Dec 312016
 

Elu peab ikka aeg-ajalt üle vaatama – kokkuvõtteid tegema ja otsustama, kuidas edasi. Aasta lõpp on selleks äärmiselt paslik aeg.

Kui eelmise aasta märksõna oli stabiilsus, siis sel aastal… Ebastabiilsus? :D

Kui nüüd otse välja öelda, siis – HULLUMAJA! Päris ausalt kohe. Nii hullumeelne aasta oli tõesti viimati kümme aastat tagasi.

Aasta algus oli stabiilne, siis oli pool aastat täielikku hullumeelsust, aasta lõpus selle järellainetused. Siiamaani lainetab vahelduva eduga.

Aga ma olen ääretult tänulik selle kõige eest, mis juhtus. Miks, ma veel päris täpselt ei tea. On omad mõtted, aga lõpliku selguse toob aeg. Igal juhul olen täiesti kindel, et seda kõike oli vaja – täpselt nii hullumeelsel kujul, kui see aset leidis. Ehk selleks, et mind stabiilsusest korralikult välja raputada ja panna järele mõtlema, mida ma elult õieti tahan. Selle nimel rohkem pingutama…

Uusi toredaid inimesi tuli mu ellu sel aastal üllatavalt palju. Ühelt poolt laiema seltskonna näol, kellega õnnestus nii mõnelgi toredal üritusel aega koos veeta. Ma väga loodan, et neid üritusi tuleb veel palju. Teiselt poolt konkreetsete inimeste näol, kellega rohkem või vähem juhuslikult suhtlema olen jäänud. Esiteks Minna, keda mainisin näiteks siin. Teiseks üks äge nimekaim, kellega sai just kolmapäeva õhtul koos kontserdil käidud (kolm täiskasvanut + viis last) ja pärast seda teine veiniõhtu maha peetud, mis oli täpselt sama mõnus kui esimene, aga olime targad ja õppisime oma vigadest, nii et ka järgmisel päeval oli hea olla :D

Oli sõpru, keda õppisin tundma täiesti uuest küljest. Loodan, et meie sõprus läheb sellest vaid tugevamaks.

Paljud vanad sõbrad-tuttavad näitasid ennast minu jaoks sel aastal eriti armsast küljest, olles mulle sel hullumeelsel perioodil toeks. Ma olen nii-nii tänulik neile kõigile.

Tööalaselt oli minul läänerindel muutusteta, Abikaasa aga vahetas töökohta ja puhas rõõm on nüüd vaadata, kuidas inimene muudkui õpib ja areneb, endal silm säramas. Kaua oodatud, kaunikene!

2017 tuleb üks maagiline aasta, olen selles täiesti veendunud. Suurte unistuste täitumise aasta.

Olen väga-väga tänulik kõigi 2016. aasta õppetundide eest ning põnevil kõige toreda ootuses, mis 2017 mu ellu toob.

Lõpetuseks aga veidike huumorit ehk katkend hiljutisest vestlusest Marisega:

Kaunist vana aasta lõppu teile kõigile!

Dec 302016
 

Leppisime täna Abikaasaga kokku, et jaanuar on arvutivaba kuu.

Me oleme varem korduvalt kokku leppinud, et arvuteid enne ei ava, kui lapsed õhtul magavad (toimib alati pigem lühiajaliselt), aga seekord on teisiti. Seekord on mõte selles, et arvutid ongi kinni – KOGU selle aja, mil koos kodus oleme. Ka siis, kui lapsed juba magavad :)

Blogidega seotust ma ei loobu – loen ja kirjutan hommikusöögi või lõunapausi ajal. Ilmselt scrollin samal ajal kiirelt FB feedi ka läbi. Kui viitsin. Meili ja chati teel olen kättesaadav tööajal. Abikaasa ütles, et temal pole arvutis midagi olulist, mida PEAB tingimata tegema, uus töö tal õnneks koju kaasa ei tule.

Kõik sarjad ja filmid, mida me ei vaata koos, lähevad kuuks ajaks pausile. Vahel millegi koos vaatamine ilmselt jääb, aga sellegi osakaalu tahaks pigem vähendada.

Mina jätan arvatavasti oma arvuti selleks kuuks üldse tööle – hommikuse blogiringi jaoks võin vabalt Abikaasa oma kasutada. Nädalavahetuseks katsun positiivsusprojekti postitused ette kirjutada ja ajastada.

Telekat meil pole, nutitelefon läheb arvutiga sama reegli alla. Minul seda ka endiselt pole.

Õhtud ja nädalavahetused saavad niisiis olema täiesti arvutivabad – erandiks vaid mõningad kaisus olemise filmiõhtud, mil kõik internetiaknad jäävad suletuks.

On vaja kahekesi olemise aega. Et jälle üksteist leida :) Loodan väga, et sellest on kasu.

Ühtlasi on siin suurepärane nimekiri asjadest, millest uuel aastal loobuda. Olen 100% nõus ja tegelen jõudumööda kõigi punktidega. Soovitan soojalt kõigile!

Dec 302016
 

Kui pärast laste sündi oli pikalt periood, kus ma ei osanudki hommikul kaua magada, siis see aeg on ammu möödas. Kella kaheni magada küll enam ei oska, aga üheteistkümneni – vabalt.

Ja NII kerge on puhkuse ajal öisesse graafikusse sattuda. Algab asi süütult, magama 1-2, üles 10-11… Siis nihkub magama mineku aeg juba 3-4 peale. Üles tõusen enamasti ikka 11, see on minu jaoks viimane piir, edasi hakkab juba väga piinlik :)

Seekord sai kõik alguse tööst. Puhkus võib ju olla, aga kaup vajab ikka igal nädalal tellimist. Oli isegi kenasti meeles, et tuleb liikumised ja tellimused ära teha, hakkasin rõõmsalt esmaspäeva õhtul otsast pihta… No aga jõulujärgne aeg ju… Tulid õige pikad. Lõpetasingi öösel kell neli.

Järgmised kaks ööd olen kolmeni üleval olnud, sest päevad ning õhtud on möödunud seltskondlikul lainel, hilisõhtul ja öösel on hea rahulik lõpuks oma asjadega tegeleda. Aga puhkus on ju peaaegu läbi, esmaspäeval tuleb tavapäraselt kell seitse tõusta…

Kõik ajaplaneerimise õpetused räägivad, kuidas kõige maagilise võti on varajane ärkamine. No aga mis ma teha saan, kui mulle meeldib hommikuti magada ja öösel üleval olla? :P Samas on tõsi see, et sõltuvalt päeva raskusastmest olen õhtuks ikkagi üsna omadega läbi ja mitte just kirkaim kriit karbis. Nii et olenevalt sellest, kui asjalikke asju teha tuleks, ega öösiti alati ei jõua… Mõnikord jälle jõuab väga hästi :)

Ma siin teen oma harjutusi ja mõtlen oma mõtteid ja selleks on hädasti vaja rahulikku omaette olemise aega, kus keegi ei sega. Hommikuti perekond üldiselt segab. Pole senini õnnestunud ärgata nii vara, et nad veel magaks, siis on endal ka jube uni. Tööpäeva hommikutel saadan nad lasteaeda-kooli-tööle ja teen siis oma asjad ära, nädalavahetustel ja puhkuse ajal aga magame kõik kaua ja siis on juba elamine lärmi täis, rahulikust oma asjadele keskendumisest ei tule suurt miskit välja. Nii ma siis lükkangi tihti olukorra sunnil kõik need asjad õhtusse või öösse… Ehkki üht harjutust tuleks teha just hommikuti. No mis sa hädaga teed, eks.

Mõtlen siin jälle, kuidas esmaspäevaks võimalikult valutult tavapärasesse rütmi saada. Üldiselt see läheb nii vaid olude sunnil – kui on VAJA, siis ärkan kella peale, isegi kui olen väga vähe maganud. Elan päeva üle, siis tuleb juba õhtul uni varem. Ilmselt on seegi kord nii.

Või peaks võtma üheks uue aasta lubaduseks iga päev ühel ajal magama minemise ja tõusmise? Normaalsel ajal? 23 tehnika kinni ja raamatuga voodisse, 7 hommikul üles, nii iga päev? Teate, mitu korda ma seda katsetanud olen… Ja feilinud :D Sest hilisõhtud on kõige magusam oma aeg…

Ma ausalt ei tea, kas ma üldse PEAKS üritama seda hommikuinimeseks hakkamist. Tundub siiski, et laste pärast peab. Ebaõiglane ju, kui nemad peavad vara tõusma ja mina mitte :D

Abikaasal veab. Temal tuleb alati uni nii kiiresti, igal ajal :D Ega ma ju üleval ei passiks, tikud laugude vahel – kui uni tuleks, magaks hea meelega. Asi selles ongi, et minul pole hilisõhtul mitte magamise soov, vaid oma asjadega tegelemise soov. Väsimus võib olla, und aga mitte… Tean, tean, kõik on harjutatav… Teoreetiliselt vähemalt.

Tahaks kohe teada, mitu korda ma samal teemal blogis räntinud olen – usun, et päris palju :D Kuna mul selle teema jaoks aga eraldi kategooriat ja sõnad on ka nii üldised, et otsing ei aitaks, siis… Ei oska öelda. Vast parem ongi :D

Dec 302016
 

Krissu on samuti kursaõde. Üks noist vähestest, kellega endiselt suhtlen :)

Pärast Tartut elasime mingi lühikese hetke samal ajal Tallinnas, siis aga kolisin Londonisse ja edaspidi oleme resideerunud eri linnades/riikides. Me ei kohtu tihti, aga siiski teatava regulaarsusega – korra aastas tuleb ikka ära. Kiire otsing blogis näitas, et vähemalt nime olen maininud kõigil aastatel peale 2011 – paljudel teistel aastatel selle eest enam kui ühe korra.

Vahepealsel ajal me chatime. Tema on üks neist vähestest, kellega ma reaalselt Skypes räägin. Tähendab, siiski kirjutan. Teine on Maris. Ülejäänutega on vestlus FB-sse üle kolinud, ehkki sealsed jutuaknad on nii tüütult pisikesed, Skype on selles mõttes tunduvalt mugavam.

Krissu elu on olnud äärmiselt mõnus kõrvalt jälgida – mulle tundub, et tal lihtsalt asjad sujuvad. No niiviisi poolkogemata tegi karjääri, nüüd võttis ette, kolib mööda välismaid ja õpib keeli. Hea eeskuju igas mõttes. Ja seda väljamaa värki on ekstra põnev jälgida. Teate ju küll, kuidas mul on nõrkus eestlaste elude vastu välismaal. Võhivõõrastest loen ka rõõmuga, sõbra tegemistest lugeda on seda huvitavam.

Ja ta on äärmiselt põnev inimene, alati saab igasugustest asjadest jutustada. Maast, ilmast, inimestest, suhetest… Kõigest!

Üks mu kõigi aegade lemmikumaid jõulukaarte tuli just meelde, mis ma temalt ükskord sain. Annab veidike aimu nii tema loomingulisest poolest kui huumorisoonest :)

Veidike kerglasema poole pealt ka – ei saa kuidagi mainimata jätta meie ühist armastust värviliste riiete ja sukkade ja kõrvarõngaste vastu. Tal on äärmiselt omapärane stiil. Mulle väga meeldib.

Ühesõnaga – Krissu on äge. Ja ma olen väga-väga tänulik, et me ikka veel suhtleme. Loodetavasti ka järgmised kümned aastad :)

Dec 292016
 

Ma ei saaks öelda, et ma olen meeletu ujumise või saunade fänn, aga mulle on saanud väikestviisi hobiks Pärnu erinevate vee- ja saunakeskuste külastamine ning võrdlemine. Vahel on nii mõnus basseinis sulistada, mullivannis vedeleda ja saunast sauna kulgeda.

Nende keskustega on muidugi see häda, et kuna harrastan seda konkreetset hobi piisavalt pikkade vahedega, jõuavad eelmised kogemused juba meelest ära minna…

Nii et näiteks aasta tagasi käisime nii Tervise Paradiisis kui ka Tervise vabaajakeskuse sauna- ja veekeskuses, aga viimasest ei mäleta ma praeguseks õieti miskit. Ainult seda mäletan, et külm oli mõlemas…

Tervise Paradiis, jah, sellest mäletan piisavalt :) Isegi mullivannis hakkas jahe :) Nii et sinna ma rohkem ei kipu. Samas kripeldab endiselt, et seda saunakeskuse osa seal pole ju proovida saanud. Ehkki mulle üldse ei meeldi mõte, et pean ostma veekeskuse pileti ja veel peale maksma, et saunadesse pääseda, siis just seda tuleb ilmselt teha. Laste jaoks on Tervise Paradiis nagunii endiselt suurim lemmik (torud!) ja nemad oleks rõngas, kui me sinna uuesti läheks. Seega üks €40 kinkekaart palun, mille eest saab 3h perepileti nii saunadesse kui veekeskusesse. Mul sünnipäev on varsti ju :D

Tervise vabaajakeskuses tahaks veel korra käia, et mälu värskendada. Oli okei mu mäletamist mööda, aga jah, jahedavõitu.

Estonia Termides käisime mälu värskendamas 1. septembril. Saunade valik on seal muidugi eeskujulik, aga KURADI KURADI KÜLM ON! Need saunad on seal kuidagi nii laiali. Normaalne ju, et kui saunas on palav, siis sealt väljas olles on mõnus ennast jahutada, aga see temperatuur oli ikkagi minu jaoks liiga madal. Ebameeldiv on iga hetk saunast väljas olles lõdiseda…

Estonia uues spa- ja saunakeskuses käisime viimasel pulma-aastapäeval. Kuna mul oli blogimisega tol hetkel madalseis, siis sellest midagi kirjutanud polegi. Tol hetkel sai sellest minu kindel lemmik Pärnus, sest see oli esimene saunakeskus, kus mul oli reaalselt soe ka siis, kui ma saunas ei olnud :D

Sealne bassein oli väga vinge, õdus ja mitmekesine ja soe ja ilus ja… No tõesti, väga meeldis. Õues olid ka mullivannid, kus oli mõnus vedeleda, isegi jahedama ilmaga. Saunad olid… Nii ja naa. Saunadel olid aknad (ei mäleta, kas kõigil, aga enamikel), see oli veits veider, eriti siis, kui väljas oli valge – enamikest neist akendest mu mäletamist mööda erilist vaadet polnud. Samas pimedas oli aknast tulesid vaadata päris mõnus. Ja suitsusaun haises üsna räigelt :D Saunade koha pealt on siiski pigem hägune mälestus, mis vajaks värskendust. Bassein ja mullivannid õues on eredamalt meeles. Ja üks suur lemmik oli mul seal veel see 40-kraadine bassein, mis enamikes veekeskustes on Jaapani vanni nime all – seal kutsuti seda väga nunnult rabajärveks.

Lastega aga, tundus mulle tookord, poleks seal väga midagi teha, sest põhibassein oli üsna sügav, meie omadele üle pea. Küllap seal oli lastele mingi eraldi bassein ka, alati ju on… Aga kuidagi tundus, et lapsi sinna pigem kaasa ei võtaks. Ise läheks küll uuesti. See on ühtlasi ainus koht, kus rätik on hinna sees. Hind, olgem ausad, on ka piisavalt krõbe :D

Seekord jõudsime lõpuks ära käia Viiking Spa vee- ja saunakeskuses. Seda soovitas meile kunagi ema ja tahtsime sinna õekese perega minna juba nende eelmise Eesti külastuse ajal, siis aga ei mänginud miski välja ja nad käisid ainult oma perega. Meeldis piisavalt, et teist korda tagasi minna.

Rahvast oli väga palju võrreldes nende eelmise külastusega, tõdesid nad. Valisime küll tööpäeva, aga aasta lõpus on ju paljudel puhkus. Samas peab tõdema, et väga hullu ülerahvastatause tunnet ei tekkinud – ehk vaid suures basseinis, mis oli üldiselt päris äge. Aga ma olin suurema osa ajast mullivannis ja saunades, basseinis kohe üsna vähe. Ja saunad olid seal ägedad! Esiteks olid enamik neist ruumikad, teiseks oli seal mõnus hämar valgus jääpurikakujulistest lampidest. Üleval iglusaunas käisin korra ära, aga lemmikud olid siiski soola- ja aroomisaun ning sanaarium. Kadakasaun lõhnas hästi :) Soome saun oli… Noh, harilik :) Mullivannid olid mõõõnusalt soojad. Õhk oli mõnusalt soe. Keskus ise oli õdus ja mõnusalt kompaktne ja sopiline. Ei pidanud pikki maid käima, iga nurga taga oli midagi. Aga Jaapani vann tundus küll palavam kui 40 kraadi – tavaliselt ma naudin selles kuumas vees vedelemist, seekord oli liiga kuum. Väiksevõitu oli kah. Abikaasale meeldis külma vee lähker, kasutas seda pärast saunatamisi ohtralt.

Igatahes – läheks hea meelega tagasi! Meeldis vist isegi sutsu Estonia uuest spast rohkem. Ehkki sinna läheks ka veel, hea meelega :)

Ja nüüd ma ei teagi, kas mul on avastamata veel vaid Paradiisi saunad, mille peab ükskord koos veekeskuse külastusega ette võtma… Või on Pärnus veel mõni taoline koht? Eks pikemas perspektiivis võib neid üle Eesti läbi käima hakata.

Igal juhul olen väga-väga tänulik, et elan just Pärnus, sest siin on veemõnude nautimiseks üsna eeskujulik arv erinevaid asutusi :)

Dec 292016
 

Esimene blender meie majapidamises oli kingitus Murakalt – elasime siis Londonis ja aasta oli tõenäoliselt 2008. Toona kasutasime seda eelkõige jäätisekokteili tegemiseks :P

Kui see katki läks, pidasime paar kuud ilma vastu, seejärel ostsime uue. Olin seda postitust lugedes täitsa üllatunud, siiralt arvasin, et ega üle paarikümne euro ikka ei maksnud, aga ei – 30% soodukaga €40. Uhh!

See blender teenis meid ustavalt viis aastat ja kasutasime teda rohkelt. Meie köök on pisike ja tööpinda vähe, aga blenderil on alati olnud oma koht. Jäätisekokteili teeme nüüdseks küll haruharva – selle asemel on aukohal smuutid, vahel ka püreesupid. On perioode, mil kasutame blenderit igapäevaselt, vahel aga vaid paar korda kuus. Igal juhul – üsna tihti.

Viimasel ajal on taas olnud aktiivne smuutiperiood, kuni meie armas blender paar nädalat tagasi lihtsalt otsad andis. Kulumise jäljed olid selgesti näha – mõtlesin, kas oleks äkki võimalik kuskilt varuosa leida ja korda teha. Netist ei leidnud mudeli nime järgi midagi, eks vana toode ju ka. Kodumasinate paranduste läbi helistamiseni ausalt öeldes ei jõudnudki – arvasin, et nii vanale asjale nagunii ei saa. Leppisin mõttega, et saadame blenderi koos ülejäänud kraamiga prügimäele ja ostame miski hetk uue.

Prügimäele polnud me veel jõudnud, uut blenderit ostma (eelkõige rahalistel põhjustel) samuti mitte.

Ja eile kirjutas Kristhel FB-s, et tal on üks blender ülearu. Ja ma kirjutasin talle, et meie oma ütles üles ja me oleme ilma täitsa õnnetud. Ja täna kirjutas Kristhel ja küsis, kas ma olen kodus, ta tuleb kohe blenderiga :D

Ja tuligi. Peaaegu identsega. Samasugune Bosch, aga sedakorda punane ja KLAASIST kannuga, mis on ainult imevähe meie omast väiksem (2l vs 1,75l). Kannude kaaned ja põhjad olid pealtnäha identsed, aga tegelikult siiski veidi erinevad, st ma ei saa panna ühe kannu kaant ja põhja teisele kannule (ilmselt kannu materjali erinevuse tõttu). AGA! Minu kann sobis Krishteli blenderile peale küll, hakkas kenasti tööle!

Kannude põhjad – minu oma vasakul, uus paremal. Ma ei tea, kui hästi siit aru saada on, aga ülevalt on plastiku osa minu omal täitsa madalaks kulunud. Samas on need sooned piisavalt sügavad ja altpoolt korras, nii et veel kasutatav.

Aga vot see osa, kuhu kann peale käib, need “hambad” kulusid meie blenderil nii ära, et ei saanud enam kasutada. Uuel on nagu uus :)

Seega on meil nüüd klaaskannuga blender ja KUI meil peaks õnnestuma see kann ära lõhkuda, siis on varukann kohe võtta. Ja noh, vana blenderi jätsin ka igaks juhuks alles, sest seest kõik töötab, äkki hiljem vaja midagi varuosadeks, kes seda teab.

Nii et blender on jälle omal kohal. Peaaegu sama, aga veidi uhkema välimusega ja väikese vimpkaga – off nupp ja esimene kiirus on “ära vahetatud” – 1 peal on kinni, off olekus töötab :D

Elu on ilus. Saab jälle smuutisid teha.

Olin nii kurb, et pean peaaegu töökorras blenderi kulunud hammaste pärast prügimäele viima ja et varuosi pole saada. Või äkki oleks olnud, kui oleksin parandustesse helistamiseni jõudnud? Praegu aga tundub küll, et täpselt nii kõik pidigi minema. Et ma ei helistanud, ei jõudnud prügimäele, ei jõudnud uut osta. Selleks, et me jõuaks ära oodata, kuni Kristheli vana blender vajas uut armastavat kodu. Nii et midagi ei pidanud ära viskama, midagi ei pidanud ostma ja mõned “varuosad” on nüüd kah ootel.

Ma olen NII NII NII tänulik selle imelise kokkusattumuse eest. Ja Kristhelile selle imelise jõulukingituse eest :)

Dec 282016
 

Pool puhkusest on läbi, appi! Kuidagi väga kiirelt on aeg läinud. Igal pool käimised ja seltskondlik olemine on mõnus, aga kodus molutamise aega tahaks veeeeeeel…

Nädalavahetuse olime kodus.

Esmaspäeval käisime ema juures.

Eile käisime Viking Spa vee- ja saunakeskuses, hiljem Steffanis, õhtul mängisime õekese perega kaarte.

Täna on nad ka siin, õhtul läheme Entel-Tenteli kontserdile.

Ülejäänud puhkuseks veel plaane pole, aga olen kindel, et tekivad. Peaasi, et seda molutamise aega ikka ka jääks :P

Vähemalt ei ole pidanud mööda Eestit ringi tiirutama, kõik perekond on kenasti ja mugavalt ühes linnas koos.

Dec 282016
 

Jäämari jäätiseid olen kiitnud varemgi, näiteks siin.

Ma arvan, et kuulsin Jäämarist esimest korda Eluvägi Rainaga juteldes. Toona tõdesin, et oleks neid küll tore ise ka müüa, aga kuna külmikut meil poes pole, siis ei ole võimalust.

Kui Krista nendest kirjutas, ma juba noogutasin teadvalt.

Ja kui Jäämari meile suveks ise oma jäätiseid müüki pakkus, koos külmikuga – no ei olnud mingit kõhklust. Õigemini kõhklesime veidi küll – kas ikka külma ilmaga ka ostetakse? Õnneks ostetakse küll. No pole ka ime. Nii hea jäätis on :)

Jäämari ei ole läbinisti öko. Nad alguses plaanisid, aga tõdesid, et hind läheks liiga kalliks. No minu jaoks on siinkohal kõige olulisem see, et koostist lugedes ei pea nina krimpsutama :) Poejäätiseid ma ei söö praktiliselt üldse, liiga magusad mu jaoks, aga Jäämari on väga mõnus. Magustajaks on neil praeguseks pea kõigis jäätistes agaavisiirup, mõnes üksikus roosuhkur. Enamikes jäätistes on kookospiim, mõned üksikud on tavalise piimaga. Noist viimastest on näiteks maapähkli jäätis üks mu suur lemmik. Nagu Snickers, mmmm.

Miks ma neist just täna kirjutan? Sest õeke on perega jõulude ajal Eestis, käisime veekeskuses, kust lastele mingit suvalist jäätist ostsime, millest mina loobusin ja ütlesin, et nad peaks seal hoopis Jäämari jäätist müüma. No ja siis tuli välja, et ma olen õele küll neist varem rääkinud, aga proovinud nad polegi. Mis tähendas, et käisin õhtul poest läbi ja tõin koju kõik sordid, mis meil parasjagu müügis olid. Ja toimus üks suuremat sorti jäätisesöömine :P

Kui mul on värske tuju, on mu lemmik maasika(-mango) smuuti, kui rammusama isu, siis maapähkli või šokolaadi. Abikaasa lemmik on magus apelsin. Lastele meeldib šokolaadi, mango-vaarika, apelsin, kõik maasika variandid… No kõik on head, ma ütlen :)

Sorte on muidugi rohkem, kui pildil näha – osad hooajalised, osad olid lihtsalt meil hetkel otsas. Lemmiku leiab igaüks.

Iga kell ostan jäätist pigem veidi harvemini ja maksan selle eest rohkem. Kvaliteet loeb.

Ma olen ääretult tänulik, et Jäämari jäätised mu suved nii mõnusaks teevad. Ja mitte ainult suved :) Mõnusaid ökojäätiseid on olnud saada juba pikalt, aga sellist, mida nii mugavalt pulga otsas käigu pealt söömiseks kaasa otsa, polnud varem ühtki.

Dec 272016
 

Steffani pizzarestorani teavad vist küll kõik. No hea küll, kindlasti mitte kõik :) Aga usun, et suurem osa pärnakatest ja Pärnut külastanud inimestest.

Mul endal on Steffaniga vähemalt viisteist aastat sooje suhteid. Vahel satume sinna tihemini, vahel harvemini – vahel sööme seal, vahel ostame lihtsalt koju kaasa… Vahet pole, kuidas – alati on hea.

Täna sattusime pärast pikemat pausi taas Steffanisse ja kogemus (mis on seal, olgem ausad, alati positiivne) oli lihtsalt igas mõttes imeline.

Kuna meid oli seltskonnas üheksa ja Steffanis on laua ootamine pigem reegel kui erand, olin valmistunud nii ootamiseks kui seltskonna vajadusel kahte lauda jaotamiseks. Juhtus aga nii, et enne meid ootasid vaid ühed inimesed ning meid mõlemaid juhatati kohe lauda. Teisel korrusel oli neid suuri laudu kohe mitu.

Seal oli lihtsalt nii imeliselt mõnus ja õdus. Hubane, soe, tuli praksus kaminas, igal pool jõulukaunistused, taustaks jõululaulud… Lapsed värvisid, täiskasvanud lobisesid, teenindus oli ülisõbralik nagu alati, pitsad jõudsid kiirelt lauda ja maitsesid ülihästi nagu alati.

Ühesõnaga – puhas rõõm.

Ma armastan söögikohti, mis pakuvad ilma igasuguse küsimuseta joogiks kraanivett ja Steffanis on see alati nii olnud. Samuti on neil tasuta eelsalat (mis küll mulle ei maitse, seega ma seda kunagi ei söö :D), lõunapitsad on soodsamad, lisaks saab lõuna ajal tasuta kohvi (ma ise küll nädala sees lõuna ajal sinna kunagi ei satu, aga Abikaasa on noid hüvesid korduvalt nautinud).

Ja kes pitsat ei taha, siis näiteks salatid on neil ka väga maitsvad ja nii suured, et neist saab ka reaalselt kõhu täis. No ja lisaks pastad, vormiroad, burritod, mida ma pole vist küll kordagi proovinud, sest pitsa on lihtsalt liiga hea :D Salatit söön enamasti suvel, kui isutab pigem millegi värskema järele, aga tahaks siiski kõhu korralikult täis saada.

Ma olen väga-väga tänulik, et Pärnus on nii mõnus ja kodune koht, kus terve perega söömas käia.

Dec 262016
 

Täna on jälle see päev, kus saab kirjutada suisa kahest mõnusast inimesest minu elus.

Sellest, kuidas me Haidega “üksteist leidsime”, kirjutasin pikemalt siin postituses, pole vast mõtet kordama hakata.

Vahepeal on möödunud seitse aastat. Selle aja sees oleme me mõlemad saanud veel ühe lapse – suisa nii peenelt ajastasime, et neil on vanusevahe kõigest poolteist kuud. Meie oleme jõudnud kolida Londonisse, Pärnusse, Norrasse ja tagasi Pärnusse. Haide aga kolis Tallinna. Ühesõnaga päris NII lähedal me enam üksteisele ei ela. Ja ehkki Tallinn-Pärnu vahet sõita on imelihtne, siis üksteisele liiga tihti just külla ei jõua.

Aga see üldse ei loe. Ma tean, et ta on alati olemas :) Ja see on nii tore :) Ja ma ausalt luban, et ükskord me jõuame jälle perega Tallinna ka!

– – –

Kats on tegelikult Kadri, aga kuna mu tutvusringkonnas on palju Kadrisid ja teda olen ma miskipärast alati Katsiks hüüdnud, siis… Olgu edasi. Vähemalt blogis :)

Katsiga sain ma tuttavaks ülikoolis, oleme kursaõed. Enamikuga kursakaaslastest ma praeguseks ei suhtle, olen nende eludega kursis vaid FB kaudu. Aga nelja inimesega on side säilinud, Kats on üks neist.

Tõsi, me oleme viimastel aastatel näinud… No ikka üsna-üsna harva. Aga temaga on taas kord see, et pole üldse vahet, kui pikalt ei kohtu – kui ükskord jälle näeme, võib kõik ausalt lauale laduda, mis vahepeal elus toimunud on.

Katsil on imetlusväärne omadus organiseerida. Suvel, kui viimati kohtusime, kuulasin, kuidas ta organiseeris mitmikute kokkutulekut. No ütleme nii, et kuulasin, suu ammuli. Ma tohutult imetlen sellise organiseerimisoskusega inimesi. See on ikka ütlemata võimas…

Ja no muidugi kehamaalingud :) Kõik need imelised kehamaalingud, millega ta mind läbi aegade kaunistanud on.

Ma olen väga-väga tänulik, et Haide ja Kats on nii pikalt minu elu oma olemasolekuga rõõmsamaks teinud. Ja teadmise eest, et saan öelda sama ka kümne ja kahekümne ja kolmekümne aasta pärast :)