Nov 302014
 

Reedel saatis Abikaasa õde meile kalasuppi – õhtusöök olemas. Laupäeval oli ema sünnipäev – õhtusöök mureta. Tänaseks kutsusime ennast Abikaasa vanaemale külla – hommiku/lõunasöök mureta.

Krediitkaart on €3.73 üle limiidi miinuses. Abikaasa arvel on €0.41. Minul €2.70 (ehkki peaks olema €3.60 ja seegi on hoopis Morme raha). Sulas on €2.20.

Leiba küpsetasin, seda on. Homme hommikul saab süüa leiba pasteediga ja kartulisalatit, mõlemad pani meile kaasa Abikaasa vanaema, edasised hommikud saab leiva kõrvale muna keeta, ehkki ma olen kaks nädalat hommikuti nii palju munaleiba söönud, et ei taha seda enam nähagi. Esmaspäeva ja teisipäeva töölõunaks aurutasin ära kodus oleva kinoa, mille sisse lõikasin ema sünnipäevalt kaasa saadud imehea sealihatüki. Mis ma kolmapäeval ja neljapäeval tööl söön, on veel selgusetu. Ehk säästan selleks tarbeks mõned õunad.

Homme teeme kartuli-porru suppi, kõik vajalik on kodus olemas. Teisipäeval teeme pastat – vorstikesed, mis sinna sisse lõikame, saime Abikaasa vanaemalt, muu kraam on endal olemas. Kolmapäeval teeme ube riisi ja hakklihaga – hakkliha ostame sularaha eest, muu on olemas. Mehe kaardiga saab osta ühe kohvikoore, minu kaardi peal oleva raha eest odavat värsket kraami – näiteks ühe kurgi ja õunu. Neljapäeval võime sulatada sügavkülmast hernesuppi.

Neljapäevaõhtuselt OTT kohtumiselt tuleb lisaks tavapärasele piimale varuda pikemaks ajaks jahu leivaküpsetuseks ja kruupe mulgi pudru jaoks. Abikaasa sai loa töö juurest pudelid ära viia, sellest peaks piisama nii meie varude jaoks kui Morme €3.60 asenduseks, mille ta mulle algselt eelmise nädala OTT kohtumise jaoks üle kandis, et me talle jahu ostaks… Aga lõpuks seda toona ei saanudki.

Reedel on palgapäev :D

Ühesõnaga jah, tuleb paremini majandada, sest kui palju kauasäilivat kraami sai kuu alguses just selle mõttega varutud, et kuu lõpus saaks suuremate lisakuludeta sooja toidu tehtud, siis me oleme ikkagi harjunud rohkelt puuvilju ja muud värsket sööma ning ilma selleta on piin. Nagu kiuste said just nüüd otsa ka üleaedselt naabrimemmelt saadud talveõunad… Õnneks maksavad Poola õunad nii umbes €0.60 kilo, saab siis see nädal neid ostetud ja jao pärast lastele kätte antud. Ise ka naersime, et on alles elu, kui tuleb laste eest õunu peita.

Aga ei, nälga ei jää. Olgem ausad, võiks hulleminigi olla, paljudel on pidevalt – saame siiski ka nüüd tibakene liha ja värsket osta, ei pea iga päev ainult kartulit ja jahukastet sööma. Ja mul on tegelikult mõned asjad, mis ootavad maha müümist – see, et ma pole jõudnud pilte üle vaadata ja kuulutusi üles panna, on ka ainult minu enda mure. Kui pole selleni jõudnud, järelikult pole veel häda nii suur :P

Päkapikud ju hakkasid ka kõige ebasobivamal ajal käima. Homme toovad Abikaasa vanaema käest saadud kommid. Siis on ootamas veel emalt selleks tarbeks saadud üllatusmunad ja kohukesed. Viimastega on ainult see jama, et öösel ju sussi sisse ei topi, aga hommikul enne Poissi ärgata ei pruugi. Jätame kööki laua peale ja ütleme lastele, et päkapikud eksisid ruumiga :D Neljapäevaks ja reedeks tuleb siis veel miskit leiutada.

Palgapäeva tähistame sellega, et ostame nelja-viit eri sorti puuvilju ja kirsstomateid :D

Suurepärane, et on olemas pere, kelle juures vahel süüa saab ja kus veel head-paremat kaasa ka pannakse. Ma nüüd lähen naudin tükikest Abikaasa vanaema tehtud küpsisetorti, siis ongi aeg magama minna.

Nov 302014
 

2014-11-30 18.37.27

2014-11-30 18.36.32

2014-11-30 18.39.06

2014-11-30 18.36.54

Ja väikese hilinemisega ka eelmise reede esimene lumi. Täielik talvemuinasjutt, mis sulas küll väga kiirelt :)

2014-11-21 12.26.15

Meenutus sellest, milline oli elutuba nädal tagasi…

2014-11-22 15.28.24

Ja pool nädalat tagasi…

2014-11-26 00.48.06

Ning lõpetuseks väike ringkäik teisel pool ehk meie detsembrikuisest koristusprojektist. Panipaiku pole üles pildistanud :P

2014-11-22 15.29.44

2014-11-22 15.26.34

2014-11-22 15.26.45

2014-11-22 15.27.00

Nov 302014
 

Hommik oli rahulik ja mõnus – pesin viimase masinatäie pesu, Abikaasa küpsetas üle hiiglama pika aja pannkooke (riisi- ja tatrajahust – järgmine kord paneme ainult riisijahu, mulle tatra maitse pannkookides ikka ei istu), hakkasin vaikselt kööki koristama.

Päeval avanes võimalus üle pika aja oma parimate sõpradega virtuaalselt lobiseda – ei jätnud muidugi juhust kasutamata ja koristusaeg vähenes selle arvelt tunni võrra, kui mitte enam. Selleks ajaks, kui ema sünnipäevale minema pidime, oli koristatud vaid ehk kaks kolmandikku köögist.

Sünnipäev oli võrratu – sai head-paremat süüa ja jutustada.

Koju tagasi jõudsime poole üheksa paiku, siis jätkasin koristamist. Pesin kõik põrandad, küürisin puhtaks vannitoa, lõpetasin köögi, käisin ise duši all, lõpetuseks viisin riidekapist kõik suveriided teisele poole, nüüd on kapis vähemalt natuke ruumi riidepuid liigutada… Ja nüüd ongi sama sügav öö nagu eile – kell on pool kolm.

Aga mu eesmärk oli ärgata pühapäeva hommikul puhtana puhaste linade vahel, panna paljad jalad puhtale põrandale ja mõelda: JAH, esimene advent on käes ja mu kodu ongi päriselt täiesti korras, täna võin ainult puhata. See eesmärk on täidetud :)

(mis siis, et ma pean homme tööd ka tegema, mis ma Liisile juba reedeks lubasin, majapidamise rindel on vähemalt puhkus)

Seinu ja uksi oleks tahtnud ka veel küürida, aga selleks ei jagunud aega, nii et see jääb ühes panipaikade ja teise poole korrastamisega “kodu jõuluks veel põhjalikumalt korda” projekti osaks. Praegu olen aga juba saavutatuga ülimalt rahul – kõik need ruumid, kus igapäevaselt elame, said põhjaliku korrastuse ning ühegi kapiukse taga ei valitse enam kaos. Mõnedes kappides annaks küll asju veel veidike paremini sättida, aga ma vähemalt tean, mis seal on – see on peamine.

Homme läheme Abikaasa vanaemale külla, millalgi tuleb Annika oma poisiga külla, elektriküünlad tahaks akende külge panna… Ja ehk saan siis elamisest pilti ka teha – mul on mõned “enne” pildid ootamas, “nüüd” veel puudu.

Peaks hakkama vaikselt jõulukaartidele mõtlema, sest detsembri esimene nädalavahetus on plaanis veeta Tallinnas ning sõpradele, keda siis näeme, tahaks ju juba kaardid üle anda. Välismaale saatmine võtab ka oma aja, seega mida varem, seda parem. Ühtki ideed pole – tahaks ikka tavapäraselt lastele päkapikumütsid pähe tõmmata, neist mõne vahva foto teha ja selle kaartidele kleepida, aga mu telefoniga siin pimedas häid pilte väga ei tee ja stuudio jaoks ka raha pole. Eks ma veel mõtlen. Alati võin lasta lastel joonistada :P

Nov 292014
 

Pole nii ammu lastest kirjutanud, on viimane aeg see viga parandada.

2014-11-16 13.59.21

Esmaspäeval käisid nad hambaarsti juures. Mina olin tööl, nii et tean juhtunust vaid Abikaasa muljetamiste põhjal. Poisil oli ühes purihambas auk ja ta lasi selle maru rahulikult ära parandada – arst oli ka hiljem öelnud, et üllatav, kui rahulikult. Plikal oli kõik korras. Tal on neli piimahammast vahetunud (ülemised ja alumised keskmised), lisaks loksutas ta hiljuti välja veel ühe ülemise ja ühe alumise, nende asemel laiutavad veel augud, uued alles pistavad päid välja. Kokku siis hetkel läinud kuus piimahammast. Samuti on allapoole kõige taha kasvanud salamisi esimesed jäävpurihambad – neid panin alles siis tähele, kui hambaarst seda mainis. Ülevalt pidavat ka kohe pead välja pistma.

Hambaarsti juures saab lõpuks teatavasti väikese kingituse ja lapsed valisid seekord endile kummist sisalikud. Need on nüüd uued lemmikmänguasjad – täiesti üllatav, siiamaani mängitakse aktiivselt, tavaliselt sellised väikesed jubinad jäävad pigem seisma.

Plika puhul olen juba ammu maininud, et ta loeb, kirjutab ja arvutab ning on kõik selle suht omal käel selgeks õppinud… Vähemalt ilma meiepoolse õpetuseta, lasteaed siis pigem. Igal juhul võin nüüd uhkelt raporteerida, et ta tõepoolest loeb – nii trüki- kui kirjatähti. Võtsin talle raamatukogust raamatu sarjast, mis peaks aitama lapsel ise lugemist harjutada – seal oli neli raskusastet, kolmanda luges meile kahe õhtuga ette. Eile õhtul võttis “tavalised” raamatud ja luges sealt natuke. Oskab :) Veerib muidugi, loeb sõna kaupa, aga ise on nii vaimustuses, et saab varsti hakata samamoodi kõiki raamatuid lugema nagu emme. Lubas hakata meile õhtuti ise ette lugema :D

Kaalusime Plika järgmisel sügisel kooli saatmist, aga pärast pikka emaga aru pidamist otsustasime, et mingu siiski 2016. Sellel teemal tahaks kirjutada omaette ühe pikema postituse, aga eks näis, millal seda reaalselt teha jõuan. Igal juhul hetkel ma sel teemal pikemalt ei peatu.

Poiss on hakanud soravalt numbreid lugema – kaheteistkümneni loeb igal juhul probleemideta, ilmselt ka rohkem, lihtsalt need asjad, mida ta on minu kuuldes loendanud, on siis otsa lõppenud :D Varem ta luges kümne piires ja sealt ununes tihti mõni number ära, aga nüüd loeb kohe mõnuga, igasugu ettejäävaid asju.

Kui palju ta tähti või numbreid tunneb, ma ausalt öeldes ei teagi. Kindlasti midagi, aga kas kõiki? Pole õrna aimugi. Viimasel ajal on ta proovinud omal algatusel sõnu ümber kirjutada, selle vastu ei tundnud ta ka varem huvi. Nii et lasen ral rahus omas tempos areneda. Lasteaias nagunii õpetatakse, seega ma kodus ekstra ei viitsi – kui ta ise huvi tunneb ja abi palub, siis muidugi aitan. Raamatute (samuti näiteks Lego-kataloogide ja mänguasjapoe reklaamraamatukeste) vaatamine on talle igal juhul alati väga meeldinud. Valib midagi välja, istub kuskile ja on tükk aega süvenenud.

Samuti olen tähele pannud, et kui tal on jonnihoog ja me saadame ta oma tuppa rahunema, siis kui karjumine on viimaks lõppenud ja vaikus majas, leiame ta tuppa vaatama minnes enamasti raamatu tagant.

Laste mängudest ja mänguasjadest olen ka tahtnud juba ammu kirjutada. Nad küll rõõmustavad iga mänguasja üle, mis nad saavad, aga olen täheldanud, et mõned asjad jäävad sellest hoolimata üsna kiirelt seisma, samas kui teised on pidevas kasutuses.

Populaarsed asjad, millega mõlemad ühepalju mängivad, on igasugused ehitusklotsid ja lauamängud. Raamatud, joonistamine, kleepsuraamatud ja plastiliin meeldivad samuti mõlemale. Kostüümid, mänguköök ja selle sisu ning pusled on populaarsed hooti – vahel mängitakse tihti, vahel pikalt üldse mitte.

2014-09-09 18.49

Plikale meeldivad igasugu nuputamise ja ülesannete raamatud. Poisile meeldivad autod, neid väikeseid tal on terve hunnik, pidevalt mängib. Poisile meeldivad loomulikult ka igasugu tulistamis- ja sõjamängud – pole absoluutselt oluline, et kodus mängupüsse jms pole, need ehitatakse siis klotsidest :D Jõulukingiks palusin Abikaasa õelt pehmest materjalist mõõku ja kilpe, sest neid on lapsed ammu palunud – eks ole muidugi näha, kas ta need ka leiab.

Väga tihti mängivad lapsed lihtsalt oma (rolli)mänge, mille jaoks pole vaja mingeid spetsiaalseid mänguasju. Lihtsalt mõeldakse mäng välja ja mängitakse. Kui selleks on vaja mingeid asju, siis kasutatakse loovalt ära need, mis on – üks asi võib ju vabalt mängult olla ka iga teine. Või ehitatakse asi, mida parasjagu vaja läheb, klotsidest :)

Väga popp on asjade kuskile sisse panemine, eriti Poisi puhul. Väga tihti paneb ta oma seljakotti mänguasju, autosid… Või siis mõnda karpi, paberkotti, enda ehitatud majja… Peamiselt on nendeks asjadeks autod, mündid (andsime teiste riikide mündid neile mängimiseks) ja mängusöök (puidust koogitükid, kommid, puuviljad jne).

2014-09-09 20.56.48

Nukkudega mängitakse meie peres väga harva, kummalegi ei paku huvi. On ilusad, saamise üle rõõmustatakse, siis jäävad riiulisse istuma, kuni nad lõpuks ära annan. Igasugu pisike kraam, mis tuleb kas üllatusmunadest või mujalt – samamoodi rõõmustakse ja veetakse alguses mööda elamist ringi, aga üsna kiirelt vajub unustusse ja keegi ei pane tähele ega tunne puudust, kui neid ühel hetkel enam pole. Ma olen kõik vähegi katkised asjad ära visanud ja väiksemaid jubinaid salaja ära andnud, ilmselt võiks seda rahus teha kõigiga, sest praegu piirdub nendega mängimine sellega, et kallavad aeg-ajalt karbitäie põrandale, kust ma siis hiljem koristama pean :D Pehmete loomadega mängiti varem, nüüd enam üldse mitte – andsin just 90% ära ja jätsin alles vaid mõned üksikud. Kaisuloomad on hetkel jälle voodis, vahepeal ei tuntud väga pikalt neistki puudust.

Mänguasju pole ma kunagi lastele ise ostnud (erandiks vaid raamatud ja pusled), neid on lihtsalt toodud ja kingitud, nii et ise ostmiseks pole olnud ei vajadust, viitsimist ega ka raha. Mänguasjapoed mulle ei meeldi, sest minu meelest on hinnad tohutult kallid ning enamik seal pakutavast kraamist täiesti mõttetu. Õnneks on muidugi toredaid asju ka, aga neid tuleb pigem otsida :P Palju rohkem meeldib mulle raamatupood, kus on peale raamatute ka lauamängud ja muu tore kraam. Ühesõnaga mänguasjapoes ma ei ole ise kunagi eriti käinud ja ammugi mitte koos lastega.

Sellest ajast saadik, kui ma töökohta vahetasin, on lapsed saanud tihemini mänguasjapoes käia – kui nad mul pikemalt töö juures on, siis küsivad alati luba “mängupoodi” minna. See asub meie poele väga lähedal ja kõik müüjad teavad neid vist juba nägupidi. Alguses viisin nad ikka ise sinna ja seletasin pikalt, kuidas käituda tuleb, aga müüjad ise on ka kinnitanud, et kõike võib katsuda (mille peale mina muidugi kõrvalt seletasin, et ettevaatlikult ja pigem võiks siiski vaadata) ja üldiselt peavad nad seal ennast korralikult ülal, seega viimasel ajal ma lihtsalt lasen neil sinna minna. Seal on mõned asjad kohe mängimiseks välja pandud, neile meeldib näiteks kangesti lasta püstolist vahtkummist pulgakesi.

Telekat meil teatavasti pole, seda vaatavad nad külas käies. Kodus on reegel selline, et lasteaia hommikuti ca 15 min lühikesi multikaid, vabadel päevadel üks täispikk film. Kui varem oli see, mida nad vaatasid, rohkem kontrolli all (sellised nunnud ja helged lastemultikad), siis nüüd nad valivad rohkem ise ja seega tuleb minu poolt heaks kiidetud asjade sekka ka Spiderman, Ninja Turtles jms kraam. Need vist kõige hullemad pole (ausõna, ma ise ei viitsi vaadata) ja ega ma ei keela ka – lohutan ennast sellega, et väga tihti seda ju ei juhtu. Külas me ka õnneks väga tihti ei käi – minu ema juures vaatavad lapsed ETV lastesaateid, Abikaasa ema või õe juures seda, mis multikakanalist parasjagu tuleb.

Lastele omaselt vaimustuvad nad kõigest ja tahaks endale kõiki mänguasju, mida kuskil näevad. Samas olen ma meeldivalt üllatunud, et mingeid kinnisideid neil pole. Ok, teleka puudumine on kindlasti abiks, aga ma olen nii palju kuulnud jutte sellest, kuidas lasteaias tekivad lastel igasugu nõudmised, sest “kõigil ju on”. Sellist asja pole meil absoluutselt olnud. Poiss ikka vahel räägib vaimustusega mingitest transformeritest ja puldiautodest, mis ta rühmakaaslased on mänguasjapäeval kaasa toonud, aga ei ole neid endale nõudnud.

Ühesõnaga hea lihtne on siiani :)

Nüüd on jõulud tulemas ja inimesed küsivad jälle kingiideid. Jube raske on neid välja mõelda, sest tundub, et kõike on küll ja veel. Raamatuid ei ole jah kunagi liiga palju, aga sain kaste sorteerides terve suure hunniku juurde, mis kõik lugemist ootavad, nii et noh… Ei ole vaja :) Pliiatsid-vildikad on olemas. Värviraamatud ei paku pinget. Autosid on Poisil 20 ringis – no tõesti pole rohkem vaja. Pusled pole hetkel huviorbiidis, kleepsu- ja nuputamise raamatuid on ka tegelikult juba terve hunnik…

Legosid tahaks tegelikult väga. Neil on praegu ühed hästi suured klotsid ja siis sellised Duplo laadsed, aga odavam variant. Muidu head, aga lähevad jube kergesti katki, piisab klotsi hoogsamast maha viskamisest ja ongi tükid taga. Poiss sai sünnipäevaks väikese Lego komplekti ja oli sellest vaimustuses, külas mängib ka ainult legodega. Aga hirmkallid on need ju, nii et pole isegi mitte mõelnud ostmisele. Väiksemad komplektid saaks ilmselt normaalsema hinnaga ka kätte, kõlbaks äkki näiteks jõulukingiks küsida… Minu ideaal oleks saada kuskilt suurem kastitäis kasutatud legojuppe mõistliku hinnaga. Samas pole ma siiani viitsinud eriti müügiportaale kammida ja iseenesest need legod vist mu juurde ei jaluta :) No rahaline seis on ka äärmiselt kitsas, nii et eks need legod ootavad – ei saaks ju öelda, et suur häda on käes, olemasolevatest klotsidest saab ehitada küll.

Aga jah, üldiselt olen peale lauamängude jõulukingiideedeks siiani välja mõelnud vaid plastiliini – avastasin just, et PlayDohil on suurepärane täitepakk, kus on kilepakendis erinevat värvi plastiliinipulgad ilma igasuguste topsideta ja hind oli täitsa okei, miski €7 kandis.

2014-09-06 12.15.17

Lauamängud on muidugi kindel hitt, nendega on ainult see jama, et enamik on räigelt kallid. Siis on hea, kui vanaemad on helded, mu emal näiteks on lastele jõulukingid olemas – koos valisime ja väga vinged on.

Õnneks leiab otsides odavamaid mänge ka – no selliseid, mis alla €10 maksavad, neid jõuan ma ka kinkida :)

Aga hea küll – laste ja mänguasjade teema muutus sujuvalt jõulukingiteemaks… Mis tähendab, et on viimane aeg otsad kokku tõmmata ja magama minna.

Nov 292014
 

Selle blogi kirjutamisega on üks häda :) Kohe, kui igapäevaselt ei kirjuta, kaob harjumus täiesti ära. Hommikul enne tööle minekut sätin kodu korda, hommikusöögi ajal olen küll arvuti taga, aga siis on muudki teha (blogiring, pallide päevatase, meilivahetus). Tööl teen tööd. Õhtuti toimetame kodus kogu perega ja arvuti on kinni, kuniks lapsed on magama pandud. Pärast seda on vaba aeg, aga viimased õhtud pole ma arvutit kotist väljagi võtnud, vaid selle asemel magama minekuni raamatut lugenud. Nädalavahetusel on kogu pere kodus, siis ka pikemalt arvutis olla ei taha…

Reede on see ainus õnnis päev, kus olen terve päeva üksi kodus ja võiks seega kirjutada nii palju kui kulub. Täna isegi alustasin postitust lastest ja kirjutasin selle suuremas osas valmis, aga nii palju oli vaja koristada, et lõpp jäi kirjutamata. Mõtlesin, et kui enamik postitusest on valmis, siis viitsin ehk ikka õhtul ära lõpetada… Ei osanud aga arvata, et mu õhtu nii öösse venib. Seega… Homme õhtul ehk? Või pühapäeval?

Operatsioon “kodu esimeseks advendiks korda” on täies hoos. Eelmisel nädalavahetusel vaatasin teisel pool kõik kraami üle ja tõstsin kõrvale need asjad, mida ära anda. Pildistasin üles kõik asjad, mida müüa tahan, ehkki piltide vaatamiseni pole siiani jõudnud. Kolmapäeval sai suurema osa ära antavast kraamist kodust lõpuks minema. Ülejäänu küll veel ootab oma aega, aga sai seniks teisele poole eest ära tõstetud.

Täna koristasin ära magamistoa, lastetoa, elutoa ja koridori. Ainult põrandad jäid pesemata, aga nii oligi plaanis – need teen homme kõik korraga. Sai igalt poolt põhjalikult tolmu pühitud ja plekke maha nühitud. Lastetoas asju sorteeritud ja omadele kohtadele pandud. Magamistoas polnud õnneks suurt miskit peale riiulile kogunenud asjade ära panemise. Koridoris läks eriti kiirelt, sest sealne kapp oli juba varasemast korras (tuleb küll meelde, et laste riided ja mütsiriiul ununes üle vaatamata, aga nüüd enam küll ei jõua, jääb homseks).

Kõige suurema töö tegin ära elutoas, mis on teatavasti juba mitu pikka kuud olnud täiesti õudses seisus. Ära antava kraami kotid sai eest ära, nii et oli võimalus lõpuks ülejäänu kallale asuda. Küll ma alles sorteerisin ja sättisin ja tõstsin ümber… Aga sain lõpuks kõik korda ja nüüd olen maru rahul. Kui veel viimased asjad teisele poole eest ära tõstetud saaks, põrandad pestud, elektriküünlad aknale ja varsti tahaks kuuske ka… Mmm.

Homme läheme kella viieks ema sünnipäevale, selle ajani saan koristada. Köök ja vannituba ainult jäidki – vannituba läheb kiirelt, köögis on vaja kapid korra tühjaks tõsta, kiirelt puhastada ja asjad organiseeritult tagasi panna (samas kõige aktiivsemas kasutuses oleva kapiga ma tegin seda kõike juba paar nädalat tagasi, nii et võin nüüd piirduda vaid kerge sättimisega), külmkapi peale on ka aja jooksul asjahunnik kogunenud, see tuleb ära likvideerida, külmkapi riiulid vajavad puhastust… Ja siis ongi vaja veel vaid kõik põrandad ära pühkida ja pesta, misjärel elamine peaks minu jaoks täitsa rahuldavalt korras olema.

Võimas :)

Detsembrisse jääb muidugi ka veel korrastamist – kõik panipaigad on jubedalt segamini, teisel pool peab Abikaasa veel palju asju läbi vaatama ja ära sättima, siis tuleb teisel pool kõik tolmust ja ehitussodist võimalikult puhtaks teha ja asjad võimalikult loogiliselt ära paigutada. Kuuri koristamisest ootab hunnik prügi prügimäele viimist, selle tahaks võimalikult kiiresti ära teha. Elutoas ootab ühe kapis hunnik parandamist vajavaid (mängu)asju, teises kapis õmblemist vajavad riided.

Aga samas tundub see kõik käkitegu võrreldes selle suure organiseerimise ja puhastamisega, mis mul hetkel käsil on. Et seda indu ikka jaguks ja elamine jõuluks täitsa korda saaks!

Nov 182014
 

Pole olnud reedest saati aega siia pikemalt kirjutada ja hetkel ka ei jõua, seega jääb igapäevaste kokkuvõtete tegemine mõneks ajaks pooleli. Muu elu on lihtsalt olulisem :) Kui vähegi energiat üle jääb, siis ikka kirjutan, aga päeval on üldiselt muud tegemised ja õhtuti olen sageli liiga väsinud.

Ärkasin täna hommikul kahtlaselt käriseva häälega, päeva jooksul hakkas kurk valutama, õhtuks oli pea paks ja kael valus. Nohu-köha ega muud segavat õnneks pole, nii et kuristan kurku soolaveega, joon sidruniteed, söön mett, katsun ennast soojas hoida ja mitte liiga kõva häält teha. Ühesõnaga saan kähku täitsa terveks :P

Aga nüüd kerin ennast raamatuga voodisse.

Nov 132014
 

Sellest pidi tulema üks lühike postitus, aga üks teema on teisega nii tihedalt seotud, et sai lõpuks hiigelpikk. Juttu tuleb peamiselt minu ja meie pere toitumisharjumustest erinevate nurkade alt lähenedes.

Lugesin üht artiklit veganluse teemal. Jäi kummitama see lõik:

Luule Viilma ütles, et toit on keha positiivse energiakao kompenseerija ehk kehasse tulnud negatiivse energia (süütunne, hirm ja viha) tasakaalustaja. Viha vabanemisega kaob liha isu, hirmu vabanemisega kaob liigne magusa isu ja süütunde vabanemisega kaob liigse hapu vajadus.

Mina näiteks ei arva, et inimkehale on vaja loomset toitu. Ma ei oska teile ühtki teaduslikku uuringut ega targemate põhjendusi siia linkida, sest ma ei jäta neid kunagi meelde, aga ma usun siiralt, et kehale parim toit on tervislik taimetoit ning oluline osa sellest võiks olla toores töötlemata terviktoit (puuviljad, porgand-kurk-tomat ja muud aedviljad, värske roheline salat jne). Kui süüa seda toitu armastuse ja tänuga, on tervis suurepärane ja kõiksugu vitamiine vajalikul hulgal, selles olen ma täitsa kindel.

Mulle üldse ei istu mõtted loomade kasvutingimustest ja tapmisest, ma ei õigusta oma lihasöömist millegagi. Lihtsalt… Mulle kohutavalt maitseb liha :) Ja kui ma olen näljane, siis ma ei taha magusale mõeldagi, kõik neelud käivad alati soolase sooja toidu järele.

Kui kõht on täis, siis on vahel magusaisu :) Ja noh, hapu… Ma ei tea… Hapu järele otseselt ei isuta, ehkki mulle meeldib näiteks hapumat sorti õunamahl rohkem kui magus :P Ja mõni hapu asi on kindlasti väga hea.

Ühesõnaga siis, Viilma väite põhjal olen ma tihti vihane, vahel natuke kardan ja süütunne mind väga tihti ei kimbuta.

Ma enamik ajast end küll vihasena ei tunne, aga kui ma olen väsinud või näljane, siis ma vihastan kergelt, kui miski mind häirib. Ei tea, kas peaks sellega tegelema või on minus hoopis mingi alateadlik viha, mida peaks enda seest otsima?

Ja ma saan suurepäraselt aru, et enamiku inimeste jaoks on Viilma teooriad ilmselt pigem kamarajura ja enamik inimesi on endiselt kindlal arvamusel, et ilma loomse toiduta tuleb raudselt vitamiinipuudus ja ma üldsegi, ÜLDSEGI ei tahaks kellegagi sel teemal vaielda – igaüks võib uskuda seda, mida soovib, ja süüa seda, mida tahab, ma ei ürita kedagi ümber kasvatada. Selle postituse kirjutasin rohkem enda jaoks, et see kopeeritud lõiguke jääks mu blogisse alles. Ja ehk ka tagasiside saamiseks nendelt, kes selliseid mõttekäike jaburaks ei pea.

Ma siiralt tahaks olla vegan ja ideaalis ma ühel päeval ka selleni jõuan, aga teekond sinnapoole on kulgenud seni üsna vaevaliselt. Tean, et enese sundimine ei vii kuskile, seega söön lihtsalt võimalikult tervislikult, kõike, mis maitseb – ja naudin oma toitu. Usun, et see on kõige elutervem lähenemine ja aastate jooksul on tasapisi toimunud nagunii palju positiivseid muutusi.

Mulle piisaks alustuseks täiesti ka sellest, kui ma tarbiksin ainult liha, mille puhul tean, et neid loomi on kasvatatud armastusega ja inimlikes tingimustes, aga sellest on asi kahjuks kaugel. Järgmise sammuna võiks ära jätta näiteks liha, aga tarbida mingil määral edasi kala, mune, juustu, piimatooteid… Viimaste suhtes pole mul nii tugevat ideoloogilist vastumeelsust – vähemalt mitte siis, kui tean, et need lüpsilehmad ja munejad kanad elavad õnnelikult. Nende puhul on pigem see teema, et pärast rohket uurimist olen mina seda meelt, et loomne valk üleüldiselt on kehale pigem koormaks, kui kasuks.

Kadestan neid, kellele taimetoidud maitsevad. Mitte et mul otseselt midagi nende toitude vastu oleks, aga minu jaoks annab veidike liha kõigile toitudele viimase lihvi. Harjumuse ja harjutamise asi, ma tean. Aga peet, porgand, maguskartul ja kõik muud magusad juurikad pole mulle ükskõik mil viisil kuumutatult kunagi istunud. Mida paremini need toidu sisse ära peidetud on (supp vms), seda paremini maitsevad :D Brokoli ja lillkapsas maitsevad ka toorelt tunduvalt paremini, kui aurutatult vms. Kokka siis niiviisi :P Rääkimata sellest, et ma pole kunagi olnud suurem asi kokkaja, eks.

Oad on maitsvad… Koos hakklihaga :D Värske salat rukolast jm kraamist on suurepärane, aga sinna tahaks ikkagi midagi tahedamat kõrvale. Puuviljad on suurepärane magustoit ja vahepala igal ajal, aga ainult nendest toitudes (suvel proovisin) tuli lihtsalt hirmus sooja soolase toidu isu.

Lugesime suvel üht äärmiselt põnevat ja köitvat raamatut – Arnold Ehret “Limavaba tervisetoit”. Seda soovitas mulle mu kosmeetik, broneerisin raamatukogus, ema tõi ära ja mina sain selle lugemiseks alles siis, kui temal oli läbi :D Seda luges isegi Abikaasa, kes ei loe üldiselt midagi – ma pole küll kindel, kas ta selle läbi sai, aga luges ikka päris palju.

See raamat on kirjutatud peaaegu sada aastat tagasi ja selle autor, kes oli ise noorelt väga haige, hakkas katsetama toitumise muutmisega, ravis ennast sel moel üsna terveks ja hiljem teisigi. Tema meelest on kõik haigused kehas põhjustatud liigsest limast ja jääkainetest, neid tekitavad aga kõik toidud peale värske kraami :) No põhimõtteliselt oli ta puuviljatoitlane, võiks öelda. Ma ei viitsi seda raamatut ümber jutustada – keda huvitab, see loeb ise. Aga seal oli häid soovitusi, kuidas paastuda ja keha limast puhastada, tehes seda ettevaatlikult, ilma tervist kahjustamata. Mu ema ja tema mees toitusid tema nõuannete kohaselt suht terve suve. Mu emal oli aastaid probleeme sellega, et ta pidevalt köhatas – ta on juba päris pikalt gluteeni ja piimatooteid vältinud, nüüd just rääkisime sellest, et tänu suvisele limavabale dieedile on see köhatamine täiesti kontrolli all. Praegu ta tegeleb küll kaalus juurde võtmisega – käib jõusaalis musklit kasvatamas, toitub toitumisnõuandja soovituste kohaselt (liha pole ta küll kunagi eriti söönud) jne.

Meie Abikaasaga proovisime kah puuviljatoidul olla. Abikaasal on teatavasti krooniline nohu, samuti on tal muid tervisehädasid – ja tema tunnetas, et need kõik läksid ainult värsket kraami süües tunduvalt paremaks. Minul otseseid tervisehädasid polnud ja mina tundsin ainult nälga :D Seega minu puhta puuviljatoitumise periood jäi üpris üürikeseks, Abikaasa tegi seda tunduvalt pikemalt. No aga raske on olla ainult puuviljatoidul, kui peres on kokkulepe, et söögi tegemine on tema teema… Nojah, nii see läks.

Sellest eksperimendist oli igal juhul vägagi kasu – esiteks on meil sellest ajast saadik harjumus süüa VÄGA PALJU puuvilja. Teiseks sai Abikaasa reaalselt kinnitust, et see mõjus tema tervisele hästi. Nii et see katsetamine pole kindlasti lõppenud, vaid jätkub.

Mainiks äkki lapsed ka vahepeal ära. Nemad söövad lasteaias seda, mis antakse ja kodus seda, mis antakse. Kui puuvilju sõime, siis nemad sõid ikka kõike. Muidugi me alati räägime neile, mis on kõige kasulikum ja mida võiks vähem süüa.

Mõlemad lapsed on magusasõltlased – sünnipäevadel ja külas toituvad ainult sellest, kui vaid lastaks. Plika on tohutu leiva-saia ja makaronifänn, pistaks kõike kuiva, nii mis jaksab. Puuviljade suhtes on väga valiv – maitseb õun, kiivi, mitte liiga valmis banaan, pomelo, seemneteta viinamarjad, maasikad-vaarikad… Apelsini, pirni ja melonit sööb siis, kui tuju on. Et ikka sööb, aga võrreldes Poisiga – vähe. Poiss sööb kõike ja palju :D Hommikul esimese asjana, õhtul viimasena, vahepeale ka. Sööb ka kõike muud hea meelega, mõne toiduga pirtsutab ka, nagu lapsed ikka… Aga see kõik  mind üldse ei häiri, sest puuviljad lähevad iga kell ja suurtes kogustes, nii et tema vitamiinipuuduse pärast ma ei muretse. Plika puhul võiks asi parem olla, õnneks talle maitsevad nüüd mungoad, see on suur võit.

Aga kui nüüd rääkida nendest söömisharjumustest, mis mul/meie perel hetkel üldiselt on, siis…

Hommikune pudru söömine sobib paljudele, aga mitte mulle. Minu hommik on kohv ja võileivad.

Kui tööl näljaseks lähen, unistan ka vaid soolasest, kuna meil toidu soojendamise võimalust aga hetkel pole, oleks valikus kas salati/võileibade kaasa tegemine (mida ma ei viitsi), supermarketi sooja toidu lett (öäkk), poest mingi muu soolase kraami kaasa ostmine (ei oska kunagi valida, pole eriti tervislik ja on siiski piisavalt kulukas, samuti pean seal poes siis käima ja valima, kulutama sellele aega ja minema närvi, kui midagi meeldivat ei leia) või mõni söögikoht (odavaim variant on päevasupp veidi alla €2, mis poleks ju tapvalt kallis, aga mul pole kannatust iga päev söömas käia ja supp nii väga ei isuta ka, mu suur lemmik hiinakas maksab €4-5 ja on igapäevaselt liiga kallis lõbu, ja isegi see muutub aja jooksul liiga üheülbaliseks – järele proovitud). Ühesõnaga tööl ma söön õunu :D Sest neid ma saan kodust kaasa võtta, see jätab ära poes/söömas käimisele kuluva aja ja raha mure. Aga jah, ehkki õunad on tänuväärt, siis soolane toit oleks mõnusam.

Õhtuti teeb Abikaasa kodus süüa. Enamasti on need toidud kõik lihaga. Hakkliha või kanakoivad või suitsupõsk… Pasta või riis või mulgi puder või supp või mõni ahjuroog…

Lihatoodete puhul on ainus hea asi see, et me ei osta jumal teab mida sisaldavat keeduvorsti jm tooteid ega e-aineid täis sinke. Kodune puhta koostisega pasteet ühest väikesest kohvikust, Abikaasa ema käest saame vahel suitsuvorsti (mis seal täpselt sees on, pole õrna aimugi), hakkliha ostame kodulähedasest lihapoest, suitsupõske sealtsamast… Suitsukana tuleb turult, tavaline kana poest. No aga lisaained lisaaineteks, õnnelikku elu need loomad kindlasti elanud pole… Ja tõepoolest, ma lihtsalt eelistan sellele mitte mõelda, sest lihast loobuma pole ma hetkel veel valmis.

Värskest kraamist on enamasti olemas kurk ja porgand, võimalikult tihti kirsstomatid, vahel rukola, lillkapsas, brokoli jne. Mida saame, ostame turult või OTT kaubaringilt, ülejäänu tuleb poest. Mungube idandame praegu hästi palju, iga päev uus kausitäis.

Puuvilju, nagu mainitud, on meil kodus alati palju, kolm-neli-viis erinevat sorti on täiesti tavaline. Puuvilju jaksab Eestis mahedalt osta küll vist vaid see, kes ei söö neid eriti palju ja elab üksi… Või on lihtsalt jube rikas. Ma tean, et Riiamariist ja Mai ökopoest midagi saab, natuke Maximast ja Rimist ka, aga arvestades neid koguseid, mis me igapäevaselt ära hävitame… Eks me siis lihtsalt naudime neid “tavalisi” – ma arvan, et peaasi on kogu seda kasvatamise keemiat mitte paaniliselt karta, vaid pigem olla tänulik kõige kasuliku eest, mida värskest kraamist saab. Ja siis see ongi kasulik :) Kui oleks võimalus, ostaks muidugi mahedat, aga kuni pole, seni ei ole mõtet sellest ka probleemi teha.

Piimatoodete tarbimist oleme oluliselt vähendanud. Piima ostame endiselt Nelelt, aga nüüd vaid liitri nädalas kohvi peale ja mõne toidu sisse panemiseks, joogipiima asendasime juba mitu kuud tagasi veega. Juustu ja võid ning vahel keefirit ja hapukoort läheb ikka… Juust ja või tulevad lahtiselt Saaremaa poest, hapukoor ja keefir suvalisest poest.

Igasugu pastad-riisid, kuivained ja maitseained, õlid, kuivatatud oad-läätsed jm on reeglina mahedad. Ok, kama oleme tavalist ostnud, sest lapsed hävitavad seda aeg-ajalt meeletutes kogustes ja hinnavahe on päris suur. Leiba küpsetan ise… Magusat ise väga ei osta, aga kui külakostiks tuuakse või külas pakutakse, sööme kõike. Vahel eriti suure isu puhul ostame natuke kommi või šokolaadi ja sööme seda siis õhtuti, kui lapsed magavad :D Samamoodi sööme vahel hamburgereid-friikartuleid või pizzat – õnneks kokkuhoiuežiim seda eriti teha ei luba, ongi tervisele kasulikum. Sel kuul pole näiteks üldse rämpsu ostnud, eelmised kuud umbes sellise sagedusega, et kaks korda kuus Hess/Mac, korra kuus Steffani. Oktoobrikuise vegeteerimisperioodi jooksul sai õige mitu korda ostetud juustu-sibula leivakesi, aga kuna ka need on tegelikult üsna kräpp (sh E621), katsun edaspidi pigem vältida.

Gluteeni üritan võimalusel vältida – st nisutooteid ei osta ise pea kunagi, söön vaid külas ja väljas söömas käies. Leivast, tõsi küll, pole plaanis loobuda, ehkki selle alternatiiviks on maisigaletid, mida suvel rohkelt sõin. Pastaks on meil samuti maisipasta.

Noh, kui palju seal üldse vahet on, kas gluteen või tärklis, ühed limatekitajad mõlemad… Nii et kartul, riis, maisitooted – tegelikult lähevad kõik ühte auku.

Mul polnud ÜLDSEGI plaanis nüüd õhtul seda hiigelpikka postitust kirjutada, aga läks nii, täitsa kogemata. Ei tea, paljud teist üldse viitsisid selle läbi lugeda.

Aga mul üks palve on küll. Need, kes tahavad lihtsalt kommenteerida, et ära mõtle üle ja söö kõike – selle võib vabalt kirjutamata jätta, just seda ma reeglina teengi. Igapäevaselt ma ei mõtle üle, ma ei piira, ma ei karda, ma lihtsalt lähtun sisetundest, söön ja naudin. Kuna eesmärk on aga siiski süüa järjest enam taimset ja järjest vähem loomset ning sisetunnet on kerge sassi ajada sisseharjunud mugavusega, siis hetkel analüüsisingi kogu toidu värki pikemalt ja põhjalikumalt. Väga tahaks tagasisidet, aga pigem asjalike soovituste näol, kuidas liikuda toitumises veganluse suunas, kuidas teised on selleni jõudnud jne. Kes sellesse ei usu, see võib rahus kuskile mujale kommenteerima minna :)

Ja kuna mulle kommentaaridest enam teated meilile ei tule (olen ennast segaseks võimelnud, aga ei saa seda kuidagi toimima), siis märkan neid pisteliselt. Iga uue meiliaadressi esimese kommentaari pean heaks kiitma, järgmised tulevad blogisabas kohe nähtavale. Nii et kannatust, kui kommentaar kohe näha pole – see ei kadunud musta auku, vaid ootab “kontrolli”.