Mar 282016
 

Mul oli juba pärast rabamatka üsna võimatu esmaspäeva hommikul töölainele saada, aga nüüd tundub see veel võimatum.

Eile hommikul ärkasin veel paralleelreaalsuses, päike paistis igast aknast sisse ja tõusmine polnud kuigivõrd keeruline. Mingi aeg hiljem sain teada, et olin magama jõudnud pool kuus. See hetk, kus sa oled mingil põhjusel mõelnud, et võib ju öösel kaua üleval olla, kella keeratakse tund aega tagasi. Avastades järgmisel hommikul, et hoopis edasi keerati. Ja sellegipoolest imestades, kuhu kurat need tunnid kadusid.

Juba eile õhtul hakkas reisipohmell kohale jõudma, tänaseks on see ainult süvenenud. Ja siinkohal pole paslik rääkida pohmellist selle sõna traditsioonilises mõttes – hoolimata nädalavahetusel ära joodud siidritest olin kogu aja purukaine ja terve viimase öö jõin ainult vett. Vanusega kaasnev kiiks, järgmisel korral tean, et pole suurt mõtet raha kulutada.

Tunne on küll, nagu oleks 22, aga ennast argireaalsusesse tagasi kiskuda on äärmiselt keeruline. Lisaks on pärast kolme võrdlemisi lühikeseks jäänud unega ööd olemine täpselt selline, nagu oleks terve päeva puid teinud ja terve öö saunalaval vedelenud.

Täna hommikul ei tahtnud kohvi nähagi, süüa samuti mitte. Ainus, mis vähekenegi erutas, oli C-vitamiin greibimahla näol. Mõistus sundis veidi kraami tööle kaasa võtma, midagi tuleb hommikul ometi näksida.

Sünnipäeva järelkaja. Neljapäeval läks nii kiireks, et ei jõudnud pildistadagi. Ema toodud lilled, Kristheli ootamatu üllatuskingitus, mis on küll mõeldud kuumadele jookidele, aga sobib suurepäraselt ka mahlale, ja kolleegi saadetud pipar…

2016-03-28 08.29.02

Mis oli algselt selline:

2016-03-24 13.24.20

Nüüd peab katsuma vägisi nädalavahetuse peast välja lükata, et kuidagi töölainele saada.

Mar 222016
 

TIKKER 32

Esimest korda, kui ma oma sünnipäeva sel värvilisel kombel blogis teadustasin, olid numbrid täpselt samad, ainult vastupidises järjekorras. Vaatasin just kõik märtsikuud üle, olen olnud küllaltki järjepidev, ainult eelmisel aastal jäi vahele, sest siis ma olin haigusega täiesti siruli maas. Sel aastal aga jätkame traditsiooni.

Mul ei olnud plaanis täna üldse eriti tähistada, aga päev oli väga armas.

Hommikul ärkasin, vaatasin kella – äratus oleks pidanud olema veerand tundi tagasi. Mu telefon oli öökapilt kadunud, Abikaasa voodist läinud, magamistoa uks oli kinni, köögist kostus sosistamist. Eks ma siis unelesin ja ootasin, kuni perekond mind äratama tuli.

Esimesed sünnipäevalilled olid aias:

2016-03-22 08.06

Kolleegidega tähistame tööl alati, see on traditsioon. Kui kellelgi on sünnipäev, tuleme kõik kell üheksa kokku, sööme head-paremat ja jutustame tunnikese. Nii ka täna. Tegin meie lemmikuid küüslaugujuustuga rukkikorvikesi, küpsetasin tatraküpsiseid ja pressisin apelsini-greibimahla. Abikaasa oli nunnu, aitas mul hommikul töö juures sättida, ehkki jäi ise sellepärast tööle hiljaks.

2016-03-22 09.11

Sain kolleegidelt kingituseks Estonia spa kinkekaardi. Saabki sinna uude osasse minna, ammu olen tahtnud, äge. Päeval käis Abikaasa ema läbi – ütles, et ta teab, et lilled mul ei püsi, tõi nende asemel suure ananassi. Lihtsalt super :D Ja ülemused saatsid imeilusa lillekimbu, mis nüüd mul tööl olemist kevadiseks teeb:

2016-03-22 12.34

Kell kaks oli Poisi arenguvestlus (sellest pole midagi pikemalt rääkida – kõik on nii, nagu peab) ja Abikaasa arvas, et mis ma ikka enam tööle tagasi lähen. Tõepoolest, miks… Kodust köögilaua tagant sai sama edukalt tööd teha.

Leidsin OMA postkastist õigel päeval SÜNNIPÄEVAKAARDI – ümbrikus, margiga, nagu päris :D Kaidi saatis. Ja Plika joonistas mulle ka kaardi, väga nunnu ja kevadise:

2016-03-22 15.37

Õhtupoolikul käisime söömas Krooni kohvikus. Me oleme sealt kordi mööda sõitnud, aga pole kunagi tulnud pähe sisse astuda. Nüüd läksime sellepärast, et kuskil FB grupis kiideti nende vegan menüüd. Noh, me küll sõime liha :D Aga kohvik ise oli ütlemata armas ja kindlasti läheme sinna veelgi.

Olen kogu aeg mõelnud, et meie nö kodukohvik on Hahni pubi, tegelikult asub Krooni kohvik täpselt sama kaugel, lihtsalt teises suunas ja veel poole lähemal on Murumaja kohvik, mille pani käima mu lemmikkolleeg endisest töökohast, kelle puhul ma tean, et ta teeb südamega ja väga tervislikku toitu… Aga kunagi ei tule meelde sinna minna, täiesti häbiasi. No lahtiolekuajad on sellised, et kui meil tuleb väljas söömise mõte, on see reeglina kinni. Aga täna oleks küll võinud minna. Kahjuks tuli see pähe alles siis, kui Krooni kohvikus arvet maksime. No ja seal oli ka tore. Nii et teine kord siis.

Pärast kohvikut võtsime lapsed ja viisime nad Abikaasa õe hoida, sest meil olid ostetud kinopiletid. “Klassikokkutulek” sai lõpuks ometi ära vaadatud – tükk aega ei saanud jaole, nüüdki veel tuli piletid päev varem osta, et vähekenegi norm kohad saada. Aga film oli äge! Labane, nagu hoiatati, aga naljakas sellegipoolest. Ja piisavalt põnev, kordagi ei tulnud isegi pähe mõte, et võiks kella vaadata vms.

Seejärel korjasime lapsed peale ja sõitsime mu töö juurest läbi, et paar päeval maha ununenud asja võtta. Ja kuna olin Poisile lubanud, et läheme vaatame, kas Rimi reklaamlehes oli see Lego pakkumine, kus saab teatud summa eest teatud Legosid ostes kingituse, siis uitmõtte ajel läksime Rimisse sisse Legosid vaatama. Enne sai kokku lepitud, et täna midagi ei osta, ainult vaatame. Ja seekord see tõesti toimis – lapsed vaatasid tükk aega, rahulikult, õpetasin neid hindu vaatama jne. Lust ja rõõm oli lastega poes olla. Endal oli ka tuju hea, kõht täis, kannatlikust küllaga – nii me seal siis olime. Rõõm nii väikesest asjast :)

Sellel “vaatamisel” oli tegelikult tagamõte ka (mida lapsed küll ei teadnud) – märkasin, et Rimis on neljapäevast pühapäevani kõik mänguasjad -30% ja mõtlesin, et ostaks äkki lastele mõne Lego või… No ma pole siiani otsustanud, kas on ikka vaja. Aga vähemalt sondeerisin nüüd pinda, mis neile meeldida võiks. Ja üks asi, mida nad on ammu palunud, on hoopis mõõk ja kilp (no teate, sellisest pehmest materjalist) – neid komplekte nägime ka seal. Nojah, eks näis. Läksin teemast välja, tüüpiline.

Koju jõudsime pool üheksa, sõime kiirelt päevast üle jäänud korvikesi, viinamarju ja küpsiseid, siis läksid kõik ülejäänud magama, mina olen veel ainsana üleval, aga väsinud, nii et ongi aeg ka tuttu minna.

Igal juhul oli väga tore päev. Vaikne ja armas :)

Mar 192016
 

Siin postituses kirjeldatud põhjaliku eeltöö tulemusena valisin välja Lakeni. Deklarirahad on nüüd käes, mingi hetk mõtlesin pudelid ära osta. Valisin välja, milliseid tahaks, lõpuks tuli pärast kirjavahetust Lakeni klienditeenindusega välja, et enamik lastekaid on otsas (sh muidugi ka need, mis me olime välja valinud) ja juurde neid enam ei tehtagi.

Ja nüüd ma siis ei suudagi otsustada. Alustame kasvõi suurusest, valikus on kolm varianti:

laken

pudelidVäikest oleks kõige kergem kaasas kanda, samas saab see ju nii kiiresti tühjaks… Kuna laste kujundusega olid väikesed, siis mõtlesime, et okei, neile siis need. Abikaasa ütles kohe, et tema tahab kõige suuremat. Mina mõtlesin alguses keskmise peale, aga kipun praegu ka pigem kõige suurema kasuks kalduma, sest kunagi tööl meeldis mulle kasutada just Eviani 750ml varianti nii mahu kui  “kaanega” korgi pärast (muidugi oli too plastikpudel suht olematu kaaluga, samas kui nüüd kahekordse seinaga roostevaba teras on üsna arvestatav kaal lisaks veele endale) ja pildil näha olev äge kujundus on ka ainult selles suuruses. Teise võtaks punase.

laste pudelidLastele said algselt valitud vasakul pildil olevad pudelid, aga saada on vaid sellised. Plika oleks nõus võtma ka maasikaga ja Poiss delfiiniga. Kui nad oleks kolmesed, võtaks küll, aga mõeldes nende praegusele vanusele ja tulevikule, tunduvad veidi titekad. Mõtlesin, et võtaks siis äkki neile ka tavalised ja äkki siis ka kohe keskmises suuruses. Samas oleks need siis ju ka raskemad ja UK Amazonis miskipärast ühevärvilisi keskmises suuruses saada polegi. laste pudelid 2Sellises suuruses on saadaval ainult kaks piltidega varianti (siin lõpust teine ja kolmas), kumbki eriti ei meeldi. Pluss mina ja lapsed eelistame sellist korki, nagu on laste pudelitel, mis tuleks aga tavaliste pudelite puhul veel £4.99/tk eest lisaks osta, samas kui lastekatel on need juba vaikimisi ja seal oleks võimalus osta pudelid ka koos kotiga – mille puhul ma ei suuda ka otsustada, ühest küljest ma näen täitsa mingeid suviseid käimisi, kus see oleks mugav, teisest küljest – kas on ikka mõtet?

korkPlikale sobiks maasikas ju kunagist hüüdnime meenutades otsekui rusikas silmaauku, samas on see mu meelest siiski pigem väikese tüdruku, mitte koolilapse pudel. Delfiin on kohe täiesti suvakas, samas kui see siiliga pudel on mu meelest kohe eriti äge ja suur lemmik, ma isegi leidsin ühe Saksa veebipoe, kus seda veel müüakse (kirjutasin ja küsisin üle, on tõesti olemas). Riigisisene postikulu on €3.90, selle ma oleks veel nõus juurde maksma, Eestisse aga €15, mis ei tule kõne allagi. Kui oleks keegi, kes Saksamaalt tulemas oleks ja selle ära tuua saaks, aga no ei tea kedagi.

Või no kurat teab, võib-olla polegi need nö spordikorgid üldse head, äkki peaks lihtsalt tellima ära endale suured, lastele väikesed ühevärvilised keeratavate korkidega ja asi vask :) Võta siis kinni, mis kõige parem variant oleks. Hetkel oleks eelistus number üks vist ikkagi leida keegi, kes Saksa suhtes aitaks (sest see siil on lihtsalt NII ÄGE) ning tellida ülejäänud Amazonist, Plikale sel juhul maasikaga variandi. Sest no ta ju ikkagi on Maasikas. Aga kuni ma pole Saksa suhtes selgust saanud, ei saa ju ka Amazonist midagi tellida, sest äkki peab ikka lõpuks kõigile sealt tellima…

Kiiret rangelt võttes muidugi pole, veepudelite olemasolu on aktuaalne vaid reisidel ja suvel. Reisimas me just eriti tihti lastega ei käi ja suveni on veel aega… Samas võivad needki vähesed variandid ajaga otsa saada, seega tahaks siiski asjaga ühele poole saada.

EDIT: Juhhei, ma ei ole veel harjunud faktiga, et mul elab Saksamaal täiesti isiklik sõber, kelle aadressile on nüüd siilikesega pudel tellitud. Nüüd on järgmine küsimus, kas keegi on äkki UK-st lähiajal Eesti poole tulemas? Sest noh, kui mul oleks võimalus see €10 Amazoni postikulu pealt säästa, siis ma hea meelega kasutaks seda :P

EDIT2: Juhhei, Alice tuleb kahe nädala pärast Eestisse ja ülejäänud pudelid said tema juurde tellitud. Küll on tore, kui on palju rahvusvahelisi sõpru. Maailm on me küla või kuidas see väljend oligi.

Mar 072016
 

See oli nii umbes kuu aega tagasi, kui sain FB-s kutse üritusele “Rabas oli 30 siili”. Minu senised matkakogemused piirdusid küll 10 aasta taguste “pakime asjad autosse, sõidame sellega mööda looduskauneid kohti ja õhtul RMK platsile, teeme lõket ja magame telgis, järgmine päev sõidame edasi” stiilis üritustega ning teatavasti olen ma ka maailma suurim külmavares, aga Liisi juubelilt puudumine ei tulnud kõne allagi, seega lootsin lihtsalt, et jään ellu :D

Iseenesest on mulle alati meeldinud MÕTE matkamisest, kuna varustust pole meil selleks aga kunagi olnud, oli mõte seni vaid mõtteks jäänudki. Polnud seda vaba raha kunagi nii palju, et ehku peale tervele perele telk ja magamiseks vajalik varustus osta – äkki tõesti meeldib. Nüüd oli aga lihtne – ütlesin Paavole kohe alguses ära, et me võime tulla küll, kui tema vajaliku varustuse eest hoolitseb. Nii et polnudki muud, kui soojad riided kokku otsida ja Tallinna poole suunduda.

Tallinnas käik oli seekord kohe eriti produktiivne. Nagu tavaliselt, oli ühendatud töö ja lõbu. Otsustasin seekord minna kohale juba neljapäeva õhtul, et saaks reedel täispika päeva tööd teha. Maandusin Liisi ja Paavo pool kiiruga ostetud joodamatu veiniga (senimaani ei tea, kas see pidigi mulliga olema või oli käärima läinud, igatahes päädis esimene maitsmine sellega, et Paavo läks poodi ja ostis uue veini), külla tuli veel üks kolleeg, üks jäi ootamatu terviserikke tõttu tulemata, sai kella üheni öösel veini joodud ja jutustatud.

Järgmisel päeval sain lõpuks kokku uue kolleegiga, kellega seni oli olnud võimalus tööasju vaid virtuaalselt arutada, panime pead kokku ja tegime terve päeva tööd. Noh, vahepeal käisime lõunal kah :D Aga üheksast me Paavoga jõudsime ja õhtul seitsme paiku Liisiga lahkusime. Ja suur töö sai tehtud – üks projekt, mis ligi kaks aasta hingel, sai suuremalt jaolt paika pandud, nüüd vaja veel vaid lihvida ja teostada.

Kuna Plika lõpetas neljapäevase lasteaiapäeva okseralliga, oli meil perekondlik põnevusmoment, kas tegu on ühekordse õnnetu juhuse või kõhuviirusega. Viimasel puhul poleks ema olnud nõus nakkusohus lapsi hoidma ja Abikaasal oleks juubel väisamata jäänud. Õnneks ei olnud viirusest haisugi – lapsed olid reedel kodus ja kõbusad, nii sai nad õhtul ema juurde viidud ja Abikaasa tuli ka Tallinna.

Reede õhtul “koju” jõudes olin hirmus väsinud ja oleks tahtnud parima meelega magama keerata, kuna Liisil & Paavol oli aga kutse sõprade uue bändi esimesele kontserdile, ei saanud ometigi nendega koos minemata jätta. Väga vahva oli üle pika aja live esinemisel viibida, õnnestus suisa lava ees istuda ja tunnetada, kuidas bass läbi keha vibreerib.

Aga see kõik on eellugu, põhiline action toimus ikkagi nädalavahetusel.

Liis ei teadnud üritusest miskit peale selle, et tegu on rabamatkaga – detailid jäeti tema eest saladusse. Eks ühte ja teist tilkus ikka siit ja sealt välja, aga üldiselt hoiti teda teadmatuses. Minu teadmised toimuma hakkavast olid umbes-täpselt sellised, et olin andnud ühes teistega panuse sünnipäevakingi fondi ja saanud Paavolt norimise peale “MIDA me TERVE PÄEVA nii külma ilmaga rabas TEEME” mokaotsast vastuse stiilis “imetleme vaadet, soovijad saavad 26 meetri kõrguselt köiega laskuda ja seejärel väike rabamatk”. Nooojah. Kotid pakkis Paavo nii mulle kui Abikaasale ise ära ja anti käsk, et peame Liisiga rongiga Pääskülla sõitma, kust meid auto peale korjatakse. Paavo ise kadus varem, ettevalmistusi tegema.

IMG_1306Ahhaa, kommenteerimaks postituse pealkirja, siis Liisi kurtmisele, et tal pole rabamatkaks sooje riideid, varustas Paavo teda ainulaadse kombekaga. Sellesse riietatuna käisime me laupäeva hommikul läbi Kristiine keskusest, et skoorida paar vajalikku asja ja suunduda seejärel rongile. Liisil oli muuhulgas vaja tuua ära Sokisahtlist tellitud sokid. No ja kujutage siis ise ette, kui tuleb selline neiu sellise tellimuse järele…

IMG_1401

Kuna me ajasime Abikaasaga samal ajal muid asju, polnud me kahjuks kaasas, aga Liisi sõnul olevat müüja lihtsalt naerma pursanud. Sestap oligi ülejäänud ürituse lööklause “Veits gay on OK!” – sobis suurepäraselt igasugusesse konteksti :D

Kristiine Prismasse minnes hakkas turvaväravate vahel piiksuma Paavo poolt pakitud Abikaasa seljakott. Turva oli õnneks lahke ja lubas meid sisse, läbi otsida ei soovinud. Mis täpselt piiksus, ei tea keegi siiani :D

Igal juhul rongi peale me jõudsime, Mariliis meid Pääskülast peale korjas, ülejäänud seltskonnaga saime ka kokku ja edasi suundus autode rivi Muraste vaatetorni. Kui olime kohale jõudnud ja Liis nägi Paavot, kes meid ootas, kiiver peas, kostus suuremal hulgal ebatsensuurseid väljendeid. Ülejäänud seltskonnal läks veidi aega, et otsad kokku viia, aga jah, see oli see koht, kus sai nautida vaadet ja soovijad said laskuda ligi 30 meetri kõrguselt köiega tühjusesse. Ehk siis reaalsuses tähendas see, et paaniliselt kõrgust kartev Liis oli esimene, kes rakmetesse lükati, üle ääre ronida paluti ja köie otsas alla lasti.

DSCF7389

IMG_1148

DSCF7419

IMG_1149

IMG_1160

IMG_1161

IMG_1163

IMG_1168

IMG_1169

Igaks kolmeks puhuks mainin ära, enne kui mõnele jääb mulje vastutustundetusest, et kõik oli väga turvaline, ürituse eest vastutaja ja laskujate julgestaja oli ise kümme aastat asjaga tegelenud ning Liis oli nõus asja ära tegema, sest noh, sotsiaalne surve.

DSCF7431

DSCF7437

2016-03-05 12.32.17

IMG_1189

2016-03-05 15.51.38

IMG_1296

Abikaasa oli kohe hakkamas, ta olla kunagi 15a tagasi poole kõrgemalt laskunud, nii et juba “vana kala”:

IMG_1227

IMG_1229

Ja kuigi MINUL polnud absoluutselt mitte mingisugust kavatsust seda nalja kaasa teha, siis lõpuks KÕIK laskusid ja no ma ei saanud siis kehvem olla :D Ehkki nagu Liis kommenteeris – ta polevat mind kunagi varem nii hirmununa näinud. No shit, Sherlock! Aga ellu jäime ja nüüd on vähemalt millestki blogida :D

DSCF7489

DSCF7495

DSCF7496

IMG_1270

2016-03-05 13.39.32

DSCF7507

DSCF7508

2016-03-05 13.43.26

IMG_1286

IMG_1290

Paar tundi köie otsas karjudes möödus kiirelt, paralleelselt väike piknik saiakeste ja kuuma mustikakisselliga ning sõitsimegi edasi, Õmma rappa. Seal ootas meid ees ligi 2km kõndimist (vist, umbes, keegi päris täpselt ei tea) täisvarustusega, sealhulgas kaasaskantava telksaunaga (ehk siis muuhulgas hunnik kive kelgu peal, mis, nagu hiljem teada saime, purde peal ümber läks, nii et neid kive kraavist kokku korjati).

DSCF7515

DSCF7528

DSCF7539

Poole tee peal tegime peatuse, kus enamikul seltskonnal kästi teha käepärastest vahenditest õnnitlus – kas kolmkümmend väikest siili või üks suur. Kuna läheduses paistis käepärane küngas, otsustasime viimase kasuks.

IMG_1314

IMG_1315

IMG_1317

IMG_1322

2016-03-05 16.06.55

IMG_1323

2016-03-05 16.07.47

Selleks ajaks, kui kohale jõudsime, olid ürituse korraldajad jõudnud onni ära kaunistada ja Liis sai väärilise vastuvõtu osaliseks. Lõpuks ometi oli tal võimalus avada hoole ja armastusega pakitud kingitus, mis võttis nii umbes veerand tundi, mille jooksul õnnestus tal ka kääridega näppu lõigata. Harilik Siil ühesõnaga :D

IMG_1328

IMG_1331

IMG_1336

IMG_1339

IMG_1348

No ja siis väike šampus ja söögivalmistamine, kadunud noad-kahvlid, mis tulid järgmisel hommikul välja minu seljakotist :D (Paavo pakkis, mina ei teadnud, mis seal on), õhtusöök käepäraste vahenditega (mina näiteks sõin tatart näppudega :D), sotsialiseerumine, Mariliisi poolt hoole ja armastusega valmistatud tiramisu…

DSCF7554

DSCF7561

DSCF7565

DSCF7573

DSCF7581

DSCF7582

2016-03-05 21.08.34

Ja muidugi saun, millest pole arusaadavalt pilte sellest hetkest, kus me seda reaalselt kasutasime, aga mõned siiski on, päris algusest ja järgmisest päevast:

DSCF7569

IMG_1384

Mina ei ole teatavasti eriline saunainimene, aga pärast päeva välitingimustes tundus kuum saun täitsa mõnusana. Mis omakorda tähendas, et kõigepealt tuli ennast pimedas õues ihualasti kiskuda ja saunatelki lipata. Jälle üks uus kogemus, üpris sürreaalne. Ei olnud mina varem paljajalu lumes jooksnud ega ennast saunas lumega hõõrunud. Mõnele teisele võib-olla täiesti harilik tegevus :D

Ja no fantast seltskond oli koos, seda ma vist ei ole veel eraldi ära maininudki. Palju ilusaid ja andekaid inimesi. Kõik need konnalaulud, mis tol õhtul ära lauldi… Ja mitte ainult konnadest :D

DSCF7595

DSCF7600

DSCF7602

Uni tuli üsna varakult ja oli üsna magus. Miinuskraadidega telgis ööbimine oli täiesti eduline üritus, vahepeal veidi jahe oli, aga kui siis ennast veidi kohendada ja külmetav nägu magamiskoti sisse keerata, oli täiesti okei.

Hommikul sai kohvi, sai süüa, sai taas sotsialiseeruda. Mariliis, kes ei saanud ööseks jääda, tuli hommikul tagasi, et meile saiakesi tuua ja tagasisõiduks küüti pakkuda. Asja tegi eriliseks see, et ta tuli lastega, kellest vanem on meie Plika eakaaslane, aga noorem polnud veel kahenegi. See polnud aga mingi takistus – laps kotiga selga ja väike rabamatk, mis see siis ära ei ole :D

IMG_1374

DSCF7610

IMG_1377

IMG_1392

IMG_1394

IMG_1381

DSCF7609

DSCF7615

IMG_1388

IMG_1391

Pärast söömist, Liisi õhupallidesse mässimist ja selle igakülgset jäädvustamist mitme erineva fotokaga oligi aeg sealmaal, et pidime asjad kokku pakkima ja Tallinna poole tagasi suunduma. Kuna meil olid bussipiletid ostetud, läks lõpuks üsna kiireks, nii et osa seltskonda lahkus ees, Paavo jäi ülejäänud osaga veel asju kokku pakkima.

IMG_1409

2016-03-06 11.43.46

IMG_1419

2016-03-06 11.45.04

2016-03-06 11.46.16

Ja kui me siis lõpuks kell neli koju jõudsime, olid lapsed veel paar tunnikest vanaema juures, seega oli meil Abikaasaga võimalus rahulikult elamist korrastada ja kahekesi kvaliteetaega veeta.

Ühesõnaga jah… Rutiinist välja, indeed. Oli alles seiklus. Millal uuesti saab?

IMG_1434

PS. Ma TEAN, et 72 pilti ühes postituses EI ole väga normaalne, aga noh, ma isegi tegin valiku 500+ -> 100 -> 72, nii et ma olen isegi tubli olnud, eks. Ja nõuti mult kilomeetripikkust postitust, see soov on täidetud :P