Oct 312016
 

Ma olen alati olnud lootusetu optimist. See, kes usub alati parimat, usaldab elu, tunneb rõõmu pisiasjadest, unistab suurelt, usub, et kõik on võimalik ja kõik loksub paika…

Kuni millalgi enam ei olnud. Ma küll etendasin täiesti alateadlikult harjumuspärast positiivset rolli edasi, aga tegelikult…

Tagantjärele on väga raske hinnata, millal asi käest ära läks ja kuidas ma ei saanud arugi, et midagi on valesti – kuni oli juba kapitaalselt valesti. Ma usun, see negatiivsus hiilis ligi salakavalalt ja tasapisi – ma ei pannud üldse tähelegi, et midagi on teisiti. Ja nii kuidagi juhtuski, et viimase aasta või kahe jooksul sai “kõik on võimalik” ja “iga asi omal ajal” mõtetest valdavalt “miks ma sellega hakkama ei saa” ja “miks see kõik juba ometi ei juhtu” suhtumine. Näete ju isegi vahet?

See aasta on olnud väga-väga keeruline – tasanditel, mida siin blogis kuidagi lahata ei saa. Ma ei mäleta, millal olin viimati nii ebastabiilne, ma ei mäleta, millal olin viimati nii negatiivne. Ma kaotasin ennast ikka TÄIESTI ära ja ei osanud sellest tsüklist mitte kuidagi välja pääseda. Jälgisin ennast kõrvalt ja teadsin, et mingil hetkel see juhtub, aga pidin seda ikka päris tükk aega ootama.

Ja nüüd… Nüüd sain ma lõpuks ometi sellega hakkama. See oli kõike muud kui kerge, aga ma sain sellega hakkama! Ja justkui suur koorem oleks südamelt langenud. Muidugi ei saa kõik päevapealt korda, selleks pean endaga veel üksjagu tööd tegema. Aga oluline on see, et ma olen negatiivsest tsüklist väljas ja pakatan kannatamatusest keerata elus täiesti uus lehekülg – nüüdsest veel teadlikumalt positiivne kui enne.

“Ei” on sõna, mida ma kasutan edaspidi väga-väga teadlikult ja hoopis teistes kohtades kui senini. Nimelt seal, kus mul on vaja seda tõesti rohkem öelda – mul on väga raske öelda ei, kui mult midagi palutakse.

Aga mis puutub nendesse asjadesse, mida ma tahan saavutada… Sellel rindel unustan ma igasuguse “ei” üldse ära. Ehk siis nüüdsest algavad mu sammud ükskõik mis soovi puhul selle trepi kolmandalt ja neljandalt astmelt :)

sammud

Selleks, et uusi kombeid paremini sisse harjutada, alustan homsest blogis positiivsuse projektiga. Inspiratsiooniks on Herz, kes kunagi oma blogis sarnase asja ette võttis. Ja ega ma ei saa kehvem olla, ka mul on auahne plaan teha seda vähemalt aasta :) Eks elu näitab, kas suudan sellele tempole vastu pidada.

Sest ma tahaks tegelikult kirjutada iga päev kaks postitust. Ühe üldisema, mõnest toredast asjast või inimesest mu elus – praeguse idee kohaselt tahan need postitused kirjutada/avaldada hommikul. Ja teise õhtul, et märkida üles need asjad, mis mind päeva jooksul rõõmsaks tegid.

Kui ajaga peaks selguma, et tempo on liiga kiire, hakkan neid postitusi ilmselt tegema kordamööda – üks päev üks, teine päev teine.

Selle postituse soundtrackiks on minu kümne aasta vanune lemmiklugu – Natasha Bedingfield “Unwritten”

Live your life with arms wide open
Today is where your book begins
The rest is still unwritten

  5 Responses to “Restart”

  1. Tahtsin öelda, et lihtsalt tore postitus :)

  2. See postitus mõjus ka mulle positiivselt! :)

  3. Rõõmustan kohe mitmekordselt. Et sain inspiratsiooniks olla ja et sa oma mustritest vabanemas oled. Siit edasi saab ainult paremaks minna ;)

  4. Tikker, sa oled niiii-iiiii äge. kangelanna :)

  5. Väga lahe ja inspireeriv mõte. Peaks ka kasvõi märkmikusse iga päeva kohta mingi positiivse hetke kirja panema.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)