teha selliseks, et uutel elanikel oleks kerge hooldada, vaevalt et keegi siin väga palju teha viitsiks ja umbe kasvada lasta ka ei saa, kui minu umbrohi tolmlema hakkab (või mida iganes noh, ennast reprodutseerima :D), oleks ju ümberkaudsetel aedadel ka asi üsna pees.

Õppesõidus on suurimaks probleemiks parkimine. Ma juba löön järgmist, kes tuleb ütlema, et ise pead vaatama ja tunnetama. Ma kogu aeg vaatan, silmad punnis, ikka ei tunneta :D Kui palju parkimist ARKi eksamil nõutakse? Kas külgboksist piisab? Või viiakse kuskile kaubanduskeskuse laadsesse parklasse autode vahele parkima? Või nende diagonaalsete joonte vahele? Õpetaja ütleb, et mis sest ARKist, elus läheb kõike vaja, aga minule vähemalt tundub küll loogiline see, et esialgu võin ma parkida vaid suurematesse parklatesse, kus on rohkem ruumi ja kui sõidupraktikat ja tunnetust tiba rohkem, siis ülejäänud jama edasi harjutada… No need diagonaalsed parkimiskohad, need on üsna lihtsad, ehkki ma jään tavaliselt ikka joonte vahele viltu ja ei saa täpselt aru, kusmaale ma välja sõita võin, et nina oleks piisavalt kaugel, aga ei läheks vastu äärekivi. Külgboks on teoorias üsna selge, aga ma üldse ei tunneta seda, kui kaugel need autod minust on, eriti just tagumine. Ja suures parklas teiste autode vahele parkimine, seda ma vist oskan üldse kõige vähem, aga sellistes olukordades ma lähekski üsna lebolt ja pargiks kuskile kaugemasse otsa, kus teisi pole – sellistes on ju alati ruumi.

Üleüldiselt on mu sõidukaardil ainult kolme tunni jagu lahtreid veel alles, siis peab õpetaja uue kaardi võtma või ma ei tea, vbla võtaks lihtsalt mingi lisapaberi ja hakkaks sinna peale mu allkirju võtma. Rääkimata sellest, kui palju raha kulub… Võeh.

Aga noh, küll ma saan. Peab saama.

Mis siis veel vahepeal juhtunud on? Ema jõudis Rootsist tagasi. Tõi meile igasugust nänni. Üles pildistatud sai vaid osa laste omast, ma rohkem praegu ei viitsi ka. Suurim hitt oli kahtlemata mullitaja, kus nupule vajutamine tiiviku pöörlema paneb ja see siis hunniku mulle teeb. Aga jah, kõigepealt sai patarei tühjaks, kui ma ükskord aku ära laadida jõudsin, sai mullivedelik otsa, isetehtud kraamist paraku tuleb jube vähe mulle, mitte sadu, nagu tolle originaalvedelikuga.

Ja siis veel haamriga kopsimise mäng, mis Plikale lasteaias meeldis ja pehmed mänguasjad ja…

Ja mina nägin Selveris nii ägedaid kokkukäivaid laste toole, et ei suutnud ostmata jätta – no te ju teate mu nõrkust lepatriinude ja maasikate vastu :D Ostsin kusjuures alguses ühe tooli, aga kodus tuli selline tüli, et tõin teise ka juurde. Maksid miski veidi üle €8 (täishind oli vist €12), see siis ühe hind – praegust kokkuhoiurežiimi arvestades poleks muidu küll raatsinud, aga Abikaasal oli just palgapäev. Ja lastetoa laual pole endiselt toole ja mulle meeldis kohutavalt just see, et nii kerge on kokku panna ja nii vähe võtavad ruumi. Väga rahul olen!

Ja rohkem polegi suurt miskit. Edasised plaanid ka samad: kokkuhoid, autokool, aed korda, kodu korda. Parema tuleviku nimel! :D

PS. Ma VIHKAN pallide viimaseid kolmiktasemeid, need on lihtsalt jäledad! Aga seda suurem oli rahulolu, kui esimese viiest pärast päevade pikkust pusimist täna õhtul lõpuks ära tegin. Järgmine tundub lihtsam, jõudsin õige mitu korda päris lõpu lähedale. Üldiselt ei viitsi eriti mängida. Hea ongi :)

Jul 242012
 

Kuu aega tagasi sai aed hullult korda tehtud, aga nojah, vahepeal keegi ju eriti ei tegelenud… Hea küll, ma tegelikult ikka tegin pidevalt midagi – natuke siit, natuke sealt. Aga vahepealne vihmane periood oli kõik mõnusalt vohama pannud.

Täna siis võtsin laste lõunaune ajal ette ja läksin seda kauget nurka rohima, millega kunagi varem alustasin. Ei, mitte seda, kust ma hommikul rohisin :P Nojaa, igatahes muudkui kitkusin ja kitkusin ja harvendasin vaarikaid (hea küll, ei harvendanud, tõmbasin vale aia ääres kasvavad lihtsalt välja, ülejäänud on täies mahus alles, neid ma ei julge eriti näppida) ja tegin veel sada imet. Lastel olid sõbrad külas, nemad aitasid muru niita. Naabrinaine niitis kah muru… Nüüd on juba täitsa kena.

Või nojah, eks mul ole veel palju teha. Osa muru ikka niitmata, aia keskelt peab veel rohima ja siis ka niidukiga üle laskma… Ja kes teab, mis veel.

Aga no vähemalt sai pool päeva aias toimetatud, see on minu kohta äärmiselt hea tulemus. Kaks masinatäit pesu sai ka puhtaks ja kuivaks, õhtul keerasin veel kiirelt kokku suurepärase makaronisalati. Nüüd naudin siidrit ja ootan Kaidit külla. Pidi teine alguses kaheksa paiku jõudma, nüüd oli viimane jutt, et peale ühteteist. Naljatilk :D Aga ta lubas mulle kirsse ja herneid tuua, nii et uksed on valla iga kell :P

Oh, kuidas mulle meeldib usin olla. Molutamine on hea, aga ainult siis, kui enne seda on olnud piisavalt usinust – tasakaal on oluline. Viimasel ajal ma molutasin nii palju, et oli juba piinlik. Et seda indu nüüd ikka kauaks jaguks. Praegu olen eluga küll üliväga rahul :)

Jul 242012
 

Eile oli sügis. Selline hall ja tuuline ilm, millisega oli nii mõnus toas istuda ja rõõmustada, et sõidutund edasi lükati ning kuskile minema ei pea. Kulgesime tasakesi, jõudsin köögikapid ära koristada… Lapsi ilm muidugi ei heidutanud, nemad käisid mitu korda õues mängimas.

Täna hommikuks oli suvi tagasi tulnud. Läksin enne hommikusöögi tegemist korraks õue bioprügi komposti viskama, nägin kõrgeks kasvanud umbrohtu… Ununes nii söök kui kompost, tuli hakata rohima. Kindaid tuua ei viitsinud, käed nüüd puhtaks ei lähe, enamik on ikka tegemata… Aga need kõige suuremad said kõik välja. Hommikune trenn!

Pärast hommikusööki jäi veel aega… Pesumasina lõpetamist ja sõidutundi minemist oodates istusin väljas, lugesin raamatut ja sõin magustoiduks sõstraid. Palju muidugi lugeda ei lastud, üks harakas ronis mulle väga konkreetselt sülle ja võttis sõstrakausi endale.

Imeline suvi.

Jul 242012
 

Pärast eelmise postituse kirjutamist läksin poodi ja andsin järele päevi kummitanud kartulikrõpsude isule. Ja kui juba rämpsuks läks, ostsin kommi kah. No need Kalevi pralinee omad india pähkliga on olnud mu lemmikud vähemalt aastast 2006 ja jäid poes ette, soodushind oli… Ma ei mäletagi, millal ma viimati kommi ostsin, pole seda vist juba aastaid teinud! Londonis äkki…

Krõpsu söön nii jube harva, et mingeid lemmikuid enam ei mäletagi, juustu ja sibulaga Vigurid olid otsas, võtsin siis mingid soodukaga hapukoore ja sibula maitselised, need on tavaliselt kindla peale minek.

Aga nojah. Krõpsud olid täiesti mõttetud ja isegi mu vanad lemmikkommid maitsesid hoopis teistmoodi. Ma siis nüüd ei teagi… On asi kommides või minus? Oleks pidanud hoopis porgandit ostma? :D

Ma arvan, et see oli karistus. Ei saa ühel päeval veganlusele oode laulda ja rämpsu nautida :D