Oct 292016
 

Te teate mu vastandlikku suhet aiaga :) Ma armastan oma aeda, mulle meeldivad ilusad lillepeenrad ja võimalus aiast sööki noppida, aga olen piisavalt mugav, et teha aiatöid vaid siis, kui need meelde tulevad ja mul selleks tuju on, mistõttu lilli ja söödavat on meil aias hetkel täpselt nii palju, kui viimase kuue aasta jooksul on ellu jäänud ja Abikaasa (ning vahel ka tema ema) on viitsinud korras hoida. Ütlen ausalt, minu panus on olnud minimaalne – Abikaasa on see, kes niidab muru, lõikab õunapuid, hoiab vaarikaid korras. Mina rohin korra kuus rändom kohtades… Kui meelde tuleb :)

Ma pole endiselt kaotanud lootust, et ühel päeval saab minust kohusetundlikum aednik, eks seda näitab aeg. Sel aastal olin aga terve aiahooaja muu eluga nii hõivatud, et aeda kui sellist mu mõtetes praktiliselt ei eksisteerinudki. Ma arvan, et kõik eelmised aastad olen aias rohkem teinud…

Täna olin hoolimata pikale unele kell üks hommikust süües ikka väsinud, pea ka valutas – tekkis vastupandamatu soov värske õhu järele, et pea klaariks saada. Vaatasin – päike paistab, läksin veidikeseks aeda. Algul istusin niisama kiigel, vaatasin ringi ja mõtlesin omi mõtteid. Aga õunapuu alune oli õunu täis, õige pea tekkis kihk neid kokku korjata. Seega läksin vahetasin riided veidi sobivamate vastu ja hakkasingi pihta.

img_4421

img_4431

Päris alguses mul ei tulnud pähe pilti teha, aga esimene õunapuualune oli umbes selline:

img_4419

Teiselt poolt veidi lähemalt tehtud pilt, ehk paremini näha:

img_4438

Pärast lugematute ämbritäite plekiliste, ussitanud ja mädanenud õunte komposti vedamist jäi alles nii palju, söömiseks. Need on eeldatavasti mingid sügisõunad, sordist pole õrna aimu ka :)

img_4441

Mul teist puualust, talveõunu, polnud üldse plaanis ette võtta, sest seal oli neid ikka megakogus. Aga hoog oli sees ja kuidagi täitsa automaatselt liikusin järgmise “objekti” juurde:

img_4434

Poolteist tundi hiljem:

img_4445

Lisaks on meil kompostihunniku kõrval murdunud oks sellesama puu küljest ja nood õunad on ka kenasti valmis saanud, võib vabalt noppida ja süüa :D

img_4430

Kokku olin õues kaks ja pool tundi. Kvaliteetaeg iseendaga, veidi füüsilist koormust ja peavalu kui peoga pühitud.

Vaatasin kogu õues oldud aja aeda ja maja ja mõtlesin, kui väga ma oma kodu armastan. Mõtlesin üle pika aja sellest, milline oleks minu ideaalne aed, sekka mõlgutasin mõtteid ka tulevikuunistuse ehk suvila suunas… Ja tundsin, kuidas ma olen nii rõõmus. Ja kuidas mul on tunne, et KÕIK ON VÕIMALIK.

Ma kaotasin ennast vahepeal täiesti ära. Nüüd leian jälle tasapisi üles seda tavapärast mina, kes on alati positiivne ja kõige eest tänulik. Mõõn on lõpuks ometi läbi ja asjad on jälle tõusuteel.

Ja järgmisel sügisel, ma luban pühalikult, ostame lõpuks kuivati ära. Et kõik need õunad, mis siiani on komposti läinud, saaksid edaspidi kuivatatud. Ma JUMALDAN kuivatatud õunu! Need oleks suurepärane nosimine ülejäänud üheksaks kuuks ja vähendaks kindlasti oluliselt õhtuseid “tahaks midagi head” emotsioonikäike poodi.

  7 Responses to “Aias akusid laadimas”

  1. Õunu saab ilma kuivatita ka kuivatada. Praeahjus , jahtuva pliidi peal jne. Meil on soojamüüri sees leso, kivist diivan, see on muidugi parim Aga igat muud moodi saab ka, nööri otsas näiteks:)

    • Ma isegi korra mõtlesin kirjutada selle kuivati jutu juurde, et ma tean küll, et praeahjus saaks ka, aga ei viitsinud. Mulle tundub see kõik liigne jeblamine :) Praeahjus on vaid üks plaat ja 50 kraadi juures kuivatamine tundub mulle kui toortoidu austajale tiba liig. Jahtuva pliidi peal – ka paras keberniit. Kuivatiga on hea lihtne – puhastad, lükkad plaadid sisse, vajutad nuppu, mingi hetk on valmis. Muidugi saaks igat moodi… Aga mina ja mu mugavus, noh :)

      • Ma olen ahjus proovinu teha. Terve suure hunniku viskasin pärast ära. Tegin hirmus suure töö ära neid õunu puhastades ja hakkides ja pärast polnud enam isegi õuna mida niisama süüa järgi :( Kuivatiga on vähemalt kindla peale minek.
        Kui sa omadega nii kaugel oled, siis ma paneks oma tellimuse ka sisse ;)

        • ahi peab ikka päris jahtunud olema, ma olen oma suurde puuküttega leivaahju pannud õunad alles siis kui näiteks liha on seal juba 2 tundi haudunud ja liha olen välja võtnud, sellisesse jahtunud ahju olen õunad järgmise hommikuni jätnud. Mingit kõrbemist pole täheldanud. Ahju sisetemperatuuri ei oska öelda, äkki 35 ja 45 vahel. Mul ahi seestppolt maakividega vooderdatud ja need kivid salvestavad päris hästi sooja. Praeguste ilmadega on ahi rahulikult kaks päeva soe. Elektrilises praeahjus e ole üritanud teha, arvatavasti igasse ei saagi nii madalat temperatuuri tekitada ja nii need õunad kõrbema läksid. Elektrilise kuivati peale olen ka mina mõelnud aga tahaks seal kummeliõisi, mustikaid jms. pisikesi õrnu asju kuivatada. Õunu ei mahu sinna minu meelest eriti palju, aga see on ainult oletus :) Kui rikkaks saan, ostan ära ja proovin järgi.

  2. Niisama nääri otsas kuivatamine ei ole ju töömahukam kui kuivatiga. Koorimisele ja viilutamisele kulub sama aeg ning nööri otsa ajamiseks saad lapstööjõudu kasutada :) (Ja nöörid riputad siis kas soemüüri lähedale, pliidi kohale või kasvõi radika juurde).

    • Ütleme nii, et selle aasta rong on nagunii läinud, need, mis alles, söövad lapsed niisama ära :) Ja kuivati ost on juba pikalt plaanis olnud, seda tahaks ka igasugu muude asjade jaoks kasutada. Ühesõnaga – mõtleb suvel uuesti :)

  3. Sul on ju ahiküte? Viskad pliidile laiali ja voila, mingit elektriahju pole vaja. Kogu aeg teen ema juurde nii.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)