Sep 292012
 

…aga see on nii kohutavalt vastik, kuidas moemaailmas mõõtude pärast irisetakse. Jälle olid kaks tõeliselt ilusat, absoluutselt mitte kuskilt otsast paksu, lihtsalt kena ja vormikat tüdrukut… Kellele öeldi, et nende 94 cm puusaümbermõõt ei lähe kohe mitte, oleks vaja 86 cm.

Milleks vormid, eks, nõuame aga kondikubusid. Keerame aga võimalikult paljude tüdrukute enesehinnangu p*rse ja sunnime nad ennast näljutama. Mille nimel???

Oh jah.

Sep 282012
 

Vaatasin vahepeal nii palju modelle, et täiega sai kõrini. Nüüd on aga päris pikk vahe jäänud ja USA uus hooaeg ajas hamba verele. Niisiis jätkan Uus-Meremaa esimese hooajaga, mis kunagi pooleli jäi.

Aga see laul, see on hoopis Austraalia modellidest, mingis hooajas lasti seda iga kord lõpus, kui välja saadetud tüdruk ära läks. Hakkas kummitama ja otsisin uuesti üles. Panen nüüd siia ka, hiljem kergem leida. Mulle niiii meeldib.

Sep 282012
 

Ma ei mäletagi, millal leivaküpsetamine katki jäi… Eks ikka siis, kui kevadel ilmad soojaks läksid. Suve jooksul paar korda isegi veel üritasin, aga kuna tainas absoluutselt ei kerkinud, tõstsin selle mõlemal korral kulbiga plaadi peale ja küpsetasin krõbedad koorikleivad. Maitsesid head, aga võileibade tegemiseks neid aga kasutada ei saanud, ega küpsetada eriti ei viitsinud ka, nii sõin ikkagi praktiliselt terve suve saia.

Aga igast heast asjast saab kõrini, kui seda liiga palju tarbida, nii juhtus ka mu lemmiksaiaga. Lõpuks hakkas täiesti vastu :D Üritasin siis poest leiba osta, aga see ei maitsenud ka kohe ÜLDSE. No halb oli, noh! Ühesõnaga vedasin aga jälle Vändra Leiva poest uue juuretisekarbi koju, kütsin köögi hoolega soojaks ja panin leivataigna hommikul hapnema.

Tundus, et hapnes korralikult ja õhtul tegin jälle tule pliidi alla, et köök ikka soe püsiks… Aga ei kerkinud tainas selgi korral, täpselt nagu suvel. Miks, ei tea – müstika. Kõik need kuud, kui varem leiba tegin, polnud seda probleemi kordagi. Otsustasin, et panen ikkagi ahju ja õnneks seekord ahjus ikka kerkisid. Kohe mõnuga ja nii lõhki, nagu seda kunagi varem juhtunud pole. Aga parem lõhkised kerkinud kui terved nätsked leivad, eks :D

Õnneks küpses kenasti läbi ja oo, kuidas ma nautisin. Enda küpsetatud leib on ikka kõige parem! Parajalt magus, rohkelt igasugu seemneid.. Nojaa, ja soe, võiga :) Mmm.

Ma nüüd lähen lõikan viienda viilu ja määrin võid peale. Ehk jääb midagi ikka homseks ka :D

Sep 282012
 

Kukkusin ARKi eksamil läbi. Olevat maanteel liiga palju kõikunud ja kiirusepiirangute ajal liiga viimasel minutil ja järsult pidurdanud ehk mitte autot piisavalt valitsenud. Njaa, sõiduõpetaja on ka selle kõikumise kallal võtnud. Kusjuures ise ei saanud täna arugi, et oleks midagi nii hullusti olnud.

Kuna maanteesõit oli esimene asi ja me sealt ikkagi ka linna sõitsime, siis eeldan, et kui oleks ülejäänud asjad ekstra hästi teinud, oleks ehk läbi saanud… Aga no ma suutsin ümber nurga tagurdamise ka p*rse keerata. See pole kunagi mu tugev külg olnud :D Esimene kord sõitsin muru peale ja teine kord keerasin liiga palju rooli, nii et tagumine ots läks vastassuunavööndisse. Eksamineerija siis kommenteeris, et see on ju nii lauge nurk, miks sa seda rooli nii järsult keerasid… Sellepärast, et jah, HARJUTASIME me alati selliste tänavanurkade peal, kus ei olnud midagi lauget, alati sain õpetajalt võtta, et rool tuleb kohe lõpuni keerata… Ja ma tõesti ei suutnud täna seal mõelda, et vohh, see nurk siin on nüüd laugem, tuleb keerata tasakesi. Blah.

Rismikel olevat vahel liiga kaua mõelnud. No ja kirsiks tordi peal, kui linna poolt ARKi tagasi keerama pidime, siis ma suure ähmiga sõitsin mööda. See on üldse üks tobe koht, millega alati hädas olin, ohutussaared ja õige paiknemine ja… No ma enam-vähem juba sain selgeks, siis joonistati mingi hetk rajad maha, mis oleks pidanud asja lihtsamaks tegema, aga viimati õppesõidus ma näiteks keerasin kogemata vale raja peale, liiga vara… Nüüd siis vaatasin, et jumala eest sellele ei keeraks ja sõitsin õigest kohast mööda. Sain muidugi kohe foori alt tagasipöörde teha, aga jah.

Ühesõnaga… Peale selle ümber nurga tagurdamise tundus ülejäänu mulle endale üsna okei olevat, aga nagu näha, siis ei olnud. Ja kõige nõmedam on see, et kui enne oli eksamijärjekord kaks nädalat, siis nüüd juba KOLM. Kui ma paberivabast ARKist vaatasin, siis üks aeg oli nüüd järgmisel kolmapäeval, aga seda ma ei saanud võtta, sest nädal peab vahet jääma, no see on nüüdseks juba läinud ka. Niisis hetkel on esimene vaba aeg alles 19. okt. Argh. Mul pole raha, et iga nädal muudkui õppesõidus käia, juba korduseksam üksi tekitab miinuse. Mida pikem aeg eksamini, seda rohkem ma unustan… No ma lähen homme Kaidiga sõitma, siis ehk saame ARKist läbi käia ja ma vaatan, äkki koha peal saab kellegi ära rääkida ja mingi aja kiiremini…

Ma nii lootsin, et ma pole 19. oktoober enam Eestiski. Ehkki jah, lennupiletid ostetud pole, aga kolm nädalat kannatada on lihtsalt piin. Niigi vastik, et läbi kukkusin ja uuesti proovimiseks nii pikalt ootamine ainult hõõrub soola haavale. Oleks nii tahtnud seda kolmapäevast aega – harjutanud nädalavahetusel Kaidiga, nädala alguses veel õpetajaga… Aga nojah, kui nüüd tõesti ei saagi enne 19. oktoobrit, siis ilmselt katsun lihtsalt vahepeal Kaidiga käia ja õpetajaga sõidan ikkagi alles viimased päevad enne eksamit.

Masendav.

Sep 272012
 

Vaatasin USA modellide 19. hooaja viis esimest osa ära ja olen meeldivalt üllatunud. Nad on hästi palju asju ära muutnud ja kui tavaliselt olen ma sarjade puhul pigem muutuste vastane, siis seekord oli mul vanadest asjadest nii kõrini, et uued on teretulnud. Hea küll, rangelt võttes on nad üritanud viimased x hooaega iga kord teha midagi eriti erilist ja suurt ja põnevat ja senini on need kõik tundunud ülepingutatud jama vaatajanumbrite päästmiseks… Aga seekord on kuidagi teistmoodi.

Kumbagi Jayd pole enam üldse sarjas – blondist oli mul juba üsna siiber ja eks mustagi jauramised hakkasid tüütama. Nende asemel on üsna pandav must meesmodell ja oh, mis eriti äge – nüüd võetakse arvesse ka vaatajate arvamust. Pildid pannakse netti, inimesed saavad hääletada ja soovi korral oma arvamuse ka videoklipina anda. Kogu selle “rahva hääle” edasi andjana on neljandaks kohtunikuks väidetavalt väga kuulus moeblogija Bryanboy. Mina pole temast muidugi kuulnud, aga ma olen ka kõike muud kui moepede ja Tyral on ikka kombeks nimetada kõiki, kes tema saates osalevad, kõige-kõigemateks. No mulle see kutt lihtsalt meeldib :D Aa, ja vahepeal osaleb ka andekas moemaailma mõnitaja P’Trique, kellest ma jällegi polnud varem midagi kuulnud, aga tema videod on naljakad küll.

Välja läheb nüüd punktisüsteemi alusel – hinnatakse kümnepallisüsteemis, üks hinne challenge‘i eest, igalt kohtunikult foto eest ja üks rahvahääletuse keskmine. Teoreetiline maksimum kokku siis 50, aga rahvahääletuselt ei ole muidugi kuidagi võimalik maksimumi saada, keskmine on siiani 4-7 vahel kõikunud (ja päris 7 vist polegi ette löönud, tavaline on 5-6, halvematel veidi üle 4, parimatel veidi alla 7). Aga challenge‘i eest saab ikka keegi alati 10p ka, samamoodi kohtunikelt parimad fotod. Ja tänu punktimajandusele pole ka enam seda tüütut kohtunike omavahelist arutamise aega (deliberation), mille alati edasi kerisin :P

Ühesõnaga uutmoodi ja mulle meeldib. Osalejate iseloomud on ka sellised piisavalt huvitavad sattunud. Tyra tundub endiselt võlts, aga õnneks teda väga palju ei näidata.

Mind täitsa huvitab, kas ma olen ainus, kellele see uus formaat meeldib või on teisigi? Sest no need viimased hooajad, All Stars ja US vs UK olid ikka täielik õudus…

Sep 262012
 

Tuli järsku meelde, et modellidel peaks uus hooaeg alanud olema. Viis osa juba väljas, kena on. Jajaa, ma tean, et see on alla käinud, aga ma IKKA VEEL pole suutnud vaatamisest loobuda, ehkki eelmisel hooajal olin sellele väga lähedal :P Seekord siis ülikooli eri, mis kõlab igatahes tunduvalt paremini kui viimane US vs UK. Aga nali, jah… Mu meelest väga viis, mis otsingus esimesena välja tuleb :D

Sep 262012
 

Reedel jäid Maximas silma nunnud täpilised kohvitassid. Just sellised, kuhu hea latte arti teha. Sundisin ennast mitte ostma – raha ju vähe, ise ära kolimas, taolise kujuga kohvitasse on juba piisavalt, pealegi olen mõtisklenud, kas tahangi enam selle masinaga jamada, äkki peaks üldse maha müüma. Praegu ju seisab teisel pool kastis, sest köök on nii väike, et ruumi selle jaoks pole ja Londonis kohvikus töötamise ajast sai taolisest kohvist nagunii üsna kõrini.

Aga siis me käisime Tallinnas ja ühe külaskäigu ajal pakuti mulle lattet. Ma pole seda NII ammu joonud ja tõeliselt nautisin. Ja mõtlesin, et ei saa ikka masinat maha müüa :D Kaasa muidugi ei vea, aga jääb meie tagasi tulekut ootama.

Ja täna me läksime laste soovil Maximasse. No seal ju need Legod, tahtsid mängida :D Nägin jälle neid tasse ja mõtlesin, et tühja kah, ostan ära, liiga nunnud. Ja kui ma siis tšekil hinnasildi €1.99 asemel €0.99 avastasin… Kohe eriti hästi läks!

Niisiis jäävad need täpilised iludused meie tagasi kolimist ja uut kööki ootama. Perfektse suurusega hommikukohvi jaoks, 400 ml.

Sep 252012
 

Ohh, jõudsin ära oodata… Ja ma olen viienda hooaja esimese osaga absoluutselt rahul. Kõik lahtised otsad seoti kenasti kokku… No vähemalt mõneks ajaks piisavalt :) Nüüd saab igapäevaelu jälle edasi minna, nüüd aga juba uutmoodi, koos :)

Vaatasin lõuna ajal ühe korra ja nüüd õhtul, kui lapsed magama sain, teist korda veel. Päeval ei lastud nii rahulikult, nüüd sain paremini keskenduda. Aga lihtsalt ei kannatanud ennist õhtuni oodata.

Tüütu muidugi, et kogu aeg nädal aega uut osa ootama peab. Hirmus on niiviisi sarju vaadata :D

Sep 242012
 

Nägin eile küla peal Ikea mängukööki ja selle juurde kuuluvaid nõusid-tarvikuid ning vaimustusin arutult. Ma olen siiani lastele väga vähe mänguasju ostnud, neid on lihtsalt kingitud ja ega palju ju polegi tarvis. Nii et minupoolne panus on olnud peamiselt raamatud, mõned eriti armsad pehmed loomad Humanast, paar puzzlet ja… Põhimõtteliselt vist ongi kõik. Hinnad on enamasti olnud vahemikus €0.50-3, no maksimaalselt ehk €5.

Aga nüüd ma tõsiselt tahaks kulutada. PALJU. Sest ma tõesti olen noist asjust nii suures vaimustuses. Iseasi muidugi, millal ma ükskord seda raatsin. Äkki vanavanemad tahavad toetada, jõulukingi raames vms. Nojah, isegi kamba peale oleks see kuradi kallis (kõik need asjad, mis ma siia pildile panin, kokku peaaegu €150). Mis siis. Tahan :D Ja võimalikult kiiresti. Need on lastele just praegu ideaalsed mänguasjad – päris köögis aitamiseks on nad veel tiba väikesed ja suurt miskit peale lauakatmise teha ei saa, nii et oma köögis süüa teha oleks suurepärane mäng ja ettevalmistus päris söögitegemisele. Ma väga väärtustan head toitu, kodus kokkamist ja sellesse pere kaasamist…

No ja veel vaimustun ma muidugi sellest, et kõik need asjad on suuremas osas puust, riidest, roostevabast terasest, portselanist… Plastikut muidugi on, aga vähe. Ja näevad nii tõetruud välja. Keda huvitab, siis siit saab vaadata hindu ja mis veel valikus on.

Lihtsalt võrratu.

Sep 242012
 

Tallinnaga on viimasel ajal garanteeritult nii, et koju tagasi jõudes ajab positiivsete emotsioonide kuhi suisa üle. Kõik inimesed on lihtsalt alati nii toredad. Polnud mingi erand ka seekordne reis.

Reisisin esimest korda elus üksi kahe lapsega bussiga teise linna. Tavaliselt ju alati autoga ja seega on juhi näol ka alati teine täiskasvanud kaasas olnud. Seekord siis täitsa üksi ja ainult ühistranspordist sõltuv. Muidugi sai lõpuks õnneliku juhuse tahtel nii, et Tallinna piires sain mitu korda küüti, mis elu tunduvalt kergemaks tegi. Üldiselt läks kõik paremini, kui ma oleksin osanud lootagi. Lapsed on asjalikud :)

Olgem ausad, ma tükk aega kaalusin, kas üldse lähen. Üksi kahe lapsega kaks tundi bussis tundus piisavalt hirmutav. Aga Haide põnnil oli sünnipäev ja ma polnud neid nii ammu näinud ja kartsin, et äkki muidu ei näegi enne Norrasse lendamist ja siis ei näe ju ei tea kui kaua… Ühesõnaga otsustasin, et tuleb ikka minna. Hea otsus :D

Eile planeerisin bussisõidu laste lõunaune ajaks naiivses lootuses, et nad ehk bussis magavad. Imelise kokkusattumusena sõitis sama bussiga Tallinnasse ka Abikaasa õde, kes oli paariks päevaks Soomest Eestis käimas (sattusime kokku bussijaama juures asuvas saiakohvikus :D), nii et tema võttis Plika enda kõrvale istuma ja mina Poisi… Jagatud vastutus on ikka kohe palju kergem. Plika isegi magas, Poiss vahtis terve tee aknast välja ja kustus veerand tundi enne kohale jõudmist :D Meie saime ka lobiseda ja oli igati tore.

Ülejäänud päev möödus mõnusalt ja rahulikult Haide pool – pidasime sünnipäeva, sõime head ja paremat, jutustasime, lapsed kaklesid tõukeratta ja kolmerattalise pärast :D

Tänaseks oli planeeritud kaks külaskäiku ja sujuvalt lipsas nende vahele veel kolmaski käik. Algul mõtlesin lõuna ajal tagasi sõita, aga kuna eelmisel päeval polnud bussis magamine toiminud, siis arvasin, et pole vahet, sõidame õhtul.

Hommikul pidin kell 11 paiku minema Haidele mõnusalt lähedal elava blogituttava juurde, kes mulle Norra keele õpikuid pakkus. Nojaa, lobisesime mõnusasti hommikul Haidega kohvitassi taga, kuni järsku märkasin, et kell on peaaegu 11. Pakkisime siis kiirelt lapsed sisse ja hakkasime õiges suunas jalutama, aga kuna kaheaastaste tempo pole teadagi ülearu kiire, siis 450 meetri kaugusele kohale jõudsime nii umbes pool kaksteist :D

Siis veetsime ütlemata mõnusad poolteist tunnikest ilusas korteris toredas seltskonnas, mina nautisin lattet, šokolaadimuffinit ja mõnusat jutustamist, kuni lapsed omavanuste perepreilidega mängisid. No ja jutustamise ning nautlemise sekka vaimustusin taas kord ühest ilusast kodust ja laste mänguasjadest ja nii edasi. Nagu tavaliselt :D

Siis läksime tagasi Haide poole, panin Poisi magama ja pärisin Plikalt, kas too soovib sinna mängima jääda või minuga kaasa tulla, sest ma pean korra bussiga ära käima ja ühe koti ära tooma. Plika, suur bussisõidu fänn, tahtis muidugi kaasa tulla.

Siinkohal ma korraks katkestan Tallinna-seikluste kirjelduse, et pikkida vahele üks teine jutt. Marit on üks mu paljudest lahedatest blogituttavatest, kes ise blogi ei kirjuta, aga mind kommenteerib tihti, me oleme paar korda kohtunud, üksteise FB-s ja nii edasi. Meie kohtumised on siiani olnud põgusad, nii et kohvitassi taha maha istuda ja jutustada pole seni aega olnud. Kõige esimest korda kohtusime temaga kunagi siis, kui ma rasedana Plikaga nädalaks Londonist Eestit väisama tulin, väljas oli -20 kraadi ja Plikal puudusid soojad talveriided. Maritil on juhtumisi minu lastest täpselt kaks aastat vanemad lapsed ja nii ta siis pakkus ilmselt blogikommentaarides välja, et võib tuua mulle Plika jaoks soojad traksikad. Tõigi, lennujaama :D

No ja siis ükskord ma kirjutasin blogis, et tahaks vahvliraudu, kas kellelgi on üle. Marit ütles, et tule võta :D Ükskord ma kirjutasin blogis, et lastele on kelku vaja. Marit ütles, et tule võta :D Vahvliraudadega rändas minuni veel suur kotitäis lasteriideid… No ja nüüd seekordse kohtumise põhjuseks oli seik, et Marit pani FB-sse üles imenunnu nukuvoodi pildi koos kommentaariga, kas keegi tahab endale või viskan ära. Mina muidugi karjatasin, et ära viska :D Nii juhtuski, et kuna ta nagunii oli samasse kanti tulemas, siis ta tõi mulle selle voodi laupäeva õhtul lihtsalt ära. Ma tean, ma olen hästi mõistlik, ise välismaale kolimas, vaja ju kraami juurde… Aga ma olen just konkreetselt nukuvoodist puudust tundnud ja ma teadsin, et lastele see hullult meeldiks :D Nojah.. Saime siis paar minutit lobiseda ka ja ühtlasi mainis Marit, et oleks tahtnud mulle veel mõned riided anda, aga mõtles, et kuidas ma siin neid viin, ise lastega ja asjad näpu otsas. Nojaa, aga mul on just Plikaga häda, et kui vanasti oli kapp parajaks saamist ootavaid riideid täis, siis nüüd on varud oluliselt kahanenud ja õueriiete osas praktiliselt olematud (see oli suur õnnepäev, kui me Krati käest nüüd hiljuti mõned joped saime, ma juba valmistasin ennast vaimselt ette kaltsukaid tuulama, seal on aga teadagi nii, et kui sul on vaja konkreetselt mingis suuruses kindlat riideeset, siis raudselt seda ei leia)… No ja kui mulle siis mainiti jopet ja kilepükse :D Eksju…

No ühesõnaga ma ise juba naeran, et pole olnud aega Maritiga kohvigi juua, aga kogu aeg ta muudkui annab mulle midagi. Tema selle peale alati vastab, et tal on elamine nii väike ja asju nii palju, et temal on sama suur rõõm neist lahti saada. Ma ikka loodan, et ükspäev me jõuame kohvitada ka :D

Igal juhul nii läkski, et ma otsustasin, et lähen lastega laupäeval tagasi hoopis õhtupoolikul, mitte lõunal, panen Poisi Haide pool magama ja käin siis ise kärmelt korra Mariti juures ära. Vaatasin kenasti aadressi järgi bussiajad välja, pildistasin kaardid üles, et ära ei eksiks, võtsin Plika näpu otsa, sõitsime kenasti kohale, jalutasime kaardi järgi tükk maad, kuni ma lõpuks vastutulijatelt küsisin ja tuli välja, et noh, aadressist oli osa välja ununenud ning et tegelikult oli tegu hoopis puiesteega… Meie olime vaadanud lihtsalt teed :P Niisiis jalutasime sama targalt kogu tee tagasi bussipeatuseni ja siis teises suunas, aga õnneks oli see vahemaa kenasti jala läbitav ja Plika oli väga tubli. Marit ise pidi just too hetk kodust ära olema, nii et ma pidin tema mehele helistama, aga selleks hetkeks, kui me lõpuks õigesse kohta jõudsime, oli ta juba tagasi. Kuna ma olin oma ajagraafikust juba lootusetult maas ja muretsesin, kuidas ma nüüd sealt tagasi Nõmmele saan, ega Poiss äkki juba ei ärka, siis viis Marit mu autoga ära. Ja pakkus, et võib mu autoga linna ka ära visata, sest viimane külaskäik oli plaanitud Krati poole, kes nagunii üsna bussijaama lähedal elab. Alguses pidin sinna ju lõuna ajal otse pärast esimest külastust minema, siis oleks saanud ühe bussiga ja lihtsalt, aga Haide poolt oleks olnud juba ümberistumine, lisaks oli mul kogemata tekkinud üpris suur kott :D Ühesõnaga kasutasin lahke pakkumise rõõmuga ära, jätsin Plika autosse, kablutasin üles, toppisin magava Poisi riidesse, kes selle peale ärkas, aga tavapärast virilust ennetas suurepäraselt lubadus, et läheme nüüd AUTOGA ja Krati plikale külla – tema on Poisil hästi meeles, oleme ju varemgi külas käinud ja nemad meil ka…

Niisiis viis Marit meid Krati juurde ja jube hea oli, sest tõesti, selle suure koti ja kahe lapsega kahe erineva bussiga sõitmine poleks olnud üldsegi mitte meelakkumine.

Krati juures jõudsime olla ainult tunnikese, sest mul oli vaja poole kuuese bussi peale jõuda, muidu poleks ema viitsinud meile enam Pärnus bussi vastu tulla. Aega oli vähe, aga tore oli ikka (noh, nagu tavaliselt :D) –  mina sain hinge tõmmata ja juttu puhuda, lapsed said mängida, Plika sai endale veel mõned riided. Ja lõpetuseks viis Krati mees meid autoga bussijaama ära, sest ca 1,5 km pikkune jalutuskäik oleks laste ja kottidega jällegi tiba tüütu olnud.

Bussijaama jõudsin kolm minutit enne bussi väljumist – kassast aega piletit osta polnud, sularaha jäi täpselt 60 senti puudu. Bussijuht oli õnneks mõistlik, nagu lootsingi – andis pileti ja lubas mul Pärnus selle eest maksta, ema oli ju vastas ja sai puuduoleva raha anda.

Olin täiesti kindel, et kuna Plikal jäi lõunauni vahele, jääb ta bussis magama, aga tutkit – alguses küll tundus, et jääb, aga siis otsustas, et tahab ikka istuda ja nii nad terve tee jaurasid. Plikaga pole häda, ta on juba asjalik, aga Poisil oli seekord rohkem energiat, tahtis muudkui ühe istme pealt teisele ja sealt kolmandale minna (buss oli pooltühi, ruumi jagus), lõpuks ma enam ei viitsinud ja käskisin tal paigal istuda, seekord polnud aknast välja vaatamine enam nii huvitav ja ma väsisin äkitselt nii ära, et ei jõudnud teda ka suuremat lõbustada. Õnneks kisa siiski ei tulnud, lugesime maantee poste ja saime hakkama.

Pärnus käisime kõigepealt ema juures, kes tahtis, et ma tal midagi arvutis korda teeks ja ühtlasi saime süüa ka. Lõpuks koju jõudes oli “mõnusalt” külm – tegin kiirelt tule alla, tõin teiselt poolt lastetuppa ka lõpuks radika ära, kella üheksaks said lapsed voodisse ja kui ma laulud olin ära laulnud ning ukse kinni panin, ei kostnud sealt toast mitte üks piuks… Vastupidiselt tavalisele.

Ahjaa, esimene asi, mis koju jõudes tehti, oli nukud voodisse magama panna. Kõik mahutati ära :D

Nüüd on mõnusalt soe, pakkisin kotid lahti ja koristasin segaduse ära, tükk aega võitlesin endaga ja juurdlesin, kas viitsin blogi kirjutada või mitte… Aga otsustasin siiski pingutada, sest emotsioonid on kõige paremad ikka värskena.

Ühesõnaga ääretult tore oli. Nii sünnipäev kui kõik tänased külaskäigud. Kõige ägedam on see, et KÕIK inimesed, kellega kohtusin, on mu elus tänu blogile. Isegi Haidega, kes on mäletatavasti mu isapoolne õde, hakkasime suhtlema alles veidi enne Plika sündi tänu sellele, et ta mu blogi peale sattus… Ja Kratt ja Marit ja kolmas uus ja tore tuttav, kes kunagi kirjutas blogi Miss Positiivse nime all… Ühesõnaga jah, blogi kirjutamine on mu ellu nii palju toredaid inimesi toonud, et suisa hämmastav. Ja aeg-ajalt tekib neid sedapidi muudkui juurde.

Mulle meeldib, et kõik inimesed on nii ilusad ja head :D