Jõudsin vanu postitusi üle vaadates selleni, kus mainisin, et rasedana hakkavad silma teised rasedad – et sattusin ühele blogile, mille autor äsja sünnitas ning kavatsen selle blogi nüüd otsast peale läbi lugeda.
See blogi oli Liisi blogi. Toona oli tema esmasünnitanu ning mina esmarase, praeguseks on meil mõlemal kaks last. Me oleme juba aastaid blogiväliselt suhelnud, ta on ääretult vinge inimene ja tema on olnud koos Kessuga ilmselt üks minu suurimaid “rohelisi” mõttekaaslasi/mõjutajaid/eeskujusid. Tema blogi nimi, muideks, on igati asjakohane… Ma ikka vahel mõtlen, KUIDAS ta seda kõike teeb – minu elu tundub tema oma kõrval puhkus 🙂
Samuti siunasin tolles ammuses postituses oma tööd – peamiselt juhatajaid, kes tekitasid minus oma suhtumisega tohutut trotsi ning tunde, et ei soovi seal enam päevagi töötada.
Praegu, kuus aastat ja viis kuud hiljem, oleme me Liisiga kolleegid (supernaisena on tema muidugi jõudnud palgatöö kõrvalt veel oma äri püsti panna – Mähkmekratt on teile vast juba silma jäänud). Tänu temale olen ma nüüd ise juhataja – ökopoe juhataja. Ja minu töötajad tulevad tööle suurima rõõmuga 🙂
Mis muud, kui tuleb lihtsalt jällegi tõdeda, et elu on imeline.