Jul 232012
 

Ma olen veidrik. Minu toitumise ideaal on veganlus ja ma loodan, et ehk kunagi ka jõuan selleni.

Ma olen täiesti veendunud, et inimorganismile pole vajalik ei liha, kala ega piimatooted (samuti ka nisu, ehkki veganlus seda ei keelaks) – et kõik vajaliku saab kätte taimedest ning targalt ja tasakaalustatult toitudes püsib tervis taimetoidu peal suurepärane. Ilmselt paremingi, kui kõike muud tarbides – aga seda tõesti ainult juhul, kui toit on mitmekesine ja tasakaalustatud, eks.

Ma pole sugugi kindel, kas ma üldse kunagi nii kaugele jõuan. Kui ei jõua, ega pole kah häda midagi.  Minu meelest on äärmiselt vale sundida ennast sööma asju, mis ei meeldi ja keelata neid, mille järele isutab. Mõistusele peab kohale jõudma, et mingid asjad pole tervisele kasulikud, nii et isu kaob. See on ainus viis, mismoodi on minu meelest mõtet millestki loobuda.

Võrreldes näiteks viie aasta taguse ajaga on mu toidulaud niigi väga palju paremaks muutunud. Juba see, et ma jälgin koostist, väldin võimalusel lisaained ja eelistan mahedat ning katsun võimalikult palju ise teha, on suur asi.

Sellegipoolest olen ma oma ihaldatud eesmärgile mõeldes üsna teekonna alguses. Minu lemmikjook on piim, ma naudin kohvi, liha, kala, muna, saiu ja kooke, ka rämpstoitu ja muud magusat. Viimaste puhul piiran ennast teadlikult ja katsun taolist kraami pigem harva osta – tean ju, et need on kõike muud kui kasulikud.

Miks ma seda kõike üldse kirjutama hakkasin – lugesin Bioneerist, et ilmus esimene eestikeelne veganretseptidega kokaraamat ja vaimustusin. Ma ei tea, miks ma nii väga kokaraamatutest vaimustun, kui reaalis kipun retsepte ikka pigem internetist otsima. Just eile valisin Toidutare välja ühe Aeda retsepti, siis läksin otsisin riiulist raamatu üles ja sealt sama retsepti ka :D Aga ma miskipärast jumaldan kokaraamatuid. Just neid tervislike retseptidega. Mul on olemas Kaarina Nauri ja Ülle Hõbemägi “Puhta toidu raamat”, Aet Trisbergi “Maitseelamused tervise heaks” ning “Suur kiirete ja tervislike retseptide raamat”. Väga tahaks saada ka Marika Blossfeldti “Loodusik toit. Täisväärtuslik elu” ning Vesta Reesti “Minu köök. Toit talust ja turult” – esimene on läbi müüdud ja teist pole raatsinud osta, no ma ei osta põhimõtteliselt täishinnaga raamatuid, ei raatsi nii palju kulutada.

Igatahes… Esimene samm on vähendada liha söömist ning panustada selle kvaliteedile (maheliha on ju kallim nagunii), samuti katsetada rohkelt erinevaid taimetoite. No ja muidugi ikka võimalikult kohalik ja puhas toit ning maksimaalselt ise tegemist. Sedasama esimest sammu astun ma vist juba mitu aastat ja astutud kuidagi ei saa :D Eks mingid edusammud kindlasti on, aga planeerimine pole veel täiuslik ja lihahimu saab tihti võitu, nii et pole kõik liha, mida sööme, sugugi õnnelikult kasvatatud loomadelt pärit. Ja taimetoidud jätavad mind tihti külmaks.

Aga ükskord saame selle sammuga ühele poole. Ühel hetkel on kõik liha kvaliteetne ja taimetoidud au sees. Ja toit on piisavalt kohalik ja puhas ja ise tehtud. Eks siis vaatame, mis see järgmise samm olla võiks. Niipea sellepärast muretsema ei pea, pikk tee on veel minna.

Mulle üldse ei meeldi äärmused, mulle meeldivad pigem need keskmised tasakaalustatud lahendused. Samas meeldivad mulle ideaalid, mille poole püüelda. Peaasi, et millegagi hulluks ei läheks. Kõike tuleb nautida!

Jul 222012
 

Minu meelest polnud see üldse ammu, kui ma Plika riidekottides tuulasin ja talle parajaks saanud asju välja otsisin. Minu meelest sai teda üsna hiljuti mõõdetud ja tulemus oli siis üsna sama, 104 cm. Aga miskipärast juhtus nii, et kui ma täna mõned Krati käest saadud pluusid suurte riiete kotti ootama panin ja sealt huvi pärast mõnd asja Plikale selga proovisin, oli järsku terve hulk asju parajaks saanud.

Seoses hunniku “uute” riietega (jutumärgid on sellepärast, et tõenäoliselt pole ma pea ühtki neist ostnud, kõik on miskit pidi mitmenda ringi kraam, tasuta saadud) sain ka ometi mõned väiksemad asjad Plika kummutist välja tõsta, need lähevad siis järgmisele ringile.

Aga tänane “saak” on kahtlemata korralik. Küll on tore oma riidekapis shoppamas käia :D

Kõigepealt Kratilt saadud riided (ainult need, mis praegu parajad, ülejäänud panin enne ära, kui pildi tegemise idee tuli):

Ja ülejäänud (kusjuures see kollane pluus on ka äkki Kratilt saadud, kunagi varem… Või ka mitte… Ei mäleta :D):

Protected: Kindamodell

 plika  Enter your password to view comments.
Jul 222012
 

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Jul 222012
 

Külalised on lihtsalt võrratud. Lisaks sellele, et saab lõputult lobiseda ja on hea ettekääne igasugu maitsvat kraami kokata, peab nende tuleku puhuks ju kodu korda saama :D

Seekord käis külas Kratt oma mehe ja noorema plikaga. Kuna ma teadsin, et nad tulevad laupäeval alles siis, kui lapsed lõunaund magavad, ei viitsinud ma muidugi reedel koristamisest mitte mõeldagi. Hea küll, lastele õhtul vanni tehes sai see ühtlasi puhtaks küüritud ja kraanikauss ka, nii palju siis reedest.

Laupäeval see-eest toimus non stop koristus kella kümnest neljani. Päev juba algas imeliselt – lapsed olid öösel mu kaissu tulnud, hommikul ärkasin mina neist veidi varem, üheksa paiku. Saime kõik koos virguda ja voodis mõnuleda. Pärast hommikuputru läksid nad kohe õue mängima ning ehkki sõbrad eile külla ei jõudnudki (neil olid omal külalised), mängisid nad kahekesi omaette ilma ühegi tülita, nii et ma sain rahus hommikust süüa ja siis katkematult koristada.

Ma pole juba kuid nii põhjalikult koristanud, ausõna :P Koristamisega ongi ju nii, et ma küll võin pikalt mitte viitsida, aga kui ma juba asja kallale asun, siis toimetan rõõmuga. Eile alustasin arvutilauast – sellel oli kolm läpakat ja lauaarvuti, hunnik juhtmeid, hunnik tolmu ja igasugu muud kraami ka. Tegin terve laua tühjaks, puhastasin kõik ära, viisin Abikaasa arvuti üldse minema ja pakkisin võõra läpaka ära viimist ootama, vedasin laua eest ära, et saaks korralikult põrandat pesta ja kaabli seina külge naelutada ning lõpetuseks mõtlesin välja üsna geniaalse süsteemi juhtmete peitmiseks.

Ma VIHKAN juhtmeid :D Olen neid varemgi karpi peitnud (jaa, ma  tean küll, et õhu ligipääsu seisukohalt pole see just parim variant, aga no need paar kuud võib nii olla küll), seekord tuli meelde, et sain kunagi kingiks ühe sellise ägeda karbi, millel on juba auk külje peal olemas, sealt oli imelihtne juhtmeid läbi toppida, ei pidanud ise auku lõikama hakkama. Nojah, mitte et see süsteem nüüd ideaalne oleks, aga igatahes parem, kui eelmine pundar. Ja no ma olen muidugi enda üle uhke, et ma ise neid juhtmeid ja kaableid piki laua ja põranda äärt naelutasin, Abikaasal oli õnneks terve suur peotäis vajalikke kinnitusjuppe olemas, mingitest varasematest elektritöödest ilmselt.

No igatahes… Kahju, et mul enne pilti pole. Ja see kirjutuslaud on mu meelest ikkagi liiga… Ma ei tea… Pole nii ilus, kui tahaks :D Aga sada korda parem kui varem.

Siis küürisin puhtaks (loe: valgeks) täitsa halli ja plekilise elutoa põranda, nihutasin diivani paigast, et selle alt ja tagant ka kõik korralikult puhtaks saaks, küürisin köögis pliiti, külmkappi ja köögikappide uksi, isegi koridori seinu… Ja oh, elutoa aknalaua sain ka lõpuks ometi puhtaks küüritud, lisaks muidugi laste näpujäljed akende pealt, tänu mu uuele lapile olid aknad paari minutiga puhtad. Ja tõstsin elutoa riiulitel asju ümber, et üldmulje kenam saaks. Ja küürisin vannitoas ära kõik, mis eelmisel õhtul tegemata jäi.

Nii et tõeline koristusmaraton, millest ma ausõna iga minutit nautisin. Jaguks seda hoogu nüüd kauemaks, oleks ju vaja veel igasugu asju korda saada :P

Kui külalised kohale jõudsid, tegime Krati ettepanekul makaronisalatit. Miks ma ise pole selle peale tulnud, see on ju imelihtne ja geniaalne ja tapvalt maitsev! Lapsed sõid ka kahe suupoolega. Seejärel eelmisest suvest tuttavad vaarika-kakaomuffinid jäätisega. Lõpetuseks siider ja vein väikese juustuga. Jajah, me kõik ägisesime, kõhud said nii täis.

Täna hommikul läksime randa. Ma tavaliselt lastega hommikupoolikul väga rannas käia ei taha, UV kiirgus ja nii edasi, aga ilm ei olnud nii palav, sai riided selga jätta, polnud häda miskit. Jalutasime Tervise Paradiisi juurest randa, lapsed hullasid jupp aega vees, seejärel jalutasime mööda promenaadi keskele välja ja olime veel tükk aega mänguväljakul.

Poiss ronis üles ja nõudis, et ma  temast pilti teeks:

Siis leidis veel kõrgema “mäe”:

Plika lõbutses kah:

Väike vahepala:

Ning siis terve pikk maa koju tagasi, kus lõunasöögiks oli jäätis :D Seejärel vajusid  lapsed probleemideta lõunaunne, mina jõudsin veel kiirelt poes ära käia ja oligi aeg külalised tagasi Tallinna poole teele saata.

Nii et imemõnus nädalavahetus oli.

Lisaks käis meil siin midagi naturaalmajanduse laadset :D Kratt tõi Plikale hunniku riideid, millest tema viiene välja kasvanud oli – kuus pluusi, kolm jopet ja dressika. Mina andsin talle neli fotoalbumit, mis mul juba tükk aega teisel pool riiulil uut omanikku ootasid – sai kunagi varuks ostetud, aga pooled jäid tühjaks ja nüüd olen fotoraamatute usku, Kratt aga juhtus sama kujundusega albumeid mu riiulis nägema ja kiitis ilusat välimust… Haarasin sõnasabast kinni ja andsin talle tühjad kaasa :D Poiss sai endale mitu papist raamatut (kah Krati plika pärandus), mina sain laenuks Merit Raju “Hingele pai” ja Krati mees sai laenuks ühe minu Öölase, mis tal pooleli jäi :D Ja lõpetuseks panin pealinna külalistele mitu kimpu koduaia piparmünti kaasa. Mõlemapoolne rõõm!

Nüüd on mul puhas ja korras kodu, lastel on sõbrad külas ja elu on lill.

EDIT: Kratt kirjutab ka.

Jul 202012
 

Kurtsin just eelmises postituses laiskust ning sellest tulenevalt ka siinset vaikust. Oh, kuidas selle peale hakkasid mõtted jooksma! Terve õhtupooliku tähendasin paberile üles märksõnu, et mõttes mõlkuvast teemast midagi kaotsi ei läheks ega ununeks.

Päevade kaupa arvuti taga istumine on tegelikult halb ja kogu aeg seda teha oleks kohe väga paha. Aga praegu ma juba tegelikult tunnen, kuidas see on mulle väga kasulik olnud. Internet on ju pungil täis huvitavat ja kasulikku infot. Ja üldiselt mul pole kombeks arvutis mõttetult aega raisata – ikka ja ainult huvitavad ja vajalikud asjad. Pallide mängimine ja filmide-seriaalide vaatamine jääb meelelahutusliku poole peale. Eks tegelikult ka sõpradega suhtlemine ja blogide lugemine. Aga see kõik pakub nii suurt rahuldust! Lisaks saan alati lugeda ükskõik mis teema kohta, mis parasjagu huvi pakub. Uudiseid loen ka viimasel ajal tihti, küll väga valikuliselt, aga iga päev ;) Tunnen, kuidas maailm mind aina rohkem huvitab, tahan oma maailmapilti avardada.

Ja vahel komistan midagi muud otsides selliste asjade otsa, mis mind vaimustavad. Eile (või oli see juba üleeile?) leidsin näiteks Merit Raju blogi. No ausõna, ma isegi ei mäleta, kustkaudu. Juba ununenud :) Aga sain blogi läbi lugemisega just ühele poole ja oi, kuidas see mind inspireeris.

Merit Raju jõudis minuni esimest korda tänu Herzile umbes aasta tagasi, mil ta vaimustus Meriti raamatust “Out of office ehk aasta ilma kontsakingadeta”. Herz muideks on nüüdseks oma kontoritöölt lahkunud ja rändab Austraalias ringi, nii et raamat mõjus hästi :) No igatahes, ma siis pidin ka kohe selle raamatu laenutama, lugesin läbi ja täitsa meeldis. Samas tol hetkel see nii sügavaid hingekeeli ei puudutanud, unustasin kiirelt enamiku ära ka.

Teist korda jõudis Meriti nimi minuni üsna ootamatuid teid pidi. Üks virtuaaltuttav, keda sain omal ajal tundma läbi ühe perefoorumi teema, kus augustilaste emad koos jutustamas käisid, reklaamis FB-s raamatut, mille kaasautor ta koos Merit Rajuga oli ning kus olid lisaks teise samast foorumiteemast pärit tuttava tehtud fotod. No ühesõnaga kolm tuttavat nime ja selline ootamatu asi nagu raamat. Seda raamatut ma poes lehitsesin ja tundus huvitav, aga seni pole lugenud. Nüüd panin ennast raamatukogus ootejärjekorda, Meriti teistele raamatutele ka. Tahaks minna ja osta, aga raha pole üldse, olgu õnnistet raamatukogud!

See foorum, kus ma nüüdseks enam ammu ei jutusta, seal oli meid algselt 60 ringis, aga miskil hetkel irdusime väiksema grupiga, sest meie mahemeelsus, mis algselt arutelu rikastas, muutus enamusele mingist hetkest vastumeelseks… Aga väiksema osaga suhtleme virtuaalselt edasi ja tolle raamatu autorid olid oma elu ja olemusega kaks minu vaat et suurimat eeskuju sealt foorumiperest… Meritist ei teadnud ma aga midagi rohkemat kui vaid seda ühte raamatut, mida lugenud olin.

Ja nüüd siis lugesin läbi Meriti blogi ja olen temast täpselt sama palju vaimustunud. Jälle on juures üks eeskuju. Eeskujund on nii head, nii inspireerivad!

Aga kõige olulisem, mis ma Meriti blogist sain… Peale julguse ja äratundmise, kui hea on usaldada oma intuitsiooni, elada oma elu nii, nagu ISE õigemaks pead, püüelda täpselt selle poole, mida kõige rohkem teha tahad ja mitte leppida vähemaga…

Ma olen teatavasti äärmiselt kannatamatu ja emotsionaalne inimene. See pole mind kunagi suuremat häirinud, sest täiskasvanud inimestega suheldes on kõik mõistlikud ja noh, kui vahel emotsioonid üle pea keevad, annab neid hiljem kenasti põhjedada ja asjad ära seletada. Aga nüüd olen ma ema ja kannatamatus ei ole enam midagi sellist, mille puhul saan käega visata ja öelda: “Ah, ma olengi selline, peate leppima.” Ma ju tean, et väikesed lapsed käituvadki tihti irratsionaalselt, et nad ei saagi osata kõike, et nad on kõigest väikesed lapsed, kes mõtlevad hoopis teistmoodi, alles õpivad kõike, unustavad kõik kiirelt… Aga sellest teadmisest pole mitte mingisugust kasu, kui ma olen parasjagu veidi kehvemas tujus ja nad teevad mingi lolluse. Kui kohe-kohe kahene Poiss absoluutselt iga asja peale, mis talle ei meeldi või mida ta ei saa, VÄGA kõva kisa tõstab (ja seda juhtub pidevalt) või jälle kuskil midagi rõvedalt ära pläkerdab. Kui kolmepoolene Plika mingite absurdiasjade pärast jonnima kukub… Kui nad toiduga mängivad… Ma TEAN, et nad on kõigest lapsed ja minu, aruka täiskasvanu, kohus on jääda rahulikuks, väljendada oma tundeid konkreetselt ja mõistlikult… Ma tean muidugi ka seda, et ma olen kõigest inimene ja me kõik mõnikord plahvatame, aga mina plahvatan liiga tihti ja lapsed kannatavad selle all. No eks Abikaasa eemalolekul on ka oma osa – saame küll hästi hakkama, aga emotsionaalselt on ikkagi raske ja tunded keevad kõigil tihti üle…

Ühesõnaga – ma olen ammu aru saanud, et kui varem võisin oma kannatamatu iseloomuga elada, siis nüüd ei ole see enam variant, kui ma ei taha just oma laste ülejäänud elu emotsionaalselt täiesti tuksi keerata. Okei, ma arvan, et ma tegelikult liialdan, sest ega ma nüüd enamasti NII palju ka ei plahvata, aga siiski, ma tahan õppida oma tundeid valitsema ja muutuda tasakaalukamaks. Ja uskuge mind, see pole üldse kerge. Ma olen kakssada viiskümmend korda endale lubanud, et MA EI LÄHE ENAM NÄRVI, selleks et kolme minuti pärast jälle minna :) Ma olen endale teadvustanud, et ma suudan rahulik olla siis, kui olen ise heas tujus, mille omakorda tagab see, et ma olen puhanud, söönud, soojas… Aga sellest pole kasu, sest alati ma ikkagi seda kõike pole :)

Mul on oma kosmeetik, kelle juures ma olen käinud alates 2003. aasta algusest iga nelja nädala tagant, no välja arvatud muidugi välismaal elatud aeg. Tal on hästi lahe iseloom, mis mulle hästi sobib, jutustame alati maast ja ilmast. Viimasel ajal on teda hakanud huvitama transpersonaalne psühholoogia, ta ise praegu õpib ka midagi selles vallas ja… No õudselt huvitav on temaga rääkida, me areneme ühes suunas. Mina rohkem mõtte tasandil veel, tema juba praktiseerib. No mina tegin hiljuti läbi holistilise neliku, mis oli nii jabur, et see on omaette pikem jutt… Et ma üritan ka vaikselt ikka ennast muuta… Aga no sellest ühest nelikust küll ei piisanud, et mu kannatamatust minema pühkida, no see polegi nii kerge töö, ma pean enda kallal ikka rohkem vaeva nägema.

Ah, no igatahes, mu kosmeetik soovitas mulle meditatsiooni :) Mis on mulle alati tundunud millegi äärmiselt ärritavana, no ei oska mina ühes kohas istuda ja pead mõtetest tühjaks teha… Vaat, sellepärast tulebki tööd teha endaga. Ma pole küll reaalselt jõudnud midagi proovida, ta soovitas mu alustuseks vaikselt maha istuda ja küünlaleeki passida. No ma ükspäev katsetan.

Aga jõudes nüüd lõpuks selle juurde, mida ma alustasin umbes kümme lõiku tagasi – mis on kõige olulisem, mis ma leidsin Meriti blogist – JOOGA!

Ma olen alati põhimõtteliselt teadnud, et jooga on elustiil, mõtteviis. Palju rohkemat, kui spordiklubis kummalistes asendites lihaste venitamine ja meditatsioon ja kes teab mis veel. Aga ma ausõna polnud mitte kunagi päriselt lugenud ega uurinud, mis värk selle joogaga siis täpselt on. Olin selle lükanud kõrvale kui endale mittesobiva trenni, sest noh, ma olen ju liiga kannatamatu :P

Ja suur oli minu hämmastus, kui ma lugesin Meriti blogist jooga põhimõtetest… Mis kattusid põhimõtteliselt 100% MINU elufilosoofiaga. Sellega, kuidas ma tahaksin elada, sellega, milliseks inimeseks ma tahaksin saada. See ja see postitus näiteks… No seal on pikalt teksti, aga väga lühidalt ja kokkuvõtvalt paari lõiku tsiteerides:

kindlasti on vägaväga abiks kõik meditsiinilised masinad ja aparaadid, aga veelgi parem on elu siis, kui õnnestuks elada viisil, et meditsiiniabi järele vajadust ei tekigi. see tähendab, et puhas toit, puhtad mõtted ja oskus oma emotsioone kanaldada, piisav liikumine ja puhkus ning harmoonilised suhted tagavad täiesti terve ja õnneliku elu.

/—/

lastele ma ütlen ikka – et asju lihtsamaks teha – jooga on selline elustiil, et sa elad nii, et endal on hea, teistel on hea ja keskkonnal on hea. ja jooga elustiilist kinni pidades  elad väga vanaks nii, et sul pole vaja keppi, prille ja sul on kulmukortsu asemel ainult naerukortsud

Ah, ma ei leia praegu üles neid teisi kõige paremaid kohti… Aga täpselt seda ma ju tahangi! Tahan elada õnnelikult, toituda puhtalt, mõelda positiivselt, liikuda piisavalt, tahan, et elus oleks tasakaal… Tahan olla terve pensionär, kes ei pea sööma ühtki rohtu :)

Ma kunagi kirjutasin blogis, et minu elu kõige suurem eesmärk on olla õnnelik ja keegi kommenteeris, et see on liiga laialivalguv. Minu jaoks ei ole. Minu jaoks on see absoluutselt kõige olulisem. Konkreetsemad eesmärgid tekivad siis, kui suudad enese jaoks selgeks mõelda, MIS just SIND õnnelikuks teeb, et siis selle poole püüelda. Ja ma vaidlen tuliselt vastu neile, kes ütlevad, et kogu aeg ei saagi õnnelik olla ja peaksid olema õnnelik, kui üldse vahel õnnelik oled. Tähendab jah, nii palju on tõsi, et kogu aeg ei saa. Aga teadlikult oma mõtteid valides saab ENAMIK ajast olla õnnelik, seda usun ma küll. Ja just sellepärast ma pöörangi nii palju tähelepanu igapäevastele pisiasjadele, tunnen neist rõõmu. Ma üritan kõigist ebameeldivatest ja rasketest asjadest ning takistustest mõelda kui elu õppetundidest – ma küll vihastan ja pettun korraks, kuid tuletan siis endale meelde, et see on millekski hea, ma leian absoluutselt igast asjast midagi, mida ma saan õppida, mis mind pikemas perspektiivis arendab ja minust parema inimese teeb. Ja ehkki viha ning pettumuse tundel läheb aega, et üle minna, siis need ju alati lähevad… Ja ma lihtsalt üritan nende tunnete tundmise ajal neid mitte arutult välja pursata ja negatiivseid mõtteid kuhjata, vaid negatiivse poole enda jaoks läbi mõelda ja sellest midagi head leida.

Ja kuigi juhtub ikka, et ma plahvatan ja tülitsen ja olen rahulolematu… Siis ma tean, et ma muutun järjest paremaks.

Igaühel on oma elu, igaühel on erinev elutee. See, mis on õige minu jaoks, ei pruugi seda olla teiste jaoks. Aga ma tean, et ma pean elama oma elu täpselt nii, nagu mulle endale kõige õigem tundub. Ratsionaalsus on hea, aga ma usaldan suuresti intuitsiooni (ning üritan seda eristada emotsioonist, sest puhtalt emotsioonide põhjal tehtud otsused ei pruugi need kõige paremad olla) – sellest kõigest kirjutas Merit ka kuskil jube hästi, aga ma ei viitsi seda kohta hetkel üles otsida.

Minu jaoks on oluline olla õnnelik ja käituda teistega nii, nagu soovin, et minuga käitutaks. Olla säästev ka keskkonna suhtes. Minu pere ja lähedased on mulle kõige olulisemad. Mul on isegi hea meel, et ma olen endiselt kutsumuseta – sest terve maailm on minu ees valla. Ma tunnen, kui õige on otsus minna praegu paariks aastaks välismaale ning teha seal kõvasti tööd, et teenida vahendeid ühe oma kõige suurema unistuse – mugava kodu heaks.

Ma tean, et unistused ei täitu üleöö, et nende nimel peab pingutama ja vaeva nägema. Küll aga usun ma seda, et oma unistusteni on võimalik jõuda kiiresti/kiiremini… Kui nendesse ja endasse uskuda :) See, kui keegi arvab, et tema ei suuda või et meie ei suuda lühema ajaga kodu remondiks vajalikku raha koguda, on tema enese isiklik mure. Kuni ta arvab, et tema ei suuda, seni ta nähtavasti ei suudagi. Aga ma tean, et MEIE suudame. Kui me seda soovime, siis suudame. Ei pea ootama kümme või kakskümmend aastat, saab ka kiiremini.

See, kui mõni mõtleb, et kui ma praegu, 28-aastasena, karjääri alustamise asemel veel mitmeks aastaks välismaale (suure tõenäosusega lihttööd tegema) lähen, siis hiljem mind keegi enam ei tahagi, on ka tema isiklik mure. Mina tean ja olen kindel, et pole mitte mingit vahet, kas ma alustan SELLE ÕIGE asjaga kolm aastat varem või hiljem. Järgmised aastad on tagala kindlustamise ja eneseotsingute aeg. Kogume raha kõige olulisema, meie pere baasi, KODU jaoks. Ja ma usun küll, et ma saan selle ajaga oma mõtted tuleviku suhtes palju selgemaks ning tean, mis suunas tegutsema hakata. Täitsa võimalik, et hakkan juba sel ajal, kui välismaal oleme. Üldine suund on ju tegelikult selge nagunii – te ju teate ja näete, kui särama paneb mu silmad roheline maailmavaade.

Mis ma tagasi jõudes peale hakkan, eks ole näha. Mul on endiselt täitmata unistus töötada mõnda aega kontoris. No teate küll, ennast ilusasti riidesse panna, tööle minna ja seal kasulikke asju teha. Võib-olla leian tagasi tulles mõne sellise tööpakkumise, mis mulle huvi pakub ja kuhu mind tahetakse. Võib-olla ei leia, võib-olla ei taheta. Aga pikemas perspektiivis, tunnen ma küll, on meie tööalane tulevik mingi oma (rohelise) asja ajamine. Kas me hakkame sellega tegelema varem või hiljem, eks ole näha. Kõik teed on valla!

Võiks öelda, et tänu Meritile said mu eneseotsingud kohe uue hoo sisse ja ma olen eneses kindlam, kui eales varem. Ja jooga kohta kavatsen nüüd põhjalikumalt uurida, tahan seda vaikselt proovida ja mediteerima õpin ka, maksku mis maksab :) Õpin oma emotsioone vaos hoidma! Mulle meeldib olla emotsionaalne, aga mulle meeldib see ülevoolav emotsionaalsus ainult positiivses võtmes. Siis, kui ma täie rauaga ennast huvitavaid teemasid uurin ja analüüsin; siis, kui ma millestki vaimustun. Negatiivses võtmes on ülevoolav emotsionaalsus aga kurnav ning elu mürgitav ning just selle poole kavatsen ma kontrolli alla saada. Ma tean, et see saab olema pikemaajalisem protsess, aga ma saan sellega hakkama!

Ma armastan ennast sellisena, nagu ma praegusel hetkel olen, kõigi oma vigadega. Mu mõtted liiguvad õiges suunas ja see on minu jaoks täiesti piisav. Minu suurim unistus on see, et kunagi elan ma maal põhumajakeses ja olen taimetoitlane ja ei huvitu materiaalsetest asjadest (EDIT: st ebavajalikest materiaalsetest asjadest, mille lõksu langevad suuremal või vähemal määral kõik tarbimisühiskonna elanikud – paljud asjad on väga mugavad ja vajalikud, kommentaaris sellest pikemalt) ja… See on minu jaoks ideaalne elu (no näe, umbes selline). Aga selleni jõudmiseks läheb, ma arvan, pikki aastaid. Ja seni ma muudan ennast tasapisi. Naudin oma kohvi ja siidrit ja šokolaadi ja liha ja vahel rämpstoitu… See on täiesti okei, selles pole mitte midagi halba. Aga ma tean, et tasapisi muutub mu elu järjest tervislikumaks. Ma ju näen, kuidas ma viimastel aastatel muutunud olen, ma olen kindel, et see läheb samas suunas edasi.

Ma olen juba praegu suurepärane inimene, suurepärane naine, suurepärane ema, sõber ja kodanik… Aga ma töötan iga päev selles suunas, et saada veel paremaks.

Oh, ma vaatasin nüüd lõpuks neid pabereid, millele ma oma mõtteid üles tähendasin ja üks teema on täiesti katmata, aga see on liiga pikk, nii et ma lahkangi seda mõni teine kord. Praeguseks sai juba niigi palju.

Elu on võrratu ja absoluutselt kõik on võimalik, kui mõelda positiivselt, unistada suurelt ning mis kõige olulisem, endasse jäägitult uskuda.

Jul 192012
 

Kes vähe teeb, see vähe jõuab :P Testitud iseenese peal viimaste päevade (nädalate?) kestel.

Kas ma võin ennast välja vabandada sellega, et mul lastakse laisk olla? Ma teen täpselt nii palju, kui tegema pean ja mitte grammigi rohkem. Ma pean käima õppesõidus, ma pean tegema igapäevaseid kodutöid, ma pean tegelema lastega. Nii et sõidud saavad sõidetud, söögid tehtud, nõud ja pesu pestud, asjad enam-vähem omadele kohtadele pandud. Aga mingeid suuremaid koristustöid (põrandate pesemine, asjade sorteerimine, mis iganes) ei viitsi kohe üldse teha. Kuna lastel on iga päev hommikust õhtuni sõbrad külas, kes nendega mängivad, siis selle arvelt on mul ka rohkem aega. Ja mis ma selle ajaga teen? Molutan. Oh õudust!

Aga no suvi ja… Puhkus ja… Nagunii on selline olukord ajutine, sest kui me ära kolime, siis pole enam sõpru, kes lapsi lõbustaks… Äkki see vabandab välja?

Tegelikult ma olen vahel usin ka ja rõõmustan nende hetkede üle. Aga põhiline on siiski laiskus. Loen blogisid, vaatan filme, molutan niisama. Ja luban, et (üle(üle)(üle))homme hakkan asjalikuks.

Muidu polekski niiväga miskit, aga arvestades seda, kuidas Abikaasa teisel pool lahte järjest 12-tunniseid päevi töid teha rabab, on nagu eriti piinlik. Samas minu siinsed tegemised üldist olukorda kuidagi ei muuda ja lõpuks (loe: kolimise hetkeks) saab kõik vajalik nagunii tehtud. Tähtajad on teadagi parim motivaator. Nii ma ennast siin õigustan :)

Laiskusest tulenevalt ei ole siinsed vaimuüllitised ka midagi põrutavat. Nii ma eriti ei kirjutagi.

Jul 182012
 

Blogi kirjutamisse jäävad pidevalt augud. Ühest küljest – ise tean, mis kirjutan, eks. Teisest küljest paljusid ei huvitagi, mis ma siin igapäevaselt teen. Aga ometigi tahaks kõik kirja saada… See on mu enda hilisema mäletamise tarbeks :) On mingid asjad, mis endale nii suurt rõõmu valmistasid, aga kiire elu tõttu lükkus kirjutamine kogu aeg edasi, kuni üldse ununes.

Esimene pikem auk tuleb meelde juuni viimasest nädalast. Siis oli meil suurejooneline aiakoristusnädal. Kõik oli õudselt umbe kasvanud, Abikaasa vanemad tulid appi, paari-kolme päevaga saime kõik üsna korda ja aed oli ühtlase võpsiku asemel täitsa aia nägu. Nüüd hakkab muidugi jälle käest ära minema, eile just kitkusin jälle põlvini kasvanud umbrohtu ühest kaugemast aianurgast, kus see ERITI kiiresti kasvab.

Tollel nädalavahetusel käisid veel Heleene ja Taavi külas, kehv ilm muutus nende auks õhtuks normaalseks, nii et saime pimedani väljas istuda, grillida, chillida ja juua.

Vahepeal on ilmselt veel auke… Aga ma ei mäleta hetkel, milliseid.

No ja viimane auk on sellest nädalavahetusest, kui Abikaasa kolm päeva kodus oli. Sel ajal sai üks hästi suur ja oluline asi ära tehtud – uus värav pandud. Meil oli siin siiamaani maailma kõige jubedam plekist värav, mille post oli viltu sõidetud, nii et värav oli täiesti viltu ees ja logises nii, et alati, kui lapsed olid õues, pidin värava alla puulipid sättima, et suurt auku pealtnäha väiksemaks teha, et lastel ei tuleks pähe üritada sealt alt läbi ronida. Ja värava kinni hoidmiseks oli ka mingi suvaline traatidest keeratud jubin… Õudne, noh :D

Naabritega olime korduvalt rääkinud, et peaks korda tegema või välja vahetama, aga jutuks see seni jäigi – tundus liiga kallis ja keeruline ettevõtmine. Nüüd aga juhtus nii, et naabrid olid kutsunud oma sõbra autoga posti välja kiskuma. Meie ei teadnud sellest midagi, nägime lihtsalt aknast, kuidas sikutama hakati. Abikaasa hakkas kohe edasi mõtlema, et võiks siis juba uue värava ka teha… Läks tõi Puumarketist lippe, ostis kinnituseks jubinaid,  laenas sugulaselt tööriistad, naabrid tõid Pinotexi… Kolm päeva sai ühiselt lihvitud ja värvitud ja kinnitatud, nüüd ongi uus värav :D No tõsiselt, mul on tohutult hea meel selle üle. Suur asi!

Nüüd on Abikaasa Soomes tagasi ja järgmise kohtumiseni läheb päris pikk aeg. Aga sellest kunagi hiljem pikemalt.

Mina olen hirmus laisk ja teen nii vähe kui võimalik. Käin sõidutundides, teen süüa ja igapäevaseid koristustöid, muu aja molutan lihtsalt maha. Nojaa, need mainitud asjad kulutavad aega päris kenasti nagunii :)

Aga sõidutunde ma naudin ja see on midagi täiesti uut. Ma üritasin küll algusest peale võimalikult positiivselt mõelda, aga päris pikka aega oli sõitmine minu jaoks midagi nii keerulist, et iga kord oli tunne: jälle lähen ennast lolliks tegema. Nüüd lõpuks sõidan nii hästi, et see meeldib mulle ja tunnen, kuidas iga tunniga tuleb praktikat juurde. Saaks vaid võiduka lõpuni pingutatud!

Jul 172012
 

“Kõigest” poole rohkem tunde läkski, et panna mind uskuma lubade saamise võimalikkusesse :P Viimased paar sõidutundi on mul tõepoolest tunne, et mingid asjad hakkavad meelde jääma, mingeid asju oskan juba paremini teha, mingeid asju suudan paremini jälgida, üldse on kõik kuidagi sujuvam.

Parkimises on tunda edusamme, aga see vajab veel tublisti lihvimist. Liiklusmärke unustan pool ajast vaadata, oluline on see peamiselt siis, kui magan maha fakti, et tänav on ühesuunaline, sealt tekivad ju kohe paiknemise probleemid, no vasakpöörde puhul siis, eks. Kiirusepiirangud hakkavad ikka silma, kui rada vaja valida, siis näen ka õigel ajal, aga just need ühesuunalised tänavad… Osa on muidugi juba peas ka, aga mitte kõik :P

Tagasipööre esimesel võimalusel on käsk, mis tavaliselt juhtme kokku ajab. Ma ei tea isegi, miks :D Samas olen ka sellega viimasel ajal üsna hästi hakkama saanud.

Isegi jalakäijaid, st ülekäiguradasid siis peamiselt, eks, suudan juba üsna hästi jälgida.

Maanteesõit laabub ka kenasti (täna just käisime üle pika aja).

Miskipärast on igas tunnis nii, et peaaegu terve tunni sõidan kenasti suuremate vigadeta ära (õpetaja muidugi kommenteerib asju, mida võiks veel paremini teha) ja siis tunni lõpus teen mingeid täiesti absurdseid pläkke. Näiteks ütleb õpetaja, et keera vasakule ja ma keeran selle asemel paremale. Ja nii mitu korda järjest :P

Vahel “unustan” ära, kellele teed andma pean. Keerulisemate fooride all ikka vahel mõtlen, millal ma nüüd sõitma pean, kas kellelegi teed anda tuleb jne :D

All in all, ma ikkagi arenen :D Kui nüüd saaks veel parkida, neid va ühesuunalisi tänavaid tähele paneks ja pea olulistel momentidel tühjaks ei läheks, siis võiks ju varsti täitsa eksamile minna. Juuni lõpuks lube kätte ei saanud, aga suve lõpuks pean saama!

Jul 152012
 

Mu ustav telefon käis remondis ja sai pärast ulatuslikku juppide välja vahetamist ilusti korda. Andsin parandusse varuosadeks ka Abikaasa õe sama katkise telefoni, millest osa läks minu oma sisse.

Aga nüüd on uus jama. Nuppudega oli selline lugu, et ühel telefonil töötas sisselülitamise nupp harva, teisel ei töötanud seesama nupp üldse. Kuskilt sai meister kolmanda nupuplaadi, mis oli ka kasutatud, aga sellel nüüd ei tööta pool ajast nupurida 7-8-9.

Nüüd on mul valik, kas maksta €17.50 uue plaadi eest (kuna kogu senine remont läks kokku €26, pole ma sellest arusaadavatel põhjustel erilises vaimustuses), oodata, kuni nad mulle kasutatud töötava plaadi leiavad või see ise kuskilt skoorida.

Nii ma siis mõtlesingi siin maha hõigata, äkki kellelgi juhtumisi vedeleb mõni mittetöötav 5310 sahtlinurgas – suure tõenäosusega on sel mingi muu viga, nii et nupuplaat oleks korras, mis tähendab, et mina saaks oma vajaliku jupi kätte…

No loota ju võib, eks! Ma ei saa praegu pool ajast arvutada ega normaalselt meelespäid panna… Tüütu! Aga €17.50 ikkagi maksta ei taha. Telefon on samas nii armas, et sellest ka loobuda ei taha, see on ilus ja täidab mu vajadused ideaalselt.

Jul 152012
 

Aasta algusest peale küpsetasin kõik leiva ise, aga siis läksid ilmad soojaks ja maikuus jäi juuretis kappi seisma. Nüüd üritasin üle pikema aja küpsetada, aga juuretis ei ole siiani ennast piisavalt kogunud, ilmselt on targem uus muretseda. Koorikleivad olid küll head, aga…

Ma ei tea, suvel lihtsalt ei viitsi pidevalt küpsetada. Ja suvel ei ole miskipärast ka nii väga leiva isu. Nagu toiduks tahaks hästi palju kerget ja värsket, samamoodi ka leivarindel – must rukkileib lihtsalt ei eruta ega tekita isu, tahaks midagi pehmemat ja õhulisemat.

Nii olengi taaskord poesaiade libedal teel. Eelmisel suvel sõime ainult Saibi, mis oli alguses imeline, aga viskas lõpuks täiesti üle. Selle suve lemmikud on Leiburi uued röstsaiad. Tol hetkel, kui leiva küpsetamine ära jäi ja oli vaja midagi poest haarata, oli noil just soodushind, lisaks jäi silma väga kena kujundus ning ka sai ise nägi äärmiselt isuäratav välja.

Ja kurat, no on hea. Oleme söönud palju nii mitmevilja kui 100% rukkijahust rösti. Kui Abikaasa vahepeal kogemata mingi Kuldse-sarja saia koju tõi, pani see nina kirtsutama, sest nägi nii valge ja pläss välja. Üldse ei isutanud. Aga nood uued, need on mõnusalt tumedad. Ja jumala eest, ma saan aru, et tegelikult on see puhas emotsioon, sisu on ikka kõigil üsna sama.

Mulle üldse ei meeldi poest leiba-saia osta. No ei usu ma sellesse, et kui sai pikemat aega jube pehme ja värske ja õhuline püsib, et selle koostises siis midagi väga tervislikku on. Leiva pakendeid lugedes kerkib ka vahel kulm, sest ise tehes ju tean, mida sisse panen – maitseb hästi ja ei näe põhjust kõige selle ülejäänu jaoks. Rääkimata sellest, et ma olen mahedate koostisainete austaja. Ja Vändra Leiva toodang on ammu ära tüütanud.

Aga jah… Ei suuda sundida ennast suvel pidevalt küpsetama. Saia ega sepiku küpsetamist pole ka kunagi proovinud. Loen Ragne blogist, et juuretisega saab ka saia teha. Aga no see sai seal pildil mind oma välimuselt nii väga ei ahvatle :P Ja nagu öeldud, ma suvel eriti ei viitsi ka… Ehk oleks siin lahenduseks leivaküpsetusmasin? Tahaks ju ise teha, sest siis tean täpselt, millest mu toit koosneb ning saan osta kvaliteetse tooraine – masinaga oleks see ise tegemine palju lihtsam, viskan ainult asjad sisse ja… Ah, ma ei tea. Eelistan küll juuretisega tooteid pärmile, aga no poe saiades on ka nagunii pärm sees.

Sel suvel muidugi mingit masinat ostma ei hakka, aga pikemas perspektiivis ehk… Seni pole vast väga hullu, kui veel paar kuud Leiburi toodete peal elame. Lähevad ilmad külmemaks ja elu kodusemaks, küll tuleb siis ka leiva küpsetamise ja söömise isu tagasi, olen selles üsna kindel. Jajaa, muidugi on nüüd tööle minek ees ja elu läheb sellevõrra hoopis kiiremaks, aga ega see leiva küpsetamine nii palju aega ka võta, lihtsalt hea oleks, kui igal vabal hetkel väljas ringi ei leegiks, nagu see praeguste soojade ilmadega kipub olema.

Praegune lemmik on igatahes mitmeviljaröst. Saia välimus on hunnitu ja pakend on ka nii mõnus (hea turundus ühesõnaga, ma oskan seda hinnata, jätab kohe igati tervisliku mulje). Rukkiröst on ka hea ja ilmselgelt tervislikum, aga too mitmeviljaröst on ikkagi kõige mõnusam. Las ma siis patustan kolm kuud :)

See silt E-ainete vaba on mu meelest muidugi üks suur reklaamimull. Ma eriti ei usu, et toodete koostises midagi reaalselt muudeti, lihtsalt löödi silt peale. Ja see on vist nagunii ainult nisujahust saiadel – et rukkijahust midagi nii pehmet ja õhulist teha, on ikka emulgaatoreid ja paksendajaid vaja. Mitte et ma reaalselt midagi tööstuslikust saiaküpsetusest teaks, lihtsalt loen, et nii 100% rukkijahust röstil kui Saibil on need kolm E-ainet endiselt sees (ja kui nüüd võrdlema hakata, siis koostis muus osas nagunii üsna sama).

No ühesõnaga, ma pole kunagi olnud seda tüüpi, kes hambad ristis tervislikku või mahedat taga ajab, kui parasjagu üldse ei viitsi või millegi muu järele isutab. Kui isutab, siis ostangi, aga kuna mõistusega mõeldes see mulle ikkagi ei meeldi, siis on lootust, et saab pikemas perspektiivis oma toitumisharjumusi ikkagi tervislikumas suunas muudetud. Tasapisi!