Apr 092016
 

Ma olen tükk aega ette võtnud, et kirjutada muutustest meie toidulaual… Aga no mitte ei jõua selleni, et päriselt lahti kirjutada, mis seda kõike ajendas. Jäägu siis hetkel nii, et mainin lihtsalt ära – väldime piimatooteid (aga kitsepiim on ok), nisu (aga rukis on ok), samuti suhkrut (aga kord nädalas nt külas veidi “patustada” on ok).

Sain eelmisel nädalavahetusel Tallinnas Liisi tehtud imehead pitsat, mille põhjaks, kui ma ei eksi, oli hoopis burrito tortilla. Peal tomatipasta, sink ja punane sibul. Juust ilmselt ka. No nii hea oli.

Mingi hetk tuli kodus jälle pitsa isu ja otsustasime, et katsume teha kõigile nõuetele vastava isendi. Põhjaga oli lihtne, juba varem ära proovitud gluteenivaba pitsapõhja segu. Peale ostsime kõrvalpoest kitsejuustu, Rimist mahedaid šampinjone, punast sibulat, pepperonit ja maheoliive (neid sõi küll ainult Abikaasa). Tomatipasta ja pärmihelbed (veganite juustu asendus) olid kodus olemas.

Meie oma tuli mu meelest ka suurepäraselt välja. Abikaasa millegi üle virises, aga see oli pisiasi, mida on lihtne järgmine kord teisiti teha. Ja noh, juustuga oli, nagu meie peres Juustukuningate kraamiga ikka. Tulime koju, sõime osa ära, ülejäänud räbalad said siis pitsale :D

2016-04-05 21.09

Lapsed seeni ei tahtnud, nende pitsapool sai võrdlemisi tühi. Poiss ei söönud pea üldse, aga tal ongi praegu mingi isutuse periood, seega ei üllatanud. Ühesõnaga laste poole ülejääkidest sai meie järgmise päeva hommikusöök. Ja see, mis seal pannil näha, polegi vist niivõrd pitsa, kuivõrd mingi suvaline soolane pirukas? No igatahes, hea oli :)

Aga lühidalt toitumise poole pealt – üllatavalt kerge on. Raskusi on ainult juustu ja hapukoore asendamisega. Kooresed pastad on minevik ja vahel tahaks erinevatele toitudele hapukoore-majoneesi kastet teha. No ja juust, mida ma niisama ei söö (st niisama näksimiseks sobib kitsejuust suurepäraselt, sellega pole probleemi) – toitudes kasutasime ohtralt ja kitsejuust on siiski erinev…

Kohvi joome kitsepiima ja ksülitooliga, maitsevahe puudub. Nisupasta vahetasime riisipasta vastu. Süüa teeme lihtsalt kõike, milles annab juustust ja hapukoorest mööda vaadata :D Inglise hommikusöögi traditsioonist jätsime saia ära, pole eriline kaotus. Nisu vältimine on üldiselt lihtne, sest rukis on ju lubatud ja gluteenivabasid jahusid olen katsetanud juba aastaid.

Lisaks ei saa ma enam õhtuti näksida, sest võtan hommikul ja õhtul Biolatte Originali, mida soovitati hommikul võtta tund enne sööki, õhtul kaks tundi pärast sööki. Mis tähendabki, et kui õhtusöök söödud, on igasugune näksimine välistatud, kui just päris poole öö ajal magama minna ei taha (mida ma ei taha, sest äratus on pool seitse). Sellest tunnen vahel puudust :)

Üks šokolaad on kapis, mis Abikaasale kunagi kingiti, selle järele on ikka vahel isud. Siiani olen suutnud vastu panna ja mitte lahti teha, sest siis on teada, et süüakse kõik järjest ära – ja see on veel suur ka, vist 200g. Eelmisel nädalal tõi Abikaasa vanaema meile ühe 100g šokolaadi – sõin sealt kolm tükki, ei maitsenud, Abikaasa sõi kõik ülejäänu ühe päevaga. Sellepärast, jah, ei olegi hea, kui šokolaad on majas – minul on kiusatus ja no tema ei ole mitte kunagi suutnud piiri pidada.

Igatahes on kodus üldiselt üsna lihtne, asendusi leidub, “keelatud” kraami lihtsalt ei osta. Külas käies on muidugi keerulisem, me ei ole kunagi olnud sellised inimesed, kes hakkaks virisema, et seda ja teist ei söö. Ja korra nädalas ju võib ka :) Seega võtan mina üsna vabalt. Näiteks sõin mingi hetk Abikaasa vanaema juures kanasuppi nuudlitega ja kõrvale leiba – saia ja või jätsin puutumata, see oli lihtne. Või siis söön pakutud šokolaadi, aga piirdun mõne tükiga. Õnneks pole väga tihti külas käimist olnud ka.

Kõigest eelnevast on nutikamad ilmselt juba järeldanud, et toitumise peaeesmärgiks on pärmseen kontrolli alla saada ja soolestikus normaalne mikrofloora taastada. Piimatooted vist sellega otseselt seotud pole, aga need ka hetkel ei sobinud, sestap siis väldin. Kusjuures vahva on see, et mitte ühtki vaevust mul ei olnud, seega oli põnev teada saada, mis mu sees “toimub”.

Ahjaa, kui D-vitamiini tase oli normis ja näiteks raud ka, siis mõningaid muid vitamiinivarusid oli vähevõitu. Nende kõige efektiivsemaks omastamiseks soovitati iga päev porgandimahla ja punase greibi mahla juua – me küll nii usinad ei ole, et viitsiks päris iga päev teha. Hea, et mahlapressi polnud jõudnud ära anda – muidugi on see odav, tahaks aeglast, aga noh… Ajab esialgu asja ära.

Eks siis näis, kuidas kõik need muudatused pikemas perspektiivis mõjuvad. Kunagi räägin kindlasti sellest kõigest pikemalt. KUNAGI. Elu on praegu nii hektiline, tööd palju, mõtted kapi otsas, pidevalt kaks paralleelreaalsust, millega diilida. Blogi jaoks väga jaksu ei jää :) Aga noh, neid perioode on varemgi olnud, küll läheb paremaks.

  9 Responses to “Muudatustest meie toidulaual”

  1. S. K
    Kas oled lugenud raamatut “Võluv soolestik”?

    • Eeei… Kas peaks?

      Ma muidu tean näiteks seda teooriat, et tuksis soolestik on 80% haiguste põhjuseks :) Kas see ka tõsi on, ei oska öelda.

      • 2/3 meie soolestikust olevatki meie immuunsüsteem, on selles Soolestiku raamatus öeldud, niisiis peab see teooria paika küll :)

  2. Mina ja minu mees oleme samal teekonnal aga väldime palju rohkemat. Oma info ammutasin inglise keelsetelt saitidelt. MIngeid patupäevi ei tee üldse. Sööme kana, kala, muna, tatart, kaerakliisid, kinoad, pähkleid, seemneid, palju-palju rohelist,maits. jogurt, mandlipiima, mandlijahu, kookospiima ja õli, joogiks sidruni vesi ja taimeteed. Lisaks Biolatte Hiivax.

  3. S. K

    Ei pea:) Lihtsalt olen sellest nii palju viimasel ajal kuulnud. Kuna see toitumise teema sul tihti siit läbi käib siis mõtlesin küsida, kas oled lugenud ja mis arvad. Ootan hetkel endale seda, eks ma siis loe ise. Ma usun et seal samuti üsna palju toidust kirjutatud.

  4. Asjatundjad välistasid minu toidusedelist piima, koore, jogurti, kohupiima, aga jätsid alles kõik juustud.

  5. Väga tuttav teema.
    Ravimid tekitasid aga vastupidiseid probleeme, tähtis on tasakaal. Soovitan väga seda ülalmainitud raamatut.
    Ise sain täiesti lahti sellest jamast ja võin nüüd enne vaevusi tekitanud toiduaineid süüa kõiki, aga mõistlikes vahekordades.
    Aastaga sain korda nüüd juba teine aasta korras.
    kuidas? Väga lihtsalt, lõpuks oli asi nii hull et sain süüa ainult õunu või puuvilju. Sõin iga päev 1 või niimitu õuna kui maitsvaid õnnestus leida või isu oli. Siis hakkas tasapisi paranema.
    Hiljem sain teada et ka need osad ravimid põhinevad õunaäädikal. Igasugune äädikane ( ka sidrun ehk) tapab seent.
    Õun oli selline turvaline tervislik meetod. Ei tee kuidagi kahju ka. Eriti hea aeg oli sügis kui oma aiast maitsvaid sorte oli võtta.
    Õuna sõõmine tüütas väga ära, kui aus olla, aga kui sellele vastu sain siis muutus rutiiniks mida enam eriti tähelegi ei pannud.

    Keefirit ei jätnud ka mitte kunagi ära mis sest et piimatooteid vähendasin tugevalt. Keefir nimelt on nagu probiotikum, organism ja nn head bakterid vajavad vastupanuvõimet igasuguse üleliigse kontrolli all hoidmiseks meie kehas. Raamatus Võluv soolestik on ka palju huvitavat sikmadeavajat. Edu.

    • Sellest raamatust oli väljavõte kuskil, mida FB feedis jagati ja ma panin ennast sellele järjekorda just pool tundi tagasi :) Nii et loen läbi. Ravimeid ei tarvita. Biolatte on okei. Keefir ei ole kunagi meeldinud :) Maitsestamata jogurt peaks vist samamoodi toimima? See tuleks veel kõne alla. Aga õuna süüa võib küll :) Pean sellest harjumuse tekitama.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)