Nädalavahetus oli mõnus – mida edasi, seda paremaks läks.
Reedel oli Poiss lasteaias, mina veetsin kvaliteetaega Plikaga. Sõime koos, mängisime koos, koristasime koos. Õhtuks olin omadega täiesti läbi. Mul oli väga hea meel, et meil oli võimalus nii pikalt kahekesi olla, sest seda aega oli Plikale väga vaja ja mul oli tore temaga igasugu asju koos teha. Teisest küljest on terve päeva intentsiivselt lapsega tegelemine minu jaoks üsna väsitav, nii et üldiselt ma eelistan üks-ühele aega väiksemates kogustes 🙂 Kui mõlemad lapsed kodus on, on vabadel päevadel kergem, sest nad mängivad küllaltki palju omavahel.
Eilne päev möödus pigem puhkamise tähe all. Masinatäie pesu pesin, ülejäänud päev kuidagi kulus käest. Poisil oli palavik, nii et ta magas koos Abikaasaga lõunaund, õhtul panime ka lapsed varakult magama ja vaatasime siis üle pika aja koos oma lemmiksarju.
Tänane päev oli see-eest vägagi viljakas. Pesin pesu, küpsetasin leiba, lastega koos küpsetasime tatraküpsiseid, küürisin korralikult puhtaks kogu vannitoa, vannitasime lapsi, õhtul jõudsin veel kogu elamise põrandad ära pühkida ja pesta ning üldiselt siit-sealt sättida.
Une teemat arutasin ka Abikaasaga. Tema on see, kellel uni enamasti hommikul kell seitse ära läheb, aga see-eest on ta õhtuti nii väsinud, et jääb pool ajast kell üheksa magama. Minu jaoks on vastuvõetamatu õhtuti kell üheksa ära vajuda – pärast laste magama panemist peab mulle jääma veel paar tundi “oma aega”. Ja mul ka ei tule nii vara uni niikuinii.
Samas leidis Abikaasa, et temal meelest ei ole mitte mingit probleemi, kui ma ärkan nädalavahetuse hommikutel 10-11 vahel, sest temal läheb nagunii uni vara ära ja isegi kui ta tahaks kauem magada, saavad varem ärganud lapsed mõnda aega suurepäraselt ise hakkama.
Nii et nüüd ma lähtun puhtalt olukorrast ja sisetundest. Kui ees seisab tööpäev, siis jätkan kindlalt selle reegliga, et arvuti läheb õhtul kinni hiljemalt 23 – soovitavalt varem. Ja siis loen, kuni kustun, mis juhtub loodetavasti pigem varem kui hiljem. Hommikune äratuskell heliseb mul 7.30, aga see on pigem eeläratus. Abikaasa äratus on 7.45, aga ta on sageli selleks ajaks juba üleval. Olen talt korduvalt küsinud, kas tema jaoks on oluline, et ma ärkaks koos temaga, aitaks lapsi hommikul valmis panna jne – ma võiksin seda vabalt teha. Tema meelest pole sel aga mõtet – lasku ma tal pigem siis kauem magada, kui tal selline soov on, kui ta aga nagunii ärkvel on, võib ta lastega ise tegeleda. Nii ma siis kasutan võimalust hommikuti veidi kauem voodis mõnuleda – tõusen tavaliselt kaheksa paiku või veidi peale seda, kui Abikaasa ja lapsed lasteaia poole stardivad. Siis saan rahulikult toimetada – süüa, koristada, ennast korda sättida, kuni kümne paiku tööle lähen.
Aga kui järgmisel päeval pole vajadust kella peale tõusta, siis naudin hilisemaid õhtuid ja magan järgmisel hommikul kauem. Ideaalis tahaksin mingil hetkel ikkagi igapäevaselt ühel ajal tõusma hakata, aga hetkel meile sobib selline süsteem hästi, nii et eks vaatab jooksvalt.
Päeva jooksul ma üldiselt väsinud pole ja ka õhtuti on energiat viimasel ajal piisavalt – eks põhjuseks ole peamiselt see, et töö on mõnusalt mitmekesine ning nüüd, kus olen oktoobrikuisest madalseisust üle saanud, on tuju hea ja tegutsemistahe laes. Hommikuti on uni küll magus, aga kuni Abikaasale sobib see, et ma veidi kauem voodis mõnulen ja ma seitse-kaheksa tundi öö jooksul ikkagi magatud saan, on seis mu meelest igati hea 🙂
Novembrikuu eesmärgid:
- rohkem positiivsust, OMA elu elamist ja sisetunde usaldamist
- vähem arvutit (esimese sammuna leppisime juba Abikaasaga kokku, et tööpäeva õhtud kuni laste magamaminekuni on pere aeg, kus kõik arvutid on kinni)
- rohkem kvaliteetaega perega
- projekti “kodu jõuluks täiesti korda” jätkamine
Detsembri alguses siis vaatame, kuidas läks 🙂