Sep 172015
 

Ma Rentsiga ennist rääkisin ja seega teadsin, et midagi ta sel teemal kirjutas, aga jõudsin tema postituse lugemiseni alles nüüd.

Ja tõesti, nii lihtne see ongi! Ma liitun möödaminnes mingit suvalist absoluutselt lastega mitte seotud teemat uurides grupiga, millest ma midagi ei tea, millesse mul pole olnud aega süveneda… Siis kistakse see grupp ja seal toimuv meediasse… Järgmiseks pannakse mind nimepidi kellegi blogisse kommentaariga, et mina ka selle grupi liige olen…

Ja järgmiseks kommenteerib keegi: “Issand, poleks uskunud, et Tikker seda oma lastele teeks aga ei imesta enan millegi üle”

Ja nii lihtne ongi saada tembeldatud hulluks lastemürgitajaks. No päriselt ka, ma olen siiras hämmingus.

Aga muidugi jah, asja positiivsema poole pealt – Rents kinnitas mulle isiklikult, et ei vihka ega jälesta mind ning ma olevat üks kahest kõige meeldivamast ökoinimesest, keda ta teab. Et ta kirjutas selle postituse eeldusega, et ma olen tema huumoriga harjunud. Nii et ma ei peagi veel kaljult alla viskuma :D Samas on vist siiski hea, et meie vestlus toimus enne, kui ma reaalselt selle postituse lugemiseni jõudsin, mõtlen ma praegu.

Muidugi nutan ma endiselt vahel õhtuti patja kartuses, et Rents arvab minust siiski salamisi igasugu muid ebameeldivaid asju, sest lõppeks ei loe ma ju üldse uudiseid ega viitsi olulistel teemadel enamasti midagi arvata ja kirjutan blogis täiesti avalikult oma igapäevastest pisiasjadest, mis suures plaanis kellelegi korda ei lähe. Aga noh, mingid head küljed minus siiski on. Isegi Rentsi meelest :P Ma ei ole veel täiesti kadunud hing.

Ja see on tõepoolest täiesti uskumatu, kuidas minu jaoks millestki nii ebaolulisest nagu möödaminnes mingi FB grupiga liitumine keris ennast lahti sellises mastaabis sündmusteahel. No ei oska kohe mitte midagi selle peale öelda. Inimesed, kui teil on küsimusi, siis küsige, mitte ärge eeldage. See on ainus, mida ma oskan soovitada.

Sep 172015
 

Ma ei loe uudiseid, seega olen teemadest, mis parasjagu üldsuse kirgi kütavad, õndsas teadmatuses. Need teemad jõuavad minuni eelkõige FB kaudu, mida ma aga viimasel ajal järjest vähem viitsin lehitseda. Mul oli varem kombeks korra-paar päevas uudisvoog läbi kerida ja tuttavate tegemistel nii silm peal hoida, aga mida edasi, seda enam kulub aega, seda vähem on samas lugemisväärset. Konto sulgemise ekstreemsuseni ma muidugi ei lähe, FB on minu jaoks endiselt igapäevane suhtlus- ja töövahend. Vaba aega eelistan aga enamasti mujal kulutada.

Ühesõnaga, ma ei olnud sellest teemast isegi mitte FB-st lugenud, kui minu käest tuldi küsima, ega mina ometi oma lastele kloordioksiidi ei anna. Ei osanud sellest küsimusest esimese hooga midagi arvata, siis jagasin välja, et äkki on tegu MMS&DMSO grupiga, millega kunagi päris mitu aega tagasi liitusin, teadmata asjast endast mitte kui midagi. See tuli kuid tagasi jutuks seoses ühe hoopis teise teemaga, mis oli minu jaoks tol hetkel aktuaalne, seega mõtlesin, et uurin, millega tegu. Kuna teema oli aga keeruline ja mul polnud aega süveneda, siis olengi lihtsalt vahel möödaminnes lugenud, mida grupis kirjutatakse – noid harvu postitusi, mis FB feedi jõudsid.

Ma usun, et paljud inimesed läksid FB-s vaatama, kes nende tuttavatest sinna gruppi kuuluvad. Mul on hea meel, et üks neist tuli minult küsima selle kuulumise tagamaid.

Üks teine jälle eelistas küsida minu kuulumise kohta mitte minult, vaid meie ühiselt sõbralt, kes ei teadnud asjast muidugi midagi, sest ma pole seda teemat kunagi kellegagi arutanud, kuna see pole minu jaoks kunagi aktuaalne olnud. Välja tuli see täiesti juhuslikult, kuna mainisin meie ühisele sõbrale seda teemat ise.

Ja pean tunnistama, et tõepoolest tunnen end nüüd puudutatuna, sest tundub, et minuga rääkimata, minult midagi küsimata, on mind tembeldatud üheks tublidest ökoemmedest – väljend, mida ei kasutata tolles kirjatükis, mida ma meelega ei lingi, just ülearu positiivses võtmes.

Sest tõepoolest, mind huvitab esoteerika ja alternatiivsed teooriad. Mulle meeldib lugeda igasuguste tavainimese mõistes veidruste kohta – iseasi, kui palju ma sellesse kõigesse usun, mida õigeks pean või mida ma ise teen, aga mind huvitavad tihti peavoolust erinevad arvamused. Mulle on sümpaatne mõte toortoitlusest, mulle on sümpaatne mõte kodusünnitusest, ma olen väga skeptiline vaktsiinide suhtes – mis siis, et mõlemad mu lapsed on need suuremas osas saanud.

Kõik alternatiivne pakub mulle huvi, aga omaenda tegudes olen ma alati katsunud lähtuda mõistlikkuse printsiibist. Ma teen, söön ja kasutan seda, mille puhul olen kindel, et see mulle sobib. Ma ei ole kunagi kaldunud ekstremismi, ma katsun teistele mitte oma vaateid pähe määrida või veel hullem – neid endast erinevate vaadete pärast (salamisi) hukka mõista. Pole minu asi, kuidas teised oma elu elavad. Enamik teemadest on nagunii ääretult keerulised ja ma pole suutnud neid enda jaokski lõpuni lahti mõtestada – ei ole mina kindel, mis on kõige õigem, mis kindlasti vale, olen lähtunud vaid sisetundest ja loogikast.

Aga tundub, et minu teadmata arvab inimene, kellega ma arvasin end hästi läbi saavat, minust ilmselt hoopis kehvasti. Hästi kurb on, kui tuleb välja, et keegi, kes on sulle alati meeldinud ja kellega sul on enda meelest olnud aastaid vastastikune sümpaatia, sinust hoopis NII mõtleb.

Ma ei ole sellest kunagi aru saanud. Mul on üks sarnane minevikukogemus ühe teise inimesega, kellega arvasin end samuti hästi läbi saavat, kes aga lõpuks teatas mulle, et ta põhimõtteliselt vihkab mind, samas keeldus seletamast, miks – sest ma olevat nii mõttetu, et ei saavat nagunii aru.

Kergem on hukka mõista, kui mõista, selge see. Aga minu meelest on elu palju mitmekesisem, kui tõesti üritada mõista, ka endast väga erinevaid arvamusi. Või kui ei mõista, siis hukka mõistmise asemel lihtsalt aktsepteerida seda, et inimesed ja nende arvamused on erinevad.

Muidugi, kui tegu on millegi teisi kahjustava, antud juhul siis eelkõige lapsi kahjustava tegevusega, siis ei ole see mitte kuidagi aktsepteeritav. Aga võikski ju siis küsida, kõigilt, keda näed sinna gruppi kuuluvat, mis on selle kuulumise taust – selle asemel, et nad vaikimisi kellekski tembeldada?

Ilmselgelt ma lihtsalt reageerin üle ja kindlasti ütleks see inimene, et “ega ma ju sind ei mõelnud, ma üldiselt”. Paraku jah, on ta osanud ühte teksti koondada üldiselt ja juhuslikult kõik need teemad, mis mind potentsiaalselt huvitavad, mis mulle potentsiaalselt sümpatiseerivad ja mis võivad olla nii täiesti loomulik osa elust kui ka äärmuslik ekstremism. Kuidas keegi võtab. Mina rihin pigem sinna esimese kanti ja nüüd on mul tunne, et minult küsimata on mind viimastega ühte patta pandud.

Aga küsida ometigi ei tasu, ega ju. Ega vist ei tasugi, kui piisab paljast faktist, et mõni inimene otsustab oma lapsed vaktsineerimata jätta, tekitamaks edasistesse suhetesse jää. Vaktsiiniteema on minu jaoks isiklikumalt üks keerulisemaid üldse, pime usk nii ühte kui teise poolde on mu meelest ühtviisi jabur. Ma saan aru nii neist, kes vaktsineerivad, kui ka neist, kes seda ei tee – mul ei tuleks uneski pähe emba-kumba poolt hukka mõista või sellepärast oma suhtumist kellessegi muuta.

Samas on tõsi ka see, et me ei ole kunagi tihedalt suhelnud. Neli aastat tagasi jättis ta küll täiesti ühese mulje, et ka mina olen talle sümpaatne, nii et ta siis kas valetas mulle näkku või on ta vahepealse ajaga mingil põhjusel minu suhtes meelt muutnud. Ja kuna me ei ole tegelikult kunagi palju isiklikult suhelnud, vaid pigem üksteise elusid eemalt jälginud, siis miks ta peakski tulema minu käest midagi küsima. Või mulle ütlema, et tead, sa ei meeldi mulle enam – sellel, teisel ja kolmandal põhjusel. Sest me ju ei suhtle. Ega ma ju isegi samas olukorras ei läheks kellelegi midagi sellist ütlema. Miks ma peaks?

Nii et jah, asi on eelkõige minus ja selles, et ma tundsin end ühest avalikust üldisest sugugi mitte otseselt minule suunatud kirjatükist liigselt puudutatuna.

Kurb on küll, sellegipoolest. Ei tea, kui palju on neid inimesi, keda mina siiralt imetlen ja kellega enda meelest hästi läbi saan, aga kes minust salamisi pigem halvasti mõtlevad? Ma ei ole muidugi sugugi kindel, kas ma tahan sellele küsimusele vastust. Vist pigem mitte. Enamasti ma selliste inimeste peale ei mõtle. Vahel juhtub, et mingil põhjusel mõtlen, siis ikka natuke kurvastan. Siis tuletan endale meelde, et mina pean elama oma elu ikka nii, nagu kõige õigemaks pean – ja mul on palju sõpru ning tuttavaid, kelle puhul saan olla 100% kindel, et ma tõesti meeldin neile. Ja et inimesed, kes neile arusaamatu või nende uskumustest erineva puhul küsimise, mõista püüdmise või aktsepteerimise asemel pigem hukka mõista eelistavad – neil on pigem mingid enda mured, mis panevad neid sel kombel käituma.

Siiski on mul selle kõige üle äärmiselt hea meel. Sest inimene, kes minu käes KÜSIS, on minu ainus sõber, kellega ma pole viimased aastad üldse suhelnud, aga kellest ma siiamaani väga puudust tunnen. Kellega ma olen üritanud mitmeid kordi ühendust saada, aga see pole erinevatel põhjustel õnnestunud. See kurbus, mida ma tundsin ülalmainitu pärast, ajendas mind taas tollele sõbrale ütlema, kui väga ma tema järele igatsen. Ja ma sain temaga üle pika aja veidike virtuaalselt lobiseda. Ja ma väga loodan, et hoolimata meie mõlema ülikiirest elust, vahemaast ja muudest raskendavatest asjaoludest (loe: rahapuudusest) ehk trehvame millalgi lähikuudel ka silmast silma. Nii et – kaotasin vist tuttava (õigemini tutvus on ju alles, lihtsalt… saate isegi aru, eks), loodetavasti taaselustasin ühe minu jaoks väga olulise sõpruse. Pole halba ilma heata.

Ja hea, ma ütleks, kaalub siinkohal halva üles. Nii et sain selle kõik endast välja kirjutada, lasen nüüd kurbusel minna ja keskendun jälle sellele, mis on elus hästi.

Sep 162015
 

Ma olen sel aastal käinud Humanas umbes kord kuus (märts ja aprill jäid üldse vahele), enamasti ikka viimasel nädalal. Rahaline seis on hetkel tänu autoremondile ja talvepuudele kehv, nagu ta ikka aeg-ajalt kipub olema – kuna hetkel on taas viimane nädal, otsustasin küll ühe tiiru teha, aga väga valiv olla.

No ja juhtus selline kummaline lugu, mida tavaliselt minuga kunagi ei juhtu. Lahkusin €6 võrra vaesemana – kahe mantli, jope ja sooja jakiga. Kui pluuse, seelikuid ja kampsikuid leian ma kerge vaevaga, siis selliseid sobivaid õueriideid praktiliselt mitte kunagi – meeldivaks erandiks jaanuaris soetatud must villane mantel, mida ma terve ülejäänud talve kandsin.

Olen juba pikalt mõelnud, et oleks rattasõiduks külmale ajale sobivamaid riideid vaja. Suvel oli lihtne – kui oli tiba jahedam (ja seda juhtus sel suvel pidevalt), kandsin aasta tagasi soetatud Icepeaki softshell jakki ja võin tõdeda, et ost on end kuhjaga ära tasunud. See on aga vaid õhukese fliisvoodriga ja üpriski lühike, nii et ees seisvate külmade sügisilmadega mitte eriti kohane. Unistasin pikemast ja soojema voodriga isendist, mis oleks samamoodi vihma- ja tuulekindel ning kapuutsiga, ideaalis ka kena ja naiselik. Sellist Helly Hanseni jakki olen mitmel seljas imetlenud – välimuselt sobilik, voodri kohta ei tea, praegu seda enam ei müüda ja hind oli sel kunagi €180 kanti, mis poleks nagunii kuidagi mu eelarvesse mahtunud.

Täna leidsin Humanast XS suuruses musta jope, mis on ilmselt meeste oma :D On mulle veidike lai ja pole kehasse, vaid täiesti sirge lõikega, aga pikk, mõnusalt pikkade varrukatega, kapuutsiga, üsna sooja voodriga ja näeb seljas täiesti neutraalne välja. Muidugi ei ole see midagi sellist naiselikku, millest unistasin, aga kui väljas on ikka kõva tuul ja vihm, siis on esmatähtis mugavus ja soojus. See on ideaalne hommikul laste lasteaeda viimiseks, sest kell kaheksa on veel alati jahe, samuti võin sellega kehva ilmaga tööl käia. Puu peal ei näe just ülearu meelitav välja, nii et olin meeldivalt üllatunud, kui selga proovides peeglist päris kott vastu ei vaadanud. Ei ole kaunis, aga ei häiri.

2015-09-16 21.36.13

Samuti leidsin ühe villase mantli. Pole ka päris nii naiselik, kui võiks, aga sellegipoolest nunnu. Vooder on keskmine – mitte kõige õhem, mitte kõige paksem. Katab tagumiku ära ja sellel on KAPUUTS, mida villastel mantlitel enamasti pole. Ideaalne noil päevil, kui on jahe, ent kuiv ja mitte väga tuuline.

2015-09-16 21.33.50

Veel leidsin ühe imeilusa punase mantli, mis on imepehme (küll kahjuks mitte villane, vaid polüestrist), õhukese voodriga ja istub väga hästi, ainult käised võiks tiba pikemad olla – haun ideid, kuidas seda teoks teha, mingi variant kindlasti on. Aga on kantav ka niisama. No ma lihtsalt ei suutnud ostmata jätta, nii ilus punane ja need krooked! Täpselt minu stiil. Sobib soojema sügisilmaga.

2015-09-16 21.30.45

2015-09-16 21.31.17

No ja siis veel üks sooja karvase voodriga jakk. Ma küll üritasin endale selgeks teha, et see ei ole hädavajalik, kuna on üpris lühike ja pikemad jakid on praktilisemad. Aga see nägi lihtsalt nii äge välja! Suurus on S – on ümber, nii et kampsun alla ei mahu, samas ebamugav ka pole. Käised on mõnusalt pikad. No ja see selg on äge. Ja üldse. Mul ka polnud ühtki viisakat soojemat musta jakki. See on pigem vaba aja teema, mõtlen ma. Lihtsalt ei suutnud maha jätta.

2015-09-16 21.32.25

2015-09-16 21.32.46

Ühesõnaga rõõm on suur – paadunud külmavaresena on soojad õueriided väga olulised. Teise ringi poodidest ma neid tavaliselt ei leia ja kui raha on, olen nõus nende eest ka rohkem maksma. Aga sel sügisel ei oleks ilmselt kohe kuidagi leida noid summasid, mille eest uut jopet osta… Ja näe, ei peagi külmetama – kuus eurot ja neli jakki :)

Kõige rõõmsam olen ma aga tõesti selle igava ja kõike muud kui naiseliku musta jope üle. Sest see on lihtsalt kõige ideaalsem koerailma rattasõidu jope :)

Mütsi-salli-kindavaru vajaks ka veidi täiendust, aga seda vaatab järgmisel palgapäeval. Septembris saab loodetavasti veel ilma hakkama. Või siis olemasolevate varudega.

Sep 142015
 

Pool kuud on möödas ja blogisse olen kirjutanud vaid modellidest. Sel teemal võin kiirelt ära mainida, et lõpetasin eile Austraalia viimase hooaja, mis oli mõnus, minu lemmikud said finaali ja kõige lemmikum võitis. Juhhei.

Septembri esimesel laupäeval oli vilistlaste kokkutulek, mis oli mõnus nagu alati. Hommikupoolikul käisin koolis, kus oli kogunemine, mõned tunnid, koolilõuna… Nagu vanasti. Õhtul harjumuspärane aktus pargis, rongkäik, pidu Sunsetis ja õpside bänd. Enne aktust saime mõningate klassikaaslastega kokku ja muljetasime möödunud viiest aastast. Peole tuli neid rohkemgi, nii et pool klassi õnnestus ära näha. Pole paha :) Viie aasta pärast jälle.

Terve eelmise nädala töötasin nagu loom. Kuna üks müüja puhkas kaks nädalat, olin neli 10h päeva üksi letis ja vahepealsed kaks päeva tavapärased 8h “kontoris”. Lõpuks väsitas küll ära, aga väga mõnus oli vahelduseks rohkem klientidega suhelda – mulle meeldib jutustada ja enamik klientidest on eranditult ägedad.

Laupäeval oli eriti vahva – kõigepealt käis mu endine inglise keele õpetaja ostmas kingitust vene keele õpetajale, veidi hiljem tuli direktor ja ostis ka igasugu asju. Kusjuures ei, ma mingit reklaami vilistlaste kokkutulekul ei teinud :D Aga no täitsa võimalik, et nad käivad pidevalt meil poes, ma ju eriti tihti letis pole, nädalavahetustel pole muidu üldse kunagi tööl.

Kuna ka Abikaasa töötas erandkorras terve nädalavahetuse, olid lapsed reede õhtust laupäeva õhtuni ema hoida. Kuna ta läks neile autoga lasteaeda järele, ei saanud me hommikul tavapäraselt ratastega sõita, vaid läksime jala – nii avanes mul võimalus tee peal pilti teha:

2015-09-11 08.27.12

2015-09-11 08.26.57

Tegelikkuses nad muidugi käest kinni ei käinud, see oli puhtalt pildistamise jaoks poseeritud. Enamjaolt oli teekond pigem selline:

2015-09-11 08.23.28

Enamasti ei ole lastel lasteaeda minnes ka mingeid kotte, aga ema juurde ööseks minnes tuli asju kaasa pakkida. Poiss haaras endale veel kilekoti, mida ma olin kavatsenud ise kanda. Kuna ta aga soovis tassida, siis mis mul sai selle vastu olla.

Eile oli nädala ainus vaba päev, kodu oli meeletult segamini, lapsed tülitsesid… Idüll :D Aga sain ikka päeva kenasti üle elatud, suurema segaduse likvideeritud, lapsed vannitatud – õhtu lõpuks oli tunne, et keegi võiks medali anda :P

Tänase päeva võtsin vabaks, sest noh, 20 ületundi, vaja neid realiseerida. Tegelikkuses tähendas see muidugi seda, et päeva esimese poole istusin arvuti taga, tehes iganädalasi tellimusi ja ajades muid tööasju. St pool päeva õnnestus vabaks võtta ja kaks vaba päeva ootavad millalgi septembri jooksul veel ees.

Aga noh, hoolimata tööasjadest on vaba päeva tunne igal juhul :) Ärkasin tavapäraselt pool kaheksa, viisin lapsed aeda, tulin tagasi koju, panin pesu pesema, käisin duši all, istusin siis hommikumantlis arvuti taha tööd tegema. Mingil hetkel tuli Abikaasa korraks koju, sõime koos hommikust, panin pesu kuivama, töötasin edasi. Nüüd on töö tehtud, kodu üsna korras (see tähendab, põrandad on muidugi juba kuu aega pesemata ja tolm umbes sama kaua pühkimata, aga see on harilik, vähemalt muu on jonksus), päike paistab ja elu on lill.

Käisin aias, rõõmustasin, tegin paar pilti… Siis mõtlesin, et võtan lõpuks selle aja ja tulen kirjutan ühe kiire blogipostituse, sest hiljem ma nagunii ei viitsi ega jõua. Koos piltide sorteerimisega olen jälle üle tunni arvuti taga ära kulutanud, aga nüüd on vähemalt blogi ja fotodega ka mõneks ajaks mureta, st veel üks kohustus kaelast ära, võin südamerahus tagasi õue minna – tahaks eeskoja ära koristada ja aias veidi rohida. Seda peenart, mille millalgi aprillis või mais või juunis tühjaks rohisin, et sinna ehk mõned lilled istutada. Reaalsuses on seal muidugi siiamaani vaid eest ära tõstetud kola, mille vahel on kohati meetrikõrgune umbrohi. Klassikaline aiandus à la Tikker :D

2015-09-14 14.39.03

2015-09-14 14.39.20

Sep 142015
 

Ükskord käisid mul töö juures kaks kratti ja tuli neile tegevust otsida:

2015-08-19 14.32.43

Ükskord käisime lastega rannas ja üritasime neist sündsat ühispilti teha. Täiesti harilik tulemus :D Natuke viisakam pilt on eelmises postituses parooli all.

2015-08-22 15.17.10

Protected: Paar pilti

 plika, poiss, rõõm  Enter your password to view comments.
Sep 142015
 

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Sep 102015
 

Ma ei vaadanud terve suve praktiliselt mitte ühtki sarja. Siiamaani pole mingit viitsimist Castle’i ja Bonesi eelmise hooaja lõppe ära vaadata, Grey’s Anatomy 8. hooaeg on ka täpselt samas kohas pooleli, kus kunagi jäi. Lugesin suvel selle asemel hoopis rohkelt raamatuid.

Aga kui Heleene nüüd miski hetk oma blogis mainis, et modellide uusi osi vaatas, siis tuli küll kohe tuju :D Vaatasin esimesed neli osa järjest ära ja nüüd siis iga nädal üks, täna oli kuues.

antmcycle22

Ja teate mis? 22. hooaeg on üllatavalt hea! Esimestes osades pani muidugi nii mõnigi asi silmi pööritama, aga sealt edasi ei olegi midagi ülearu piinlikku olnud, täitsa vaadatav. Kuidagi mõnusad karakterid on kokku sattunud – mõned meeldivad väga ja mõned üldse mitte, aga vaadata on tervikuna nauditav.

Minu lemmikud on kurt kutt Nyle (no kahtlemata kõige pandavam neist) ja tüdrukutest Lacey (hea välimusega, saab hästi hakkama ja käitub normaalselt). Veel meeldivad Mame ja Korea kutt Justin. Üsna sümpaatne on Ashley. ÜLDSE ei meeldi pooleldi siiliks aetud ülbikust endine miss Hadassah. Ei meeldi ka blond pikajuukseline kutt Mikey (liiga ülbe) ega jubedate juuste ja silmadega Bello (ei välimuselt ega iseloomult). Ülejäänud jätavad üsna külmaks.

Eelmisel hooajal ma ei pannud tähelegi, et Erik Asla pidevalt pildistas. Sel hooajal pole kedagi teist praktiliselt olnudki, sestap googeldasin ja avastasin, et tegu on Tyra boyfriendiga. No selge siis :D Kohtusid paar aastat tagasi Norra top modeli võtetel.

Erikut googeldades sattusin artiklile, kus räägiti kõige räigematest asjadest, mis eelmiste hooaegade osalejatega juhtunud on. Kolmikmõrv, 12 aastat vangistust, räiged narkosõltuvused – you name it. Selle sai sealt kah teada, miks Angelea 17. hooaja finaalis ootamatult diskvalifitseeriti. Ei olnudki rase :P Ühesõnaga päris huvitav lugemine oli.

Ilmselge on muidugi see, et TIPPmodelle nondest saadetest ei tule, kõigest järjekordne hunnik reality-staare. Igalt poolt kuulen, et hiljem päriselt modellimaailmas läbi lüüa üritades on selles saates osalemine pigem kahjuks kui kasuks.

Igal juhul – kui muid reality showsid ma ei vaata, siis ANTM on täielik guilty pleasure. Ja mitte ainult Ameerika, kõik muud modellid kah. Avastasin, et Austraalia viimane hooaeg on täitsa vaatamata, nii et hakkangi nüüd sellega otsast pihta. Muuseas googeldasin just välja, et viimane Austraalia modellide saatejuht Charlotte Dawson sooritas eelmisel aastal enesetapu. No johhaidii, mis ma oskan öelda.