Dec 252016
 

Maris tuli minu ellu siis, kui vahetasin kooli ning alustasin 5. klassi Sütevakas. Alguses me koos ei istunud, aga kuidagi juhtus, et suhtlema jäime ja vist juba tollesama viienda klassi poole pealt “vahetasime” pinginaabreid ning istusime kokku. Nii see ka jäi, kooli lõpuni.

Mul on Marisega seoses nii lõpmata palju mälestusi. Alates sellest, kuidas me tema juures Titanicu soundtracki kuulasime… Lahtise aknaga ja väga kõvasti, kui ma õigesti mäletan :D Ja kuidas ma tema sahtleid koristasin :D Ja kuidas me sügisel Kiire turult viinamarju ostsime… Kleepsuraamatute kleepse kogusime :) Ohohohoo, jajah – lapsepõlve süütud muretud mängud.

Pärast kooli lõppu oleme enamik ajast resideerunud eri linnades (tihti ka eri riikides, sest oleme mõlemad rohkem kui korra välismaal elanud), seega on suhtlus nüüd harvem ja periooditi erineva tihedusega. Aga Marise puhul on teada, et vahet pole, kui vähe või palju me suhtleme – ta on ja ta jääb :) Vahel ajab suisa ahastusse, kui kuude kaupa üksteisele chatis pihta ei saa, aga kui siis õnnestub lõpuks üks korralik jutuajamine maha pidada, on kõik jälle hästi. See on see täiskasvanuelu…

Marise puhul vaimustab mind kõige enam tema huvi kõigi asjade vastu. Ta lihtsalt… Huvitub kõigest. Jajaa, ma tean, ta ise ütleb selle peale, et sugugi mitte kõigest, aga no võrreldes minuga… Ta käib ja teeb nii palju ja TEAB nii palju ja õpib kogu aeg igasugu asju juurde… Ja oskab sellest kõigest nii köitvalt kirjutada, et iga asja puhul on tunne – nii põnev, peaks ise ka proovima. No mõtteks see minu puhul enamasti jääbki, aga see pole enam oluline, eks :D

Marise Luxi elu arengutele on olnud läbi aastate nii põnev kaasa elada. No aukartust äratav üldse, kuidas tal nii sujuvalt ja pooljuhuslikult õnnestus nii vähese ajaga nii palju saavutada. Nüüdseks olen sellega juba isegi harjunud, on kuidagi täitsa iseenesestmõistetav, et seal ta elab ja töötab… Kõigega harjub :)

Ma olen ääretult tänulik selle eest, et Sütevaka minu ellu nii imelise inimese tõi ja et ta on siiamaani üks minu parimaid sõpru.

Krishtel Vaht fotograafia

  2 Responses to “Head asjad #55 – Maris”

  1. Ma nüüd punastan sellise kiidulaulu peale :). Aga jah… pidin paratamatult muigama, kui sa mu sahtlite koristamisest rääkisid… Ma just tuletasin emale seda ükspäev meelde… Kusjuures minu Pärnu sahtlis on vist endiselt sinu ilusa ümmarguse käekirjaga paksult täis kirjutatud vihik Perry Masoni raamatutest välja nopitud kildudega :). Ja siis tuli mulle praegu meelde üks pärastlõuna Brackmanni pargis, kus sa mind jõuga staadioni poole sikutasid, minul kannad kruusa surutud ja sinul tahtmine trenni minna :). Hii, vaata, mis sellest sinu trenni kutsumisest välja tuli :). Jaa, lapsepõlve süütud, muretud mängud :). Sinu värskeim jõulukingitus, muide… magas päkapikkude kingikorjanduse maha ja peab nüüd ootama, kuni ma jalad alla võtan ja selle nende eest teele panen. Ära siis väga kannatamatu ole! Päkapikud võivad mõnikord veebruaris ka tulla :). Või märtsis :).

    • Ma olin selle Perry Masoni vihiku TÄIESTI unustanud, tahan lugeda!!! :D Marta ja AS Trüki raamatupoed keldris tulid veel meelde, kus me ikka aeg-ajalt hängisime. Ja Martas sai kleepse vahetada :D

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.