Nov 202016
 

Mulle meeldivad loomad. Loomad on nunnud. Aga ma pole mitte kunagi tundnud soovi endale looma võtta, sest olen oma loomult mugav ja leian, et kohustusi on niigi piisavalt.

Koer on nii suur kohustus, et seda pole ma isegi mitte kordagi kaalunud. Väikesed loomad mind ei tõmba kuidagi, ehkki eeldasin, et mingi hetk, kui lapsed on suuremad ja vastutustundlikumad, ilmselt mõni hamster või muu taoline elukas meie majapidamisse ehk lisandub.

Kassi ideega olen vahetevahel väga põgusalt mänginud, ent selle üsna kiiresti kõrvale heitnud, sest:

  1. Kasside eluiga on 10-12, maksimaalselt 20 aastat ja see tundub hirmutavalt pikk aeg. Mõtlesin alati, et kui üldse, võtan pigem varjupaigast mõne vanema kassi.
  2. Kassid on küll üsna iseseisvad, aga süüa peab siiski andma, liivakasti koristama :)
  3. Igasugused kulutused – söök, liiv, loomaarst (ma olen ikka väga palju lugenud sellest, kuidas on tulnud ootamatult väga suuri summasid välja käia – loomadel ju riiklikku tervisekindlustust pole…)
  4. Meil on suvel uksed-aknad kogu aeg lahti, nii et toakassi me siin pidada ei saa. Selge on see, et õues käima ta hakkaks ja lisanduks mure võimaliku ära kadumise / auto alla jäämise pärast.
  5. Igasugused reisid tähendaksid kassile hooldaja otsimist.
  6. Kassikarvad riietel… Võeh. Ma ei ole teatavasti see usin koristaja, kes igapäevaselt põrandaid tolmuimejaga üle tõmbab.
  7. Võimalik kassipiss ja muud, khm, kehaeritised, ebasobivates kohtades.
  8. Võimalik ära kriibitud mööbel.

No ja võib-olla veel mõni asi, mille unustasin.

Täna tulid Abikaasa ja lapsed sugulaste juurest koju kassipojaga.

Ok, asi pole nii, et nad võtsidki kassi. Sai kokku lepitud kahenädalane prooviperiood. Vaatab, mis selle aja jooksul saab. Lapsed lubasid hoolitseda. Mina küsisin Abikaasalt, kas ta ikka adub, et lapsed võivad küll lubada ja alguses hoolitsedagi, aga see ei tähenda sugugi seda, et asi nii ka jääb. Kas ta on valmis võtma kogu kohustust ja vastutust selle kassi eest enda kanda? Sest MINA ei ole.

Abikaasa on alati olnud minust suurem loomalemb. Ja kassiarmastaja.

Jah, ma ka armastan nunnusid loomi, aga… Ma olen praktik.

Ja nüüd ma ei teagi. Ma ei oska mitte midagi otsustada. Eks ma siis lihtsalt vaatan, mis selle kahe nädalaga saab, lasen ülejäänud perel selle otsuse ära teha.

Nunnu ta on, absoluutselt.

img_4747

img_4742

img_4724

img_4722

img_4758

11-nädalane isane loomake, kel nimeks Artur (KUI ta meile jääb, siis ma ausalt öeldes tahaks ümber nimetada, sest eelistaks mingit nime, mis pole inimese oma). Mingid asjad on tal loomaarsti juures tehtud (usside vastu, vist), mingid asjad tegemata. Kastreerima peab pooleaastaselt, sain aru. Kiibistada tuleb, kui seda pole veel tehtud. Ma ei kujuta ettegi, mida kõike veel.

Liivakasti saime kaasa. Kui hästi ta seal käib, ei jõudnud uurida. Pere jõudis kassiga koju veidi enne kümmet, nii et kõik läksid üsna kohe magama, mina olen siin üksinda ööloom.

Mis te arvate? Võtta kass või pigem mitte? On see tark tegu? Ma lihtsalt ei suuda otsustada.

  40 Responses to “Kass?”

  1. Seni kuni loomad tulevad koristajata, ei ole nad meie majja oodatud.

    Karvad on jubedat…. Ja kui veel heledad ka. Ei Aitäh! :)
    Mul piisab sellest, et kodu sassis aga vähemalt pole mustust. Kassi/koeraga aga lisandub mustus ja karvaaaaaad. Ma liiga laisk selleks.

    Minu kolmesel on pet snails (2). Kord kuus vaja mulda vahetada ja söövad seda, mis nagunii kodus on. Mulla peale kulub 5 nael aastas.

    Kes koristab, see otsustab! ;)

  2. Ma olen vist oma kassimajanduse juures vale kommenteerima? :D Meil ju linnakodus pea alati kass/kassid olnud, seega ma olen kassidega üles kasvanud. Näiteks meie Saba on sedasi harjutatud õues käima, et alguses ainult rihmaga. Ja tema käib edukalt õues nii, et maja hoovist kaugemale ei ronigi, alati liigub ema läheduses. See tekkis tal peale operatsiooni. Seega kui koolitada ja silma peal hoida, siis saab hakkama ka sedasi, et ta teil mujale ei liiguks. Kuid eks palju oleneb ka iseloomust jälle.

    Küll ta teile varsti hingepõhja kerra poeb :P

  3. Eks te tunnete ise, kuidas sisekliima muutub. Tavaliselt muudavad loomad kodu kuidagi eriti mõnusaks, aga muidugi kui koristamine ja karvad närvi ajavad, siis võibolla see ei kaalu seda üles….2nädalat on paras aeg, et karvade osas silmi kinni hakata pigistama kui ta ikka nii nunnu on :)

  4. Me võtsime kassi aasta tagasi – siis kui vanem pliks kooli läks. Et oleks keegi kodus ootamas kui koolist tuleb. Ja kiisu on lastele nii-nii oluline (igasugu soovitused toetavad lemmiklooma kui empaatia kasvatajat). Mul oli abikaasa pigem skeptiline ja mina poolt. Nüüd on need kaks kõige suuremad sõbrad.

    Kõik ülaltoodud kaalutlused on õiged ja kui miski ikka on selline, millega elada ei saa, siis on õige aeg otsustada. Meil oli kaalukausil lisaks allergia. Karvadega aitab meil võidelda robottolmuimeja. Kuigi jah 100% neist vaba ei ole. Nädalavahetuse saab kass vajadusel ise üle elatud. Reisile minnes on käinud keegi siis söötmas ja pai tegemas. Kastreeritud kassile on oma krõbinad-mis on siis kõige suurem kulu meil. Kraapimine on see, mis meil kõige rohkem muret teeb- seda me ei ole osanud 100% ära hoida ja rõduuks vajab meil veidi taastamist.

  5. Kassid on imelised :) Parim on see, kui kass kõrvale või sülle kerra poeb. Meil on kolm kassi ja igüks on erineva käitumisega isiksus. Vastutus on muidugi suur, nii kassi füüsilise kui vaimse tervise eest tuleb hoolitseda ja piisavalt tegevust ja sobivaid rutiine ja turvalist ümbruskonda pakkuda.
    Kassikarvu meil jagub ja olen tõdenud, et nendega võitlus on mõttetu, aktsepteerin lihtsalt teatud määral karvu :)
    Meil on lisaks olnud probleeme mööbliga, pestavd diivnipealsed on näiteks väga in, sest vähemalt meil satub keegi kassidest aeg-ajalt oma karvapalle diivanile oksendama.. Lisaks on paaril kassidele stressirohkel perioodil esinenud valedesse kohtadesse pissimist.

    Muide, kassipoja loovutusaeg on minuteada 10-12 nädalat. Niikaua peaks pisike ema juures sotsialiseerumist õppima. Meie kassidest üks on ilmselt varem loovutatud (tema ei tulnud kohe alguses meile) ja tal on närvikavaga mõningasi probleeme st ründab vahel.

    Nüüd tuli palju negatiivseid asju.. ma tahtsin tegelikult öelda, et kõigest sellest hoolimata on meie kassid täiest super ja positiivset on palju rohkem kui probleeme :) Aga vastutuseks peab ka valmidust ja tahtmist olema.

  6. Ma ei kujutaks elu ilma kassita ettegi. Meil on olnud kass juba 8 aastat, vahepeal sai üks hukka (jäi linnas auto alla ja see oli mu täiskasvanuelu suurim lein), siis võtsime teise ja ta on nii tore. Minul oli abikaasa kaua vastu, kuid nüüd ei kujuta temagi kassita elu ette. See on õige, et kass loob kodusoojuse. Ja iga kass on isiksus. Lihtsalt üks armastus ja hool tuleb juurde. Päris puhtusefriikidele ei pruugi kass siiski sobida, sest karvade vastu päriselt ei saa. Kui tähtsam on laste ja pere rõõm ja hubasus, siis sobib, ent kui kõige tähtsam on puhtus, siis mitte.

  7. Noh, tänahommikused mõtted ja tähelepanekud.

    Ähmane mälestus lapsepõlvest, kus elasime viiendal korrusel ja mu õel oli koer. See koer võis suurest pissihädast nutta, aga kui õde ikka tahtis magada, siis ta lihtsalt ei läinud temaga õue – teadis, et küll mina või ema läheme. Ma ei ole kindel, kas sellist asja juhtus tihti, aga see mälestus on liiga elav, et olla mu aju väljamõeldis.

    Teine mälestus sellest, kuidas ma ise väiksena kaks korda koera koju vedasin, olemata üldse valmis nende eest reaalselt hoolitsema. Esimese andsime kohe ära, kuna ma aga absoluutselt aru ei saanud, mis värk on ja järgmise koju tõin, lasi ema mul mõnda aega “koera pidada” – äkki poole aasta pärast andsime ära? Ma ei kujuta üldse ette ka, kui minu lapsed midagi sellist teeks. Vaene ema, oskan ma ainult öelda, sellele tagasi mõeldes.

    Ja ma saan aru, et kassiga ei ole õnneks NII palju tegemist, aga siiski, ta on vastutus. Ja mul on armid minevikust, kus ma olen võtnud looma, kelle pidamiseks ma pole valmis, kus ma olen sunnitud hoolitsema looma eest, kes ei pidanud olema minu vastutus, aga kui ma ikka nägin, et teine ei tee, siis ma olin selleks sunnitud… Ma ei taha seda uuesti.

    Kui Abikaasa palus, et Plika tooks autost ära kühvli, millega liivakastist junne välja tõsta, vastas Plika: “Ma ei viitsi nii väikese asja pärast riidesse panna.”

    Mul tuli meelde, et Abikaasa ise on nendest kahest nädalast teisel neli päeva Tallinnas koolitusel. Uurisin, kuidas see toimima peaks, et lapsed, kellest vanem ja seega vastutavam ei saa hommikuti kuidagi voodist üles, kellele ma pean kogu aeg meelde tuletama, et tõuse, pese, pane riidesse, tule sööma, kell on nii-ja-nii palju, peab bussile jõudma… Hakkab lisaks hommikuti kassile süüa andma. Söövat kodutoitu, öeldi mulle eile. Mis see täpsemalt tähendab, pole aimugi.

    Ja noh, siit kommentaaridest tuleb välja, et KUI ta tõesti on ainult kuune, oleks ta pidanud kuu või paar veel üldse ema juures olema? Ja et kastreeritud loomadel on oma spets krõbinad? No ja mis kõik veel võib olla sellist, mida ma ei tea?

    Abikaasa argument oli, et lapsed hoolitsevad ja küll kõik läheb hästi. Minule oleks vaja tunduvalt enam läbi rääkimist ja kaalumist enne 10-20 aastaks uue pereliikme võtmist. Kas me oleme ikka kõik plussid-miinused läbi kaalunud? Kas me oleme nendega arvestanud? Kas me adume 100% seda kõike, mis võib juhtuda, oleme me valmis vastutama?

    See kass ON nunnu ja ta on mulle tibakene juba südamesse pugenud, aga praktilised küsimused ei kao kuskile. Ja paraku mulle tundub, et hetkel pean mina olema “see kuri”, kes kõiki neid küsimusi küsib ja ei ole nõus võtma kassi palja väitega “küll kõik läheb hästi”.

    Kodusoojus ja hubasus on toredad, need ilmselt on minu jaoks olulisemad kui puhtus, ja ma isegi põhimõtteliselt kujutan kassi meie kodus ette… Aga kui praegugi pole põrandad nii puhtad, kui ma sooviks, sest mul pole jaksu / viitsimist neid piisavalt tihti puhastada… Kui sellesse valemisse lisanduks veel kassikarvad…?

    Ja ma tõesti tunnen, et mul on hetkel kohustusi piisavalt. Ma tahan suurpuhastuse lõpule viia ja kodu nii korda saada, kui see praegustes oludes võimalik on. Ma tahan lõpuks unistuste remonti teha. On kaks last, kelle eest tuleb hoolitseda. Ma üritan üleüldises plaanis kodus igas mõttes rohkem panustada. Ma ei ole üldse valmis VEEL ühe kohustuse jaoks. Ma aktsepteeriks seda kassi, KUI ma näeks, et ma tõesti EI PEA grammigi mõtlema ega muretsema sellepärast, et ta oleks söönud, et liivakast on puhas… Aga no ma ütlen, kahenädalane prooviperiood, millest Abikaasa on kokku viis päeva Tallinnas… Juba see algus ei kõla kuigi paljutõotavalt.

    Ma olen küll igati selle poolt, et tuleb olla optimistlik ja mõelda positiivselt ja küll siis kõik läheb hästi, aga kui jutt käib looma võtmisest, siis on minu meelest ikka tibake rohkem realismi vaja… Ülejäänud perekond mängib kassiga ja mina mõlgutan siin neid mõtteid.

    Ma tõesti ei tea.

    • Mul oli ka lapsena koer ja seda vastutust ei anna võrrelda! Kassiga on lihtsam. Meie kiisu tuli meile 3-kuuselt ja puhtuse hoidmisega ei ole kunagi probleeme olnud. Tegime ka kõigi kassiomanike soovitusel neutraliseerimise operatsiooni ära. Meil on kass lühikese karvaga ja ilmselt seepärast ei ole ka karvapalli teemat olnud.

      Loom on hea võimalus lastele vastutust õpetada, kuid kindlasti ei saa oodata neilt 100% teemaga tegelemist. Meil on pigem võistlus, kelle kord on täna kassile süüa panna. Liivakasti tühjendama ei ole ma lapsi väga kaasanud- kassiga levivate haiguste tõttu. Kuigi haiguste teema olen meie jaoks võimalikult maandanud- ussirohi, lisaks ei saa kass toorest toitu ja õues käib ta meil vaid rõdul.

      Ja see tühjendamine sõltub liivakasti suurusest- liiva vahetan vastavalt vajadusele u. iga kahe nädala tagant, lisaks korjan siis kühvliga suuremaid tükke välja üle-päeviti.

      Oma maja puhul tundub veel loomulikum, et on ka neljajalgseid pereliikmeid. Küll aga soovitaks läbi rääkida näiteks teema, kas kass hakkab olema toakass või ka õues käija. Meie seda ette läbi ei arutanud, ja siis selgusid erinevad arusaamised poole aasta pealt. Mis tähendab ka seda, et õues käija kass hakkab oma õue saamise õigusi nõudma (koos päikesetõusuga).

      Alguses on muidugi suur muutus ja kohanemisperiood kõigile, kuid see loksub paika. Aga sellega olen nõus, et kõik pereliikmed peavad ikka uue pereliikme võtmise poolt olema. Ma kohe hommikusöögilauas küsisin, et kui praegu peaksime otsustama, kas kassi võtaksime, et mis me siis otsustaksime. Teised ei saanud mu küsimusest aru :)- ehk siis plusse on ikka palju rohkem.

    • Lemmikloom ei pruugi tekitada ainult kodusoojust, vaid ohtralt kodutülisid, sest kassi eest hoolitsemine jääb nagunii täielikult pereema peale. Lõpuks on pereema kõigi meelest väiklane ja kiusab neid.
      2 a tagasi suretasin oma 11 a koera, 3 täiskasvanud last Tartus, mees kaugemal tööl. Ma nutsin iga päev nagu Krõõt, sest süstimiseks oli veel varavõitu, nii haige ta ei olnud. Ma tulin töölt, ruttasin koera pissitama, tulin tuppa, koristasin vaese haige looma okset, kallistasin ja nutsin.

      Nüüd tahavad kõik uut kutsikat. Ma kahtlen, ehkki ma enam tööl ei käi, ma pean olema KINDEL, et ma olen valmis selle ainult enda peale võtma, muidu tulevad jälle tülid, sest mees ei viitsi õue minna.
      Sinu blogis on olnud vihjeid, et olete ka vahel mehega pisut väsinud, see kass toob rohkelt pahandusi. Sa pead endale kohe aru andma, et Sina hooldad, teised ainult silitavad.

      • Koer ei ole kass, selles oleme siin kõik ühel nõul. Koera ei kaalu kohe üldse :)

        Lapsed ei suuda 100% vastutada – selles on ilmselt ka kõik ühel nõul. Lapsi saab suunata ja õpetada neile vastutust, kindlasti, nad saavad olla vastutavad teatud ülesannete eest, aga peab olema täiskasvanu, kes vastutab.

        Sellega olen ka täiesti nõus, et pole võimalik võtta kass nii, et mina tõesti ei tee mitte midagi. Kindlasti tekib juhuseid, kus pean seda tegema.

        Aga vot see ajab täiega juhtme kokku, et sa tundud olevat raudkindlal arvamusel – kui see kass meie koju jääb, siis mina saan olema AINUS, kes tema eest hoolitseb. Sa arvad, et mu mees, täiskasvanud inimene, kes on öelnud, et tema on nõus vastutama, ei suuda seda teha? Et lapsi polegi võimalik looma eest hoolitsemisse kaasata? Nagu öeldud, ma pole kaugeltki nii naiivne, et ma arvaks, et AINULT lapsed suudavad kassi eest hoolt kanda või et ei tekiks juhuseid, kus mina seda tegema ei peaks, aga mina küll arvan, et KUI mu mees lubab, et tema on see nö peavastutaja, siis seda ta ka on :)

        Pigem mõtisklen selle üle, kui palju nendest kohustustest siis lõpuks minule jääksid, kas ma olen selleks valmis, kas need tõesti saaksid nii elementaarseks kui hambapesu :) Vot ei tea. Mõtteainet on.

  8. Nii, vahepeal selgus, et kass sündis 3. septembril ehk sai eile 11-nädalaseks. Vanusega on seega korras. Blogipostituses parandasin vanuse lihtsalt ära, siia kirjutan selgituseks :)

  9. Minul on kodus 5 kassi. Tegu siis linnakorteriga. Kui laps oli 3aastane, võtsime kiisu, poole aasta pärast lisandus veel üks (korjasin kõledal vihmasel novembriõhtul bussipeatuse tagant üles). Aasta pärast lisandus kolmas, siis neljas ja nüüd septembris sai võetud suht samasugune nagu Sinul siin blogis.

    Karvade vastu on müügil spetsiaalsed kleepuvad rullid, nii et saab ka musta värvi riideid kanda. Muus osas pahandusi ikka jagub (lillepottidest lõbu pärast mulla välja kraapimine, diivanite küüntega radimine jne). Eks see distsiplineerib kõvasti, nt ükski kapiuks pole enam irvakil jne. Kassiliivale kulub meie peres päris kõvasti; söögi osas üks sööb enam-vähem kõike, teised on üsna valivad.

    Akende lahtihoidmisega peab ette vaatama – üks kass on kukkunud meil 3. korruselt alla, õnneks midagi hullu ei juhtunud. Isase kastreerisime, selleta ei saa – hakkas märgistama, kui suguküpseks sai. Selle eest isased mõlemad hakkasid kohe väiksest peast eeskujulikult liivakasti kasutama, emastest kaks lasid vahel (väikestena) ka suvalisse nurka.

    Liivakasti rookimine on täielikult minu õlul, midagi hullu selles pole, harjumuse asi. Aga liiv peab puhas olema, muidu võivad nurka laskma hakata.

    Parem on toita kvaliteetse toiduga, see on muidugi kallim – loomapoodides on valikus igale tõule, toakassidele ja lõigatud kiisudele jne.

    Ja kõigele vaatamata on nad nii armsad ja kallid karvapallid, magavad voodites ja nurruvad kaisus.

  10. Meil on mitmel tuttaval perel kassid. Kassid on rohkem iseseisvamad kui koerad, aga liivakasti, toidu ja joogivee peab keegi neile ikka ette panema. Palju sõltub ka kassi iseloomust – ühe pere kass sööb kõike, pissib iga liiva peale vms, aga teise pere kass (kõik kassid kastreeritud) sööb ainult 1-2 krõbinat, mis spetsiaalselt kastreeritud kassidele mõeldud (loomulikult on see kliinikutoit, seega oluliselt kallim) ja pissib ainult 1-2 liivasordi peale – arusaamiseni, et muud toidud ja liivad kassile halvasti mõjuvad, tuli väga aeglaselt ja katse-eksitus meetodil.

    Samas on kõik kassid nunnud pereloomad, mõni lihtsalt natukene vähem kui teine. Tuleb arvestada, et kassid võivad laste vahel valida – neile võivad meeldida kõik lapsed, aga nad võivad endale valida ühe lemmiku (sh ka ema või isa) ja siis on kass pigem takjana küljes sellel, kes kassile meeldib. Kui selleks on mõni pere lastest, siis on näha olnud, et teisel lapsel on olnud pettumus suur. Neil juhtudel on võetud veel teine kass juurde, aga see pole ju alati lahendus :)

    Loomaarsti arvetest oskan öelda nii palju, et kui pole tõukass, siis on need arved vist üldiselt madalamad, ei ole nii palju komplikatsioone kui aretatud kassidel. Küll aga tuleb arvestada, et kui midagi erakorralist juhtub, siis võib arve üsna kallis olla – oma pere kassil näiteks oli hiljuti ootamatu põiepõletik (ei tea millest tuli) ja arve kliinikus oli 245 eurot – uuringud, vereproovid, pildid, uinutamine jne. Laks rahakotile oli valus, kuna tegu oli väga ootamatu väljaminekuga ning kassil on seni kõik korras olnud. Samas on see juhtum erand ja kui mõned vaktsiinid välja jätta on peamine kulu siiski olnud toit, liiv ja mänguasjad.

    Ning paratamatult tuleb arvestada, et aeg-ajalt võib ka mitte-koristajal ette võtta liivakasti koristus, sest keegi teine ei viitsi, kolmas on ära ja neljas haige (ning kass ronib suure hädaga juba mööda kardinaid üles).

    Kui aga kõigest hoolimata kass ikkagi südamel on, siis tasub ta endale jätta, kassid on vahvad tegelased. Nad pole küll koerad ja on isepäisemad, aga kassi “omad inimesed” on siiski omad inimesed, nurruv ja süles magav kass on üle kõige :)

  11. Mina “kassimutina” olen looma poolt (kui see teie pere liikmetele sobib, kõigile, vägisi armsaks ei tee). Lastele on looma eest hoolitsemine ja vastutamine kindlasti olulised ning enda stressitase langeb ka hoobilt kui nurruv karvakera külje alla trügib.
    Mina võtsin oma kassid (2 korraga) pmst prügikasti kõrvalt, tüübid olid siis 4-kuused. Liivakasti kasutamise õppisid ära kohe. Mingit erilist jama ka ei korraldanud. Meditsiinikuludeks on viimase 7 aasta jooksul olnud kastreerimine/steriliseerimine kohe alguses ning ussirohud. Üks kass on korra veel arstile viidud aga meditsiinikulusid küll eriliseks kuluartikliks ei pea. Kassitoit samuti pankrotti ei aja, Hill`s i krõbinad maksavad loomapoes umbes 15€ suur pakk ning sellest jagub ühele kassile kaheks kuuks. Konserve ostan toidupoest, siis kui kallimad konservid maksavad 0,5€ ringis. Kuna minu kass tervet konservi korraga ei tarbi vaid saab seda krõbinatele lisaks siis lisandub kuus kassikuludele nii 10€ konservide eest. Kassiliivakristallid maksavad soodusega alla 3€ ning kotist jagub terveks kuuks. Seega sain mina ühe kassi otsesteks kuludeks kuus umbes 20€. Arvestatav summa küll kuid loomaga kaasnev positiivne on kindlasti rohkem väärt.
    PS! Kaks kassi on parem kui üks. Sigaduste tegemise asemel tüütavad üksteist kui igav hakkab. Ja rõõmu on topelt :D

  12. Mina ei usalda inimesi, kellel on olemas tingimused looma pidamiseks, aga looma ei ole :)

    Minu arust on lemmikloom lastele väga vajalik – nad õpivad empaatiat, kohusetunnet, vastutust. See on vanemale suurepärane viis last kasvatada ja õigetele asjadele tähelepanu pöörata. Su lapsed on piisavalt suured, et jälgida, et kassil oleks veekauss täis ja liivakasti puhastada.

    Ja iseenda koha pealt, see harjub nii kiiresti käppa (pun intended), ega hambaid ka ju ei viitsi pesta, aga teed seda, sest see on vajalik ja harjumus. Kassi järelt koristamise ja tema toitmisega sama – ühelt maalt Sa ei mõtesta seda, Sa lihtsalt teed. Kass on pereliige, kes toob nii palju armastust ja õnne, et ei mõtle küll sellele, et palju raha neile kulub – lastega on ju samamoodi. Eks tõsi, kõik ei ole loomainimesed, vb ei peagi olema, aga lastele on lemmikloom ainult kasulik kogemus, kui vanemad oskavad seda nii “ära kasutada”. Mis tähendab, ei viitsi minna? Peab ja kõik.

  13. Ainult et sellele tasub küll tähelepanu pöörata, et kassi vabapidamine on seadusega keelatud. Akende ette saab panna võrgud või teha aed võimalikult põgenemiskindlaks.

  14. Nüüd pean siis mina olema see küünik ja hüüdja hääl kõrbes kes ütleb, et kui sa ise ei taha seda looma ja sul ei ole südamesoovi, siis ära võta?
    Jah, püsikulud on madalad AGA võib ette tulla olukordi, kui on kiiret abi vaja. Ainult toasolevaks kassis teie korteri ja eluviisi (suvel lapsed sisse-välja) juures te kassi jätta ei saa, KUI ta käib õues, siis on alati tõenäosus, et juhtub midagi. Võib ka juhtuda, et on vaja kassiremonti, sest surema te oma looma ju ei jäta. Ma usun, et kui sul on varrukast raputada nii palju argumente looma vastu, siis sa tegelikult seda looma ei taha. Parem võtmata jätta, kui kuu või kahe pärast talle uut kodu otsima hakata või lõputult seda otsust kiruda. Loom peab olema tahetud, mitte pealesunnitud otsus.
    Kui sa kunagi leiad selle OMA looma, siis ei tule mitte ükski argument isegi mitte meelde.

    • Sõnaga, ei lähe arvesse kõik need ülalpool kommentaarides mainitud teispooled, kes olid algselt kassi vastu, aga saavad nüüd kassiga suurepäraselt läbi ja ei kujuta nüüd elu teisiti ettegi? Et kui ma ma reaalselt MÕTLEN ette, mis variandid võivad olla – ootamatud loomaarsti arved ja kriibitud mööbel, siis see tähendab, et mul pole kunagi mõtet looma võtta?

      Et siis ma pole kindlasti kassiinimene? Et kui ma kunagi äkki saan kassiinimeseks, siis ma ütlen ainult – pohh loomaarsti arved ja mööbel, SEE SIIN ON MINU KASS?

      Ma noh… Ei oskagi miskit öelda. Aitäh toetuse ja konstruktiivse kaasa mõtlemise eest?

      • Kui sa tegid postituse selleks, et keegi sind ümber veenaks – sorry, ei saanud aru. Kui sa tahtsid päriselt arvamusi ja poolt ja vastuargumente, siis siin nad on. Keegi kommenteerijatest ei tea tegelikult sind ja sinu kodu võimalusi paremini, kui sina ise, eks. Kui sa suudad terve pika jutu kirjutad sellest, kuidas sa kassi EI TAHA, siis peab sel ju mingi põhjus olema, onju. Minu meelest üsna konstruktiivne, et ma ei kiida takka, et jah loomulikult võta loom, küll te hakkama saate. Ma olen lihtsalt oma aktiivselt loomakaitsega kursis oldud aastate jooksul liiga palju näinud neid loomi kes võetakse ja kellele siis kolme kuu pärast uut kodu otsitakse. Ma ei taha järgmist. Kui sa ise tead ja tunned, et saate hakkama, siis on see sinu otsus. Mina, kassipidajana, vaatasin lihtsalt asja oma mätta otsast. Mh on mul olnud üks õues käiv kass, kes kaduma läks ja keda ma siiamaani leinan.

  15. Tere! Ma olen 2 kuud ja 20 päeva kassiomanik. See jutt, et lapsed teevad ja vastutavad – jama:) Ikka täiskasvanu vastutab. Ei tõuse see laps midagi kl 6 hommikul üles kassile süüa andma (kindlasti kuskil on erandid, aga minu peres neid ei leidu). Ikka mina lähen – ja ega kass loll ei ole, ta ei lähegi laste juurde hommikul, tal on esimesest hommikust selge, kelle käest süüa saab:) Ja liivakasti puhastamine – algul mõtlesin, et see on mingi hullult raske töö, aga juba ma ei pane tähelegi. Üldse on ju puhas rõõm, kui kass käib õiges kohas hädal ja ta seda ka regulaarselt teeb. Ning kui kassil mingi ootamatu tervisehäda, arsti juures küsitakse kohe ka kaka ja pissi kohta – kust sa siis tead, kui alamõõdulised, vabandust, lapsed koristavad. Ja ma ei tea, mis kodutoitu teie kassi puhul silmas peeti. Kassi toitmisest võib end netist segi lugeda. Aga kui minna kvaliteetkrõbinate ja konservide teed, siis väga odav see ei ole, eriti kui on sattunud ablas kiisu:) Siis on veel toortoidu võimalus, aga see on ka paras möllamine. Lisaks on kiisudel ka allergiad – meie oma läheb nt poekana peale kärna. M, siis tuleks kiisule veel muru kasvatada, meie oma krõmpsutab seda nagu kitseke, umbes kord nädalas ka oksendab rohtu. Kui muru poleks, sööks lilli. Üldse on kassidel kombeks oksendada, aeg-ajalt. Mis karvadesse puutub – see oleneb kassist.Meil on lühikarvaline, elamises eriti karvu pole, riietele jääb küll. Kraapimisest – nii kui tuli, armus diivanisse ja hakkas ennastunustavalt kraapima, siin ei aita ka küünte lõikamine, lõigatud küüntega on hävitustöö mõne kanga puhul eriti tulemuslik. Ühes toas on meil laudpõrand, seal on kenad kurvid sees. Kassil on õhtuti sellised jooksutuurid, et… Ja ikka järskude pööretega. Tapeeti pole meie oma veel hävitanud, aga juba on ta hakanud paberite ribastamist harrastama, nii et eks paistab. A, meie oma hüppab ka – tuled koju, ja kui kohe kassiga ei tegele, siis tahab ta õlale hüpata, aga maandub selle asemel keset selga ja libiseb alla tagasi; või kui pesed nt nõusid. Aga eks ta on armsake muidugi, tänagi hommikul põõnasime koos nagu vana abielupaar:) Ja praegu ka. Kassiinimestest – ma olen kogu aeg arvnud, et ma olen kassiinimene – aga kui me selle looma võtsime, siis esimene kuu aega ma selles üldse kindel polnud enam:P Nüüd vist olen ära harjunud.

    • Jumala eest, mina ei kavatseks ka kell 6 hommikul ärgata, et loomi sööta :D Loomad söövad siis kui mina (8-9-10 ajal kuidas kunagi, mitte hiljem) ja õhtul samuti. Nad magavad meiega täpselt samas taktis, veedavad õues samapalju aega (suvel rohkem) Täpselt sama on ka teiste loomadega kes meil on.

      Lastele tuleb hoolitsemist õpetada! Suunata tegema, muidu näevad, et näe, looma saime aga midagi tegema ei pea. Muidugi vastutab 99% ajast täisksvanu aga 1% sellest peaksid ju lapsed tegema seda mida vanem neilt palub. Noh, ilmselt ikka rohkem peaksid tegema aga ma tõin lihtsalt näitena :)

      • Jah, nagu keegi allpool ütles – igal perel oma lugu. Hommikune varasöömine on seotud minu igapäevase ärkamisega ja ega sa kassile pühaba omkul selgeks ei tee, et täna sööme kl 10:) Üldse on kassi söötmine tegelikult puhas rõõm, enne söömist kiidab, pärast söömist kiidab.
        Ja see laste teema – lihtsalt kohtab palju sellist suhtumist, et võtame lapsele looma ja loom on lapse asi, hoolitsegu. Ning kõik kiidavad – tubli lapsevanem. Ja siis loeme kuskilt loomade või pubekate foorumitest, kuidas laps üksi jändab loomaga ja nt mõnes peres ei saa laps loomaga isegi arstile, sest see maksab ja lapsel raha pole.
        Laps võib aidata, aga ta ei vastuta tegelikult – kui loomaga midagi juhtub, siis läheb ikka täiskasvanu temaga arsti juurde ja maksab selle sageli sadadesse eurodesse ulatuva summa. Osta ravimid, spetstoidud jne. Mulle isiklikult piisab, kui lapsed päeval kui mind kodus pole, panevad kassile vett ja krõbinaid vajadusel, ja õhtul möllavad ja väsitavad kassi.
        Nii et ma olen tikriga sest suhtes nõus – loom on suur vastutus paljudeks aastateks ja tema võtmine tuleb põhjalikult läbi kaaluda. Loomaga tegelemine jääb suuremas osas selles peres tikrile, võtku või jätku:) Sest isegi need, kes loomi väga armastavad, jätavad vahel oma lemmiku hooletusse, ei tee vaktsiine, ei anna ussirohtu, ei lähe õigel ajal arstile, annavad kõige odavamaid poekrõbinaid jne. Nii et hea on, kui lapsed kassiga mängidagi viitsivad, ka ses osas võib probleeme tulla – sest loom pole mänguasi, ta hammustab, küünistab, peidab kapi taha….

        • No ma ei saa aru, MIKS te kõik mu mehest nii halvasti arvate, ah? Sedan’d küll, et igasugused plaanipärased vaktsineerimised ja arstil käimised jäävad tõenäoliselt pigem minu planeerida ja meeles pidada, selles suhtes ma võin panustada küll, olen harjunud. Ja noh, karvaeemaldus ilmselt ka, selles suhtes peab veel läbi rääkima :)

          Aga igapäevane söötmine-jootmine ja liivakasti korrashoid – ma tõesti arvan, et selle eest suudab Abikaasa vastutada :D Kui ta tahab seda kassi :D

          Üleüldiselt, kõik on endiselt väga lahtine. Aeg annab arutust.

          • A, minu viga, ma kuidagi lugesin, et su abikaasa käib regulaarselt mitme päeva kaupa tööasjus ära. Kui ta muidu on enamjagu päevi kodus olemas ja ta on sõnapidaja mees, siis võib see ju toimida:) Sest päris vastu sa ju pole kassile.

          • See koolitus on jah alguse asi, edaspidi on töö ikka Pärnus. Selles suhtes on kõik korras :)

  16. Nii palju kommenteeritud! :)
    Nii numpsik kiisuke.
    Ma arvan, et sa minu arvamust tead.. ja see kiisuke ka veel punane, oh!
    Tahtsin lihtsalt öelda, et ju see kaks nädalat näitab teile. Loodan, et igati positiivses mõttes! :)

  17. Mina võtsin kassi pea 3a tagasi, elukaaslane alguses ehk kahtles aga nüüdseks on nad parimad sõbrad. Ilmselge, et raha läheb ka looma peale, olen temaga käinud nii kastreerimas kui ka kontrollis kui tal nt silm haige oli. Raha läks ka siis kui kolisime ühest riigist teise ja selleks et kassiga siia saada pidin ma ostma minu jaoks kirvehinnaga pileti, aga mul ei tulnud kordagi pähe kass maha jätta. Ta on minu pereliige. Nii et suva see raha :D. Kodu ilma kassita poleks üldse enam see mis ta praegu on. Ja veel- mulle tunduv need inimesed kel loomi kunagi pole olnud, natuke sellised kahtlema panevad, sest looma omamine näitab empaatiavõimet ja suurt kohusetunnet (tavaliselt, aga on ka erandeid) ning seda, et inimene on hea südamega. Ühesõnaga ära võta seda kassi kui Sa tunned et ta on liiga suur koormus.

  18. Mina paadunud koerainimesena sattusin elama ühte majapidamisse koos kassiga. No ikka väga tore on. See liivakasti puhastamine ei ole maailma kõige jubedam tegevus, vana sisu prügikotti ja uus asemele. Konserve saab üsna tihti soodushinnaga osta ja pole hullu midagi. Kriipimise koha pealt- et kiisu ei läheks mööbli kallale, on loomapoes müügil ka spetsiaalsed postid, mis on köiega kaetud ja mis kindlasti leevendab mööbli kratsimise vajadust. Eks ta natuke ikka kraabib ja karva ajab aga ta on tore sõber ja kaaslane. Küll aga ei tohiks kassi kuidagi välja vihastada, siis on loigud mööblil ja jalanõudes.

  19. Kirjutasin pika jutu, aga kustutasin ära. Kõik loomad/inimesed/pered on erinevad ja kellegi teise kogemuse järgi ei saa loomavõtmist otsustada. Vaata ja mõtle ja kaalu kõik aspektid läbi ja otsusta siis :)

  20. Tere. Sattusin siia blogisse, sest lihtsalt nägin sõna KASS. See on minu jaoks magnet :D Tahtsin jagada Sinuga seda lugu http://ebaparlikarp.ee/?p=24780
    Mul on endal ka kassid ja ma ei hakka rääkima, kui ägedad nad on vms, aga selles loos võtsin ma töökaaslasele kassid, kelle naine polnud üldse kassiusku. Vaata, mis lõpuks sai :)

  21. Sa päriselt usud, et sina oled vastutusest prii, teised teevad ja tegelevad? Naiivik :D

    • Ei, ei usu… Seda kuskil kellelegi vastuseks ütlesin ka :) Küll aga on selle kassi meie perre jäämise tingimus see, et Abikaasa on pärast selle postituse ja kõigi siinsete kommentaaride lugemist endiselt nõus olema peamine vastutaja ja laste suunaja :) Ja et kõik muud asjad saavad rahuldavalt läbi räägitud :) Ja et sisetunne on õige :)

      Eks kaks nädalat näitab.

  22. Mis krdi kl kuuesed kassisöötmised :D Ma pole ühtegi kolmest kassist eales toitnud niimoodi, kuivtoit ja vesi on 24/7 ees, kaaluprobleeme pole kellelgi. Paljud soovitavadki kassidel kogu aeg toitu ees hoida (kui pole ülekaalulised õgardid).

  23. Minul on olnud 4 kassi ja nad ükski pole olnud suureks koormaks. Jah, nad vajavad toitu, jah nad vajavad liiva ja kasti (aga sobib ka tavaline pesukauss, kuid seintega pissikast on parem) hädade tegemiseks. Mõnikord juhtub, et on ka vaja loomaarstil käia, aga see on pigem harv nähtus. Veidi kvaliteetsem toit = parem tervis ja võib-olla pikem eluiga. Infoks, mina ostan kassile toidupoest kvaliteetsemat kassitoitu soodukate ajal suurema koguse ja ei tule nii kallis midagi. Liivaks kasutan öko-saepuru ja seda ostan ka loomapoest korraga suurema koguse, siis tuleb soodsam. Toidust veel: loomapoe müüjad hakkavad kindlasti rääkima, et kass saab surmahaigused ja sureb kohe kätte ära, kui talle neid loomapoe ja -kliiniku toitusid ei pakuta, poetoidud on pahad ja kunstlikud ja nii hirmutati ka mind. Ostsin siis mõne sealt poest,kuid kass keeldus neid söömast, sest need on maitsetud ja kuivad. No ise ka ju ainult ülitervislikke kaerahelbeid ei taha :D Nii ongi, sööb seda, mida toitupoest saab osta. Lisaks vahel mõni maius oma toitulaualt, tükk sinki, juustu, muna, kanafileed, veisehakkliha vms. Mõni sööb ka kurki ja tomatit ja oliive :D
    Igatahes, ma tahtsin öelda, et kassid on suurepärased koduhoidjad ja meie pere stressitase on oluliselt langenud. Pigem need kassi pahandused on siiski vaid mäng, sest nad ei suuda inimese moodi mõelda ja vahet teha paelajupil ja lahtisel vedeleval juhtmel. See on inimese kohustus kokku korjata asjad, millega ei soovi, et kass mängiks, nätsutaks.
    AGA 1 asi on küll, mida ma tahaks teile nö südamele panna. Ärge iial mängige kassiga palja käega. Ta õpib seda kätt ründama. Praegu on ta veel väike ja eriti haiget ei tee, aga täiskasvanuna võib see kurvalt lõppeda. See tähendab, et kui on vaja mingeid protseduure teha või niisamagi kassi silitada, siis ta võib äkitselt rünnata kätt ja selle puruks kraapida, see on ohtlik. Ma pole oma 4st kassist mitte ühegagi käega mänginud, ainult mänguasajade, pulgakeste, paeltega ja mitte üksainumas kass pole mind iial rünnanud, hammustanud ega lõhkunud. Isegi kui tal tekib vajadus end miskil põhjusel kaitsta, siis ta pigem läheb eemale, aga ei ründa inimesi ega inimeste kätt. Kõik protseduurid saab ilma ründamiseta tehtud. Tal puuduvad seosed, et inimese käsi= rünnatav objekt.
    Mööbli kraapimisest: kassil peab olema kraapimiseks oluliselt mugavam alternatiiv, siis ta jätab diivani reeglina rahule. Ja selleks on kraapimispostid ja vahel ka mõni vaip – mida suurem ja stabiilsem, seda parem. Kui osta väike ja kerge post, siis seda nad kraapida ei soovi, sest see liigub eest ära, kukub ümber jne. Siis on diivan ju suurem ja stabiilsem ese, millel end välja elada, loogiline, kas pole?
    Lisaks, kassid on natuke nagu lapsed ja neid tuleb keelata ja piire sättida, sest muidu nad hakkavadki arvama, et nad on bossid ja muutuvad ülbeks. Minu kassidest pole ükski iialgi roninud toidulaual ja köögikappidel, sest ma olen püsivalt keelanud (mitte löönud!!) ja enam sinna ei kiputagi. Samas, need, kes kasse ei piira ja ei dresseeri ja kelle kassid võivad kõike teha, siis need kassid lõhuvadki, trambivadki ja lammutavadki koguaeg ning need ongi aluseks juttudele, et oi-kui-õudne-kassid-lõhuvad-ja-on-kurjad.
    Ja üsna karvavaba keskkonna tagab korra nädalas koristamine, aga seda teed sa nagunii.
    Igatahes, rahulik ja suhteliselt karvavaba elu kassiga on täiesti võimalik ja minu ellu jääb alati kuuluma kass! Loodan, et saad oma muretsemisest üle, sest tegelikult on kassid ülitsillid tegelased, kes oma rahulikkusega ja laheda maailmavaatega annavad eeskuju meilegi!

    • Aitäh, see oli väga sisukas kommentaar. Ma ise just juurdlengi praegu selle kallal, et juhul, kui kass jääb, siis kuidas teda õigesti kasvatada. See käe ründamise ja keelamise värk jne, see on kõik hästi vajalik info mu jaoks. Sest jah, hetkel ta on mänginud meie käega küll ja magamistoa kardinas rippunud ja käinud igasugu laudadel :) Aga no poolteist päeva, eks :) Arutasime täna kolleegiga, kel kodus 12a kass, ka pikalt igasugu kasside dresseerimisse puutuvat :)

  24. Mina pole veel näinud mitte ühtegi kassi, kes toidulaua peale ei roniks. Kui ta seda ei tee inimeste silma all, siis omapead olles ikka.
    Ja mul pole mitte ühtegi kassiomanikust tuttavat kelke juures võileiba või kooki süües poleks kassikarvad toidu sees. Vabatahtlikult ma koju sellist olukorda küll ei soovi.

    Kasse olen lapsena koju tassinud mitmel korral, kahel korral olen ka mehe poolt võetud kassiga koos elanud – pool aastat ja mõned aastad. Kassipojad meeldivad meeletult :) ja oma koju elama asunud kass on ka muidugi armas lõpuks – aga uuesti, vabatahtlikult – mitte iial. Kassid on toredad ja pingemaandajad jms aga minu meelest on nii mul kui neil parem kui nad saavad elada vabakäigukassidena, magada ntx aida all (no selline idülliline mineviku taluelu), aga tuppa ma kassi ei soovi. Kunagi, jah, elasid inimesed koos loomadega ühes ruumis. Aga ühel hetkel isegu taludes leiti, et looma koht ei ole toas :)

    Lisaks lõpututele karvadele nii mul enda kassipidamise ajal kui ka kassipidajatest tuttavatel on sageli riietel küljes spetsiifiline lõhn…

    Me elame linnas oma aiaga mitmepere majas ja meil on õuel mitu koera, nii mina kui laps väga naudime koeraga tegelemist ja me oleme väga suured sõbrad.

    Aga lapsele empaatia, kohusetunde ning järjepidevuse õpetamiseks sobib minu meelest aastase elueaga mõni muu pisem loom – sellise lühikese kindla lõpuga ( :/ ) perioodi ma pedagoogilistel eesmärkudel olen veel nõus läbi elama… See ei pea ju tingimata kass olema.

    Pluss muidugi selgus meil teise kassi pidamise ajal ka suurema lapse kassiallergia…

    • Ma olen alles 3 kuud kassiomanik, aga karvu toidu sees pole küll märganud. Meil on lühikarvaline kass, kes hetkel veel karva eriti ei aja. Ja vot kassihaisu ma pole ühelgi teisel kassiomanikul märganud (mul on neid tuttavaid ja kolleege palju, kel kass). Koerad küll paraku haisevad (minu tuttavate omad siis, kõigi koerte eest ei saa rääkida) – kui lähed külla, siis tunned, mitte inimese enda küljes. ja meil on olnud pisinärilised – nende puurid tõesti haisevad, kui just ülepäeva ei mölla puhastada.

      • Jep, pisinäriliste puurid haisevad juba teisel päeval peale puhastamist. Aga kassihais ei ole ka KOGU aeg kohal, samas aegajalt on vägagi tuntav. Ja kodud kus on vähegi lohakas kass ja/või perenaine, tunned ikka kohe ukselt ära…

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)