Mar 312015
 

Võiks öelda, et märtsi teine pool oli täielik madalseis. Haigus lõi korralikult rivist välja ja kaotas absoluutselt igasugu tegutsemistahte.

Kusjuures alguse sai kogu see haigusejant sellest, et kaks nädalat tagasi kolmapäeval olin ma pika päeva üksi tööl, asendasin müüjat. Ja kaup, mis tuleb muidu alati neljapäeval, tuli seekord suure üllatusena päev varem. Ma ei hakanud teist müüjat, kes oli niigi pikalt järjest tööl olnud, kohale kutsuma – mõtlesin, et nokitsen vaikselt ise ja kui kõike ei jõua, teeme järgmisel päeval koos edasi. Päev ise oli väga vaikne, kliente vähe, seega sain rahus kaubaga tegeleda.

Aeg läks nii märkamatult ja päev möödus nii toimekalt, et sööma ega näiteks WC-sse ma nonde kümne tunni jooksul ei jõudnudki. Abikaasa tõi ühe smuuti, selle jõin ära, ühe õuna sõin ka. Ma kusjuures ise väga nautisin kogu seda päeva, üldse ei tundnud, et oleks üle pingutanud.

Aga ju siis ikkagi pingutasin, sest järgmisel päeval oli TÄIESTI õudne olemine. Jäin kohe heaga töölt koju ja olin pool päeva voodis. Kuna valuvaigisti võtmine ja magamine tegi olukorra paremaks, siis ei mallanud edasi voodisse jääda. Hakkasin koristama, sattusin hoogu ja rügasin õhtuni. Kodule oli seda tõesti vaja, ma polnud ammu põhjalikumalt koristanud – tegin kõik köögikapid korda, pesin kõik põrandad… Tervisele see aga muidugi hästi ei mõjunud. Õhtuks oli jälle palavik kõrge ja olemine s*tt. Kuna aga und ei tulnud, oli vaja veel poole ööni sarja vahtida ja samal ajal sellepärast süümekaid tunda.

Reedel ja laupäeval oli suht sama seis – nii, kui natuke parem hakkas, hakkasin kohe tegutsema… Võtsin küll kergemalt, kui neljapäeval, aga ikkagi möllasin liiga palju ja õhtuks oli jälle kehv. Kodu sai väga korda, tõepoolest. Ja seda tõesti oli ka vaja. Samas olid mul räiged süümekad, sest tegelikult ma oleksin pidanud ka tööd tegema, neid uusi kohustusi, mis ma sellest kuust lisaks sain. Aga ma lihtsalt ei suutnud ennast töö tegemiseks arvuti taha sundida – parim, mis ma suutsin, oli kodu koristamine ja arvutist sarja vahtimine.

Pühapäev oli sünnipäev – vandusin endale, et võtan VÄGA vaikselt ja ei tee mitte midagi, olen voodis. Olin kah ja tundsin ennast täitsa hästi. Seega läksin esmaspäeval tööle, sest teadsin, et töökaaslased tahavad sünnipäeva tähistada. Noh, selleks ajaks, kui lapsed aeda saime ja tööle jõudsin, olin juba puruväsinud, nii et tähistamisest ei tulnud miskit välja. Nädala tellimused tahtsid ka sellegipoolest tegemist, läbi häda tegin ära – teise poole kodust voodist. Aga siis oli ka selge, et tööga tuleb mõneks ajaks tagasi tõmmata, muidu ei lähe midagi paremaks. Seega leppisingi ülemusega kokku, et olen kodus ja paranen ja panen selle puhkusena kirja. Seega sain lahti survest, et ma PEAN nii ja nii palju tööd vel sel kuul ära tegema, sain aja maha võtta.

Kodus olemine aitas küll, mingil päeval käisin isegi aias toimetamas, sest leidsin, et värsket õhku olen kaugelt liiga vähe saanud, üldiselt võtsin kergelt. Sain haigusest jagu, reede õhtul käisin Tallinnas – ammu planeeritud inventuuril abiks. Siis oli küll tuju hea ja sai mõnuga tööd tehtud.

Aga üldiselt oli nädala lõpuni, kokku siis poolteist nädalat, enamik ajast apaatia ja kehv tuju. Eks oli helgemaid hetki ka, aga suuremalt jaolt selline lootusetu tunne. Töö, mida seni iga ihurakuga armastasin, tundus ületamatult tüütu. Kirusin, et oli mul vaja need lisaülesanded kaela võtta.

Õnneks on uuest nädalast olukord kardinaalselt paremaks muutunud. Eile tegin mõnuga terve päeva tööd – kuna eelmisel esmaspäeval sai kehva oleku tõttu tellimusi minimaalselt tehtud ja kõikvõimaliku, mida vähegi kannatas, edasi lükatud, oli seekord tellimist enam kui küllaga.

Täna oli vaikne päev, nii et sain sama suure mõnuga tegeleda just nende lisaülesannetega. Ma tean küll, miks ma need endale “kaela” võtsin – sest ma armastan oma tööd :D Lihtsalt kuna see omaette nokitsemine on lõppkokkuvõttes üks suurem projekt, siis oli raske kuskilt otsast kinni hakata – mul on vajadus läheneda asjadele süsteemselt, aga süsteem tuleb esiteks kõigepealt välja mõelda ja see ei ole väga lihtne, kogu selle asja arusaadavalt haldamine. Ja samas tuleb ikkagi tulemusi ette näidata, eks :) No igal juhul, täna läks asi täiega käima, täiustasin natuke veel süsteemi ja tegin reaalset tööd ka. Poolest päevast tulin töölt ära, käisin arenguvestlustel, siis tulin koju ja töötasin edasi. Abikaasa, hea hing, viis lapsed trenni ja läks nendega hiljem õele külla, nii et mul on hindamatult rahulik õhtu kodus ja saan mõnuga tööd teha. Ma pole juba pikka aega tahtnud kodust tööd teha, pigem vastupidi… Täna on pärast pikka puhkust täiega hoog sees, hakkan jälle ennast ära tundma.

Mulle pakuti hiljuti veel ühte kirjatööd, mille vastu võtsin, sest tundus lihtne ja kasulik, samas piisavalt harv, et hakata liialt aega kulutama. Eks sellest räägin hiljem täpsemalt, aga jah, selle jaoks oli ka vaja paari kirjutist ja kuna mul oli madalseis, siis kirusin, et miks kurat mul oli vaja VEEL lisatööd võtta.

Noh, täna tuli vaim peale, kirjutasin vajaliku kiirelt valmis ja nautisin seda protsessi väga. Ja sain aru, MIKS ma selle pakkumise vastu võtsin – sest see on lihtne ja meeldiv ja kasulik ja ei võta palju aega :)

Siis koristasin nii muuseas veel toad ära ja panin masinatäie pesu pesema ja kirjutasin kolm blogipostitust. Nüüd otsin endale kiirelt midagi süüa ja teen siis põhitööd edasi. Et ikka möödunud kuu eest võimalikult järjele saada. Ülemused teavad küll, et ma olin pikalt haige ja on arusaavad, aga no ikka on ju endal kehv tunne, kui esimene kuu uued ülesanded ja siis ei jõua nendega tegeleda. Nii et tuleb nüüd tagantjärele usin olla. Vähemalt ma jälle naudin seda :)

Mar 312015
 

Käisime täna lasteaias arenguvestlustel.

Plika on üsnagi musterlaps. Kõik tegevused, mida peab oskama, on käpas. Väikestega (liitrühm, sel sügisel tuli ports kolmeseid) saavat ülihästi läbi, need hoidvat talle kogu aeg külje alla. Mängudes olevat Plika pigem vaatleja – ei ole nii, et läheb võtab ise lauamängu ja kutsub teised mängima… Pigem vaatab kõrvalt, kuidas teised mängivad ja kipub näiteks vastuseid ette ütlema. No ta on olnud algusest peale pigem omaette toimetaja, lasteaias vähemalt. Kodus nad mängivad Poisiga küll nii, et vähe pole, igasugu rollimänge ja kogu perega lauamänge ja… Õpetajad arvasid, et ehk sellepärast Plika võtabki lasteaias nii rahulikult, et kodus on kogu aeg hull möll :D Üldiselt aga – oskused pigem üle keskmise ja ühtki arvestatavat probleemi ei olnud.

Poiss seevastu – numbreid ega tähti eriti ei tunne, ehkki juba võiks. No ei ole mina kunagi viitsinud õpetada – Plikal oli huvi ja õppis ise, vajadusel küsis meilt, Poiss pole huvi tundnud ja mina pole sundinud ka. Ei tea, kas peaks õpetama? No mina ikkagi arvan, et kui tal huvi tekib, saab ise selgeks. Kui ta tuleks ise küsima, siis ma ju aitaks ja räägiks hea meelega, aga kuni ta ei küsi… Oma nime ta VIST oskab kirjutada ja numbreid loendab vähemalt kümneni. Lihtsalt ta ei tunne neid ära :) Muidugi kui järgmisel kevadel arenguvestlusel sama juttu räägitakse, siis on piinlik vist :P

Siis on Poisiga juba pikemat aega see mure, et ta varastab. No ühesõnaga – ta on veel nii väike, et mu psühholoogist ema kinnitusel ta ei saa veel korralikult aru varastamise kontseptsioonist ja ei tee seda nö meelega. Lihtsalt näeb midagi, tahab, võtab. Ainult et me ei jõua tal kogu aeg taskuid kontrollida ja nii külast kui lasteaiast on sel kombel asju koju rännanud. Õudselt tüütu ja piinlik. Kui me Poisiga räägime, siis ta saab aru küll, et tegi valesti ja annab asja tagasi. Samas tal läheb selleks aega ja kui näiteks on kiire ja “varastatud” asi tal käest ära võtta, siis tuleb tohutu draama. Aega on talle vaja, aega… Seni üritame lihtsalt kontrollida ja rääkida ja loodame, et kasvab välja.

Ja viimaseks küsiti meilt, mis kommipoliitika meil kodus on. Kehitasime õlgu ja ütlesime, et poliitika puudub. Ise ei osta, kui tuuakse või pakutakse, söövad kõik. Poiss olevat tohutu maiustuste sõltlane, nuhib lasteaias kõik välja. No näiteks õpetaja abi toast käib nii läbi, et keegi ei märkagi ja hiljem teab täpselt, kui seal kuskil laua peal midagi magusat on. Ükskord salaja sõi ka. Õpetajad arvasid, et äkki ta saab liiga vähe magusat. Jutuks tuli see, et osad lapsed üldse ei huvitu kommidest ja äkki see tuleb näiteks sellest, et kommikauss on kogu aeg kodus laua peal. No mina ei tea, minu meelest see sõltub iseloomust. MINUL võiks olla kogu aeg kommikauss laua peal, ma sööks sealt pikkamisi, kui isu on. Abikaasa aga sööb, kuni kauss on tühi, mis siis, et hiljem süda paha ja lapsed tunduvad pigem temasse olevat. Ei usu ma eales, et kui ma kogu aeg komme laual hoiaks, siis neid enam ei tahetaks. Väikesed suhkrusõltlased on nad mõlemad.

Ega meil ei kästud nüüd komme koju osta ega midagi, lihtsalt mõtteaineks. Ei ole ju nii, et lapsed meil magusat üldse ei saa – külalised (eriti vanaemad) toovad ikka täitsa tihti ja külas käiakse ka, vahel on meil pigem tunne, et saavad niigi liiga palju. Kodus söövad rohkelt puuvilja ja mett (näiteks külmutatud jõhvikatega või pudru peale vms). Kusjuures Plika on täpselt sama suur magusasõltlane kui Poiss, ainult et neil on väga erinevad iseloomud, Plika ei julgeks elu sees käia niiviisi komme välja nuhkimas, samas kui Poisi puhul see mind isegi ei üllata. Aga piinlik on ikka…

No ma ei kavatse igal juhul sellepärast komme koju ostma hakata. Rosinaid võin osta :)

Aga muidu on Poiss tubli ja seltskondlik ja vahel küll mossitab, aga see läheb kiirelt üle ja temaga saavat mõistlikku juttu rääkida. Nii et selles mõttes on kõik korras.

Aga jah, tõstatatud probleemid on ikkagi veidi piinlikud. Mis seal ikka. Eks aeg annab arutust. Katsub siis Poisile rohkelt rosinaid sisse sööta ja järgmiseks kevadeks mõned tähed ja numbrid selgeks õpetada :D

Mar 312015
 

Plika joonistas väga huvitava pildi. Kuna ma ei märganud seda kohe üles pildistada, leidsin selle täna juba mitmes tükis ja pidin kokku kleepima, et oma foto kätte saaks. Üks tükk oligi juba kadunud, õnneks on joonistus ise terviklik.

2015-03-31 18.51.27

Mitte kunagi varem pole ma oma lastelt ühtki sellist joonistust näinud :) Plika seletas, et tal on tuleküüned. No ja sellised paharetinäod… Ma ei tea, ma kahtlustan et mõjutused on “Imelistest spioonidest” või “Kollipüüdjate klubist”, mida nad on külas olles telekast näinud ja nüüd vahel kodus ka nõuavad.

No ja siis ma muidugi ükskord imestasin, kust tuli Plikale pähe kirjutada külmkapi peale magnettähtedest selline sõna nagu “võbelus” – kuni ma sain teada, et see on ühe multifilmiponi nimi :D

Ei ole vahet, kas on telekas kodus või ei ole…

Mar 292015
 

Ei ole seda blogimise soont, no ei ole kohe üldse.

Jäin eelmise nädala neljapäeval puruhaigeks, nii lendas nädal tagasi korstnasse ka sünnipäev. Esmaspäeval üritasin tööle minna, aga tulin sealt põhimõtteliselt tagurpidi koju tagasi, kirjutasin ülemusele ja ütlesin, et võtan nädala puhkust. Mul oli vaja reede öösel Tallinnas inventuuri teha ja tahtsin enne terveks saada, ilma puhkuseta poleks see õnnestunud. Haiguslehte ei viitsinud võtta, sest oleks rahaliselt rohkem kaotanud ja nagunii oli mul eelmisest aastast nädal puhkust üle.

Kusjuures ega ma üksi haige polnud, Abikaasa vindus samamoodi. Eelmise nädala lõpus jätsime isegi lapsed koju, sel nädalal käisid ikka kenasti aias… Abikaasa oli aga ka veel sellestki nädalast pool kodus.

Nüüdseks olen lõpuks ometi täitsa terve ja tundub, et Abikaasa ka. Ok, köhin, aga see ka paraneb ja ei häiri üldist elu. Täna oli üle pika aja kuiv ilm ja saime lõpuks ometi ära tehtud puud, mis eelmise nädala keskel toodi. Abikaasa kusjuures haigust trotsides tegi pooled neist nädal tagasi ära, aga mina lihtsalt enne ei jõudnud, mu ema käis hoopis oma mehega abiks. Täna sain lõpuks ise ka käed külge panna, pool päeva rassisime õues, lapsed mängisid kõik see aeg ka aias.

Haiguse ajal kusjuures hullult poputati meid. Vahetustega käidi meie eest poes ja tehti süüa :) Õige mitu suppi jõudis meieni ja muud head kraami ka. Need on need puhud, kus perekonna olemasolu eest eriti tänulik olla.

Täna õhtul tegi Abikaasa kikerhernekotlette. Pakk kikerherneid seisis mitu kuud kapis, otsustasime lõpuks ette võtta. Leotatud kikerherned saumikseriga peeneks, riivitud kartul juurde, sibulat ja küüslauku ka… Ja natuke jahu… Vist kõik. Osad panime ahju, osad praadisime pannil. Päris mõnusad said.

Minul tekkis üle pika aja isu küpsetada. Vaatasin küll igasugu retsepte, aga ükski ei erutanud. Mõtlesin, et suva, viskan mingid asjad kokku ja vaatan, mis saab :D Võid oli 50g, selle sulatasin ära. Siis panin natuke suhkrut, ühe muna (rohkem polnud), veidi õli, vanilli, hapukoort (tänase kuupäevaga kinnine pakk oli külmikus, see inspireeriski küpsetama), kaarobipulbrit, hirsijahu, riisijahu… Ühesõnaga kõike, mida kapis leidus :D Mõtlesin, kas peaks küpsetuspulbrit ka panema, aga proovisin ilma ja jäid mõnusad, sellised väikesed küpsised. Teisele plaaditäiele panin rosinad ka sekka, sai veel mõnusam. Kaarobipulber on tõesti üsna geniaalne kakao asendaja, kuna on juba ise magusapoolne ja suhkrut seega nii palju vaja pole. Ja hirsijahu saab edukalt küpsetistesse “ära peita”. No mul lihtsalt on igasugu kummalised söögiasjad kodus pidevalt, professionaalne kretinism :)

Ja ongi märtsikuu praktiliselt läbi. Aeg lendab.

Mar 132015
 

Kuulsin üle mitme aasta hiire krabistamist. Tundus tulevalt kapi tagant, nihutasin elutoas ühe sektsiooni osa seinast eemale. Hiir ise vist oli ikka seina sees… Küll aga leidsin üles pusletüki, mis läks kaotsi enne Norrasse kolimist :) Laste Eesti kaardiga pusle, mille puuduv tükk mulle aastaid pinnuks silmas on olnud.

Vaat siis.

Mar 132015
 

Tänane õhtu oli erakordselt mõnus. Jõudsime koju alles peale kuut, aga saime järgmised kaks tundi mõnusasti perekondlikult asjatada. Abikaasa kokkas, mina aitasin, pesin pesu ja sättisin kodu, sõime kõik koos õhtust, uued ilusad küünlad põlesid ja muidugi MAASIKATEGA KLAASID!

2015-03-12 21.35.44

Umbehääd klaasid on, mahukad ka – 400ml. Kann ei ole küll kõige praktilisem – juba tühjalt on raske ja üsna suur ka teine, nii et kui vett täis panna, tõstan juba kahe käega ja kallan ettevaatlikult. Aga ILUS on, nii et annan kõik vead andeks.

Täna õhtul oli “heureka” moment – avastasin, et meie lapsed armastavad spinatit. Rohelistest lehtedest kokku keeratud salatit nad reeglina ei söö, ega rukola ei peagi igaühele maitsema… Aga spinatilehed eraldi – anna ainult ette, mõlemad vitsutavad rõõmuga. Kas mitte just spinat pole see, mida USA filmides kogu aeg laste toidu sisse peidetakse, et nad jumala eest sööks, aga mida nad kunagi ei taha?

Poiss on alati olnud toiduga üsna leplik. Plika puhul vahel aga tundub, et ta muud ei teegi, kui pirtsutab toiduga ning lemmiktoidud on tal kõik täiesti masendavad – SAI! MAKARONID! Esimest meil kodus pea kunagi pole, pastat teeme küll. Aga olgem ausad, mullegi maitsevad sai ja makaronid. Muidugi vaid siis, kui tegu on kvaliteetsete toodetega, saial on maitsev kate ja pasta hästi valmistatud :)

Vahel tundub, et Plikale ei kõlba pooled puuviljad… Aga hetkel ei suutnud välja mõelda ühtki asja, mida ta EI sööks, peale valmis banaanide – tooremad sobivad küll. Maasika-banaani smuutit miskipärast ei taha, kui see aga pulgajäätiseks külmutada, siis sööb rõõmuga. Ok, apelsini ei taha, kui see on liiga tugeva nahaga, arusaadav. Greipi ei soovi kumbki, aga see ka arusaadav. Samas õunad, pirnid, kiivid, melon, arbuus, igasugu marjad – kandke ainult ette.

Paljusid aedvilju söövad tegelikult ka ladnalt – vähemalt siis, kui need on kuumutamata. Kurk, tomat, porgand, kapsas, lillkapsas, brokoli… Ei saaks öelda, et meie peres söödava värske kraami valik väike oleks. Kui aga köögiviljatoitudest rääkida – olen alati isegi hädas olnud, sest keedetult/aurutatult/ahjus tehtult aedviljad mulle pigem ei maitse. Eelistan kah värsket. No ei saa miskit parata, mulle on see toortoitlus südamelähedane. Samas ma muidugi soojast toidust loobuda ei suuda, nii et söön rõõmsalt edasi pastat, nuudleid, riisi, kartuleid ja liha… Lohutan ennast sellega, et vähemalt on värsket kraami kõrval piisavalt.

Hehe, aga paprikat ei armasta meie perest keegi. Küpsetatud toidu sees see kaotab õnneks oma vänge maitse, nii et väikeste tükkidena pastas vms on see minu jaoks täiesti ok. Salatis kannatan ka välja, kui väga palju pole, aga võimalusel nokin siiski välja – Abikaasa sööb ära, temal nii suurt vastumeelsust pole, samas vaimustust ka mitte :) Lapsed nokivad igalt poolt välja. Ühesõnaga kodus ei ole meil paprikat kunagi.

Kui ma lõin kokku eelmisel aastal toidule kulutatud summa, näitas see, et 28% meie eelarvest kulus puuviljadele. Siis taipasin lisada väljas söömised ja selgus, et hoopis sellele kulus aasta lõikes kõige suurem summa – täpsemalt 24%, puuviljadele jäi 21%. Sealt edasi tulid 11% lihatooted, 10% piimatooted, 9% aedviljad ja rohelised lehed, 5% maiustused ja snäkid, 3% pasta… Ja nii edasi. See oli siis hinnapõhine statistika.

Kui ma tegin sellesama statistika toidu KAALU põhjal, siis 55% meie söögist moodustasid puuviljad. Muidugi jah, kõik need ära visatud koored ja südamed moodustasid sellest arvestatava osa… Aga siiski! 943 kg puuvilju :D Edasi tulid 14% piimatooted, 10% aedviljad, 6% lihatooted, 3% kuivained ja krõbuskid (viimane siis konkreetselt vaid laste kamapallid autoreisidel, müslit vms kraami me ei söö), 2% muna, 2% leib-sai, 2% maiustused ja snäkid, edasi kõik juba 1% ja vähem.

Kaalupõhine statistika pole muidugi selles suhtes päris täpne, et väljas söömisi pole üldse arvestatud (nende puhul ma ju kaalu kirja panna ei saa), külas on ka alati igasugu asju söödud… Aga iga ampsukest kaaluda ja toitumispäevikut pidada ei viitsiks ma eales, mind huvitab ikka puhtalt eelarveline pool :D Väljas söömiste, maiustuste ja lihatoodete puhul innustab juba ainuüksi hinna ja kaalu suhe nende osakaalu vähendama.

Kui nüüd mõelda, et alles juulis jätsime me maha piima joomise ja hakkasime sööma suuremal hulgal puuvilju, siis on päris põnev oodata, millise statistika ma järgmise aasta alguses teha saan.

Puuviljasõltlased, seda me oleme. Ja nüüd veel spinat kah. Ma ütleks, et seis on päris hea ja ei ole kohe üldse probleemi, et meile kõigile maitsevad endiselt ka sai, kook, pasta ja liha. Küsimus on üldises osakaalus :)

Mar 122015
 

Sattusin nädalavahetusel esimest korda elus Tigeri poodi, millest mitmelt poolt lugenud olin. Ostsin sealt lastele €3 eest kaleidoskoobi, see on suur hitt – eriti just Plika puhul. Ja ka ma ise unustan ennast vahel neid mustreid vaatama… Neis on lihtsalt midagi nii maagilist ja ilusat. Ja see keeramine on nii põnev – mis muster järgmiseks tuleb?

Lugesin täna Poisi soovil talle unejutuks taas Timmi tegemisi – ostsin selle vahva raamatu aasta tagasi ja see on meil risti-põiki läbi loetud, aga ikka küsitakse veel. Seekord valis Poiss täitsa juhuslikult, aga vägagi aktuaalse munade värvimise jutu ja seal on üks koht, mis mind alati nii kangesti naerma ajab, et mõtlesin seda teiega jagada:

Ema on võtnud sibulakorvi ja harutab sibula küljest koori lahti. Paneb palja sibula korvi tagasi, koored kaussi, võtab uue sibula ning hakkab jälle usinasti koori katkuma.

“Minu arust nimetatakse seda, mida sa teed, pahanduseks,” lausub Timm hämmeldunult.

2015-03-12 21.41.29

Kaleidoskoop :)

2015-03-12 21.42.30

Mar 122015
 

Kolm ja pool aastat tagasi ostetud presskann kukkus üleeile kildudeks. Kuna selle sõel oli pidevast kasutamisest väsinud ja lasi juba pikemat aega liiga palju sodi läbi, ma just ei valanud pisaraid.

Otsustasime seekord roostevabast terasest kannu kasuks. Kuna googeldades “roostevabast terasest presskann” kulutasin hirmus kaua aega ja väga palju targemaks ei saanud, mõtlesin kirjutada ülevaatliku postituse, et kellelgi teisel ehk hiljem lihtsam oleks.

Rimist lippasin täna läbi, leidsin ASI kannud – Pico maksis €39.99 ja Villa €41.99, netist leiab alla €40 ka. Mulle meeldis muidugi kallim, ümaram :)

ASI Pico&Villa

Netist peilisin välja Bodum Columbia. Kas seda Pärnus kuskil müüakse, ei tea. Oleks kahtlemata olnud kõige kvaliteetsem ja ideaalsem, aga maksta €90 presskannu eest jäi meie eelarvest natukene välja. Küll aga leidsin nüüd õhtul ühe saksakeelse testi, kus on kannu kohta väga head fotod, sõelast ja kõigest muust. Seda kummitihendit tahaks küll… Ehk järgmine kord :)

Bodum Columbia

Ja lõpetuseks helistasin Riia mnt Kodukaup poodi, sain teada, et neil on ka kaks varianti. Eladia, mida olin ka veebis näinud, maksis €28.70 ning 1,5-liitrine ASI Cesa €48.

Elodia&ASI Cesa

Külalistele kohvi pakkudes ohkame küll alati, et oleks vaja liitrisest presskannust suuremat, aga kuna Eladia meeldis välimuselt rohkem ja oli odavam ning ega me nii suures arvus kohvijanuseid külalisi just ülearu tihti ei võõrusta (paar korda aastas sünnipäevadel ehk), siis otsustasime selle kasuks. Sõel käis mõnusalt tihedalt, nagu mulle meeldib. Välimus on kena ja hind mõistlik.

2015-03-12 21.39.41

2015-03-12 21.39.55

Nii et põhimõtteliselt mina rohkem roostevabast terasest variante ei leidnudki – kolm erinevat ASI nimelisest kollektsioonist (kaks liitrist ja üks 1,5-liitrine), liitrine Eladia ning Bodum Columbia, mida on vist neljas erinevas suuruses ning nii matti kui läikivat. Kõik need on topeltseinaga – eks näis, kas aitab veidi kauem sooja hoida.

ASI kannu kohta sain mitmelt inimeselt positiivset tagasisidet – olevat pärast nelja aastat igapäevast kasutust ikka sama hea. Aga Eladia tundus sama kvaliteetne, nii et loodame parimat. ASI kohta mainiti ka seda, et soojas see kohvi lubatud neli tundi ei hoia. Me teeme kohvi alati vaid kohe joomiseks, vahel lihtsalt venib hommikusöögi algus – aga loodan, et need 15 minutit hoiavad mu kannu topeltseinad ka kohvi sooja. Klaaskann ei hoidnud :P Topeltklaasi on ka, ma tean, aga ühte isendit, millega nädalavahetusel tutvusin, oli ilgelt tüütu kuivatada ja üleüldse, ma ei tahaks, et miski jälle kildudeks kukuks, sestap roostevaba teras.

Järgmine kann tuleb ehk unistuste Bodum… Sest selleks ajaks, kui Eladia ükskord omadega läbi saab (milleks läheb loodetavasti pikki aastaid), oleme ilmselt juba rikkad kui trollid. Loota ju võib :P

Mar 082015
 

Ajad on kiired. Terve veebruarikuu olid õhus muudatused tööpostil. Ühe inimese lahkumisega seoses toimus ulatuslik tööülesannete ümber jagamine ja võitlus selle eest, mis oleks meie meelest kõige paremini toimiv lahendus, tekitas minuski esimest korda tööstressi. Tulem tundub see-eest igati rahuldav. Minu jaoks tähendab see täiskohta ja suuremat palka, senistele ülesannetele lisandus näpuotsaga turundust ja veebi. Põnev, põnev – tahaks rohkem teha, kui aega on. Eks näis, kuidas oma uutesse kohustustesse sisse elame.

Neljapäeva õhtul sõitsin Tallinna. Algne plaan oli minna laupäeval, Liis kutsus sünnipäevale, aga ema sõitis neljapäeval ja kasutasin muidugi juhust. Väljasõit oli kell neli, olin töösse uppumas, sai meeleheitlikult rügatud. Edukalt – kõik vajalik sai tehtud.

Esimese öö veetsin Pipsi ja Aivari juures, nägin nende uue pesa ära, saime mõnusalt terve õhtu lobiseda. Muuhulgas lahkusin sealt kahe paari jalatsite võrra rikkamana. Hea on sõbrannaga jalanumbrit jagada :D

Reedese päeva veetsin Järve keskuses tööd tehes. Värskendav oli tavalist FB chati põhist töösuhtlust IRL ühe laua taga pidada.

Reede õhtul maandusin Liisi juurde, kust lahkusin alles täna. Eile olin ühiskondlikult kasulik ja koristasin Liisi elamist. Õhtul oli pidu, kust ma ei tundnud peale Liisi mitte kedagi. Noh, nüüd siis tunnen tsipake veel nii umbes kümmet inimest :D Minul isiklikult oli väga lõbus.

Pilti küll keegi praktiliselt ei teinud, aga vähemalt ükski – sellest hetkest, kui kõik oli veel ees. Väga ontliku mulje jätab… Oleks pidanud tänahommikust taaranurka ka pildistama :P

liis

Oh, ja kirsiks tordil oli muidugi see, et ka MINA sain eile õhtul varase sünnipäevakingi. Tuli välja, et see olla neil juba pikaajalisem plaan – mulle maasikatega klaase kinkida. Eile õhtul avastasin need ühel hetkel köögist ja kiljusin. Tänutäheks lõhkusin täna nõusid pestes ühe liigutusega ära kaks nende majapidamise klaasi. Suurepärane ja tänulik külaline, seda ma olen.

Ühesõnaga nädalavahetus oli seltskondlik, äärmiselt mõnus ja äärmiselt väsitav. Võrratu oli lastest mõned päevad eemal olla, koju tagasi jõuda oli sama suur rõõm. Oma voodi ja vannituba, no ei ole midagi paremat. Käisin koos lastega vannis :)

Üleüldises plaanis tundub, et blogi kirjutamine jääb aina enam soiku, sest kogu võhm kulub päriselule. Samas neid vaikseid perioode on varemgi korduvalt olnud ja alati on tempo mingil hetkel jälle tõusnud. Loodame parimat, seniks aga kannatust ja kuulmiseni!

Mar 022015
 

Mul oli kolm soovi. Et oravad saaks rohkem hääli kui kesikud. Et sotsid saaks rohkem hääli kui IRL. Ja et Vabaerakond saaks rohkem hääli kui EKRE.

Nüüd ma sooviks veel, et valitsuse moodustaks Reform, SDE ja Vabaerakond. Aga seda näitab aeg. Üldiselt olen ma siiski väga rahul. EKRE toetus Pärnus oli küll masendavalt suur, aga õnneks see suures plaanis ei loe.

Ajaloo tarbeks kaks ekraanitõmmist ERR lehelt:

tulemused

mandaadid

Ma olen alati arvanud, et olen valinud kõikvõimalikud korrad alates täisealiseks saamisest, aga üritades nüüd meelde tuletada, ma polegi enam kindel. Nimelt puuduvad mul igasugused mälestused:

  • KOV valimistest 2002 sügisel Tartus, mil ma olin värske rebane
  • RK valimistest 2003 kevadel, mil ma elasin Tartus
  • Euroopa parlamendi valimistest 2004 suvel, mil ma olin juba poole kohaga Tallinnas
  • KOV valimistest 2009 sügisel, mil olime just kolinud Londonisse

Seda ma tean, et:

  • Euroopa Liidule ütlesin 2003 sügisel jah
  • 2005 sügisel valisin KOV valimistel Tallinnas Isamaaliidu
  • 2007 kevadel RK valimistel Rohelised
  • 2009 suvel Euroopa parlamenti Tarandi
  • 2011 kevadel RK valimistel sotsid
  • 2013 sügisel KOV valimistel Pärnus sotsid
  • 2014 kevadel Euroopa parlamenti kas Tarandi või Lauristini (no ei mäleta!)

Kui keegi  mu sõpradest peaks juhtumisi mäletama, kas/kelle ma valisin noil neljal korral, mille kohta mul endal mälestus puudub, antagu teada! Ema? Maris? Kaidi?