Oct 312016
 

Ma olen alati olnud lootusetu optimist. See, kes usub alati parimat, usaldab elu, tunneb rõõmu pisiasjadest, unistab suurelt, usub, et kõik on võimalik ja kõik loksub paika…

Kuni millalgi enam ei olnud. Ma küll etendasin täiesti alateadlikult harjumuspärast positiivset rolli edasi, aga tegelikult…

Tagantjärele on väga raske hinnata, millal asi käest ära läks ja kuidas ma ei saanud arugi, et midagi on valesti – kuni oli juba kapitaalselt valesti. Ma usun, see negatiivsus hiilis ligi salakavalalt ja tasapisi – ma ei pannud üldse tähelegi, et midagi on teisiti. Ja nii kuidagi juhtuski, et viimase aasta või kahe jooksul sai “kõik on võimalik” ja “iga asi omal ajal” mõtetest valdavalt “miks ma sellega hakkama ei saa” ja “miks see kõik juba ometi ei juhtu” suhtumine. Näete ju isegi vahet?

See aasta on olnud väga-väga keeruline – tasanditel, mida siin blogis kuidagi lahata ei saa. Ma ei mäleta, millal olin viimati nii ebastabiilne, ma ei mäleta, millal olin viimati nii negatiivne. Ma kaotasin ennast ikka TÄIESTI ära ja ei osanud sellest tsüklist mitte kuidagi välja pääseda. Jälgisin ennast kõrvalt ja teadsin, et mingil hetkel see juhtub, aga pidin seda ikka päris tükk aega ootama.

Ja nüüd… Nüüd sain ma lõpuks ometi sellega hakkama. See oli kõike muud kui kerge, aga ma sain sellega hakkama! Ja justkui suur koorem oleks südamelt langenud. Muidugi ei saa kõik päevapealt korda, selleks pean endaga veel üksjagu tööd tegema. Aga oluline on see, et ma olen negatiivsest tsüklist väljas ja pakatan kannatamatusest keerata elus täiesti uus lehekülg – nüüdsest veel teadlikumalt positiivne kui enne.

“Ei” on sõna, mida ma kasutan edaspidi väga-väga teadlikult ja hoopis teistes kohtades kui senini. Nimelt seal, kus mul on vaja seda tõesti rohkem öelda – mul on väga raske öelda ei, kui mult midagi palutakse.

Aga mis puutub nendesse asjadesse, mida ma tahan saavutada… Sellel rindel unustan ma igasuguse “ei” üldse ära. Ehk siis nüüdsest algavad mu sammud ükskõik mis soovi puhul selle trepi kolmandalt ja neljandalt astmelt :)

sammud

Selleks, et uusi kombeid paremini sisse harjutada, alustan homsest blogis positiivsuse projektiga. Inspiratsiooniks on Herz, kes kunagi oma blogis sarnase asja ette võttis. Ja ega ma ei saa kehvem olla, ka mul on auahne plaan teha seda vähemalt aasta :) Eks elu näitab, kas suudan sellele tempole vastu pidada.

Sest ma tahaks tegelikult kirjutada iga päev kaks postitust. Ühe üldisema, mõnest toredast asjast või inimesest mu elus – praeguse idee kohaselt tahan need postitused kirjutada/avaldada hommikul. Ja teise õhtul, et märkida üles need asjad, mis mind päeva jooksul rõõmsaks tegid.

Kui ajaga peaks selguma, et tempo on liiga kiire, hakkan neid postitusi ilmselt tegema kordamööda – üks päev üks, teine päev teine.

Selle postituse soundtrackiks on minu kümne aasta vanune lemmiklugu – Natasha Bedingfield “Unwritten”

Live your life with arms wide open
Today is where your book begins
The rest is still unwritten
Oct 292016
 

Te teate mu vastandlikku suhet aiaga :) Ma armastan oma aeda, mulle meeldivad ilusad lillepeenrad ja võimalus aiast sööki noppida, aga olen piisavalt mugav, et teha aiatöid vaid siis, kui need meelde tulevad ja mul selleks tuju on, mistõttu lilli ja söödavat on meil aias hetkel täpselt nii palju, kui viimase kuue aasta jooksul on ellu jäänud ja Abikaasa (ning vahel ka tema ema) on viitsinud korras hoida. Ütlen ausalt, minu panus on olnud minimaalne – Abikaasa on see, kes niidab muru, lõikab õunapuid, hoiab vaarikaid korras. Mina rohin korra kuus rändom kohtades… Kui meelde tuleb :)

Ma pole endiselt kaotanud lootust, et ühel päeval saab minust kohusetundlikum aednik, eks seda näitab aeg. Sel aastal olin aga terve aiahooaja muu eluga nii hõivatud, et aeda kui sellist mu mõtetes praktiliselt ei eksisteerinudki. Ma arvan, et kõik eelmised aastad olen aias rohkem teinud…

Täna olin hoolimata pikale unele kell üks hommikust süües ikka väsinud, pea ka valutas – tekkis vastupandamatu soov värske õhu järele, et pea klaariks saada. Vaatasin – päike paistab, läksin veidikeseks aeda. Algul istusin niisama kiigel, vaatasin ringi ja mõtlesin omi mõtteid. Aga õunapuu alune oli õunu täis, õige pea tekkis kihk neid kokku korjata. Seega läksin vahetasin riided veidi sobivamate vastu ja hakkasingi pihta.

img_4421

img_4431

Päris alguses mul ei tulnud pähe pilti teha, aga esimene õunapuualune oli umbes selline:

img_4419

Teiselt poolt veidi lähemalt tehtud pilt, ehk paremini näha:

img_4438

Pärast lugematute ämbritäite plekiliste, ussitanud ja mädanenud õunte komposti vedamist jäi alles nii palju, söömiseks. Need on eeldatavasti mingid sügisõunad, sordist pole õrna aimu ka :)

img_4441

Mul teist puualust, talveõunu, polnud üldse plaanis ette võtta, sest seal oli neid ikka megakogus. Aga hoog oli sees ja kuidagi täitsa automaatselt liikusin järgmise “objekti” juurde:

img_4434

Poolteist tundi hiljem:

img_4445

Lisaks on meil kompostihunniku kõrval murdunud oks sellesama puu küljest ja nood õunad on ka kenasti valmis saanud, võib vabalt noppida ja süüa :D

img_4430

Kokku olin õues kaks ja pool tundi. Kvaliteetaeg iseendaga, veidi füüsilist koormust ja peavalu kui peoga pühitud.

Vaatasin kogu õues oldud aja aeda ja maja ja mõtlesin, kui väga ma oma kodu armastan. Mõtlesin üle pika aja sellest, milline oleks minu ideaalne aed, sekka mõlgutasin mõtteid ka tulevikuunistuse ehk suvila suunas… Ja tundsin, kuidas ma olen nii rõõmus. Ja kuidas mul on tunne, et KÕIK ON VÕIMALIK.

Ma kaotasin ennast vahepeal täiesti ära. Nüüd leian jälle tasapisi üles seda tavapärast mina, kes on alati positiivne ja kõige eest tänulik. Mõõn on lõpuks ometi läbi ja asjad on jälle tõusuteel.

Ja järgmisel sügisel, ma luban pühalikult, ostame lõpuks kuivati ära. Et kõik need õunad, mis siiani on komposti läinud, saaksid edaspidi kuivatatud. Ma JUMALDAN kuivatatud õunu! Need oleks suurepärane nosimine ülejäänud üheksaks kuuks ja vähendaks kindlasti oluliselt õhtuseid “tahaks midagi head” emotsioonikäike poodi.

Oct 292016
 

Pesu pesemine on olnud alati 100% minu teema. Eks see kuulub nagunii koristamise alla, aga mulle lihtsalt meeldib ka, nii et pole näinud mingit põhjust Abikaasat sellesse kaasata. Kui on vaja olnud, olen tal muidugi palunud pesu ise pesema või kuivama panna, aga võimalusel teen seda ise, rõõmuga.

Meil on hetkel kestnud üsna pikalt periood, kus ma pesen pesu pea igapäevaselt (see, tunnistan, on küll äärmiselt tüütu). Plikaga on see faas õnneks seljatatud, aga Poisiga ootame endiselt kuivi öid. Masin, mis abiks, äratab ta piiksumisega küll lõpuks üles, aga tema uni on nii sügav, et voodipesu vajab selleks ajaks juba vahetamist. Nii on tavaline, et hommikul enne tööle minekut pesen masinatäie pesu (lina, padi ja tekk – tekikotist ja padjapüürist olen ammu loobunud, sest need sinna juurde enam ei mahuks) ning panen kuivama.

Sel nädalal ma millalgi palusin Abikaasat, et ta paneks ise pesu pesema – kuna Plikal on vaheaeg, kasutasin juhust ja põõnasime temaga veidi kauem, aga oli vaja, et pesu aegsasti lõpetaks, et saaksin selle enne tööle minemist kuivama panna.

Täna hommikul magasin kaua. Abikaasal on teisipäeval ülikeerulise tarkusehamba välja tõmbamisest endiselt valud ja palavik, ühesõnaga väga kehv enesetunne. Kuna tal uni varahommikul valu tõttu ära läks, oli ta vahepeal üleval, tegi tule ahju ja pliidi alla… Mingi hetk tuli tagasi voodisse, siis ajasin mina ennast lõpuks voodist välja.

Ja siis ta mainis mulle, et pesu on masinas, pangu ma kuivama. See pesu, mille ma olin öösel kell üks Poisil ära vahetanud ja väsinult kööki toolile jätnud. Ja ma saan aru, et see oli nii pisike asi – panna see pesu masinasse, valada sahtlisse pesugeel, keerata ja vajutada paari nuppu…

Aga see tekitas minus nii tohutut rõõmu ja tänutunnet, et ta MÄRKAS seda teha. Mis siis, et keegi seda temalt ei oodanud, et tal oli nii kehv olla. Ta märkas ja tegi seda.

Sellised asjad valmistavad mulle alati kõige rohkem rõõmu. Pisikesed teod, mis näitavad tähelepanelikkust ja hoolimist.

Oct 282016
 

Kaks kuud tagasi kiitsin Lux Expressi bussijuhti Reinu, kellelt hommikuse hea tuju doosi sain. Vahepeal ma üldse Tallinnas ei käinudki, nüüd tööasjus jälle ja mõlemad otsad Luxiga, sest see on hetkel ainus bussifirma, mis garanteerib pistikud. Minu läpaka aku ei pea üldse, kogu aeg peab juhe taga olema – kuna tahtsin bussis tööd teha, polnudki muud varianti.

Mul oli Rein väga hästi meeles ja salamisi lootsin eile, et äkki satun jälle temaga sõitma, aga oli keegi teine. Täna hommikul bussile tulles müüs mulle pileti naisterahvas, seega juhti ei näinudki.

Ja oh seda rõõmu siis, kui ma valjuhääldist tuttavat häält kuulsin. Võtsin kohe kõrvaklapid peast, et muusika asemel Reinu juttu kuulata :D

Ma olen fänn, noh, midagi pole teha.

Oct 232016
 

Eile oli selline päev, kus ma pidasin terve päeva endaga sisemist võitlust. Võitlus on ilmselt liiga ränk sõna, aga… No ütleme, oli rahulolematus :D Mitte millegi tegemiseks tuju polnud. Analüüsisin küll täitsa ausalt, miks tuju pole, keskendusin sellele, mida ma võiks TAHTA teha, mitte sellele, mida ma teha EI TAHA… Ja küll ma üritasin ennast ühel ja teisel viisil usinale lainele saada, väga ei õnnestunud. Pesu muidugi pesin, aga see on üsna automaatne nädalavahetuse tegevus ja pigem meeldib mulle :) Põrandate pesemist kaalusin, loobusin üsna kiirelt. Mitte midagi muud asjalikku ka ei teinud.

Ühesõnaga veetsin suurema osa päevast arvuti taga, mis oli võimalik vaid tänu sellele, et lapsed olid üsna kergelt hallatavad – mängisid legodega ja omi mänge, väga suuri tülisid polnud, väga palju minult ka midagi ei tahetud.

Eile oli igatsus sõbra järele, külalise järele. Reaalse luust ja lihast inimese järele, kellega klaasike veini võtta ja jutustada. Aga kõik sõbrad on ju kaugel… Niisiis võtsin olukorrast parima ja jutustasin pool päeva Marisega, virtuaalselt.

Söögiga oli eile nii, et sõime kell pool kaksteist “hommikusöögiks” putru ja võileibu, kella viie paiku “lõunasöögiks” hommikust üle jäänud üles soojendatud putru ja veel võileibu :D Õhtusöögiks andsin lastele jäätist (Abikaasa ostis eelmine nädal viieliitrise, nii et seda veel jagus), endale tegin hiljem, kui nad juba magasid, mõned küüslauguleivad :D

Õhtul oli Poisil rühmakaaslase sünnipäev – ema viis ta ära ja kommunikatsioonierrori tõttu ei jõudnud minuni info, et Poiss oleks autoga koju toodud, seega läksin talle ise kenasti järele. Kell kaheksa õhtul, pimedas, bussiga, kulutasin oma viimase bussipileti ära :P Aga noh, Plika oli vähemalt pöördes – sai PIMEDAS bussiga sõita :D

Sel ajal, kui Poiss sünnipäeval oli, palus Plika, et ma talle arvutist voltimise raamatu paneks (Steinbergi “Paberist voltimine” on mul paberkujul kadunud, aga leidsin mingi hetk veebist PDF variandi – parem, kui mitte midagi) – ja siis voltis koeri ja kasse, joonistas neile nägusid pähe, tegi neid maskideks, millega veel järgmisel hommikulgi mängiti.

Ega mul pole kunagi olnud midagi selliste laisklemispäevade vastu, neid on ka vaja. Asi oli eile pigem selles, et oleks võinud lastegagi siis rohkem aega veeta, aga ei lähe mina ennast ausõna kuskile pressima, kui olen laisas tujus ja lapsed mängivad omaette kenasti :D Samuti oli tuju täpselt selline… Kehvemapoolne. Mis tähendab, et ma ei nautinud kogu seda laisklemist nii väga, kui oleks võinud. Aga ma andsin endast siiski parima ja päev sai kenasti suuremate kadudeta õhtusse veeretatud.

Tänase suhtes mul polnud isegi mingit suuremat lootust, aga näe – täna tuli usinus. Nii et sai taas pestud nii voodipesu kui põrandad. Kahenädalase vahega! Pidasin plaanist kinni! Jee!

Lapsed olid hommikul imearmsad. Näiteks Poiss pesi omal algatusel nõud ära (kraanikausis oli üks alustass, üks kauss ja mõned söögiriistad) – ta pole seda mitte kunagi varem kodus teinud, meil lihtsalt on kuidagi nii välja kujunenud, et pärast sööki pesen mina kõik nõud. Aiast toodi õunu, need lõigati tükkideks, nii et lõpuks oli kolm kausitäit õunu ootel, mis päeva jooksul pintslisse pisteti. Muul ajal mängisid omi mänge, vahepeal käisid küll mulle rääkimas, mida teevad, mingeid ehitatud asju näitamas… Alati pandi pärast seda viisakalt uks kinni ja lasti mul edasi uneleda, kuni ma veerand kaheteistkümnest ennast lõpuks voodist välja ajasin.

Ülejäänud päeva olid suhted lastega kohati teravamad, kui oleks tahtnud. Alguse sai kõik klassikalisest situatsioonist, kus söögilaua ääres lollitatakse ja üksteist pöördesse ajatakse ning minu rahulikku sekkumist ei kuulata, nii et ma lõpuks plahvatan… Ja siis hiljem, kui ma nad põrandate pesemise ajaks õue kupatasin ja nad iga viie minuti tagant käisid vigisemas, kuidas neil on igav ja millal tuppa saab :D Ja need lugematud korrad küsimisi, millal mul koristatud saab, kas multikat vaadata saab, millal küpsetada saab… Argh.

Ühesõnaga jagelemist ja pahandamist oli rohkem, kui oleks tahtnud, samas midagi väga hullu siiski polnud ja õhtu oli äärmiselt armas ning üsna rahulik.

Hommikusöögiks sõime kell üks võileibu :P Poole kuue paiku tegin kiire pasta kapis leidunud lõppudest – suitsupõsk, sulajuust…

Ja kuna ma olin lastele lubanud, et nad saavad täna küpsetada piparkooke sellest taignast, mis jaanuari alguses kingiti ja sai sügavkülma pandud, siis käisid nad mõlemad pesemas ära üsna varakult ja suurema protestita. Lollitamist oli muidugi taas rohkem, kui oleks meeldinud, aga all in all, üsna eduline ettevõtmine.

Ja siis nad küpsetasidki selle pool kilo tainast täitsa kahekesi ära. Mina tõstsin ainult taigna, jahu, vormid ja taignarullid lauale, panin plaadi valmis, tõstsin selle ahju ja sealt hiljem välja. Muuga saadi omapäi hakkama. Nii täitsa võib!

img_4408

img_4410

img_4412

Nüüd õhtul, pärast laste magama panemist, tuli veel väike usinushoog, nii et trükkisin telefoni meelespead järgmise kahe kuu koolisündmustest, otsustasin ära, millises advendilaada toimkonnas osaleme ja saatsin selle kohta kirja, vastasin ühele Poisi sünnipäevakutsele, vaatasin läbi öökapil olevad paberid ja tõstsin kõige peale Poisi arengutabeli, mida lasteaed vist praeguseks juba tagasi ootab… Täitmiseni ei jõudnud, ma teen seda reeglina siis, kui emaga samal ajal konsulteerida saan, sest need küsimused ajavad mul vahel juhtme kokku. Õnneks on see viimane kord, kus ma seda tegema pean :D

Nii et – lõppkokkuvõttes võib nädalavahetusega täiesti rahule jääda. On tunne, et olen olnud piisavalt tubli :P Jee.

Oct 232016
 

Mulle meeldivad FB mälestused. Endal ei tuleks pähegi, aga FB tuletab kenasti meelde.

Täna tuletas FB meelde, et kuus aastat tagasi panin üles albumi esimeste oma kodu piltidega. Album sai tehtud veidi hiljem – võtmed saime tegelikult kätte kuus aastat ja kümme päeva tagasi. Toona oli meie kodu selline.

Mh, väikese hilinemisega jõudis kohale, et meil on siin praegu alles oktoober, sisse kolisime ju novembris. Albumi tegin hoopis päev pärast notaris käimist, panin sinna vaid ühe pildi majast ja teise aiast, ülejäänud lisandusid riburada pidi hiljem. Nii et sees elanud veel päris kuut aastat polegi :P Omanikud aga küll :P

Kindlasti poleks ma kodu ostes uskunud, et kuus aastat hiljem elame ikka nii, nagu elame. Olin toona täiesti kindel, et saame “päris” remondi mõne aastaga tehtud. Elu tegi omad korrektuurid. Oleme teinud nipet-näpet säästuremonti, veidi “päris” remonti – kuna sellest pole mitte ühegi osaga eriti rahul, peaks vist isegi rõõmus olema selle üle, et ülejäänud “päris” remont tegemata on :D

Igal juhul on üle poole laenust makstud. Järgmise aasta juulis on makstud 2/3. Neli aastat veel ja siis on kõik.

Hetkel… Ma isegi ei oska aimata, MILLAL me remondi ette võtame. Kõige varem 2018 – võimalik, et veel hiljem. Ei välista lõpuni ka seda, et alles siis, kui kodulaen on makstud. Tahaks küll varem, aga elada tahaks ka :)

Ja noh, võtmeküsimus rahalise poole kõrval on muidugi eelkõige see, KUIDAS me kindlustame, et “päris” remont saab lõpuks tehtud nii, nagu me soovime – nii, et me oleks päriselt rahul ka. Ma ümberringi vaatan, kuidas inimesed muudkui remondivad ja sisustavad, omade jõududega, mõned laenu abiga, mõned palkadest – ja on tulemusega rahul. Ja ma olen väga kade nende peale. Remont ja sisekujundus, ma lihtsalt tunnen, kuidas need ei ole minu teetass. Mul on mingid üldised ideed, aga realiseerimisega jään tihti hätta. Ühesõnaga, nagu ma olen algusest peale tõdenud – mina olen täpselt see inimene, kes palkab sisekujundaja :D

Teate, kui tihti ma olen nende kuue aasta jooksul frustreerunud selle üle, et kodu on, aga ei ole selline, nagu tahaks – oskan öelda, mis siin praegu EI toimi, on ähmane visioon sellest, mis VÕIKS olla, aga kuidas see kõik reaalsuseks peaks saama?

Samas rohkem olen vist ikka olnud tänulik selle üle, et kodu üldse ON. Iga kuuga saab järjest enam meie omaks. Ja me oleme ju siiski teinud siin igasuguseid asju… Ma lihtsalt olen kannatamatu, tahaks kõike NÜÜD ja KOHE.

Enamikul sõpradest on ilusad puhtad kodud, tahaks ka selliseid :) Selle jätan mugavalt tähelepanuta, et tihti on need ilusad kodud üürikodud. Kui ma üüriks, oleks mul ka ilusam, kindel see. Need omavanused sõbrad, kel on praegu ilus oma kodu, neil pole reeglina lapsi. Need lastega sõbrad, kel on ilus oma kodu, on reeglina pigem 40+. Selles vanuses on meil juba kahtlemata ka ilus oma kodu.

Nii et jah… Tegelikult on kõik väga hästi.

Mul on siiski tunne, et meie puhul on parim lahendus võtta see laen, et teha kõik korraga. Just sellepärast, et me ei ole väga usinad isetegijad ja niiviisi tasapisi nokitsedes pole eriti kuskile jõudnud. Ja samuti sellepärast, et me endiselt ei oska seda remonti osadeks jagada. On vaja soojustada, ühes sellega vahetada aknad – see on juba arvestatav väljaminek. Ja sees – arvestades, et tahaks osa seinu “ümber tõsta”, uuendamist vajavad nii elektri- ja küttesüsteem kui ka torustik, on vaja paigaldada ventilatsioon, soojustada põrandad… Ühesõnaga KÕIK tuleb uuesti teha. Väga keeruline on teha seda kõike jooksvalt, ise samal ajal sees elades. Kuus aastat oleme teinud säästuremonti ja pole “päris” remondiga kuskile jõudnud… Ja tõesti on mul hetkel täiesti ühene tunne, et mingil hetkel uus laen ja kõik korraga. Ilmselgelt välise abiga, alustades projektist, lõpetades sisekujundusega. Ja noh, reaalne remont ise – muidugi lööks käed külge, aga pigem abitööjõuna.

Pesin täna põrandaid ja mõtlesin: KUNAGI, kui “päris” remont on tehtud, ei pea ma enam veetma nii palju aega põrandapesuks ette valmistudes. Ma ei pea ära tõstma sadat asja igalt poolt, millel pole praegu lihtsalt paremat kohta. Kunagi on panipaiku piisavalt, nii et kõigil asjadel on oma koht – miski ei seisa nurgas ega voodi all. Ja põrandad on puhtad ja korralikud, kõigis tubades on liistud – ei ole pragusid, kuhu kõik sodi kinni jääb, nii et seda sealt kunagi lõpuni kätte ei saa. Lihtsalt pühin ja pesen ja ongi korras. Siis ma ilmselt teen seda tunduvalt meelsamini ja tihemini :)

Ma olen võtnud ka remondi suhtes hoiaku “vaatame, mis saab”. Tegelikult võiks täitsa jälle ette võtta need 3D plaanid, mis ma kunagi tegin, ja seal edasi nokitseda. Inspiratsiooniks :) Aga millal see reaalsuseks saab, näitab elu. Hetkel ütleb sisetunne, et olulisem on vaba raha endale kulutada. Seega võtame remondiks laenu vaid juhul, kui meie sissetulek muutub mõnevõrra suuremaks. Kuni seda pole juhtunud, seni ma vist pigem eelistan kodulaenu lõppemist oodata – mis tähendab, et remont lükkuks suvesse 2021. Aga sel juhul vast küll saaks see tõesti tehtud ka kohe :) Mis tähendab, et viie aasta pärast peaks kodu igatahes korras olema :) Aga ehk ikka saab varem :)

Elu näitab.

Oct 212016
 

Võtsin lahti blogiajaloo, et meenutada, kui palju kordi ma täpselt Gilmore Girlsi vaadanud olen.

gg1

Alustasin ma selle vaatamist üldse telekast, ETV kunagi näitas. Lõpetasin muidugi juba arvutist – siis, kui see ametlikult lõppes, 2007 suvel.

2008 sügisel olen midagi vaadanud…

Abikaasaga koos vaatasime terve sarja ära 2010 alguses – jaanuaris alustasime, märtsis lõpetasime. Siis mainisin ka blogis, et olen mitu korda otsast vaatama hakanud, aga mitte teisest hooajast kaugemale jõudnud. Üks noist kordadest oli siis ilmselt eelmises lõigus mainitu, aga kui neid kordi veel väidetavalt MITU oli, millal ma küll jõudsin :D

gg2

Veel korra vaatasin peaaegu terve sarja ära aug-sept 2014, siis ilmselt jäigi viimasest hooajast pool vaatamata. Ma kustutasin kõik vaadatud osad lihtsuse mõttes kohe ära, et ei peaks hiljem meenutama, kuhu järg jäi – ja kaks aastat hiljem vaatasin need viimased osad ka lõpuks ära :)

Ainult et… Nüüd on algus juba meelest läinud :D Küll inimene unustab ikka kiiresti :D Ja mõtlen, et äkki peaks veel korra algusest peale ära vaatama. Ma olen segane, ma tean :D

Aga nüüd on ju uute osade ootuselevus – terve aasta olen oodanud ja uudisnupukesi lugenud. 25. novembril tulevad Netflixi neli 1,5 tunni pikkust filmi – iga aastaaja kohta üks. Nii palju, kui ma olen aru saanud, siis pannaksegi kõik korraga üles. Peab 26. novembriks lapsed kodust ära saatma ja GG maratoni tegema :P Sinna on veel aga pisut üle kuu… Kui seniks igal õhtul neli osa vaadata ja nädalavahetustel pisut rohkem, siis saabki kogu sarja umbes läbi :D Ma usun, et ma küll ausalt nii palju ei viitsi, aga mõtlesin, et vaatan natuke, tunde järgi.

gg3

Sest noh, mul pole praegu midagi vaadata. Kõik meie ühised lemmikud on ära lõpetatud (viimati Castle), Bonesiga saime ka lõpuks järjele ja viimane hooaeg algab alles uuel aastal, Kodutunde selle aasta osad on ainsana ootel, aga miskipärast pole selleks tuju olnud… Suits jäi kunagi pooleli, sellega põhimõtteliselt VÕIKS jätkata, kui tuju tekib.

Modelle enam ei tehta. Grey’d vaatan, aga seda tuleb vaid üks osa nädalas. Kahe sarjaga alustasin, aga jäid pooleli, sest lihtsalt ei istunud (Girlsist vaatasin ära esimese hooaja ja teise alguse, Scrubsist ainult pool esimest osa).

Ühesõnaga… Pikad pimedad sügisõhtud vajavad sisustamist.

Oct 212016
 

Kas teil on ka vahel nii, et kelleltki kiituse saamine on vastumeelne ja mõtled pigem: ah, las ma rahus teen, ei ole vaja sellest suurt numbrit teha? Kas teil on ka vahel nii, et võite olla kellelegi siiralt ja südamest tänulikud, aga seda välja öelda on raske? Mul vahel on. Mõlemal puhul. Täiesti rändomiga – olenevalt inimesest, olukorrast, tujust… Mingil põhjusel on mul võõrastega viisakas olla kergem kui omadega. Võõrastelt kiita saada samamoodi. Inimloom on ikka veider :)

Miks ma kirjutan tihti neid “tegin täna seda-teist-ja-kolmandat” postitusi? Sest mulle on üle kõige oluline see tunne enda sees, et ma olen midagi ära teinud. Kuni ma ise seda usun, seni on kõik hästi. Kiitust ma selle eest eriti ei ootagi. Pigem on näiteks Abikaasa puhul palju olulisem see, kui tema ka midagi “ära teeb” – kui ma näen, et ta püüab olla meie suhtes tähelepanelikum, üritab rohkem korda hoida jne. See on minu jaoks suurim kiitus.

Sel nädalal pole jõudnud üldse “olen tubli” postitusi kirjutada, sest noh… See nädal on olnud peamiselt vooluga kaasa minemise nädal. Olen olnud hõivatud muude asjadega ja pole jõudnud kodusesse ellu väga palju energiat panustada. Hädapärane koristamine on toimunud automaatrežiimil, omavahelised suhted on õnneks okei, söögist rääkides…

Esmaspäeval sõime Abikaasa perelt saadud kraami. Teisipäeval olin mina Tallinnas, lastel lõigati keelekidasid, nii et õhtusöögiks oli neil ja Abikaasal… Jäätis :) Kolmapäeva õhtuks jagus veel esmaspäevast toitu. Eile oli Plika koolis pidu koos suupistetega, saime seal kõhu täis. Täna tegin pelmeene :) Tööl olen kõik päevad söönud tatraputru, mida tegime suurema koguse eelmise nädala teisipäeval :D Nagu näha, siis keedetud tatar säilib külmkapis vähemalt poolteist nädalat, sest mingeid kõhuhädasid ei ole ilmnenud. Ühesõnaga ei mingit planeeritud menüüd, puhas kulgemine. Ja tänaõhtused pelmeenid, sest Abikaasa läks nädalavahetuseks sünnipäevale ja mina ei viitsinud meile kolmele rohkem kokata.

Lapsed olid muidugi pöördes. “Emme, pelmeenid! Maailma parim toit! Ma armastan sind!”. Ja pisut hiljem: “Kas sa tõid pelmeene selleks, et meile head meelt teha?”. Tõsi, ma teadsin, et teeb :) Aga eks ikka enda mugavusest ka :) Vahel võib, mulle ka väga maitsevad.

Mul on õhus juba tükk aega teatud keerulised teemad, mis on lõpuni selgeks rääkimata. Ma olen võtnud nende suhtes hoiaku “elame üks päev korraga ja vaatame, mis saab” – aga kui tekib juhus, et saaks ometi midagi selgemaks rääkida ja juhtub hoopis nii, et mõistame üksteist 100% valesti, teeme üksteise käitumisest totaalselt valesid järeldusi… Oi, kui palju jama võib nii tekkida. Ja see on niiiiiii väsitav. Ja siis mõtlen – enam ei jõua. Siis tasapisi taastun. Lõpuks mõtlen – küll saab korda. Üks päev korraga.

Alustasin täna projektiga, loodetavasti saab see olema pikaajalisemat sorti :) Eile sattus ette selline asi:

telegram

Täna hommikuks olin nädala sündmustest nii palju rahunenud, et otsustasin – teen ära. Ühe päeva kindlasti – ja katsun samas vaimus jätkata.

Sest ma olen küll kogu aeg loomupärane optimist ja katsun virisemise asemel pigem lahendusi otsida, aga on teatud teemad, mille pärast ma olen viimasel ajal hädaldanud kaugelt liiga palju – nii teistega rääkides kui enda peas üle mõeldes. Ja otsustasin: nüüd on kõik. Ei enam. Ja katsungi täiesti teadlikult igasugused ligi hiilivad virinamõtted eos ümber mõelda. Kui miskit hakkab pähe tulema, siis mõtlen selle asemel: küll saab korda. Või: lase olla, ela üks päev korraga. Või: aeg näitab. Või ükskõik mida muud selles stiilis – vastavalt sellele, mis parasjagu mõttesse tükib.

Täna on toiminud, väga mõnus on. Justkui on uus reegel, mis vabastab igasugusest muretsemisest (nagu keegi oleks mul varem seda teha käskinud, eks). Ma muidugi tean, et see ongi lihtne täpselt nii kaua, kui miski ühel hetkel jälle räigelt närvi ajab. Vat SIIS mitte (mõttes) viriseda, SEE saab olema väljakutse. Aga noh, elan üks päev korraga ja katsun võimalikult zen olla, mis muud.

Ja see, kuidas ma mõtlen ja räägin rahast, selle peab ka põhjalikult ümber harjutama. Selles mõttes on isegi super, et on teadmine: uuest aastast läheb kergemaks – aga uue aastani on veel mõned kuud. Seis on praegu… Väljakutseid esitav :) Ja ma otsustasin, et ma siis nüüd kujutan ainult ette seda, kuidas õige pea on kõike külluslikult ja ei võta üldse enam suhu ega mõttesse seda väljendit, et… Ei ole. Noh, saate aru küll. Mõtlen selle asemel: kõigeks jagub piisavalt ja kujutan ette pudrumägesid ning piimajõgesid :)

Vot sellised auahned plaanid. Eks vaatame, kuidas nende realiseerimine õnnestub. Annan endast igal juhul parima!

Oct 162016
 

Esimest korda ostsin lastele Lemigo Grizzly kummikud sügisel 2013. Käisid nendega terve talve, järgmisel kevad-suvel võtsime voodri välja, käisid sügiseni ilma, sügisel sai ostetud täpselt sama mudel, lihtsalt number suurem – ring jätkus. Nii on olnud kolm aastat. Talvesaapad on neil vahel olnud, aga neid pole eriti kanda tahetud, ma pole sundinud ka. Lõppeks on kummikute sildil kirjas, et sobivad kuni -30 kraadini. Lambavillane vooder, eks :) Mina olin üsna rahul – igasügisene väljaminek 2x€14.90, lapsed rahul, jalad soojas.

Kuna sügis on taas käes ja ilmad jahedad, läksime täna Magaziini, et lastele järgmine suurus osta. Seekord olin Plikaga läbi rääkinud ja ta nõusse saanud, et ostame talle hallid või tumesinised, et Poiss saaks need järgmisel hooajal endale (seni olid olnud roosad).

Aga seekord juhtus hoopis nii, et Poiss proovis suuremat suurust jalga ja keeldus seda kandmast, sest vooder olevat liiga ebamugav. Täpselt sama mudel, eks, mida ta on eelmised kolm aastat probleemideta kandnud :D

Plika avastas kõrvalriiulilt sama firma sarnased saapad, nö duck boots stiilis – alumine osa kummist, ülemine riidest. Samuti villase voodriga ja kuni -30 kraadini kandmiseks. Aga vooder on teistsugune, ei tule nii kergesti välja. Värvivalikus olid must, lilla ja roosa. Poiss pidi saama suuruse 30-31, Plika 32-33. Musti Poisi suuruses üldse polnudki. Proovisime talle teist värvi 30-31 – ei saanud hästi jalga (Poisi jalg on Plika omaga võrreldes laiem ja kõrgem), 32-33 sobis. Plikale läks sama suurus. No ja kuna pidime neile ühe suuruse ostma, sai Plika lõpuks ikkagi jälle roosad.

Nii et sel aastal siis kummikute asemel duck boots (kas neil eesti keeles ka mingi spets nimetus on?), väljaminek 2x€18.90. Ja ma ei ole kindel, kas need suvel kummikutena kantavad on – vooder käib pilti vaadates välja küll, aga ma igaks juhuks ei hakanud kiskuma. Piilusin, sääre siseosa (see osa, mis väljaspoolt riidest) on seest kaetud õhukese poroloonilaadse kihiga. Ma ei kujuta ette… Eks vaatame, kui ilmad soojaks lähevad.

Igatahes on süda praeguseks rahul. Lastel jalad soojas :)

lemigo-grizzly-panda

img_4401

Oct 132016
 

Ma kahtlustasin, et plaanipäratu pole üldse sõna, aga googeldasin ja tundub, et siiski on :D

Kuna hakkasime eile õhtul suppi tegema alles peale kuut, sai see valmis vist nii umbes poole kaheksaks. See on meie õhtute needus – söögitegemisega alustamine kipub jääma hilja peale ja õhtusöök seega ka. Mulle tegelikult üldse ei meeldi nii hilja söömine, sestap ongi reegel, et hiljemalt kuuest alustame, seitsmest sööme. Aga noh… Vähemalt on, kuhu areneda, eks :P

Niisiis, supp sai eile valmis nii hilja, et lapsed olid selleks ajaks kõhu õuntest juba üsna täis söönud. Kuna mõlemad tulid siiski laua taha ja sõid veidi ning teatasid SIIS heatujuliselt, et kõht on täis ja läksid tagasi mängima, polnud mul selle vastu midagi. Kuni ei vinguta ja täidetakse kõhtu värske kraamiga – jumala eest, lasku käia.

Erimeelsused tekivad siis, kui tullakse vingus näoga laua taha ja deklareeritakse enne söögi proovimist: “Aga mulle ju ei maaaaaaaaitse!”. Uskuge mind, neid kordi on ka küllaga – vahel tundub, et umbes 90% ajast. Mind you, et nad lõpuks siiski söövad :D

Kell kaheksa olid nad äärmiselt ametis oma mänguga – arvutimängu paberile joonistamisega :D Kui läksin neid pesema suunama, oli esimene küsimus: kas me võime unejutu lugemise asemel mängida? Ma ütlesin, et oleksin sel juhul kurb, pole mitu päeva lugeda jõudnud, täna väga tahaks. Seepeale pakuti välja, et nad mängivad siis selle mängu lõpuni. Küsisin, kaua läheb. Arvasid, et viis minutit. Ok, nõus, läksin tööd tegema, said isegi kümme minutit. Kui uuesti pesemist meelde tuletasin, siis läksidki kohe. Hämming. Meeldiv. Muidugi nad jaurasid ja lollitasid vannitoas ja raiskasid pesemisele ilmselt rohkem aega, kui pädev oleks olnud, aga ma tegin samal ajal tööd ja ei lasknud ennast sellest häirida :D Korra mingi hetk hüüdsin: kas mul on üldse kellelegi lugeda, need peavad olema rahulikud lapsed… Õnneks üle võlli ei keeratud, rahunesidki maha. Poiss tõi omaalgatuslikult isegi mõlema riided magamistuppa pesukaussi ära – ise kommenteeris, et see on tema kohustus ja aitab õde ka.

Poiss võttis endale ise “kohustuse” – viib bioprügi välja kompostihunnikusse. Saab selle eest kogu aeg kiita ja eks talle see kiitus muidugi meeldib, nii et kui midagi kasulikku teeb, siis ikka ka kommenteerib kõrvale – see on minu kohustus :D

Mul on juba aasta või kaks plaanis lastetuppa mingi ajutine mustapesukorvi laadne asi tekitada (idee sain kunagi Manni blogist), kuhu nad igal õhtul oma riided panna saaks, mida siis nädalavahetusel ülejäänud musta pesu juurde “tühjendada” – kõik need 5+ siin elatud aastat on olnud magamistoas voodi all üks suur pesukauss ja üks titevann – esimene värvilise/tumeda, teine heleda pesu jaoks. Korvi/kasti pole musta pesu jaoks lihtsalt kunagi olnud, poleks väga kuskil hoida ka. Kausid mahuvad täpselt voodi alla ja ei ole ees. Kunagi, kui remonti teeme…

Nojah, igatahes, kuni ma lastetuppa seda korvi pole tekitanud, olen nüüd üritanud lapsi suunata, et toogu igal õhtul oma must pesu ise magamistuppa ära ja vahelduva eduga nad isegi teevad seda. Ülejäänud pool ajast teen seda mina – hommikuti, kui lapsed on ära läinud. Või kui ma parasjagu pole usinas tujus, siis kuhjuvad mustad riided terve nädala lastetuppa tugitooli peale, kust ma selle hunniku siis nädalavahetusel kaussidesse sorteerin :)

Jälle pikk loba eimillestki :D

Igatahes, õhtul olid lapsed nunnud ja magama jäid kenasti.

Täna hommikul ei saanud keegi voodist välja. Mina olin olnud üleval poole üheni – hilisõhtul tuli meelde, et üks tööasi tuleks veel hommikuks ära teha, eks ma siis tegin. Abikaasa oli jäänud magama õhtul kell kaheksa, seega oleks eeldanud, et tema on juba enne äratust üleval, aga pani kinni ja ei tõusnud. Plika äratus oli lastetoas, selle peale ei ärganud vist kumbki laps :D

Ühesõnaga, kui siis viis minutit hiljem minu äratus peale tuli, hakkasime vaikselt rääkima, ennast üles ajama. Plika virises oma voodis, et ta ei saa mulle kaissu tulla, Poiss virises sellepärast, et me teda piisavalt vara üles ei äratanud ja arvutiaega on alles vaid veerand tundi, Abikaasa tegi tule alla, pesi hambad ära, tuli siis voodisse tagasi ja virises, et tal on virisevatest lastest kõrini :D

Tõdesin, et Poisiga peab lihtsalt ühe jutuajamise maha pidama ja vajadusel hommikuse arvuti keelustama (pigem siiski lihtsalt selgeks tegema, et hilisema ärkamise korral ongi aega vähem ja viriseda sellepärast ei tohi) – aga seda kindlasti mitte hommikul, kui on kiire. Siis läksin Plika juurde. Too virises sellepärast, et pool ajast toob Abikaasa ta hommikuti süles minu kaissu (täna ei toonud ja pool ajast ta on nagunii ise tulnud) – tema ei taha tõusta, tema tahtis minu kaissu tulla. Seletasin, et oleks siis võinud ise, pole midagi parata, nüüd tuleb ikkagi tõusta. Virises edasi – ma ütlesin, et kuule, issi lihtsalt ei jõudnud õigel ajal tõusta, sest tal on kehv olla ja tunne, et hakkab haigeks jääma. See mõjus – võluväel muutus laps rahulikuks ja kihutas voodist välja teise tuppa issit kallistama. Siis pani riidesse ja pesi, Poisi arvuti läks plaanitult pool kaheksa ise kinni ja ta oli ka täiesti rahunenud, ülejäänud hommik möödus valutult.

Ühesõnaga… Mul endiselt on tunne, et ma suudan plaanipäratusega kaasa minna. Ja endiselt on tunne, et peaks küsima Abikaasalt, mida tema sellest arvab. Sest üldiselt, kui meil on kokku lepitud, et üks teeb ühte ja teine teist, siis teise asjadesse ma oma nina ei topi, kui mult abi ei paluta… Omaalgatuslikult sekkun alles siis, kui näen, et hädasti on vaja. Nagu täna hommikul. Ega Abikaasa ei öelnud ka ise kordagi eile õhtul ega tänagi, et tal on kehv olla – alles mu küsimise peale…

Täna õhtul on Plika koolis pool seitse lastevanemate õhtu, nii et ma ei teagi, kuidas söögiga saab. Mõistlikum oleks olnud ilmselt uurida, kas äkki ema on meid nõus toitma ja lapsi hoidma, aga ega ma sellele enne ei mõelnud, nüüd on juba kanafilee pasta jaoks sügavkülmast välja võetud ja tuleb kindlasti täna ära teha. Ehk siis… Ilmselt peaks söök valmis saama ENNE kooli minemist, et seda süüa kohe PÄRAST tulemist. Pole õrna aimu ka, kaua seal läheb, kardan, et äkki kauem kui tund.

Aga noh. Küll kuidagi ikka saab.

Kuni ma suudan jooksvalt kodu korras hoida, seni on ülejäänud plaanid, nii “pärased” kui “päratud” :), kergemad opereerida. Hetkel on mul endiselt see õnnis faas, kus on aega natukesekaupa toimetada – õhtul enne magama minekut jääb kõik korda, hommikul peale pere lahkumist ja enne minu lahkumist jääb kõik korda, töölt koju tulles tavaliselt ka esimese asjana on juba midagi vaja kuskilt sättida… Kuni ma jõuan seda jooksvalt teha, ma üsnagi naudin neid toimetusi, need ei võta ka kaua. Niipea, kui tekib see moment, kus olen liialt väsinud või on millegipärast paha tuju või tekib tunne, et mina pean üksi kõigi järelt koristama, on tõenäoline, et ma jätan mingid jooksvad toimetused tegemata, siis hakkavad asjad kuhjuma ja ongi ikaldus.

Ühesõnaga, tuleb olla heas tujus ja jooksvalt toimetada. Seni, kuni ma seda suudan, on kõik hästi :D