Feb 282014
 

Londoni ostudest sai kuu alguses ülevaade kirja, aga seltsielu pool on siiani võlgu. Alice kirjutas just paar päeva tagasi Greta joonistustest ning mainis, et tal pole eriti karikatuure näiteks panna, kuna Greta kingib need enamasti ära. Siis mul meelde tuligi, et Londonist siiani kirjutamata, mul nimelt on neid karikatuure kaks tükki siin kodus :)

Aga alustagem algusest.

Sinnalend oli kõige kehvem, mis mul kunagi olnud on. Nohu iseenesest ei tekitanudki väga palju vaevusi – maandumisel läks küll üks kõrv lukku, aga püsti tõustes läks kenasti lahti tagasi. Lihtsalt kehv oli olla, jube kitsas ja jube palav. Abikaasa seevastu ütles, et tema meelest oli ruumi küll ja kõik hea. Igal juhul katsusin lugeda ja magada ning sai see kolm tundi edukalt üle elatud.

Lennujaamast läksime rongiga linna, sest tahtsime kindlalt enne viite panka jõuda. Muidugi ei olnud meil panga täpset aadressi, aga kohale me siiski jõudsime ja saime oma asjad aetud. Seejärel sõime mingis kummalises kebabiputkas ning siis oligi aeg hakata ennast Murakaga kokkusaamisele sättima. Abikaasa minuga kaasa ei tulnud, tema läks oma sõprade manu.

Olime kokku saamise kohaks valinud Clapham Junctioni jaama – sinna sai aga vaid rongiga. Rongile tahtsin minna Victoriast, kuhu oleks pidanud viima metroo. Pahaaimamatult Victoria Line’i rongile astudes kuulsin aga teadaannet, et kogu liini lõunapoolses otsas rongid ei sõida. Lõppkokkuvõttes jõudsin Murakani suure ringiga ja ligi pooletunnise hilinemisega, sest otse loomulikult pidid nad tekitama kuradi betooniuputuse just sellel päeval ja sellel metrooliinil, mida mul on vaja kasutada esimesel päeval üle nelja aasta Londonis, et jõuda kellaajalisele kokkusaamisele. See on lihtsalt nii London, et ma siiamaani irvitan. Tol õhtul muidugi nii lõbus polnud :P

Murakaga käisime mõnusas koopabaaris, trimpasime kokteile ja lobisesime elust. Ainult paar tunnikest meil aega oli, siis pidi ta hakkama kodu poole sättima. Oleks tahtnud terve päeva jutustada :(

IMG_9402

Ööbimisega oli meil ju ka probleem – Abikaasa oli ühe oma sõbraga detsembri lõpus rääkinud, aga kuupäevad jäid täpsustamata ja otse loomulikult tuli välja, et just sel ajal on neil juba teised öömajalised. Otsisime alternatiive, aga olime lõpuks ikka kõik ööd algselt plaanitud kohas – õnneks töötas üks sõpradest öösiti, nii et tema voodi oli mõned ööd vaba… Ja mõned ööd oli lihtsalt väga kitsas :P Igal juhul oli tore üle pika aja jälle selle seltskonnaga suhelda.

Reedel läksime lähedalasuvasse Westfieldi kaubanduskeskusesse ning shoppasime terve päeva. Väsitav ja kulukas oli :D Õhtuks olime omadega nii läbi, et ei jõudnud enam isegi pubisse minna, kuhu meid kutsuti.

Laupäeval käisime kõigepealt oma lemmikkohvikus inglise hommikusööki söömas. Seda teenindajat, keda me teadsime, kahjuks ei olnud, aga kohvik ise ja söök olid täpselt samad nagu enne :) Siis tegime tiiru veel ühes Primarkis, sest reedeses ei olnud laste pidžaamadel vajalikke suurusi. Ning seejärel läksime külla MrsB-le, kus saime ühtlasi kokku ka Alice’iga.

MrsB-ga oleme me mõned korrad varemgi kokku saanud (näiteks siis ja siis ja siis – ja kes teab, äkki millalgi veel), Alice‘iga hakkasime aga nö blogiväliselt suhtlema alles meie Norrase kolimise algusajal – sellest ajast saadik oleme üsna tihedas meilivahetuses. Alice jõudis meile isegi korra eelmisel suvel Pärnusse külla ja kui me nüüd Londonisse tulime, siis ma lootsin hoolimata lühikesest sealviibimisest, et jõuame äkki tema juurde ka – ta elab küll tsipake Londonist väljas, nii et sinna jõudmine oleks aega võtnud. Tuli aga välja, et MrsB oli nende pere just selleks nädalavahetuseks külla kutsunud, nii ma siis hankisin meile ka kutse :D

Kuskil kahe paiku me vist kohale jõudsime ja õhtul peale kuut asutasime äärmiselt vastumeelselt minekule. Sest otse loomulikult oli jällegi nii lõbus ja lõputult jutustamist, et oleks võinud terve nädalavahetuse samamoodi jätkata.

Greta joonistas õhtu jooksul tervest seltskonnast portreed ja meie omad olid sellised:

IMG_9404

Mina olen parempoolne ja pange tähele, mu ninast jookseb tatt :D No meil kulus selle neljapäevase reisi jooksul Abikaasaga kahepeale üle kümne paki pabertaskurätte, võite omad järeldused teha.

Mina sattusin õhtu jooksul MrsB poiste pliiatseid teritama – muidugi lõppes asi nii, et KÕIK pliiatsid said ära teritatud ja sorteeritud. See on haigus, ma ei saa sinna mitte midagi parata :D Aga vähemalt on mul tänu sellele ka üks pilt endast sellelt reisilt, mille MrsB meist tegi (Alice on seal muidugi paremini näha, aga natuke ikka mind ka):

MrsB

Laupäeva õhtu lõppes Reinu pubis. Kui tavaliselt on seal laupäeviti pigem vaikne, sest kesklinnas kontorite piirkonnas on peamine melu tööpäeva õhtutel, siis seekord oli mingi ürituse raames täielik hullumaja. Reinuga saime terve õhtu jooksul väga vähe rääkida – noh, Abikaasa vist natuke rohkem. Igal juhul nägime ta vähemalt ära ning sain üle pika aja oma “kodupubis” siidrit mustsõstrasiirupiga mekkida :)

Saime kokku Iirise ja Riinaga, ma polnud kummagagi mitu aastat pikemalt rääkinud. Nii et jällegi jagus jutuainet lõputult ning õhtu lõppes liiga kähku otsa.

Pühapäeval oli ilm kehv, väsimus suur ja raha otsas, nii me midagi asjalikku ei teinudki. Läksime õhtupoole veel korra Westfieldi, tagastasime mõned mitte nii vajalikud ostud ja soetasime selle asemele väheke vajalikumat kraami. Otsisin nagu hull vildikaid, millest eelmisel õhtul MrsB juures vaimustusin (nö magic pens, kus üks “maagiline” vildikas kustutab teiste peale joonistades kõik ära), aga neid ei leidunud terves selles hiigelsuures keskuses :( Eks peab siis eBayst tellima, kui ükskord rahaline kriis möödas on. Mitte et need maksaks rohkem kui paar naela, kui ma õigesti mäletan, aga nii põhimõtte pärast :)

Esmaspäeva öösel tõusime kell neli, sõitsime ööbussidega kesklinna ning sealt Lutonisse. Ostsime varahommikuseks eineks Marks&Spencerist paar puuviljasalatit ning cheese&onion võileiba – kõik maitses lihtsalt NII hästi. Just see võileib on alati meie suur lemmik olnud ning värsked magusad ananassitükid olid jumalikud.

Lend ise oli sündmustevaene ja täiesti talutav.

Riia lennujaamast bussi peale minnes tuli välja, et pilet, mis netis maksis €8, on bussist ostes €12 – meil oli sularaha täpselt €16 ja kaardiga maksta ei saanud. Õnneks võeti meid siiski peale, kuna bussijaamas oli nagunii väike vahepeatus, Abikaasa jõudis seal raha välja võtta. Lõpuks võeti meilt üldse €20 ja piletit ei antudki. Meie olime rahul, nemad ilmselt ka. Edaspidi siis tean, et bussist piletit osta ei tasu.

Ja tõepoolest, ma tegingi kogu reisi jooksul ainult KAKS pilti. Polnud ju lapsi, keda pildistada, polnud ka ema, kes pildistaks. Nii et jah, hea seegi, et ma tolle MrsB pildi peale jäin. Ja kui järele mõelda, siis Iiris tegi ka oma telefoniga pilte – ma pean nüüd vaatama, kuidas need minuni jõuaks. Siis ehk lisan siia juurde :)

Igal juhul oli seltsielu poole pealt täiesti ideaalne reis ning ainus häda oligi selles, et kõigiga oleks tahtnud jutustada mitu korda kauem, kui selleks aega oli. Iiris käis veebruari alguses Eestis, nii et temaga see võimalus juba avanes. Ja alati on lootus, et MrsB ning Alice mingil hetkel suvel Pärnusse jõuavad. Järgmise korrani!

Feb 282014
 

Mõtlesin, et peaaegu kaks kuud hiljem on viimane aeg muljed kirja panna, muidu ununevad täiesti.

Sinnasõidul oli laeva lasteprogrammis judo – mängutoa töötaja soovitas minna ja väga äge oli. Meie lapsed sobisid mõlemad noorimasse vanuserühma, peale nende oli veel ainult üks poiss, nii et mõnusalt rahulik oli ja igale lapsele jagus tähelepanu. Juhendaja oli väga vahva mees, kes oskas tõeliselt hästi lapsi kaasa tõmmata. Pärast kommenteeris, et oma vanuse kohta olevat me lapsed väga tublilt kaasa teinud.

IMG_9076

IMG_9075

IMG_9071

IMGP1138

IMGP1143

IMGP1149

IMGP1176

IMG_9059

Need judokad tegid hiljem showbaaris programmi ka – siis loopisid rahva lõbuks üksteist. Kõik nad olid Ookami spordiklubist.

Ei tea, kas judo on laste seas nii popp tänu Lotte filmile? :) Minu meelest igal pool on trennid ja kõik käivad. Tahaks oma lapsed ka kunagi sinna saata, kui neil vähegi huvi on. Vaatasin, et Vabakoolis on mingi rühm, alates kuuendast eluaastast… Aga no see on tulevikumuusika, pöördugem tagasi reisi juurde.

Tolle esimese laevasõidu ajal mängisime veel ema ja Plikaga bingot. Ema ostis Plikale bingo kokteili ja Plika võitis sellega kruiisi. See on geenides, ma ütlen, ema on juba aastaid kogu aeg selle bingoga kruiise ja muud kraami võitnud :P

Õekese juures möödus nädal õndsalt mitte midagi asjalikku tehes. Mina lugesin raamatuid, tihti poole ööni, hommikul sai siis kaua magatud. Sorteerisin õekese poiste mänguasju (mulle ju meeldib koristada), ainult et kahese tagant koristada on üsna lootusetu ettevõtmine :D Ma siiski tahaks loota, et need mänguasjad on nüüd natukenegi rohkem korras kui enne. Ema nautis oma lapselapsi ja üritas selle kõrvalt aeg-ajalt tööd teha, tal oli ühe loengu ettevalmistamine pooleli. Abikaasa oli poolhaige, lebotas niisama, jauras lastega, vaatas telekat ja jõi õlut.

Üldiselt oli paras segasumma suvila, kogu aeg olid kõik kohad lapsi täis:

IMGP1258

IMG_9096

IMG_9102

Kui oli vaja lastest rahu saada, siis oli vaja vaid igaühele oma ekraan anda :D

IMG_9094

Ja kui need lapsed siis õhtul magama sai pandud, mängisime ülejäänud seltskonnaga kaarte. Isegi emale õpetasime selle mängu selgeks :D

IMG_9107

Ühel päeval jõudsime isegi shoppama, kus mu saagiks olid vaid kaks asja, mõlemad soodukaga H&Mist. Mahepuuvillast top maksis 50SEK/€4.50 ja kampsun 200SEK/€18. Kampsunil on mõnusalt pikad käised, istub mulle suurepäraselt, materjal on kah pehme ja hea – 50% puuvill, 25% viskoos, 20% polüamiid, 5% angoora.

IMG_9709

Tagasiteel Rootsi sadamas:

IMGP1284

Laevas:

IMG_9132

Ja taas Eestis:

IMG_9143

Nüüd oleks vaja teha veel üks parooliga postitus ülejäänud piltidest, isegi paar videot on… Aga eks näis, millal ma selleni jõuan. Mul on blogisse panemist ootavate fotodega kaustu desktopil alates eelmise aasta maist :P Samas – kui mul nüüd blogiga tegelemisega tuju on, võiks ju neid ka vaikselt likvideerima hakata :)

Feb 282014
 

Olen pidanud viimasel ajal üht-teist kujundama. Senised asjad olen teinud vanast harjumusest Photoshopis, aga nagu mitmed inimesed on nentinud, on see siiski fototöötlus-, mitte kujundusprogramm.

Kuna mul on nüüd vaja kujundada terve hunnik erinevaid asju, otsustasin seda ka “õige” programmiga teha. Vajadused on umbes sellised, et mõned fotod ja erinevad tekstijupid ühele lehele ära paigutada, nii et kogu see värk hea välja näeks. Võib-olla näiteks teha pildid ja jutukast ümmarguseks jms, katsetada erinevaid variante. Selleks oleks hea, kui saaks lihtsa vaevaga pilte suuremaks ja väiksemaks tõmmata, neid ühest kohast teise liigutada, tekstidega samamoodi.

Ühesõnaga mul on vaja natuke rohkem võimalusi kui näiteks Wordis :P

Aga ma ei tea noist asjust eriti miskit :)

Kui ma nüüd uurisin, siis Photoshop ja muud analoogsed on graphics editing software. Sellest oleks minu tööks tiba parem variant väidetavalt mõni vector graphics editor (Corel, Adobe Illustrator jms), aga kõige õigem vist hoopis mingi desktop publishing software (Indesign jm)?

Ma tõin näiteks vaid tasuliste programmide nimesid, sest need on tuntuimad. Kuna ma ise aga ühtki neist ei valda ja peaks nagunii nullist õppima hakkama, siis pole erilist vahet, millist. Hea oleks, kui oleks mõni tasuta programm, mis asja ära ajaks.

Publishing software‘i koha pealt ma isegi otsisin netist, parimad tasuta variandid olevat Scribus ja Serif Page Plus Starter Edition. Esimene pidavat olema rohkemate võimalustega ja keerulisem, teine lihtsam. Mul on väga raske hinnata, kui palju võimalusi mul vaja läheb ja mõtlesin katsetada esiteks lihtsamaga, aga neil tuleb see värk netis ära registreerida ja mulle ei jõua lihtsalt kohale e-mail, kuskaudu aktiveerida saaks. Olen selle kohta ka googeldanud – mitmetel on see probleem olnud – aga otsest lahendust ei leidnud, sest rämpsposti kaust on tühi ja “ise korda” asi ka ei saanud, ehkki katsetasin mitu korda mitme erineva aadressiga.

No ja Scribus, ma ei tea… Kas mul on reaalset vajadust hakata midagi keerulist õppima? Mu eesmärk on lihtsalt saada võimalikult kiiresti selgeks mõni (soovitavalt tasuta ja ka Macile sobilik) programm, kus ma saaks võimalikult kiiresti kõik vajalikud asjad ära kujundada.

Ja kõigele lisaks tahaks ma väga selle programmi nädalavahetusega vähemalt algtasemel selgeks saada. Nii et kui kellelgi on soovitusi, siis andke tuld!

Feb 282014
 

Oli kunagi üks tore Reet (tuntud ka kui r.), kelle noorim laps oli Poisiga umbes ühevanune ja kes mu blogisabas tihti sõna võttis. Viimati märtsis 2012, kuu hiljem kolisin blogi siia ümber… Ja sellest ajast peale pole temast enam kuulnud. Ükski tema parameetritega sobiv Reet pole pärast kolimist siin kommenteerinud ja ükski Reet pole mu meelest ka parooli küsinud.

No ja mul nüüd hakkas kripeldama. Kuidas saab niiviisi ära kaduda :) Äkki on siin mingi teise nime all kommenteerinud, ehkki ei tule nagu ühtki sobivat varianti ette.

Auu, Reet? Kas sa käid veel minu tegemistest lugemas?

Feb 262014
 

Kunagi, kui finantsid võimaldavad remonti teha, saab meil olema eraldi esik ja suuuuure garderoobiga magamistuba. Siis saab olema hea vaadata noid vanu pilte ja mõelda, kuidas kunagi pidime hakkama saama. Aga hetke reaalsus on näha allolevatel piltidel.

Köögis välisukse kõrval on väike nagi, mis oli algselt mõeldud külaliste jaoks. Tegelikult kasutame seda ikka ise :P Jalatseid on tavaliselt poole rohkem (laste omad ka) – need ei taha kuidagi ära mahtuda, aga jalatsiriiuli ostmiseni pole ikka jõudnud:

IMG_9673

Köögist läbi minnes jõuab koridori, kus on laste nagi ja mütsiriiul, suurem nagi nende välisriiete jaoks, mida parasjagu nii tihti ei kasuta (selle kohal on samuti mütsiriiul, aga pildile pole see miskipärast jäänud) ja riiul minu hooajaväliste kingadega:

IMG_9670

IMG_9659

IMG_9664

Laste riided on lastetoa kummutis:

IMG_9704

Kostüümid ripuvad eraldi:

IMG_9702

Selle tugitooli peale kogunevad riided, mis ööseks seljast ära võetakse. Hetkel on päev ja pidžaamad. Tavaliselt mitte küll nii korralikult kokku lapitud. Sussid ei ole ka enamasti korralikus rivis, vaid suvaliselt mööda elamist laiali :D

IMG_9705

Magamistoa riidekapis laiutan täiega – kummaski ääres on mõned puud laste ja Abikaasa riietega, ülejäänud kõik minu omad :D

IMG_9680

Lisaks on magamistoas kaks kuue riiuliga riidekappi, mille peal on veel kahe riiuliga kapid… Õnnis nõukaaegne sektsioon. Kuna Abikaasal on riideid tunduvalt vähem kui mul, siis tema kapis on lisaks rätikud, voodipesu ja üks segamini riiul, kuhu on eest ära kuhjatud igasugu suvalised asjad. Abikaasal on hetkel seega ainult kaks riiulit :D Aga varsti saab kolmanda ka endale, ma luban :P

IMG_9678

IMG_9676

Minul on ülemises kapis kotid ja sukad, alumises kolm riiulitäit oma riideid ja kolm riiulitäit laste hooajaväliseid/sisse kasvamist ootavaid riideid, lisaks veel üks öökapisahtel pesu ja sokkide jaoks (mis, kui nüüd järele mõelda, on Abikaasal ka, aga seda ma miskipärast ei pildistanud… Hea ongi, seal on alati kohutav segadus :D):

IMG_9687

IMG_9694

IMG_9685

Pesukasti meie majapidamises miskipärast pole. Kuidagi iseenesest kujunes välja nii, et selle asemel on kaks suurt pesukaussi meie voodi all – ühes hele, teises kirju/tume pesu:

IMG_9699

IMG_9700

Feb 262014
 

Kui ma peaaegu kaks aastat tagasi blogi oma serverisse kolisin, läks postituste ja kommentaaride kujundus paigast – postitustest kadusid lõikude vahelised read, iga postituse ja kommentaari ette ilmus > märk. Samuti otsustasin meie pereliikmete nimed igaks juhuks hüüdnimede vastu vahetada ning laste pildid alates teatud vanusest parooli alla panna. Seega jäi palju postitusi esialgu privaatseks, aja jooksul olen neid vastavalt vajadusele jõudumööda avalikustanud. Näiteks kõik unega seonduv on avalik, samuti enamik maheteemasid (aga see jäi vist pooleli), kõik postitused, mida on olnud vajadus hiljem linkida jne. Vastavalt tujule muutsin ja avalikustasin postitusi ka kuude kaupa.

Kommentaaridega oli pärast kolimist mingi jama. Kui olin kommentaaris > eemaldanud, vajadusel vahetanud nimed ja lisanud kommenteerija blogi lingi, siis ei muutunud kommentaar mitte ära, vaid vana kommentaari kõrvale tekkis teine uuendatud sisuga kommentaar. Blogipostituse all näitas ainult uut, aga sellel lehel, kus on koos kõik kommentaarid, olid olemas mõlemad – ja seda vanemat EI SAANUD kustutada. Nii tekkiski postituste avalikustamise käigus päris palju nö topeltkommentaare.

Mõned päevad tagasi avastasin täiesti juhuslikult, et nüüd on “fantoomkommentaaride” kustutamine võimalik ning vanade kommentaaride muutmisel enam lisakommentaare ei teki. Eks ole ju mitu korda serverit vahetatud ja WP-d uuendatud, ju selle käigus saigi asi korda – täitsa võimalik, et on juba ammu korras olnud, aga mina märkasin alles nüüd.

Rõõmustasin hirmsat moodi ning tekkis suur kihk hakata jälle blogi korrastama. Alustuseks kustutasin ära kõik topeltkommentaarid – neid oli mu mäletamist mööda ligi 1500. Siis mõtlesin, et kuna topeltkommentaare enam pole, saaks teha statistikat selle kohta, kes on mind läbi aegade kõige rohkem kommenteerinud (te ju teate, ma jumaldan statistikat) – ja nagu arvata oligi, leidsin mõnusa plugina, mis kõik automaatselt kokku loeb ja pingeritta paneb. Plugina ainus konks on selles, et ta loeb kommentaare e-maili põhjal (mis on täiesti loogiline, sest mul võib siin kommenteerida viis samanimelist, aga e-mail on igaühel isiklik), mida enne blogi kolimist ju kommentaaridel juures polnud. Nii ma olengi viimastel päevadel suurima rõõmuga neid ise käsitsi juurde kopeerinud. Ma olen segane, ma tean :P Aga ma tõesti naudin seda – kohe nii väga, et ma pole kaks viimast päeva käinud FB-s, mänginud palle, lugenud teiste blogisid ega lõpetanud peaaegu läbi loetud huvitavat raamatut. Kui ma midagi teen, siis täiega – see on alati nii olnud.

Paljude kommenteerijate puhul pole mingit probleemi varasemate kommentaaride tuvastamisega. Teiste puhul jälle on mõnus detektiivitöö – avastada, et oi, see Kristi, kes vanasti anonüümsetele kommentaaridele oma nime lihtsalt lõppu kirjutas, on ju seesama, kes nüüd kommenteerib selle meiliaadressiga. Samanimeliste kommentaatorite kirjastiilid on sageli erinevad ja selgelt äratuntavad – mitte muidugi alati, aga paljude puhkudel. Igal juhul on äärmiselt vahva näha korraga ainult ühe inimese kommentaare – selline mõnus kompaktne ülevaade, õpin oma lugejaid paremini tundma.

Kommentaaride korrastamise käigus olen avalikustanud ka suvalisi blogipostitusi, mille puhul tekkis tunne, et võiks ja tahaks just neid, just praegu. Näiteks tähtsamad raseduspostitused, laste sünnilood jne. Hetkeseisuga on mu blogis postitusi kokku 3600, nendest avalikud vaid 1487.

Vahepeal polnud mul nii pikalt viitsimist blogi korrastamisega tegeleda, et mõtlesingi varasemad aastad privaatseks jätta. Praegu aga mõtlen, et tahaks ikka kõik täitsa korda ja avalikuks saada. Hea küll, mõned üksikud algusaastate kõige avameelsemad postitused jäävad ilmselt siiski parooli alla – ja kui alguses oli plaanis kasutada sama parooli, mis praegu laste piltide puhul, siis nüüd mõtlen, et nood vanad saavad vist hoopis mingi teise, mida minevikuhuvilised siis ekstra küsida võivad… Aga ma ei tea ka, ma veel mõtlen.

Võimalik, et värskendan üle pika aja kujundust ka, sest praegune on veidi ära tüütanud ja võimalused on vahepeal kindlasti avardunud. Ja siis võiks ometigi valmis kirjutada ülevaatliku jutu about stiilis lehele. Ja korrastada lõpuks ometi postituste teemad ning teha ka need lihtsalt ligipääsetavaks. Ühesõnaga teha lõpuks ära kõik see, mida mõtlesin teha kohe pärast kolimist, 2012. kevadel.

Mu blogil on järgmise aasta jaanuari lõpus suur juubel – kümme aastat. Selleks ajaks on eesmärk kõik korda saada. Võib muidugi juhtuda, et hoog läheb üle ja jälle ei viitsi, aga loodame ometigi, et see nii pole.

Mu elus on praegu üks neist nö igavatest perioodidest, mida on varemgi mitu korda olnud – kus ma tunnen, et blogisse pole midagi huvitavat kirjutada. Igapäevaste teemadega katsun ikka jätkata – ehk mitte nii tihti, aga vahelgi. Sest tean – hiljem on kõik unustatud ning paari aasta pärast on mul endal juba väga põnev lugeda, mida ma siis tegin ja tundsin. Küllap tuleb ka jälle neid põnevamaid perioode, kus teistelgi on huvitav lugeda ja tekib taas elavam arutelu.

Ühesõnaga ei ole vist kartust, et ma selle putka siin kinni panen :) Sahtlisse kirjutada ma ei viitsiks, aga mäletada ma tahan. Ja see blogi on nii suur osa minu elust, minu suurim hobi. Las ta siis olla ja loodetavasti saab mu virtuaalkodu värskenduskuur selle aasta jooksul lõpetatud.

Blogi kümnendal sünnipäeval korraldan ilmselt üle mitme aasta jälle ühe lugejaküsitluse ka – varasemad olid aastatel 2009 ja 2011, vahepealse ajaga on lugejaskond kindlasti mingil määral muutunud. Kuidas ma selle küsitluse täpselt sõnastan, eks seda on veel aega mõelda. Äkki võiks kõigi küsitlejate vahel isegi midagi põnevat välja loosida – ma pole kunagi ühtki giveawayd teinud, aga kui ma midagi ägedat välja mõtlen, siis oleks see just sobiv põhjus.

Kui ma jõuaks järgmise aasta jaanuariks peale blogi korrastamise sellest ka Blurbis või mujal päris raamatu kujundada, oleks see ideaalne kingitus, aga seda ma ilmselt tõesti ei jõua. Tekstide puhul töötaks copy-paste, aga selleks, et pildid saaks hea kvaliteediga ja õigesti paigutatud, tuleb ränka vaeva näha – ja paar aastat pildifaile on mul tänu “õhku lennanud” välisele kõvakettale ju trükikvaliteedis üldse puudu.

Hehe. Ja kui ma nüüd seda postitust võimalike kahe silma vahele jäänud vigade avastamiseks blogi avalehel üle lugesin, nägin kõrval blogrollis Dakiblogi 10. juubeli suurt kingiloosi – kuna ma pole kaks päeva readerisse ega FB-sse isegi vaadanud, siis ei teadnud ma sellest midagi. Aga nagu näha, siis mõtleme ühtemoodi. Ainult et minu loosimine, kui see üldse toimuma saab, ei tule tõenäoliselt nii laiahaardeline ja sponsoreeritud ega ei sisalda kohe kindlasti ühtki kohustuslikku FB laiki. Ma olen senini blogimajanduse väga teadlikult FB-st täiesti lahus hoidnud ja kavatsen seda edaspidigi teha – see on mul isiklik kiiks. Ei mingit FB lehte ega ask.fm-i või mis iganes värgid veel blogijate seas tänapäeval popid on. Las ma olla mõnes asjas vanamoodne :)

Eks me näe, ütles pime :P Juubelini on veel peaaegu aasta. Lihtsalt nüüd te kõik teate, et kui ka uusi postitusi eriti ei teki, siis blogi köögipoolel käib usin töö. Koos vilega :)

Ma kujutan ette, kui paljud teist vangutavad pead ja imestavad, kuidas ma seda kõike viitsin. Aga te ju olete ammu aru saanud, et ma olen kiiksuga – ma mitte ainult ei viitsi, ma suisa naudin. Ma olen alati nautinud tekstide toimetamist, kõikvõimalike asjade korrastamist ja organiseerimist. Oma blogi pole siinkohal mingi erand :) Töö käigus vanu postitusi üle lugedes saavad meelde tuletatud paljud ammu ununenud mõtted ja seigad, väga vahva on niiviisi minevikku meenutada.

Feb 262014
 

Mul on olude sunnil töövaba nädal. Plika on neljapäevast saadik köha-nohuga kodune olnud, neljapäeval oli ka 38 palavik, see kadus õnneks ööga ära. Poiss käis terve eelmise nädala lasteaias, aga hakkas nädalavahetusel samuti köha-nohutama. Seega ei tulnud midagi välja plaanist, et ravin Plika pika nädalavahetusega terveks ja saadan lapsed teisipäeval jälle aeda.

Abikaasal ei ole enam kodune (sellest kirjutan teinekord pikemalt), seega ei saa tema enam sellistel puhkudel lapsi valvata. Poolhaiged lapsed kaheks täistööpäevaks ema ja tema mehe juurde viia ei oleks neile hea variant olnud. Jällegi tuli kasuks minu poole kohaga töö – sel nädalal oli mul ainult kaks tööpäeva, nii et ülemuse loal tegin kodust ära need tööülesanded, millega oli kiire, käisin täna ainult koosolekul (vanaisa aitas lapsehoiuga) ning töötan järgmisel nädalal kõik viis päeva.

Kuna Abikaasa käis Poisiga nädalavahetusel Tallinna lähedal sugulase sünnipäeval, kust nad jõudsid tagasi alles esmaspäeva lõuna ajal, olime Plikaga neli päeva järjest enamiku ajast kahekesi. See oli tõeliselt suur rõõm – nii rahulik olemine, ei mingeid tülisid. Plika on nii tubli ja iseseisev. Kui Poiss paari aasta pärast samasugune oleks, siis oleks ikka mõnus küll :)

Feb 212014
 

Poisile meeldib ehitada igasugu torne. Tihti teeb ta need nii viltused, et kogu torn kukub poole ehitamise pealt ümber – ja oi seda kisa siis, tõeline lõvi :)

IMG_9479

IMG_9569

Plika seevastu ehitab rohkem maju:

IMG_9567

Poisile jõuludeks plaanitud puidust garaaži kõige laiemad jupid tõime Londonist ise ära – ei mahtunud paki lubatud mõõtudesse, aga kohvrisse kenasti. Oligi lahendatud mure, mida lastele Londonist kingiks tuua.

IMG_9572

Täna tahtis Plika minuga midagi teha, aga mul polnud parasjagu lauamängude tuju. Pakkusin, et ehitame selle asemel äkki raudteed. Plika oli vaimustunult nõus ning pika sättimise peale saime suht kõik jupid kenasti ära kasutatud. Rõõm oli mõlemapoolne. Klotsidest ja raudtee ehitamine on ainus mäng, mis mulle tõeliselt meeldib :P

IMG_9560

IMG_9565

IMG_9574