Feb 282013
 

Majonees on teine ilmekas näide sellest, kuidas ma olen aja jooksul oma menüü suhtes tunduvalt leplikumaks ja loovamaks muutunud.

Kui enamik meie toidulauast on juba päris mitu aastat peamiselt algainetest koosnev, siis majoneesi oleme kõik see aeg ikka poest ostnud – ilma tundus võimatu. Esimene ise tegemise katse lõppes ebasobiva õli tõttu jälgilt ning uuesti proovimiseks läks väga kaua aega, alles hiljuti jõudsin tegudeni. Nüüd aga oli probleem juba selles, et ehkki isetehtud majonees on poe omast nagunii tunduvalt tervislikum, värskendasin oma teadmisi rafineeritud õlide teemal ning nende edaspidine kasutamine tundus mulle vastuvõetamatu. Lootsin, et päästjaks saab saflooriõli ning nüüdseks on see ka ära katsetatud.

Kõik viimased majoneesid oleme teinud tunduvalt väiksema õlikogusega – 250 ml asemel umbes 125-150 ml. Täiesti okei on ja selle võrra tervislikum ka, et õli on võrreldes muude asjadega (muna, sinep, maitseained) vähem. Kogus tuleb ka sellevõrra väiksem, aga värsket majoneesi polegi hea pikaks ajaks teha, nii et sobib igati.

Saflooriõli oli esmasel majoneesi maitsmisel täielik pettumus – ikka väga tuntav maitse käis üle. Segasime juustu ja küüslauguga kokku, ikka oli vastik. Aga lasime üleöö seista ja siis oli juba täiesti okei – küüslauk ilmselt aitas sellele oluliselt kaasa. Nii et paljalt söömiseks saflooriõlist tehtud majonees kõne alla ei tule, aga küüslaugujuustu sisse sobib küll. Kui see läheb õhukese kihina leiva peale ning kõige peale tuleb veel midagi värsket, siis pole õli maitset üldse tunda. No ja vähem õli ning õhem kiht juustu tähendab ju üleüldiselt kokkuhoidu, jälle super. Kuna niisama juust mulle võileivakattena ei istu ning ühtki head lihalist siit leidnud pole, siis küüslaugujuustust loobumine ei tuleks kõne alla – probleem on tervislikult lahendatud.

Teine koht, kus majoneesi millegagi asendada ei oska, on tuunikalasegu, mida teeme ahjukartulite juurde – UK “rahvustoit” jacket potatoes. Avokaadoõli on ropult kallis – mõtlesime, et prooviks hoopis päris avokaadoga. Leidsin googeldades, et avokaado”majoneesi” on edukalt tehtud, mis andis julguse ka ise katsetada. Üks muna, üks avokaado, maitseained ja tulemus:

IMG_5142

IMG_5143

No ei maitsenud nagu majonees, maitse pigem nagu mingi avokaadoplöga :D Aga tuunikalaga segatult täiesti töötas! Nii et jälle – üks mure lahendatud. Küll aga hoiatan, et avokaadomajonees tuleb kohe ära tarbida – meil jäi osa alles ning järgmiseks päevaks oli see külmkapis juba tumeroheline ja vastikult haisev. Ühesõnaga tuleb teha selline kogus, et ühe õhtusöögiga ära hävitada ja kõik ongi kombes.

Kolmas asi, kus palju majoneesi kasutasime, oli hapukoore-majoneesi-küüslaugukaste, kartulite ja kartulipudru juurde. Kuna kaste on siiski eraldiseisev ja piisavalt oma maitsega asi, siis ei safloorõli ega avokoodoga tehtud majoneesid sellesse ei sobiks. Nii otsustasime, et see kaste jääbki edaspidi vaid hapukoorekastmeks – ja maitsestada võib seda näiteks hoopis Persilladega. Selle koostises on meresool, küüslauk ja petersell – just hapukoorekastmes ma seda esimest korda maitsesin ja vaimustusin. Pole küll mahe, aga tänu meresoolale minu jaoks täiesti vastuvõetav, pikemas perspektiivis tahaks nagunii rohkem ise erinevate ürtidega katsetada. Kes teab, millal selleni jõuame, seniks sobib küll :)

Muna meeldis meile majoneesiga süüa, aga no kuulge, soola ja võiga on sama hea.

Nii ongi, et majoneesi ega rafineeritud õli me enam ei osta – toitudele, millest loobuda ei soovi, on rahuldavad alternatiivid leitud ja rahulolu suur.

Feb 282013
 

Nisu vähendamine menüüs on pidevalt aktuaalne teema. Järjest enam muutun oma toidulaual oleva suhtes paindlikumaks ning loobun paljudest asjadest, mis olid varem täiesti vältimatud. Kindlasti ei kavatse ma nisu 100% ära jätta, küll aga tahaks, et võimalikult palju oleks sellest täisterajahu kujul. Ning mis puutub nisujahust kookide küpsetamisse, siis olen võtnud eesmärgiks, et mitte tihemini, kui kord nädalas, harvemini võib alati :) Nagunii tuleb nisu ka pastast, mida sööme igal nädalal… Ja kui tuleb magusa küpsetamise tuju, siis selleks on ju olemas KAERAHELBED.

Eestis me viimased aastad kaerahelbeid praktiliselt ei tarbinudki. Ostsin neid vahepeal maheringilt, aga neis oli kesti, mis lastele pudru sees ei meeldinud, samuti avastasin Pärnu turult odavamad Raismikuoja odra- ja rukkihelbed, mis lastele pudrumaterjaliks sobisid, seega polnud kaerahelveste järele enam otsest vajadust. Kusjuures, kui ma õigesti mäletan, siis nondest kestadega kaerahelvestest küpsetatud pätse sõid lapsed küll, ainult pudrus olid kestad probleem :)

Norras leidsime pudrumaterjaliks algul vaid mingid mitte kõige odavamad  mittemahedad neljaviljahelbed, need olid hommikusöögikrõbinate juures. Mingi aeg hiljem avastas Abikaasa Coopi kuivaineriiulilt soodsama hinna ja suurema kaaluga mahedate kaerahelveste paki. See maksis 13.60, nädal hiljem aga juba 17.90. Veebruar tundub üldse olevat Norras hinnatõstmise kuu, ka muud söögiasjad ja bussipiletid, aga see selleks. 17.90 oli ikka odavam, kui neljaviljahelbed, nii et ostsime kaerahelbeid edasi. Siis avastasime Kiwi, kus samad kaerahelbed on praegu veel suisa 11.10. Meil on praegu 12 pakki varuks ostetud ja ilmselt ostame veel (säilivusaeg lõppeb detsembris). Just nendest teeme igal hommikul putru ja nüüd kavatsen neist rohkem küpsetada ka.

Ainus miinus on, et need pole täisterahelbed, vaid pigem sellised kiirhelveste sorti. Kiudainetesisaldus 100 g kohta on 8,5 g – nägin ühes poes sama firma teisi kaerahelbeid, mis olid hinnalt kallimad, mittemahedad, aga vist täistera… Lähen vaatan, kui suur seal kiudainesisaldus on, huvitav kohe võrrelda… Igatahes oleme praegu leidnud, et praeguste helveste hinna-kvaliteedi suhe on meie pere jaoks parim. Soodne, maitsev ja mahe.

Küpsetasin üks õhtu magusaisuga kaerahelbepätse ning vaimustusin – nii kiire ja mugav ning maitsev. Siis inspireeris mind MrsB oma postitusega eriti tervislikust kaerahelbe-seemnemaiusest – just  tänu sellele ostsin datleid, chia ja kanepiseemneid (viimaseid olin küll korra ka Eestiski ostnud). Eile õhtul küpsetasime jälle, seekord kombineerisime kahest retseptist – kaerahelbed, muna, või, purustatud datlid ning mitut sorti seemneid. Datlid suhkru asemel töötab täiega! Nende kilohind on muidugi 140, suhkrul ainult 40 (enne oli suhkur 35 – veebruarist kallim). Ei kaalunud küll datleid, nii et ei oska kommenteerida, kui palju neid võrreldes suhkruga läheb – panime vist 15 tk. Kaerahelbeid panin alguses 6 dl ja kaalusin, see oli 240 g, hiljem aga lisasime veel taignasse juurde, sest tundus, et võiks, seega ei oska täpset kogust öelda.

Mõtlesime, kas datlite asemel töötaksid äkki suhkruasendajana ka näiteks purustatud rosinad (maherosinate kilohind on datlitest üle poole odavam, suhkrust kolmandiku võrra kallim – 66.60), kavatseme selle kindlasti ära proovida. Terveid rosinaid paneme ka järgmine kord sisse, seekord lihtsalt polnud aega neid leotada. Kui googeldasin blended raisins, leidsin selle retsepti ja pidin pikali kukkuma, KUI ebatervislikud kaerahelbeküpsised olla võivad. Selline suhkrukogus, õudne. No ja mida sest jahust sinna toppida? Ok, ma tean, mõned eelistavad selle lisamist konsistentsi ja maitse jaoks, aga minu jaoks pole mingit vahet ja kaerahelvestest küpsetamise point ongi minu jaoks jahu vältimine :P

Kui soolase kokkamises ma väga loov pole, siis küpsetamine on just minu teema. Siin oskan ma loominguliselt mõelda, katsetada, koostisaineid asendada jne. Kaerahelbed on mu meelest vaimustav võimalus kiirete igapäevaste magusate snäkkide valmistamiseks – milleks mul seda kooki üldse vaja on? Kui veel suhkru ka saaks puuviljadega asendatud, oleks absoluutselt super. Minu eesmärk pole 100% millestki loobuda, aga kui ma leian oma kodus nisule ja suhkrule alternatiivid, siis muidugi kasutan võimalust. Seda kergema südamega võin tarbida suhkrut ja nisu siis, kui olen külas, sünnipäeval, kui tuuakse külakosti… Nii jõuab seda meie toidulauale nagunii. Aga oma kodus eelistan tervislikkust :)

Feb 272013
 

Modellidel tuleb kohe varsti 20. hooaeg. Mõtlesingi, et huvitav, mis jabura uuenduse nad selleks puhuks välja mõtlevad. Täna läksin uurima, millal uus hooaeg ometi alustab (eelmisel aastal hakkas veebruari lõpus) ning avastasin, et seekord on võistlustules mitte ainult tüdrukud, vaid ka poisid. Noo, see on küll täitsa mõnus vaheldus.

Eh, ma Tyrat tegelikult ammu ÜLDSE ei kannata, nii õudselt võlts tundub, aga vaatamata jätta ka ei saa :P

Vaatan, et UK ja Austraalia hooajad on olnud kord aastas ja suvel. Austraalias oli viimati 2011, ei tea, kas tuleb veel edaspidi ka, aga UK, ma usun, jätkab küll. Kanadas oli viimane 2009, Uus-Meremaal 2011 (aga see oli nii halb, et täitsa jube kohe).

Oleks, et Austraalia jätkaks, nad olid mu lemmikud. Briti versioon meeldis ka. Kanada ja Uus-Meremaa, not so much, ehkki kui uusi hooaegu tehtaks, vaataks vist ikka.

Hobi ja väikest viisi sõltuvus, ei saa üle ega ümber.

PS. Kui ma toda Kodutunnet vaatasin, siis mõtlesin kohe, et see tšikk on täiesti modellimaterjal. Miskit tarkust on mulle sellest suurest modellide vaatamisest külge jäänud kah :D

Feb 252013
 

Meie “külas” elab veidi üle 2000 inimese ning peale eramajade on siin vaid toidupood, lasteaed ning koht, kus müüakse ja renditakse autosuvilaid :D Teised taolised külad on meist alates 3-4 km kaugusel, suurem keskus koos kõigi vajalike poodide ja asutustega ca 10 km kaugusel, Bergen ise ca 20 km kaugusel. Bergenis oleme käinud vaid korra – arvele võtmiseks tuli käia kõigepealt politseis ja siis maksuametis, viimase lähim kontor ongi Bergenis. Kõik muu vajalik – igasugused poed, arstid, raamatukogu jne jne jne, on 10 km kaugusel olemas ning seal me siis vajadusel käimegi.

Kuna auto on nagunii olemas, on sellega sõitmine odavam ja mugavam ning kasutame seda igal võimalusel. Praegu on aga meie auto paranduses ja Abikaasa rendiauto kahekohaline. Asju ajamas käimegi kahekesi, lapsed on seni Külli pere hoida. Tänaseks aga sain aja helsestasjoni, et saada tõend lasteaiajärjekorras eelise saamiseks – neil oli see ainus aeg, mis enne märtsi leidsid ja nad soovitasid tõendi kindlasti enne 1. märtsi ära esitada. Ühesõnaga võtsime vastu ainsa aja, mis oli meile nii ebasobiv, kui üldse olla sai – esiteks esmaspäeval, mil Abikaasa töötab ning ei saa kaasa tulla, teiseks täpselt laste uneajal, 13.30. No mis teha, eks – kui vaja minna, siis tuleb minna.

Seni olime bussiga sõitnud vaid ühe korra, detsembris. Auto oli katki ja oli vaja minna Ikeasse. Tookord sõitsime bussiga pimedas, bussipeatustel nimesid polnud ja bussis neid ka ei näidatud, nii et mina ei saanud üldse aru, kus maha minna – Abikaasale oli ümbrus tuttav, kuna ta sõidab igapäevaselt autoga, tema õnneks teadis. Sellest ühest korrast jäigi nii keeruline mulje, et uuesti proovida polnud mitte mingisugust isu – no ja nagu öeldud, autoga on odavam ja mugavam ka.

Bussipiletid läksid selle kuu algusest kallimaks – kui detsembris maksis üksikpilet täiskasvanule 27, siis nüüd juba 29 NOK. 4-15a laste ja pensionäride pilet on 15 NOK – kui Ikeas käisime, ei küsitud kummalgi otsal Plika eest piletiraha, ega ise ka ütlema ei läinud. Täna linna sõites maksin samuti vaid enda pileti eest, aga tagasi tulles kasseeriti üks laste pilet ka. Nii et sõltub bussijuhist – pool ajast saab laps, kes piisavalt noor välja paistab, ikkagi tasuta. Ja ausõna, neid hindu arvestades ma ISE küll ütlema ei lähe, et vaadake, ta on neli täis. Kui raha küsitakse, siis muidugi maksan tõrkumata :)

Bussipileteid on võimalik soetada igal erineval moel. On olemas plastikust transpordikaart, nagu Londonis Oyster, kuhu saab igasugu variante peale osta või lihtsalt raha peale panna ja seda jooksvalt kasutada. Samuti on võimalik maksta bussis sularahas, erinevalt Londonist on hind aga täiesti sama – Londonis on pilet bussis poole kallim. Nagu Londonis, on ka siin tsoonid, aga terve Bergen on tsoon 1, meie elame tsoonis 2 ning kõige odavam pilet ongi tsoonidele 1-2, kaugemalt tulijatel siis mõnevõrra kallim.

Üksikpilet maksab 29/€3.93. Teised variandid on päevapilet 110/€14.93, nädalapilet 220/€29.85, kuupilet 690/€93.62 ja poole aasta pilet 3450/€468.11. Sooduspiletid on poole odavamad. Lisaks saab osta kaardile 12 üksikpiletit 10 pileti hinnaga jne. Eks ma tutvun nende võimalustega kunagi siis, kui reaalne vajadus on, praegu panin lihtsalt teile mõned hinnad kirja, et üldist aimu saaksite.

Tegelikult ma arvan, see ebasobiv arstiaeg saadetigi kõrgemalt poolt selleks, et ma oma bussisõidhirmust üle saaks :P Sest täna, valges, läks kõik imehästi. Netis on olemas reisiplaneerija, taas kord sarnane Londoni journey plannerile. Sealt peaks saama otsida nii aadressi kui peatuse nime järgi – aadressiga oli mul probleeme, aga peatuste järgi toimib kenasti. Teadsin, et pean sõitma Åsane terminali, niisiis vaatasingi, mis kell buss tuleb, läksime aga peatusesse ja jõudsimegi kenasti kohale.

Meie kodupeatus. No ei ole peatuse nime kuskil, otsisin :D

IMG_5131

IMG_5132

Muretsesin küll, kas ma ikka tean, millal on õige aeg maha minna – ütlesin bussijuhile ka. Õnneks oli terminal täiesti äratuntav – kõik eelmised peatused olid tavalised üksikud bussipeatused tee ääres, terminal aga suurem koht, kus kuus peatust, tähistatud erinevate tähtedega.

Abikaasa näitas mulle hommikul kaardi peal täpselt ära, kuidas ja kuhu minema pean. Olime seal korra varemgi käinud (samas majas asus ka too perarst, kus võeti vastu elava järjekorra alusel), aga pimedas ja autoga, olin haigete laste pärast mures ning ma olen teatavasti nagunii väga kehv orieteeruja, kes võib kellegagi koos kümme korda samasse kohta minna ning hiljem ikka mitte teada, kus see asub :D

Mul olid kõik bussigraafikud, peatuste järekorrad ja ka google mapsi vajalikud kohad fotokasse pildistatud – no mis teha, kui nutitelefoni pole, eks :D Aga tõesti oli väga lihtne, nii et mul ei läinud kaarti vaja. Kõik inimesed läksid bussiterminalist otse jalakäijate tunnelisse, mis viis otse Åsane keskuse ette. Läksime keskusesse sisse, käisime pika-pika maa läbi keskuse, peatusime vahepeal teele jäänud laste mängunurgas, sest aega oli veel küllalt ning läksime siis teisest keskuse otsast jälle välja, vasakule ümber nurga trepist üles ja seal see helsestasjon oligi.

Helsestasjon on koht, kus hoitakse peal laste arengul, tehakse vaktsiine jne. Reaalse haiguse puhul tuleb ilmselt perearstil käia, aga muu värk siis seal. Vähemalt nii olen ma asjast aru saanud. Jalatsid tuli kohe ukse juures ära võtta, natuke edasi oli suur ootesaal paljude mänguasjadega, nii et lastel oli lõbu laialt. Kohe kutsuti ka kabinetti, kus oli jällegi palju mänguasju – lapsed lihtsalt mängisid, mina rääkisin töötajaga.

Tõenditel, mis ta oli välja printinud, oli laste emakeel maha tõmmatud (ma ei pannud tähele, mis sõna seal oli) ja parandatud vene keeleks. Seletasin siis, et ei, meil on ikka eesti keel, nii et ta pidi uued kirjad printima. Ta polnud kindel, kuidas eesti keel on ja mina ka ei teadnud :D Estland on Eesti, sellest tuletas ta keele koha peale estlandsk – on see siis õige või vale, aru saadakse igal juhul. Muud seekord ei tehtudki – anti uus aeg 13. märtsiks (neil on seal päris pikad järjekorrad), siis ilmselt mõõdetakse-kaalutakse ja pannakse kirja, mis vaktsiinid tehtud on.

Pidin Poisi väevõimuga ära tirima, tahtis mängima jääda. Palju ei puudunud, et ta oleks kõhuli põrandale viskunud ja jonnima hakanud, aga õnneks saime siiski suht rahulikult tulema. Kaubanduskeskuses käisime läbi teele jäänud postkontorist, ostsime margi ja panime kirja posti. Siis tagasi terminali – teadsin, et meie buss läheb D peatusest. Silma jäid A, B, C, E, F (ja kui oli G, siis see ka), aga just D-d polnud kuskil näha. Jalutasime hoonele terve tiiru peale, jõudsime peaaegu algusesse tagasi, siis vaatasin korraks selja taha ja nägin, et D oli seal :D Jalutamise ajal oli see post meie poole serviti, siis polnud midagi näha. Lõppkokkuvõttes leidsime siiski õige koha kiirelt ja saime kümne minutiga kenasti bussi peale.

IMG_5138

Olin bussile minnes vaadanud, et tagasi tulles saab kohe aru, millal kodupeatus on, sest just enne peatust on sealsamas tee ääres meie pood. Tagasiteel oli aga bussis, oh seda üllatust, päriselt olemas tabloo, mis näitas peatuste nimesid. Nii sai siis kodukoha nime nähes kohe nuppu vajutatud… Ainult selleks, et avastada, et see on üks peatus enne poodi, Külli maja juures :D Poe juures oleval peatusel oli hoopis teine nimi… Jälle targem :D

Ühesõnaga läks paremini, kui oleks julgenud oodata – läks suisa imehästi. Ilm oli ka ääretult mõnus, päikeseline ja kevadine – sai ennast soojalt riidesse topitud, aga lõpuks olin enamik ajast palja peaga, ilma kinnasteta ja eest lahtise jopega ning soovisin, et oleksin jope asemel mantli pannud. Samas varjus oli jahedam, seal oli jope mõnus ja kapuutsi sai külma kaitseks pähe tõmmata.

Niisiis bussisõitu enam ei karda :) Autoga on endiselt mugavam ja odavam, aga kui tahan näiteks kuskile üksi minna, siis pigem lähen bussiga kui võtan auto :D Kodupeatuse ära tundmine pole probleem, keskuse terminalis maha minemine samuti mitte. Sellest ma küll aru ei saa, miks pagana päralt bussipeatustes nimesid pole – Bergenis sees vast loodetavasti ikka on… Aga õnneks on osades bussides peatusi näitavad tablood siiski olemas, nii et asi pole täiesti lootusetu. No ja bussijuhi käest küsida saab ka alati. Kui see pilet ainult nii kallis poleks :P

Feb 242013
 

Mulle väga meeldis presidendi kõne :) Just sellises Eestis oleks hea elada.

Tegelikult ongi mu meelest asi nii lihtne, et kõik sõltub omaenese suhtumisest ja ettevõtlikkusest. Kuni olla positiivne, uskuda inimeste headusse, unistada ja oma eesmärkide poole püüelda ning olla ka teiste vastu hea, seni saab kõigega hakkama. Tean, et kõigil pole võrdseid võimalusi – mõnede inimese elu on läinud nii, et nad üritavad vaid tuimalt hakkama saada ega oskagi õieti millestki unistada, neil pole isegi jaksu, et üritada oma elu paremuse poole muuta. Aga selleks ongi vaja teisi nende kõrval, kes aitaksid vajadusel raskusest välja, annaksid tagasi lootuse ja oskuse unistada. Annaksid selle tõuke, et oleks jälle jõudu eluga edasi minna, püüelda parema tuleviku poole.

Igatsen Eesti järele küll. Siinses kultuuris on kohanemine tunduvalt pikaajalisem – Londonis polnud keelebarjääri, läksin kohe tööle, nii et oli palju suhtlust kohalikega (kes minu ringkonnas olid muidugi suuremalt jaolt mitte britid, vaid üle maailma kuskilt kokku tulnud), rohkem vabadust ringi liikuda ja nii edasi. Siin on keelebarjäär, olen lastega kodus, jala pääseb ainult toidupoodi, autot juhtida ei julge, bussiliiklus tundub keeruline. Aga muidugi on see täiesti minu enda teha, kui kiirelt ma keele selgeks õppida viitsin, endale bussiliikluse selgeks teen ning auto juhtimist harjutama hakkan, nii et virisemisel pole mingit mõtet. Lihtsalt olud on teistsugused ja ise võiks ka veel usinam olla, nii et tiba rohkem läheb selle kõigega aega.

No ja muidugi see, et tänu autojamadele on meil nii suured võlad kaelas, et nende klattimine võtab ülejäänud aasta ja siis, eeldusel, et meil õnnestub normaalsem auto leida, on lootust säästma hakata.

Aga kui te küsite, kas ma kahetsen siia kolimist, siis muidugi mitte. Minu jaoks ongi see asi nii lihtne, et tuleb mõelda, mida ma hetkel kõige rohkem saavutada tahan ning välja valida neist KÕIGE olulisem. Minu jaoks oli see hetkel korras kodu. Ja ega pole ju mingit garantiid, et me suudame siin nii palju säästa, kui alguses lootsime, aga noh – Eestis oleks olnud see säästmise võimalus lähiaastate jooksul kordi väiksem ja kui me poleks siia tulnud, siis ju polekski teada saanud, kas see on võimalik või ei :) Julge hundi rind on rasvane ja siiani on sihikindlus meid eesmärgini viinud. Loodetavasti viib ka seekord :)

Nii et jah… Kui kahju polnud ka oma turvalist elu Eestis, oma kodus, pere ja sõprade lähedal, maha jätta… Ma arvan, et see oli igati õigustatud. Paari aasta pärast oleme tagasi ja ülejäänud elu on alles ees. Kui kodu – koht, kus me kõige rohkem aega veedame – on korras ning pidevalt ei vasarda kuklas mõtet, kust ometi säästa remondi jaoks, siis on tunduvalt kergem kokku hoida, esialgu väikese rahaga hakkama saada ning otsida oma kohta erialaselt.

Kui Norra juba meie teele saadeti, oli sel mingi põhjus. Kui palju me säästa suudame, eks näis. Ehk avab norra keele oskus tulevikus mõne ukse tööalasel rindel? Ainult elu näitab.

Elu praegusel konkreetsel hetkel on ka tegelikult täiesti okei – mul pole midagi kodune olemise vastu. Abikaasa töö on pingeline, nii et mina katsun tema eest hoolitseda, samuti võimalikult palju lastega olla ja neid õigesti kasvatada. See kõik on minu jaoks väga oluline ning pakub rahuldust. Samas ihkan ka vaheldust ja tean, et igavesti ma kodune olla ei saa, seega tuleb ennast kokku võtta, mugavusstoonist välja astuda ja norra keele maailma sukelduda :)

Ma ootan aega, mil me saame norra keele selgeks, mil me elame siin rohkem sisse, hakkame veidi kohalikega suhtlema, saame lapsed lasteaeda saata, kui saan ise tööle minna, kui saame Abikaasale parema töö otsida… Samamoodi ootan ka aega, mil me saame Eestisse tagasi kolida, et elada edasi oma armsas kodus ja kodulinnas. Igal pool ikka rõõmsalt ja positiivselt, sest siis on endal hea ja teistel ka.

Optimismi, teotahet, lootust ja hoolimist – seda on meil, eestlastel, kõige rohkem vaja. Mida rohkem seda on, seda rohkem on ka lootust, et need suuremad ja olulisemad asjad kogukonna ja riigi tasandil pisitasa aina enam korda saavad.

Kõik saab alguse meist endist, meie suhtumisest, väikestest asjadest. Palju väikeseid asju teevadki kokku ühe suure.

Ma armastan Eestit. Ma armastan elu ning kõiki neid võimalusi, mida see endaga kaasa toob.

Söön praegu värskelt küpsetatud leiba ja kuulan seda:

Protected: Magus uni

 poiss  Enter your password to view comments.
Feb 232013
 

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Feb 232013
 

Viis kuud tagasi.

Plika, 4 aastat ja 3 kuud – 107 cm, jalalaba 17 cm (suurus 28), peaümbermõõt 52 cm. Kannab suurusi 104 ja 110.

Poiss, 2 aastat ja 6 kuud – 93 cm, jalalaba 15,5 cm (suurus 25), peaümbermõõt 52 cm. Kannab peamiselt suurust 92, sekka ka 86 ja 98.

Kaalu Eestist kaasa kolima ei hakanud, otsustasime nüüd siia ka osta. Ikka on vahel vaja kaaluda, lapsi ja kohvreid :)

Tegelikult tahtsin lihtsalt saada mingit ülevaadet sellest, kui suuri riideid ma lastele osta võiks. No näiteks satun kasutatud kraami poodi või mõne hea allahindluse peale, jääb mõni nunnu asi silma… Ainult numbri järgi ostmine on paras õnnemäng – kunagi ei tea, kas see ka tõele vastab. Nii ma siis mõõtsin lastel ka jala ja käe sisekülgi, pikkusi õlast maani ning vööümbermõõtu (aga selle viimasega pole küll midagi peale hakata).

Jala sisekülgi ja praegu kasutuses olevaid pükse võrreldes sai selgeks, et pükste sisekülje mõõt peab olema jala omast 5 cm vähem, siis on täpselt paras. No neil on ju kõhukesed, sestap vajuvad püksid veidi alla. Plika jala sisekülg on 45 cm, pükstel 40 cm. Poisi jalal 35 cm ja pükstel 30 cm.

Pluuside puhul on kõige olulisem varruka pikkus kaenla alt mõõdetuna, aga ainult selle järgi ei saa, loeb ka pluusi enda laius. Samuti avastasin täna Plikale parajaks saamist ootavaid pluuse selga proovides, et minu hoolikalt käise pikkuse järgi järjestatud pluusidest on kolm talle juba täiesti nabakad, samas kui käised on ikka pikad ehk kanda neid ei saagi. No eks see ole kasutatud riiete värk, mõned venivad pikkusest laiusesse. Enamik neist on nagunii tasuta saadud, seega pole vahet… Ja ostes tuleb lihtsalt pikkuse ja laiuse suhet tähele panna. Kaks tänastest feilidest olid kusjuures Monsooni toodang (pildil valge ja helesinine, roosa on United Colours of Benetton – sellel tuleks lihtsalt käised jupp lühemaks teha ja mõni väike plika saaks seda mõnuga kanda). Ühesõnaga uuelt osta ma neid küll ei julgeks (mäletan UK aegadest, et kallid olid kah), kasutatult vaataks väga kriitiliselt. Väga ilusad ja värvilised, aga mõõdud on nii metsa.

IMG_5117

Ma mõõtsin tibake Plika olemasolevaid pluuse ja üldiselt on nii, et praegu on parajad sellised, kus käise sisekülg on 27-29 cm ja kogupikkus ühe käise otsast teiseni (selle mõõtmise ajaks panin käised pluusi küljega täisnurga alla, kui te nüüd aru saite, mis ma öelda tahtsin) on 85-87 cm.

Poisi praegu parajatel pluusidel oli käise pikkus 22 ja kogupikkus 72-74.

Jajaa, ma tean, et ma pingutan oma mõõtmiste ja süsteemidega üle, aga te ju teate, kuidas ma naudin süsteeme ja numbreid. Tuleb kasuks, kui silmamõõt hea pole :P Kõige mugavam on muidugi nii, et kodus ootavad varud parajaks saamist, mida saab siis aeg-ajalt jooksvalt selga proovitud. Sellist varianti me ju peamiselt harrastamegi, aga sellegi puhul võib juhtuda, et midagi jääb kahe silma vahele ja enne väikeseks, kui selga jõuab. No ja vahel jääb ikka kuskil miskit kena silma, vahel on mõnda asja juurde vaja (päris kõike ka varudes ootamas pole) ja ILMA lasteta shopata on ju palju rahulikum :) Nii et nüüd ma tean, mis suurustest väiksemaid asju ma osta ei tohi. Suuremaid võib ju alati :P

Ma loodan lähipäevil Külliga laste- ja meestevabalt poodlema minna – peamiselt soodukaga õueriideid otsima, sest neid oleks reaalselt vaja (krt, H&M oli oma soodukaga talvekauba juba ära korjanud, hiljaks jäime), aga kui mingit muud kena kasutatud või soodushinnaga kraami silma jääb, siis läheb ka kaubaks. Mõõdulint on igatahes alati kotis olemas :)

Feb 192013
 

Mulle hirmsasti meeldib see mõte. Ma olen viimasel ajal jälle üritanud teadlikult olla parem ema, naine, koduhaldjas… Ja istuda vähem arvutis. Asi on kaugel sellest, et ma nüüd sulnilt ringi hõljuks nagu vana rahu ise, ma lähen endiselt väga kiiresti närvi :D Aga ma sellegipoolest üritan ennast alati tagasi hoida ja kui ei õnnestu, siis vähemalt kähku ühele poole saada ning vajadusel andeks paluda. Ei tea mina, kes suudab hommikust õhtuni väikeste lastega kodus olles kogu aeg rahulikuks jääda. Mingid rahuliku iseloomuga isendid vist :P Ja no mis lastest rääkida, ka Abikaasaga on tihti suuremaid ja väiksemaid hõõrumisi. Eks see ole vast loomulik… Ja kui ei suuda rahulikuks jääda, siis pole tõesti muud, kui tuleb kähku maha rahuneda, kallistada ja ära leppida.

Olen lastega mitmed reeglid paika pannud ja üritan neist nii palju kui võimalik kinni pidada. No näiteks multikate vaatamise aeg on meil kaks korda päevas – pool tundi hommikupoolikul ja pool tundi pärast lõunaund. Vahel muidugi venib see kolmveerandiks tunniks, vahel olen ka lubanud hommikul terve Lotte ära vaadata – aga siis tingimusega, et õhtul enam muud ei vaata. Kui ütlen, et pool tundi on täis, siis minnakse kohe ise telekat kinni panema.

Teine reegel on üks mäng korraga ja enda järelt koristamine – nüüd on seda tunduvalt kergem realiseerida, kuna nad mängivad elutoas. Selleks ajaks, kui Eestisse tagasi kolime, peaks nad küll korralikult välja koolitatud olema :D Ega ma iga hetk muidugi silma peal ei suuda hoida, nii et tihti on rohkem asju laiali… Aga kui ma märkan, siis kutsun jälle koristama. Ja no muidugi on hea lihtne öelda, et enne ei saa sööma hakata/õue minna/multikaid vaadata/joonistada, kui tuba on korras ja ülejäänud asjad omal kohal.

Poisile meeldis kangesti klotsikastist kõik klotsid üle põranda laiali kallata, et siis tühja tagurpidi kasti enda ees lükates mööda elamist ringi joosta. See ajas mind hulluks, kõik oli pidevalt klotse täis. Nüüd on väga range reegel, et kui klotsid põrandale kallatakse, siis tuleb nendest ehitada või need kohe kasti tagasi panna. Kasti autona kasutada saab ka siis, kui see on õigetpidi ja klotsid sees :)

Otse loomulikult on Plika tublim koristaja, ta ju poole vanem – Poiss unustab ennast tihti koristamise ajal mängima. Aga ma katsun alati talle ka mõne väikese ülesande jätta, mille kindlasti just tema ära tegema peab. Ja kui tavaliselt peab talle ikka mitu korda ütlema, et hakkame nüüd koristama, siis seda uhkem olen, kui ta vahel täitsa ilma ütlemata ise oma mänguasjad tagasi paneb.

Toolile istumise panemise süsteem on nüüd ka igapäevaselt kasutusel, varem ma üldse ei viitsinud. Kui ema siin käis, siis tema hakkas seda tegema, me jätkasime. Poiss käib toolil tihemini kui Plika – Plika on suurem ja temaga on kergem läbirääkimisi pidada, aga Poisil on need tüüpilised kahese hood – kui miski ei meeldi, hakkab näiteks asju loopima või kapiuksega paugutama. Siis saab rangel häälel keelatud ja palutud asi üles võtta ning kui ta seda ei tee, läheb istub nii kaua toolil, kuni teeb. Üldse ignoreerime nüüd igasugust vingumist ja virinat väga teadlikult – ütleme, et räägime temaga siis, kui ta on rõõmus ja rahulik poiss.

Muidugi ma ikka vihastan vahel ja karjun… Aga üldiselt on seda siiski vähem. Või noh, oleneb päevast. Eile oli näiteks mitu päris suurt draamat. Aga nagu pealkirigi ütleb – iga päev on ülejäänud elu esimene. Täna hommikul kaisutasime lastega pikalt, palusin vabandust ja seletasin, et olin eelmisel õhtul väga väsinud ja pea valutas, nii ei suutnud ma nendega piisavalt kannatlik olla. Ja tänane päev möödus küll mõnusalt. Paar korda närvi läksin, aga mingit hullu karjumist ei olnud. Isegi mänguväljakul käisin lastega – see, et nad iga päev õue saaksid, on üks  eesmärkidest ja esmaspäeviti, kui Abikaasa päeval töötab, ei ole ju autot õueala kinni parkimas, nii et lapsi üksi õue lasta ei saa.

Lapsed käitusid täna suisa harukordselt hästi, võiks öelda. Kaks ainsat närvi minemist olid esiteks hommikupoolikul, kui mul tuli pikalt Abikaasa tööasjadega tegeleda, nii et mul polnud aega lastega tegeleda – ütlesin neile küll, et pean need asjad ära tegema, siis läheme õue jne, aga no arusaadav, et väga pikka kannatust pole. Teise närvi minemise põhjustas minu enda vale otsus minna mänguväljakule ratastega – tee käib siin ju üles-alla, kõnniteid igal pool pole, lapsed ei jõudnud pikalt sõita, kui nende rattaid tassisin, ei saanud neil käest kinni hoida ja pidin kogu aeg õiendama, et nad autotee keskele ei jookseks. Ühesõnaga kui ma peaks veel nendega üksi mänguväljakule minema, siis jalutan, ratastega mineku jaoks on vaja teist täiskasvanut.

Muul ajal mängisid lapsed muudkui omaette, käisid mulle muidugi pidevalt midagi näitamas ja rääkimas, aga üldiselt lõbutsesid siiski isekeskis. Oli neil alles mänge, autode multikat tehti järgi, pimedas toas mängiti kombaini ja ma ei tea mis veel :D

Minul päev oli väga toimekas – hommikul tõusin tavalisest varem, et Abikaasa saaks natuke kahe töö vahel puhata, sõin koos lastega putru, tegin Abikaasale süüa, siis tegelesin terve hommikupooliku tema tööasjadega, kui sellega valmis sain, käisime lastega õues, nende lõunaune ajal nikerdasin natuke meie kulude-tulude dokumendi ja aasta eelarvega, siis oli lõpuks aega rahulikult süüa ja blogisid lugeda… Siis juba ärkasid lapsed ja hakkasin süüa tegema. Mulgi puder tuli täna väga mõnus, juurde tegin suure kausitäie tomati-sibula salatit (saime Külli juurest kolm kilo tasuta tomateid ja kuna nemad tegid seda salatit ja maitses hästi, tegin kodus sama) – lapsed sõid ka hirmus hea isuga, kohe rõõm oli vaadata.

Õhtul oli lõpuks aega kööki kraamima hakata – alustasin kappide koristusega, panin vahepeal lapsed magama ja soojendasin Abikaasale süüa, saatsin tema ka magama ja sain siis lõpuks koristustöödega ühele poole. Nii hea tunne on, kõik kapid ja riiulid on tervislikku kvaliteetset toitu täis!

IMG_5096

No ja siis oli kell juba peaaegu üks ning aeg Abikaasale öine snäkk valmistada.

IMG_5091

Analüüsisin eile õhtul meie varasemate Norra kuude oste ja menüüd ning vahe selle kuuga on ikka tohutu. Rämpsu on palju vähem, mahedat, värsket ja tervislikku palju rohkem, hindade suhtes oleme ka palju teadlikumad. Iga kord, kui ühe tervisliku ja maitsva toidukorraga ühele poole saan, olen enda üle uhke :D Nendest varasemate kuude ostudest ma veel ükskord kirjutan, analüüs jäi eile pooleli ja täna polnud üldse aega – kui mõnikord tuju on, lõpetan ära ning jagan teiega ka.

Ja näe, blogi kirjutamiseks polnudki enne aega, kui keset ööd. Aga nüüd tulebki ruttu ära magama minna, sest eelmine öö jäi kuue tunni pikkuseks, plaanitud päevase tukkumiseni ei jõudnudki ja homme magab Abikaasa ennast töömaratonist välja, nii et pikka pidu mul hommikul pole :P

Elu on igal juhul ilus. Tahaks pikemalt kirjutada, mõni teine kord on ehk rohkem aega.