Jun 302015
 

Ma ei ole kunagi suurem asi söögitegija olnud, täpsemini tegelen sellega vaid viimase häda korral. Abikaasaga on algusest peale ära jagatud, et tema kokkab, mina koristan.

Selles mõttes on muidugi ebaõiglane, et koristamisest annab suuremat osa edasi lükata, nälg tuleb aga iga päev, mitu korda päevas. Nüüd on Abikaasal lisaks pooleli teisel pool lõhkumise projekt, nii et mina peaks vist senisest rohkem söögi pärast muretsema.

Aga ma lihtsalt ei suuda.

Koristada ma suudan küll, minimaalselt. St pesu pesen, kui on vaja, nõusid pesen ja kööki hoian korras suht regulaarselt,  asjad korjan mingite intervallidega elamisest kokku ja panen oma kohtadele, voodi teen peaaegu igal hommikul ära, põrandaid pühin ka vahel. Aga et jõuaks põrandate pesemiseni või tolmu pühkimiseni või igapäevase asjade ära panemiseni… Isegi külalised seekord ei aidanud.

Ok, koristamisega kannatab, sellega ma saan hakkama. Küll ma kunagi ikka teen, kui hoog peale tuleb. Aga see va söögi tegemine! Tõsiselt tundub, et õhtusöögi asemel hakkab olema igal õhtul grillimine. Sest nagu Abikaasa ütles – nii on kõige lihtsam. 15 minutit söele, 20 minutit lihale. Sel juhul jääb minu hooleks vaid poest sobiva grilltoote leidmine ja roheliste lehtede ning kirsstomatite kaussi kuhjamine. Seda ma suudan.

Iseasi, kui jätkusuutlik selline toitumine on :) Ja mis saab nii mu plaanist vähem liha süüa – nojah, see plaan on mul juba aastaid, aga edusamme endiselt null. Ma ju näen kõiki neid muid põnevaid grillitud juurikaid, mida igal pool jagatakse, olen proovinud nii ühte, teist kui kolmandat, aga need pole mind kunagi erutanud.

Keegi võiks teha meie sügavkülma täis maitsvaid ja toitvaid eineid, et õhtul oleks vaid soojendamise vaev. Aga ma ei tea täpselt, kes see keegi olema peaks, sest koka palkamiseks meil päriselt raha pole.

Kui väljas oleks meeletu kuumus, vähendaks see oluliselt söögiisu. Väga kuumad ilmad pole küll väga mitu teema, aga kuni ma tööl käin, olen päeval kenasti konditsioneeri kaitsva jaheduse tiiva all, hommikul ja õhtul on kuumus juba talutav. Nii et… Ootame suve.

Jun 302015
 

Eile hommikul tehtud pilt:

2015-06-29 09.16.24

Käes on see aeg, kus saab käia hommikumantlis aias, et võileiva peale rohelist otsida. Parim aeg aastas :)

Eile käisin esimest korda paljasääri tööl.

Täna hommikul oli akna taga hall ja ärkamine oli poole raskem. Õnneks päike nüüd ikka piilub.

Jun 282015
 

Eilsest peale on mul olnud kavatsus kirjutada meie äkitselt tekkinud selle suve remondipaanidest, mis said alguse sellest, et viitsisin lõpuks netti üles panna ja maha müüa meie teisel pool asuva Pioneer pliidi. Eile viidi see ära ja vabanenud ruum tekitas uusi ideid.

Abikaasa lõhkus ja toimetas seal, mis innustas mindki. Võtsin siis ette järgmised asjad, millest vaja ka lahti saada – Singeri õmblusmasina ja turvatoolid. Toolide puhul tõdesin, et võiks esimese asjana siiski katted ära pesta ja alles siis pildistama hakata. Katteid pessu panna pole ma muidugi seni viitsinud. Õmblusmasina pildistasin üles, aga pole kindel, kus seda oleks kõige targem müüa, nii et sest ka mingit kasu saaks, nii et need pildid nüüd lihtsalt ootavad ma aega.

Kuna Abikaasa tõstis kõik mainitud asjad õue, õues oli aga liiga tuuline ja ma ei tahtnud seal nendega tegeleda, läksin tuppa, et pesurest tühjaks teha ja ära panna ning tekitada vaba ruumi toolide jaoks. Pesurestil rippusid aga need pluusid, mis ma Uuskasutuskeskusest ostsin, mis tuletas meelde, et Humana postitus on ikka veel tegemata ja teisigi asju on vaja üles pildistada. Nii ma siis pildistasingi, aga kui ma sellega ühele poole sain, ei olnud aega enam blogisse panemisega tegeleda, sest päriselu, söök ja lapsed, teate küll.

Pesuresti sai lõpuks tühjaks küll, aga on siiani seal, kus oli. Toolid tõstsin teise kohta :D

Mida ma tegin eile õhtul pärast laste magama panemist, ei suuda meenutada. Ca 22 paiku sai vaikus majja, siis kadus tunnike mitte midagi tehes, misjärel vaatasin lõpuks ometi ära Grey anatoomia 7. hooaja lõpu ja 8. hooaja alguse – hooaja vahetused on alati kõige põnevamad, aga mul pole juba õige mitu päeva olnud aega seda sarja mitte piiludagi.

Õhtu lõpetuseks avastasin, et väsinud tunne kehas on väike palavik.

Täna magasin poole kaheteistkümneni. Olemine on parem, aga mitte suurepärane. Palavikku küll pole, aga tekkis nohu, mida nüüd aktiivselt ravin, et homseks läinud oleks. Olen põhimõtteliselt terve päeva voodis vedelenud.

Mõtlesin taas kord tulla blogisse remondiplaanidest kirjutama. Selleks otsisin pilte kahe aasta tagusest remondist, et leida viimaseid “enne” vaateid, kus eile ära viidud pliit veel olemas oli. Avastasin, et terve 2013 augustikuu piltidest said toona blogisse vaid mõned üksikud. Vaatasin pilte, ohkisin heldinult kolmese Poisi üle.

Mul oli vanasti kombeks hoida fotokaustu desktopil nii kaua, kuni kõik pildid olid blogisse pandud. Hetkeseisuga on desktopil kõik fotokaustad alates maist 2013. Tõenäoliselt on hilisemaid kuid, kust kõik fotod on blogis olemas, aga ma tõstan neid ära kronoloogiliselt, nii et kui midagi varasematest on pooleli, siis hilisemad lihtsalt ootavad. Mais 2013 kolisime Norrast Eestisse tagasi. Ma olen selle kausta sorteerimist ja blogisse piltide valimist võtnud ette vähemalt kaks korda, tõenäoliselt rohkemgi. Iga kord olen veidi enam ära teinud, aga pole lõpuni jõudnud. Nüüd viimati selle aasta kaustu üle vaadates ja pilte blogisse pannes mõtlesin, et tõenäoliselt tuleb leppida sellega, et elu on liiga kiire ja mis vanematest piltidest pole blogisse jõudnud, ilmselt jäävadki panemata. Pärast tänast nostalgitsemist tean, et ei saa nii – pean ikka kõik üles panema, kui kaua see ka ei võtaks.

Seega hakkasin remondipostituse kirjutamise asemel jälle tegelema kaustaga “Mai 2013”. Vaatasin, et olen blogi jaoks kõik fotod juba välja valinud ja eraldi kausta tõstnud – vaja vaid parajaks lõigata ja üles panna. Siis avastasin, et ema tehtud piltide kaust on täiesti puutumata, mistõttu see töö eelmine kord ilmselt pooleli jäigi. Nüüd olen sealt hulga pilte ära kustutanud, oleks vaja ilmselt veel natuke harvendada ja siis ülejäänutest blogi jaoks välja valida… Ja loodan, et veel tänase päeva jooksul saan need postitused ikkagi üles. Panen need kuupäevaliselt mai lõppu 2013 – RSS lugejatesse jooksevad need postitused sisse, eks ma panen ilmselt ka lingid, et kõik kergelt leiaksid.

Miks see täna kõik nii kaua aega võtab – sest leidsin ka ühe vahva video, mille tahtsin koos fotodega üles panna. Laadisin selle juba üles, siis avastasin, et oleks vaja algusest natuke tarbetut osa ära lõigata. Googeldasin, mis programmiga annab tasuta lõikuda QuickTime videosid – oli nagu meeles, et Windows Movie Maker, mida olen varem selleks tarbeks kasutanud, seda formaati ei tunnistanud. Leidsin mingi programmi, millega sain lõigatud, aga uus salvestamine ajas keeras heli täiesti tuksi. Lugesin edasi ja avastasin, et Windows Movie Maker väidetavalt siiski töötleb ka neid faile. Kuna selle viimasest kasutamisest on möödas tükk aega ja üks uus Windowsi install, pidin selle uuesti installima. Pärast mida ei tulnud see lahti ja andis põhjuseks, et ma pean videokaarti update’ima vms. Millega ma siis nüüd praegu tegelen.

Ühesõnaga mitu tundi jamamist ja reaalne väljund on ümmargune null.

Aga siiski-siiski… Lõpuks saavad toolikatted pestud, toolid üles pildistatud ja maha müüdud. Lõpuks ma mõtlen välja, kuhu see õmblusmasin müüki panna ja müün selle maha. Ja lõikan need Humana pildid parajaks ja kirjutan teise ringi postituse ära. Ja saan maikuu fotod sorditud ja lõigutud ja selle õnnetu video lõigutud ja üles laetud ja need postitused ära kirjutatud. Ükskord ma saan ka meie remondiplaanide postituse kirjutatud.

Aja jooksul saan üle vaadatud ka kõik ülejäänud fotokaustad alates juunist 2013 ja ka kõik need pildid ära sorteeritud ja blogisse pandud. Kunagi saan ma isegi kõik vanemad blogipostitused üle loetud ja avalikustatud. Ahjaa, õige, siis on vaja veel blogi välimust tuunida ja tekitada pealkirja alla lingid tähtsamate teemadega, muuhulgas kirjutada tutvustav jutt minust enesest, mis kõik on mul samuti juba aastaid plaanis.

Aga jah, kui kaua see kõik aega võtab, see on iseasi :P Esimeses lõigus mainitud asjad on prioriteet, teises lõigus on pikemaajalised plaanid, mis on olnud plaanis juba mitu aastat ja ikka tegemata. Kuna homsest algab jälle töö, samuti on lapsed ja tavapärane kodumajandus, samuti tahame säästuremonti teha, samuti on suvi, mis tähendab loodetavasti paljusid külla tulevaid sõpru ja rohket sotsialiseerumist, siis enamiku ülalmainitud tegevuste jaoks jäävad vaid loetud õhtutunnid pärast laste magama panemist, mida pean siis jagama Grey anatoomia ja kõige muu vahel.

Tegevust jagub :D

Muuseas viidi täna lõpuks minema tellisehunnik, millest ammu tahtsime lahti saada. Ja Abikaasa sorteerib teisel pool asju, millega mina midagi pihta hakata ei oska (tööriistad, autokraam jm taoline nodi). Juhhei, asjad siiski liiguvad vaikselt!

Jun 272015
 

Ükskord mitte väga ammu tulid mingil suvalisel hetkel Abikaasaga jutuks lihavõttepühad ja nendega kaasnev šokolaadimunade otsimise traditsioon. Naljatasime, et peaks seda oma lastega tegema. Kui ma siis täitsa juhuslikult Selveris poole hinnaga kaaluga müüdavaid pisikesi šokolaadimune nägin, ostsin neid kotikese koju.

Ilm oli hommikul küll pigem jahedavõitu, aga sellegipoolest kena ja päikeseline, nii et mõtlesin lastele hommikusöögilaua õue katta (see on meie suvine traditsioon – varasemad on näha näiteks siin, siin ja siin) ning teha neile väikese vihjega peitusemängu inspireerituna Supilinna salaseltsi filmist. Mõeldud – tehtud.

Kõigepealt valmistasin võileivad:

2015-06-27 10.17.32

Siis katsin laua:

2015-06-27 10.30.53

2015-06-27 10.30.57

Ja kutsusin lapsed sööma:

2015-06-27 10.32.19

Paberi vihjega olin aga liiga hästi taldriku alla ära peitnud, nii et seda ei märgatudki… Nõuti hoopis veel võileiba. Eks ma siis tegin:

2015-06-27 10.58.12

Pärast uute võileibade välja toomist sättisin salamisi paberi veidi nähtavamasse kohta, kust see üles leiti:

2015-06-27 10.30.28

Õige koht leiti üsna kiiresti :)

2015-06-27 10.31.14

Leia pildilt muna!

2015-06-27 10.31.24

Hiljem tegid lapsed oma salakirja. MIDA see tähendab, ei tea ma siiani :D

2015-06-27 11.17.33

Jun 262015
 

Nagu olen korduvalt maininud, ma ei ole uudiseid juba väga pikka aega jälginud. Ma olen jõudnud järeldusele, et aega on niigi vähe ja uudised on enamasti negatiivsed, seega teevad mind pigem murelikuks või panevad end halvasti tundma. Ja samamoodi, nagu ma üritan vältida suhtlemist inimestega, kellest tean, et me kohe üldse ei klapi, ei näe ma ka mõtet raisata oma aega uudistele, mis panevad mind ennast halvasti tundma. Ma täitsa lepin üldise teadmisega, et maailmas toimub palju halbu asju, ma ei vaja detaile. Kõige olulisem jõuab minuni nagunii, muid kanaleid pidi.

Seega pole mul olnud kõige vähimatki soovi pagulaste teemal sõna võtta, pole lihtsalt minu nišš. Seda enam, et see on üks teema paljudest, mille kohta võin öelda: ma tean, et ma midagi ei tea. Ja kui ma tegelikult midagi ei tea, siis miks ma peaksin oma arvamust üldse avaldama?

Aga täna ma siiski natuke kirjutan, pagulastest ja poliitikast üldisemalt. Ajendiks said kaks artiklit, mida lingiti mu FB feedis.

Kõigepealt see – tegin lahti, lugesin veidi. Mina olen ajaloos väga nõrk ja ausõna ei tea, mis täpselt kunagi juhtus. Mõtlesin murelikult, kas sellest hüsteerilise maiguga hirmujutust võiks midagi tõsi olla. Palju lugeda ei suutnud, paarist esimesest punktist kaugemale ei jõudnudki. Leidsin üsna kähku, et isegi kui miski sellest ON tõsi, siis ega selle kõige lugemine ja võimaliku sõja vms pärast muretsemine mu elu paremaks ei tee – parim, mis ma saan teha, on see leht sulgeda ja elada oma elu edasi nii hästi, kui oskan.

Siis kerisin FB-d edasi ja kohe lingiti seda artiklit. Lugesin läbi ja hingasin kergendatult. Tundus märksa usutavam :)

Kellel neist kahest tegelikult õigus on, ma ei tea. Mulle tundub teine tunduvalt loogilisem. Aga just sellepärast ma ei tahagi uudiseid lugeda, et mulle tihti tundub mõlema poole jutt usutav ja ma ei oska arvata, kummal on õigus. Ma võin need kaks täiesti vastandlikku arvamust teadmiseks võtta, aga TARGEMAKS ma neist ju ei saa, pigem tekitab see veel rohkem segadust.

Aga mis ma arvan pagulaste teemast, nende väheste teadmiste ja kogemuste põhjal, mis mul on?

Ma olen mingil määral kursis UK, Rootsi ja teiste suuremate heaoluriikide pagulasprobleemidega. Ei ole tõesti üldsegi mitte tore, kui tulevad võõramaalased, kes töötamise asemel elavad toetustest, mis tulevad maksudest, mis on võetud sinu palgast. Ei ole tore, kui võõramaalastel on oma linnaosad, kus käia ei julge. Vägistamine ei ole okei mitte üheski plaanis. Kindlasti on neid probleeme veel kümneid.

Aga see on ju lihtsalt elu. Mitte ainult immigrantide seas, vaid ka Eestis ja kogu maailmas leidub inimesi, kes kuritarvitavad toetusi, on kurjategijad või lihtsalt tropid… Lisaks on Eesti kliima nii s*tt, toetused nii kehvad ja plaanitavate pagulaste arv nii väike, et ma tõesti ei näe, kuidas meid antud asjaoludel võiksid tabada sellised probleemid, millega kõik meid ähvardavad.

Korduvalt on läbi käinud argument, et riigil pole oma elanikegi jaoks raha, aga pagulaste jaoks leitakse. Minu jaoks on see väga sarnane vaidlusega, kuidas riik peaks maksuraha kulutama ja kuidas riik teeb seda raudselt valesti. Mina ei ole nii tark, et oskaks koostada riigieelarvet ja julgeks öelda, et nad teevad midagi valesti. Minu isiklik arvamus on küll, et pikk võimul olemine on oravad liiga ülbeks teinud, nad ei ole mulle kunagi sümpaatsed olnud ja ma ei vali neid, AGA riigi juhtimine on keeruline nii ehk naa, tehku seda kes tahes. Kindlasti on nad teinud vigu, kindlasti saaks paremini, aga mina ise paremini ei oska, seega ma väga ei kritiseeri. Ma lihtsalt valin neid, kelle puhul mul on tunne, et nad võiks teha paremini, muus osas jätan kritiseerimise targemate hooleks.

Meie toetuseid ja sotsiaalsüsteemi ning rahva üldiselt elatustaset ei anna tõepoolest kuidagi võrrelda heaoluriikidega, aga see ei ole mu meelest otseselt reformarite s*ta riigivalitsemise süü. Ja nagu ma ei tea täpselt, kuidas toimib riigieelarve, ei tea ma ka, kuidas toimib pagulastega seonduva rahastamine. Kuskilt jäi kõrvu, et need summad pole sugugi nii suured, kui mõni väidab, teiseks on meie riik EL-ilt nii palju toetusi saanud, et mida meil siin nii väga kobiseda on? Kreeka toetamine oli minu jaoks näiteks pagulastest mitu korda keerulisem teema, selle ma lasin lihtsalt endast mööda, sest ei osanud mingitele järeldustele jõuda.

Ühesõnaga jah, pagulaste teema on küll keeruline ja teiste riikide probleemid nendega seoses on reaalsed, AGA iga juhtumit tuleks vaadata üksikult, võttes arvesse kõiki asjaolusid… Ja vaadeldes pagulasi Eesti kontekstis, ma ei karda neid probleeme. Ja mind teeb nii õnnetuks, kuidas mitu mulle armsat inimest, kellest ma väga lugu pean, tunduvad suhtuvat sellesse teemasse veidi liiga emotsionaalselt.

Mitte ainult inimesed, kusjuures, ka näiteks Kodutunne – saade, mida ma vaatan ja armastan – paneb oma suhtumisega aeg-ajalt kulmu kergitama. Nad ajavad mu meelest suurepärast ja vajalikku asja ning ma kogu südamest loodan, et nad teevad seda veel pikalt. Aga ma pean tunnistama, et nende kriitilised repliigid meie ühiskonna suhtes, mis jooksevad läbi pea igast saatest, on hakanud mulle veidi närvidele käima. Nüüd on kistud sinna kriitikasse ka pagulased, seda kõike avalikult nende FB lehel. Ei tea, ei tundu õige… Aga see on vaid minu arvamus. Ma ei ole sugugi kindel, kas minu arvamus on see kõige õigem.

Eesti kontekstis tunduvad mulle pagulastega seotud reaalsed probleemid pigem need, mida mainis Kristina, kes mul ükspäev külas käis. Et meil puudub korralik toetussüsteem nende ühiskonda integreerimiseks. Midagi selles stiilis. Aga kuna see on teema, millest ma midagi ei jaga, siis jätan ka selle targemate hooleks. Pigem sellega tuleks mu meelest tegeleda, mitte võidelda eestluse väljasuremise vastu, mida pagulased põhjustavat ja mis tundub minu jaoks absurdsena.

Aga kui on üks asi, millesse mina kirglikult suhtun, siis on see miinimumpalk ja elamiskallidus. Nii tihti loen ma arvamusi stiilis “kui sa oleks viitsinud õppida, saaks sa praegu head palka ja ei peaks virelema”. Kuidas saavad kõik need kritiseerijad unustada mugavalt ära, et ALATI on hulk töid, mille eest makstakse miinimumi ja ka nende tööde tegijad on INIMESED, kes väärivad INIMLIKKU elu? Muidugi on neid, kes oleks võinud teha oma elus paremaid valikuid ja kes selle asemel vigisevad, et riik on m*nn ning ei toeta, aga nemad ongi lihtsalt need tropid, keda leidub igas ühiskonnas, kellega tuleb lihtsalt leppida ja neid soovitavalt ignoreerida. Alati jääb terve hulk toredaid inimesi, kes teevad töid, mille eest makstakse miinimumi ja kes tahavad ka normaalselt elada. Nii et jah… Elamisväärne elu kõigile toredatele inimestele. See on see, millest mina unistan.

Elu on kohati äärmiselt keeruline ja tihti ebaõiglane, aga pime vihkamine ja emotsionaalne lahmimine ei tee meie riiki paremaks. Rohkem mõtlemist, rohkem sallivust, rohkem positiivsust ja ligimesearmastust… Maailm ei ole mustvalge, maailm on värviline.