Oct 102016
 

Kirjutasin ennist, et on küll hea tunne, kui nädalavahetusel saavad tavapärased toimetused tehtud, aga palju erilisem, kui saab tehtud midagi plaanivälist. Umbes sama on igapäevaelu puhul – tunnen mõnu sellest, kui teen plaani ja sellest kinni pidamine läheb edukalt, veel rohkem rõõmustan aga selle üle, kui asjad EI lähe plaanipäraselt ja suudan uuenenud olukorraga kenasti kaasa minna.

Sest kui sul on suurepärane plaan, mis mingil põhjusel feilib, siis paneb ikka vahel nördima küll, eks. Aga plaanide muutumine on loomulik osa elust ja mida paindlikum olla, seda lihtsam endal…

Pühapäeval oli näiteks plaan teha õhtusöögiks karjuse pirukat – kuna Abikaasa läks lastega sauna, oleks pidanud söök olema valmis ja söödud juba kella viieks. Pärast sauna plaanisime koos perega näosaadet vaadata ja sinna kõrvale ise tehtud popkorni ning küüslauguleibadega maiustada.

Juhtus aga nii, et kell kolm hakkasime alles teist poolt koristama, seega otsustasime lükata karjuse piruka hoopis esmaspäeva õhtusse – katsuda vahepeal niisama hakkama saada ja süüagi õhtusöögiks vaid algselt näksimiseks mõeldud kraami. Mina olen muidu esimene, kes näljast pahuraks läheb ja päid otsast hammustama kipub – nädalavahetustel on liiga tihti olnud nii, et satun koristamisega liigselt hoogu ja unustan söögi täiesti ära, mingi hetk on vahe liiga suureks veninud ja enesetunne kohutav, misjärel tülid äärmiselt kerged tekkima. Kuna meil oli aga seekord hiliseks hommikusöögiks puder, pisut hiljem “lõunaks” võileivad ja kohv ning õhtupoolikul maiustasime arbuusiga, siis pidasin kenasti õhtuni vastu, ilma et oleks liigselt näljaseks muutunud.

Õhtul avastasime, et näosaadet netist otse vaadata ei saagi (mingi varasem hooaeg sai, tean kindlalt) – telekas ehk suur ekraan meil isegi nüüd on, aga digiboksi mitte, kunagi ostetud USB põhist telekajubinat ka käima ei saanud… Ühesõnaga ei mingit näosaadet. Seega ei hakanud ka popkorni tegema (kinoõhtut ju polnud!), sõime lihtsalt õhtusöögiks küüslauguleibu – saidki lapsed õigel ajal voodisse ning mina normaalsel ajal duši alla (plaanisin enne saate algust ära käia, aga koristamisega läks nii kaua, et ei jõudnud).

Meil on mõnda aega vaikimisi kokkulepe, et õhtusöök peaks valmis saama kella seitsmeks, aga kuna pirukas oli pikemaajalisem ettevõtmine (sestap see ka algselt nädalavahetuse plaaniks sai), sai söök täna valmis alles enne kaheksat. Õnneks sõin tööl üsna hilja, nii et jällegi – kõht ülearu tühi ei olnud. Selle aja sees, kui pirukas ahjus oli, vaatasime meie hoopis näosaadet. Muidugi mitte lõpuni, vist 3-4 etteastet jõudsime ära vaadata, ülejäänu jäi homseks. Õhtusöögilaua taha istusime veidi enne kaheksat. Pärast seda saatsime lapsed kohe pesema ja magama.

Kuna mul ei tulnud eile öösel und, sattusin töölainele ja sain magama alles kell kolm, siis ka tükk aega vähkresin ja mõtlesin – lõpuks oli tunne, et ma ei jäänudki magama, kui Abikaasa ütles, et tuleb üles tõusta… Siis olin õhtuks omadega nii läbi, et ei jõudnud lastele lugeda. Mis seal ikka, said siis õhtujutu tahvlist kuulata. ERR aitab noil puhkudel alati hädast välja :)

Terve õhtu olin väsimusest tulenevalt igasuguste helide suhtes ülitundlik, paar korda sai laste peale sellepärast veidi häält tõstetud ka, aga ühtki suuremat tüli ei tekkinud. Olen enda üle uhke.

Masinatäie pesu jõudsin isegi pesta, sest nädalavahetuse koristamisega kogunes veel üks laar + täna tulid lasteaiast Poisi pissised püksid… Kuivab nüüd.

Tööl oli ka mõnusalt toimekas päev, üle pika aja naudin jälle igapäevaseid kohustusi. Vahepeal oli nii pikalt madalseis, sest olin ise emotsionaalselt ebastabiilne, lisaks lahkhelid ülemusega… Nüüd olen stabiilsem ja ülemusega on ka asjad klaarid. Hea on jälle tööst täit rõõmu tunda.

Ühesõnaga rahulolu.

Nüüd olen ise ka pesus käinud, mõnulen arvutiga voodis teki all, vaatan ilmselt poolelioleva osa OC Cleanersist lõpuni ja lähen siis varakult magama. Homme lähen Plikaga kooli – vanematele pakuti võimalust põhitundi jälgida ja otse loomulikult kasutasin seda. Tööle homme nagunii ei jõua, sest lõuna paiku tuleb korstnapühkija, seega töötan kodust. Imeline, et see kõik on nii lihtne!

Küll on hea, et ma jaksan jälle igapäevaelu pisiasjadest rõõmu tunda. See aitab stabiilsuse säilimisele oluliselt kaasa.

PS. Eile õhtul sain hakkama veel sellise vägiteoga, et parandasin ära kuus aastat vana hommikumantli ühe lahti hargnenud varrukaotsa õmbluse, mis on aastaid selline olnud ja pole mind varem häirinud. Nüüd käis hommikumantel pesus ja korraga tundus, et võiks ometi korda teha. Ja kui ma juba õmblemas olin, nõelusin kinni ka hargnenud õmbluse Poisi pluusil ja Ikea täispuhutava lepatriinu küljest mänguhoos ära tõmmatud jala. Sellised pisikesed õmblustööd ei ole üldse rasked, aga miskipärast venivad ikka vahel mitu kuud… Või aastat :P Miks, ei saa isegi aru.

  One Response to “Plaanidest ja nende ümber tegemisest”

  1. Mulle meeldib, et Sa kirjutad ja kuidas sa seda teed. Sinu blogi on nagu ETV, ilma reklaamita ja kvaliteetsaadetega :)

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)