Mar 312015
 

Käisime täna lasteaias arenguvestlustel.

Plika on üsnagi musterlaps. Kõik tegevused, mida peab oskama, on käpas. Väikestega (liitrühm, sel sügisel tuli ports kolmeseid) saavat ülihästi läbi, need hoidvat talle kogu aeg külje alla. Mängudes olevat Plika pigem vaatleja – ei ole nii, et läheb võtab ise lauamängu ja kutsub teised mängima… Pigem vaatab kõrvalt, kuidas teised mängivad ja kipub näiteks vastuseid ette ütlema. No ta on olnud algusest peale pigem omaette toimetaja, lasteaias vähemalt. Kodus nad mängivad Poisiga küll nii, et vähe pole, igasugu rollimänge ja kogu perega lauamänge ja… Õpetajad arvasid, et ehk sellepärast Plika võtabki lasteaias nii rahulikult, et kodus on kogu aeg hull möll :D Üldiselt aga – oskused pigem üle keskmise ja ühtki arvestatavat probleemi ei olnud.

Poiss seevastu – numbreid ega tähti eriti ei tunne, ehkki juba võiks. No ei ole mina kunagi viitsinud õpetada – Plikal oli huvi ja õppis ise, vajadusel küsis meilt, Poiss pole huvi tundnud ja mina pole sundinud ka. Ei tea, kas peaks õpetama? No mina ikkagi arvan, et kui tal huvi tekib, saab ise selgeks. Kui ta tuleks ise küsima, siis ma ju aitaks ja räägiks hea meelega, aga kuni ta ei küsi… Oma nime ta VIST oskab kirjutada ja numbreid loendab vähemalt kümneni. Lihtsalt ta ei tunne neid ära :) Muidugi kui järgmisel kevadel arenguvestlusel sama juttu räägitakse, siis on piinlik vist :P

Siis on Poisiga juba pikemat aega see mure, et ta varastab. No ühesõnaga – ta on veel nii väike, et mu psühholoogist ema kinnitusel ta ei saa veel korralikult aru varastamise kontseptsioonist ja ei tee seda nö meelega. Lihtsalt näeb midagi, tahab, võtab. Ainult et me ei jõua tal kogu aeg taskuid kontrollida ja nii külast kui lasteaiast on sel kombel asju koju rännanud. Õudselt tüütu ja piinlik. Kui me Poisiga räägime, siis ta saab aru küll, et tegi valesti ja annab asja tagasi. Samas tal läheb selleks aega ja kui näiteks on kiire ja “varastatud” asi tal käest ära võtta, siis tuleb tohutu draama. Aega on talle vaja, aega… Seni üritame lihtsalt kontrollida ja rääkida ja loodame, et kasvab välja.

Ja viimaseks küsiti meilt, mis kommipoliitika meil kodus on. Kehitasime õlgu ja ütlesime, et poliitika puudub. Ise ei osta, kui tuuakse või pakutakse, söövad kõik. Poiss olevat tohutu maiustuste sõltlane, nuhib lasteaias kõik välja. No näiteks õpetaja abi toast käib nii läbi, et keegi ei märkagi ja hiljem teab täpselt, kui seal kuskil laua peal midagi magusat on. Ükskord salaja sõi ka. Õpetajad arvasid, et äkki ta saab liiga vähe magusat. Jutuks tuli see, et osad lapsed üldse ei huvitu kommidest ja äkki see tuleb näiteks sellest, et kommikauss on kogu aeg kodus laua peal. No mina ei tea, minu meelest see sõltub iseloomust. MINUL võiks olla kogu aeg kommikauss laua peal, ma sööks sealt pikkamisi, kui isu on. Abikaasa aga sööb, kuni kauss on tühi, mis siis, et hiljem süda paha ja lapsed tunduvad pigem temasse olevat. Ei usu ma eales, et kui ma kogu aeg komme laual hoiaks, siis neid enam ei tahetaks. Väikesed suhkrusõltlased on nad mõlemad.

Ega meil ei kästud nüüd komme koju osta ega midagi, lihtsalt mõtteaineks. Ei ole ju nii, et lapsed meil magusat üldse ei saa – külalised (eriti vanaemad) toovad ikka täitsa tihti ja külas käiakse ka, vahel on meil pigem tunne, et saavad niigi liiga palju. Kodus söövad rohkelt puuvilja ja mett (näiteks külmutatud jõhvikatega või pudru peale vms). Kusjuures Plika on täpselt sama suur magusasõltlane kui Poiss, ainult et neil on väga erinevad iseloomud, Plika ei julgeks elu sees käia niiviisi komme välja nuhkimas, samas kui Poisi puhul see mind isegi ei üllata. Aga piinlik on ikka…

No ma ei kavatse igal juhul sellepärast komme koju ostma hakata. Rosinaid võin osta :)

Aga muidu on Poiss tubli ja seltskondlik ja vahel küll mossitab, aga see läheb kiirelt üle ja temaga saavat mõistlikku juttu rääkida. Nii et selles mõttes on kõik korras.

Aga jah, tõstatatud probleemid on ikkagi veidi piinlikud. Mis seal ikka. Eks aeg annab arutust. Katsub siis Poisile rohkelt rosinaid sisse sööta ja järgmiseks kevadeks mõned tähed ja numbrid selgeks õpetada :D

  8 Responses to “Arenguvestlused”

  1. Mul ka siin üks noormees kodus, kes peagi viieseks saab ja ei tea tähtedest ega numbritest mitte midagi. Kaheksani oskab loendada. Raamatuid vaatab küll väga palju, aga tähtede ja numbrite vastu puudub igasugune huvi. Ma muidu ka ehk muretseksin, aga kuskil aasta tagasi käisin ühe waldorf lasteaia loengul, kus räägiti waldorflasteaia põhimõtetest ja sealt sain sellise veendumuse, et selle asjaga kiiret küll pole. Nemad väldivad igati tähtedest ja numbritest rääkimist kuni kooliminekuni (no kui keegi otseselt küsib, siis ikka ütlevad, et mis täht see on, aga siis sellise ükskõikse häälega, mitte suure vaimustusega, et lõpuks ometi tahab laps tähtedest midagi teada), sest laste peamine ja põhiline ülesanne peaks olema mängimine ja lugeda nad jõuavad kogu ülejäänud elu ja neid eelkooliealiste fantaasiamänge ei tule enam kunagi (mida on maailma mõtestamise ja sotsiaalse-emotsionaalse arengu jaoks hädasti vaja). Kõlas üsnagi loogiliselt ja no tõesti, kui üks inimene nii palju aega raamatuid lehitsedest veedab, ei ole sugugi tõenäoline, et ta lugemist selgeks ei saa. Meil pole arenguvestlust olnud, võib-olla kui seal räägitaks sellest kui probleemist, tunneksin ka ühiskondlikku survet (ta käib ikkagi tavalasteaias).

  2. tikker. kaks kiiret kommentaari – jube uni on.

    mis su poiss on? 4-aastane? ta ei võta seda jah “varastamisena” ning ta lihtsalt ei oska veel aru saada, et teine võib oma asjast puudust tunda, aga 4-aastane saab äärmiselt täpselt aru “sinu oma”-“minu oma” mõistetest. kui neile rõhuda, siis saab varastamise kombest lahti ka. soovitan tõsiselt tegeleda, sest 5-6 on parim varastamise iga (siis juba teadlikult) ja selleks ajaks võiks selge olla, et võõrast ei võeta.

    teine kommentaar on see, et minu isiklikud väiksed empiirilised vaatlused näitavad, et kõige aplamad rämpsu (kommide ja krõpsude) sööjad üritustel on need, keda tõsiselt kodus piiratakse.

    sinu probleemid tulevad justkui veidike tuttavad mulle ette :)

  3. Mis värk see Eestis sellega on, et kõik lapsed peavad enne kooli lugeda ja kirjutada oskama? Meil Saksas seda kuidagi ei treenita lasteaias – pigem vastupidi – kardetakse, et laps kes liiga vara lugeda oskab, hakkab esimeses klassis igavlema. Siin on kooliminejad tavaliselt tasemel, et oskavad oma nime kirjutada ja tunnevad veel paari tähte lisaks.

  4. Hehh, waldorf … Olin mõne aja eest ühel waldorf-inimeste üritusel (kogemata), kus läksin peaaegu et karvupidi kokku ühe daamiga, kes väitis, et enne seitsmendat eluaastat lugemaõpetamine on paha-paha-paha … ja lasi samal ajal oma kammimata tütrekesel nutiseadmega mängida. Minul on lisaks suurematele kodus värske – kah kammimata – kuuene poiskene, kes juba poolteist aastat soovi korral igasugused sõnad kokku loeb, aga ühtki nutiseadet pole minu teada puutunud ka. On täiesti normaalne, kui neljane tähtede ja numbrite vastu huvi ei tunne, aga on täpselt sama normaalne, kui nelja-viiesed lugeda oskavad. Igaühele oma. Kuueaastane peaks küll juba oskama lugeda tuttavaid sõnu nagu “värvi lilled punaseks” ja kirjutada kah nii, et lugeja mõningase fantaasia korral aru saab, millest jutt käib (näide: mainitud kuuese poolt umbes aasta tagasi kirjutatud poenimekiri: “panan, pesupulpar, vost”). Ei saa mina aru, miks see eesti laps peab olema nii rumal, et talle enne seitsmendat eluaastat midagi õpetada ei tohi, eriti kuna eesti keeles lugemaõppimine on märgatavalt lihtsam kui nii mõneski muus keeles. Saksamaal lähevad normarenguga lapsed kooli aasta noorematena kui eesti lapsed, nii et a-st ja b-st alustamine on loomulik, teevad esimeses klassis peaaegu sama, mida meil lasteaias kooliminejate rühmas tehakse.

    Karvasevõitu kommentaari tingib koolis töötamisest saadud kogemus. Oi kui paljud esimese klassi toimetulematute laste vanemad kilkavad, et nemad pole oma lapsi lugema sundinud, küll laps kunagi ise hakkab, kui huvi on. Ainult et seni on lapsel huvi ainult multikate ja arvuti vastu ja vanemad ei pea vajalikuks seda üldse piirata ega näiteks last puu otsa suunata. Olen aru saanud, et Sina, Tikker, hoiad lapsed loomulikult-eakohaselt mängimas ja toimetamas, mitte ei tuimesta neid ekraanidega, aga hirrrrrmus palju on neid peresid, kus vanematepoolse tegelematuse vabanduseks tuuakse waldorfkasvatuse konteksist väljakistud “lapse huvist lähtumine”.

    • Kindlasti ei ole halba sellest, kui lapse ise huvi tunneb ja vara lugema hakkab!
      Selles on vahe muidugi jah, et siin minnakse kooli aasta varem ja lugemine keerulisem kui eesti keeles.
      Sellegipoolest tundub tavalasteaedu nii Eestis kui siin kõrvalt vaadates, et siin näiteks ka koolieelikutel ei ole sellist tihedat läbiplaneeritud ja regulaarset õppekava lasteaias nagu 4-5 aastastel Eestis.
      Ma ise olen selle natuke sinna samasse ritta paigutanud, et Eestis on üldiselt tunduvalt suurem surve peal – laps peab võimalikult vara mähkmevabaks ja lutivabaks saama. Samamoodi peab võimalikult vara lugema hakkama, nagu Tikker kirjutas – peaks ikka poissi tagant torkima, muidu järgmine aasta arenguvestlusel piinlik.
      Minu sama vana poiss ka ei huvitu veel üldse sõnade kokkulugemisest, ainult oma nime kirjutab kindlalt iga joonistuse peale. Mulle nagu praegu ei tundu, et peaks teda hirmsasti lugema suunama. Isegi kui sama vanad sõbrannade lapsed Eestis kõik juba loevad ;)

  5. Kahe poja emana ja kahe tüdruku tädina võin väita et poistel tuleb see alguse areng aeglasemalt aga koolis pole probleemi. Pigem on probleem tüdrukutel, sest vara lugema õppinutena oli neil tõesti algklassides igav ja 5 tulid liiga kergelt ning põhikooli keskel, kui pidi õppima hakkama et väga häid hindeid saada, siis õppimisharjumuse puudumisel läks raskeks. Poistel, väiksema puhul veel ei tea, aga suuremal läks küll iga järgmine klass järjest lihtsamalt, õpiharjumus oli olemas ja polnud probleemi pidevalt veidike pingutada.
    Teise asja võtmisesse suhtuksin kohe väga karmilt, lasteaiakasvatajast tuttava sõnul pidi ka nende rühmas paar last olema, kellel kommid keelatud ning kes siis salaja käivad teiste kappidest kommi söömas ja hiljem hakatakse ka pooditest maiustusi varastama. Vahel on müüjad olnud ka andestavad ja asi jõuab lapsevanemateni alles siis, kui tegemist juba korduva vahelejäämisega. See on piinlik teema ning alati ei taheta vanematele rääkida , loodetaksegi, et kasvab välja ja läheb üle. Nii et akadeemiliste teadmiste pärast ei muretseks ma üldse, sellega on Poisil veel aega aga selle teise teemaga ma tegeleksin küll juba praegu.

  6. sorry, aga rosinad ja mesi ei võta ära kommiisu, kui see on olemas :) . see pole see. see pole ju shokolaad. mina olen seda usku, et kui pole tervisega probleeme (a la hüperaktiivsus, kehakaal) ning hambad on korras, siis võib komme süüa. lapsel olemisel peab mingi rõõm ka olema :) .
    paraku on tõesti sünnipäevadel näha neid lapsi, kes kodus ei tohi süüa viinereid, krõpse ja komme. sünnipäevadel istuvad need lapsed vastava toidu juures ja lihtsalt söövad kuni otsa saab. see pole teps mitte parem variant.

  7. Jäi silma jutukild lapse varastamisest. Tuttav teema. Nii tuttav, et kirjutasin oma murest kunagi ammu “Pere ja Kodu” veergudele.Ei mäleta asjatundja vastust, aga oli ka midagi sellist, et isegi geenidel on oma osa. Praeguseks on see laps 16 aastane ja igasugune “varastamine” on täielikult haihtunud.Probleem oli ka teisest soost lapsega. Sellest lapsest kujunes üdini aus täiskasvanu.Pole karta miskit, ütlen ma.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.