Dec 272017
 

Ma kogu aeg imestan, kuidas aeg lendab… No et pea kuu möödas ja blogis täielik vaikus. Tõdemus on endiselt sama – nii juhtub, kui kodus õhtuti arvutit lahti ei tee. Hommiku- ja lõunasöögi kõrvale jõuan blogid läbi lugeda, aga enda oma kirjutamiseni mitte. Kuna kaaslasele tahaks ka tähelepanu pöörata ja arvuti on ärritavalt aeglane, siis õhtuti jääb enamasti suletuks. Või kui ka mõnel harval korral sisse lülitatud saab, blogimiseni ikka ei jõua :)

Ka postkasti unustan ma kontrollida. Siinkohal räägime me nüüd sellest PÄRIS postkastist, mis maja seinal on. Enne jõule 1,5 nädalaks post kontrollimata jätta ei pruugi olla eriti jätkusuutlik lahendus. Tulemuseks on hunnik kortsus reklaame ja kortsus Täheke ja õige mitu jõulukaarti. Nojah, ühe tõi päkapikk hoopis saapa sisse. Ja hiljem saabunud kaardid jäid üldse üles pildistamata, sest noh… Ma ometi ei viitsi praegu teise tuppa minna, kus need kõik riiulil reas on.

Aga naeru pugistama panid kaardid küll. Mu sõbrad tunnevad mind hästi. Jõulutönk ja jõuluvana teraapias ja näljane koer…

Jõulupühad möödusid minu jaoks täiesti arvutivabalt. Mõnel päeval ilmselt arvutist jõululaule kuulasin, aga sel juhul ei teinud brauseritki lahti. Täna pidin veidi tööd tegema, nii et oli vaja arvuti lahti teha ja näed – olen siin põhimõtteliselt terve päeva passinud. Töö sai kiirelt tehtud, aga erinevate inimestega jutustamine võttis tunduvalt enam aega.

Ja LÕPUKS jõudsin isegi blogimiseni.

Samas tunnen jälle, et SISU toota ma siia hetkel ei suuda. Sellist “päris”, mõtlemapanevat sisu. Ikka jälle paar pilti ja paar sõna, kõik :) Nii palju asju on olnud, millest tahaks blogida, aga tegudeni miskipärast lihtsalt ei jõua.

Igal juhul naudin täiega puhkust ja mitte midagi tegemist. Terve detsember möödus erinevate kohustuste keerises. Igal nädalal oli mitu õhtut erinevate kohustustega, viimane nädal oli aga täiesti erakordselt selline, et neli hommikut järjest olid enne tavapärast kell 10 algavat tööpäeva erinevad tegemised.

Kuna 23 olin enamiku päevast tööl, siis 24 oli ka veel küllaltki toimekas – oli vaja koristada, piparkooke küpsetada, ema juures jõululõunal käia… Aga järgmised kolm päeva olen ma võimalikult lebolt võtnud. Viimased kaks on olnud ka praktiliselt lastevabad. Nii et hea, kui korra päevas poes käidud saab, sest süüa on vaja – enamiku ajast vedelen voodis, loen ja vaatan filme. Senine skoor on 1,5 Harry Potteri raamatut, esimene Harry Potteri film ja esimene Die Hard. Kõik täiesti esmakordselt. Jah, on ka selliseid :P

Tänane õhtu möödub isegi midagi TEHES – läheme The Ilves Sisters kontserdile Eliisabeti kirikus. Vahepeal peab natuke kultuuri ka olema, eks. Et võiks siis ülejäänud puhkuse jälle süümepiinadeta maha vedeleda. Mõelge, kui mitu Harry Potterit ja Die Hardi veel ootamas on :P

Dec 052017
 

Ah et kuidas meil läheb? Väga kirjult. Mõni päev on ükssarvikud ja roosamanna, mõni päev on stress. Harilik elu :) Küllap kunagi katsun seda kõike pikemalt lahata, aga praegu jagan lihtsalt pilte alates 1. novembrist.

Nädalavahetusel enne Plika sünnipäeva ja Soomlase sisse kolimist oli mul käsil suurpuhastus. Lapsed leidsid endale ise tegevust ning otsustasid korraldada näituse, teemaks erineva liikumisvahendid. Tasakaaluliikurist ja politseiautost ufo ja paadini ning kõik muu, mis sinna vahele jääb.

Ma olin ikka täiesti hämmastunud, kuidas nad selle kõik ära korraldasid :D Mina tulin ainult hiljem näituse avamisele pilti tegema :D

Continue reading »

Nov 242017
 

Kirjutasin selle postituse praktiliselt valmis, aga siis läks järsku tööasjadega nii kiireks, et jäi üles panemata. Avaldamise kuupäevaks jätan 24. novembri, mil see kirjutatud sai.

Kas tõesti on eelmisest postitusest möödas juba üheksa päeva? Nagu eile oleks selle kirjutanud… Aeg lendab.

Olen sel nädalal taas kord liiga vähe maganud, see on mul pidev mure. Mõte kolmest kooliga seotud koosolekust kahel järjestikusel päeval ei tekitanud minus just ülearu positiivseid emotsioone. Koju jõudsin mõlemal päeval peale poolt kaheksat. Aga kui esimesel päeval väsisin koosoleku teise poole ajal meeletult, siis eilsed koosolekud möödusid üllatavalt ärksalt. Ei tea, oli siis põhjuseks tass kanget kohvi, mille õhtul kell neli ära jõin või lihtsalt positiivne emotsioon.

Nagu ma olen korduvalt maininud, ma olen waldorfkooli mõistes enda arusaama järgi pigem passiivne lapsevanem. Kõik koosolekud ja kohustuslikumad üritused on mul kalendris kirjas ja neist võtan osa, aga kui tegu on pigem vabatahtliku panustamisega, siis ma tavaliselt kohale ei jõua. Kõik need mööbli tassimised ja tunnis aitamised jooksevad reeglina mu tööpäevadesse sisse ja ehkki ma SAAKS põhimõtteliselt pea igal ajal töölt ära käia, siis ma teen seda kohustuslike asjade puhul niigi ja töö tahab ju ka ikkagi tegemist… Ühesõnaga jah. Pigem passiivne.

Aga sellegipoolest – iga kord, kui ma kooli satun, nii harva, kui seda juhtub… Mul on NII HEA TUNNE.

Mis siis, et ma siiamaani ei suuda kokku viia enamikku laste klassikaaslastest, lapsevanematest ja nimedest ning parim, mis ma suudan meenutada on see, et jajaa, olen varem näinud. On siiski tuttavad näod. Saavad iga korraga natuke tuttavamateks.

Ja muidugi õpetajad. Ma ei suuda neid kunagi ära imetleda… Ma läheks sellise lastekarja sees päevaga hulluks. Nemad teevad seda igapäevaselt. Ja on sealjuures nii pühendunud. On näha, et kõik inimesed, kes koolis töötavad, teevad seda südamega. Ja teate ju küll – kui õpetajate silmad säravad, siis on lastel ka hea.

Nii et ma istusin ja kuulasin. Hoidusin hoolega endale jõululaada asjus rohkem kohustusi võtmast, sest ma tean, et ma ei suudaks nendega hetkel diilida, aga mõtlesin vähemalt välja paar asja, mida ma reaalselt oskan teha nii kaunistamise (esimene klass vastutab kaunistamise ja koristamise eest) kui küpsetamise (teine klass vastutab kohviku eest) rindel. Müüma lähen nagunii.

Ja kuulasin teisel koosolekul plaane seoses köögiga, mille kool endale loodetavasti saab, kui rahastuse küsimused lahenevad… Käisin ringkäigul keldris, kuhu see tulema peaks :) Teate, ma täitsa usun, et see juhtub! Sest seda asja aetakse südamega. See on hea ja õige asi.

No ja üldse, see oli selline koosolek, kus mõned istusid põrandal, mõned tegid käsitööd, mõned osalejad olid paarikuused, mõned paariaastased… :) Kodune.

Täna hommikul tuli mulle veidi peale poolt üheksat meelde, et Plikale jäid kooli kaasa panemata kadrisandi riided, mis nädala algusest saadik elutoas oma aega ootasid. Mul oli telefonis meelespea küll, aga ma ei vaadanud õhtul kordagi telefoni, ei teinud ka arvutit lahti. Nii see ununes. Kurtsin klassi FB grupis, et tunnen ennast aasta emana. Minut hiljem vastas mulle kooli juhataja (kes on ühtlasi ka meie klassi lapsevanem :)), et ma veel jõuaks tuua, nad alustavad kell üheksa. Olin just hommikusöögi lõpetanud, nii et viskasin ülehelikiirusel riided selga ja kihutasin kooli poole. Kuna ilm oli plussis, siis autot kraapima ei pidanud, jõudsin isegi kümme enne üheksat kohale.

Ja teate, poleks isegi vaja olnud! Ma oleks võinud aimata, et õpetaja on ilmselt unustajateks valmistunud – vähemalt ma arvan, et see oli tema… Igal juhul, kui ma viis minutit enne üheksat klassi sisse piilusin, nägin klassitäit elevil valgesse riietunud lapsi, käsil viimased ettevalmistused. Plikal oli rõõmus ja rõõsa, põsed punased ja valge rätt ümber… Andsin küll riided üle, aga poleks midagi juhtunud, kui ma poleks jõudnud. Ja see on lihtsalt nii hea tunne.

Ma olen nii ääretult tänulik selle eest, et on olemas entusiastidest lapsevanemaid, kes sellised koolid käima panevad. Et haridusmaastik on mitmekesine, et on olemas ka “teistmoodi” lahendusi. Et kool ongi otsekui teine kodu.

Mis siis, et ma sinna nii harva kohale jõuan :) Ma tean, et mu lapsed on seal hoitud. Ja see on ütlemata hea tunne.

Nov 152017
 

Teate, hirmus raske on blogida viimasel ajal. Nii palju muud tegemist on, et ei jõua selleni kunagi. Praegugi katsusin ennast kokku võtta ja sorteerisin veidi fotosid, aga otsustasin lõpuks, et ah, las olla, ei viitsi praegu üles panna. Mõned laused paneks sellegipoolest kirja – nii palju ikka viitsin :)

Eelmise nädala esmaspäev oli Plika 9. sünnipäev ja Soomlase sisse kolimise päev. Kui me augusti lõpus lastele lahutusplaanist rääkisime ja selle vestluse käigus ootamatult kiiresti ka Soomlase olemasolu ja meie tulevikuplaanid ära räägitud said, avaldas Plika soovi, et Soomlane tema sünnipäevaks sisse koliks. Hiljem kolimisplaane paika pannes sai aeg-ajalt sel teemal nalja visatud ja noritud – aga lõpuks läks nii, et täpselt samale päevale need asjad sattusidki…

Ja kui esimest nädalat on kodus inimene, keda oled kaua oodanud, ega ei malda siis ju õhtuti arvutis oma asju teha… Ikka pigem midagi koos. Näiteks puslet :P

Selle nädala esimese poole on ta olnud Tartus – lootsin, et ehk leian nüüd kolme üksildase õhtu jooksul aega blogida… Nojah, näed, veidi leidsingi – aga kaugeltki mitte nii palju, kui tahaks. Selle asemel olen lugenud raamatut ja vaadanud imelise muutumise saateid. Esimene hooaeg sai omal ajal vaadatud, nüüd vaatasin ära kolmanda olemasolevad osad ja hakkasin siis teist vaatama, mis on hetkel üsna alguses.

See saade tekitab minus nii palju vastakaid emotsioone, et vääriks omaette blogipostitust, nii et ma sel teemal hetkel parem pikemalt ei peatu. Kas ma selle postituseni ka jõuan, näitab elu :P

Raamat, mille täna õhtul lõpetasin, on lihtsalt imeline. Ma olen lugenud palju kasvatusalaseid raamatuid, aga kui ma peaks neist kõigist valima ühe, mille teeksin hea meelega KÕIGILE kohustuslikuks kirjanduseks, oleks see kindlasti just see – “Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid”. Ühtlasi on see raamat, mille ma lihtsalt pean endale koju päriseks muretsema, sest seda on vaja pidevalt uuesti lehitseda. Ja ma kinnitan, see pole mitte ainult lastega suhtlemiseks hea, täiesti adekvaatne ka täiskasvanute vahelise suhtluse parandamiseks.

Aga ka see vajab täiesti omaette blogipostitust, nii et katsun ennast hetkel tagasi hoida ja mitte pikemalt kirjutada – nii põhjalikult, kui tahaksin, ei jõua. See postitus kindlasti tuleb. Millalgi.

No ja muidugi tahaks kirjutada uuest elust ja…

Sellest, kuidas inimesed on ilusad ja head – kui võtsin ennast täna lõpuks kokku ja postitasin FB-sse oma mõlkis auto pildi ja küsisin nõu, ühendus minuga pärnakast tuttav, kes reaalselt jagab matsu ja pakkus lahkelt abi… Nii et mul on esimest korda reaalselt tunne, et see luugi jama saab ka korda. Ja teine tuttav pakkus, et võib varuosa suhtes maad kuulata… Nagu ma ütlesin – inimesed on ilusad ja head.

Ja ma lihtsalt tunnen, kuidas ma olen nii tänulik kõige ümbritseva eest. Ja see ei ole üldse pingutatud “otsin positiivset ja katsun rõhutatult tänulik olla kõige eest”, vaid selline siiras rõõmus tunne… Ehtne ja loomulik tänu kõige eest, mis on.

Eks ma katsun harjutada ennast selle mõttega, et me elame nüüd koos ja iga koos oldud hetke ei pea ninapidi koos veetma, sest nüüd me olemegi KOOS. Ja nii ongi. Ei pea nädala pärast teisest 600km kaugusele reisima, et siis kuu-kaks järgmist kohtumist oodata. Mõistusega saan sellest hästi aru, aga ei tea, millal päriselt kohale jõuab? :) Kui jõuab, küll siis jälle blogin rohkem.

Nov 042017
 

Nagu ma olen korduvalt maininud, siis meie lahutus on olnud nii meeldiv kui üldse olla saab ja Eksabikaasa on endiselt üks mu parimaid sõpru – seega olen igapäevaselt lihtsalt piiritult tänulik, et me selle sammu astusime, et uued kaaslased teevad meid õnnelikuks, et lapsed on rahul…

Aga see ei tähenda, et kurbust ei oleks üldse. Ikka on. Käib vahel rõõmuga käsikäes.

Paar õhtut tagasi olime lastega voodis teki all – veetsime õhtust kvaliteetaega, joonistasime üksteisele seljale, et teine prooviks ära arvata, millega tegu. Ega keegi muidugi eriti midagi ära ei arvanud, nii et joonistaja pidi alati ikka ise ütlema.

Üks hetk ütles Poiss, et joonistas minu, enda, Plika ja Soomlase. Ja tema järgmine pilt oli “sina ja Soomlane hoiate käest kinni ja teie vahel on süda”.

Siis ütlesingi lastele, et olen praegu rõõmus ja kurb ühekorraga. Kurb, et nad ei joonista enam endid koos minu ja issiga. Rõõmus, et meil on uued kaaslased ja et me kõik meeldime üksteisele ja et nad joonistavad nüüd ühes minuga Soomlase.

Poiss hakkas selle peale südantlõhestavalt nutma. Nii me seal siis kaisutasime ja kurvastasime koos. Rääkisime.

Kurbus läks üsna kähku mööda ja seejärel oli jälle tavaline rõõmus Poiss. Aga näed, see kurbus on meis peidus ja vahel on hea välja lasta…

Olen terve selle nädala tegelenud suuremat sorti kraamimisega. Täna õhtul panin ära fotosid minust ja Eksabikaasast, mis olid enne elutoas raamitud. Perepildid kolisin kõik lastetuppa, aga olid ju veel pulmapildid ja see üks, mis Krista meist kunagi rannas tegi – nüüdseks mälestuste karbis. Vaatasin Krista pilti ja vesistasin nutta. Kurb oli. Kurb sellepärast, et igas mõttes oleks olnud lihtsam, kui asjad oleks läinud teisiti… Kui oleks olnud traditsiooniline muinasjutt.

Ma ei taha mitte kõige vähematki Eksabikaasaga uuesti proovida – see rong on täiesti läinud ja nii võrratult hea on olla uute kaaslastega, olla head sõbrad. Kui mulle pakutaks võimalust minna ajas tagasi, et käituda teistmoodi, paremini… Ei tahaks ka seda. Ma siiralt usun, et mis juhtuma pidi, see juhtuski. Ma veetsin koos Eksabikaasaga kümme aastat, enamik sellest ajast siiralt õnnelikuna – hoolimata sellest, et oli ka raskeid hetki (kellel poleks?) ja kasvasime teise poole sellest ajast tegelikult lahku.

Nüüd on siis hoopis teistsugune muinasjutt. Ebatraditsiooniline. Nagu ma isegi :) Pealegi olen ma alati uskunud, et ei ole ainsat ja õiget… Et õigeid võib olla ka mitu.

Nii et jah… Rõõm ja kurbus käivad käsikäes, rõõmu on õnneks palju rohkem. Otsus lahku minna oli nii õige ja hea. Ja minul on tunne, et ma sain teise võimaluse, mille saamises ma polnud üldse kindel – ja et see teine võimalus on parem kui esimene üldse oligi. Ja see on imeline tunne. Vaadata tagasi oma elule, olla pisut nukker, eelkõige aga õnnelik ja elevil. See tunne, et olen möödunud kümne aastaga nii palju õppinud ja kasvanud. Ja et nüüd on mu kõrval maailma kõige imelisem inimene, kellega mul on võimalus kõike uuesti teha – seekord paremini kui enne. Sest ma olen ju ometigi kümme aastat vanem, targem ja kogenum.

Juba kahe päeva pärast on ta siin. Päriselt.

Nov 012017
 

Leidsin jälle keskuse playlistist uue lemmiku:

Olen terve õhtu Fyfe muusikat kuulanud ja KÕIK meeldib. 2017. aasta album vist tibake rohkem kui 2015… Aga kõik on hea. Nii mõnus… Õige vibe mu jaoks.

Oct 312017
 

Poiss ärkas eile hommikul valutava kaelaga – hiljem selgus, et väidetavalt olla see tal hakanud valutama juba pühapäeva õhtul. Arvasin, et ehk läheb üle, saatsin kooli. Ei läinud üle, käis terve päeva ringi, pea poolviltu, täna hommikul oli seis sama.

Täpselt kell kaheksa helistasin pereõele ja pidasin temaga maha pika vestluse. Kuna kael valutas vaid liigutamise ajal ja ühtki muud sümptomit (palavik, suurenenud lümfisõlmed, iiveldus jne) ei olnud, arvas õde lõpuks täpselt sama, mis mina: et ju ikka külma saanud ja närvivalu. Arvas, et pole mõtet hetkel veel näitama tulla, lihtsalt kael korralikult soojas hoida ja jooksvalt vaadata. Koolis käimise koha pealt arvas, et eks Poiss tunnetab ise kõige paremini, kus tal parem on.

Poiss tahtis kooli minna :) Sidusin talle suure pehme salli korralikult kaela ümber ja lugesin sõnad peale, et see ka koolis kaela jääks. Saatsin õpetajale ka sõnumi vastavasisulise infoga.

Õpetaja helistas mulle tagasi praktiliselt kohe. Ütles, et mäletab oma lapsepõlvest, et tal oli ka mitu korda kaelanärvipõletik, tagantjärele tarkusena vist peamiselt sellest, et käis külmas saalis trennis, nii et kael vaheldumisi higistas ja külmetas… Et tõesti, need valud on visad ära minema, nii et kuni Poiss ennast ise hästi tunneb, seni käigu koolis edasi… Et ta hoiab silma peal ja vaatab, et ta liiga palju ei rahmeldaks… Ja vaatame jooksvalt.

Mul on lihtsalt nii hea ja soe tunne südames.

Et kui mul on mure, ma saangi helistada oma perearsti kabinetti ja konsulteerida. Muidugi on olemas ka nõuandeliin, aga kõige parem on ikka rääkida “omadega” – inimestega, kelle juures ma olen lastega algusest peale käinud, kelle puhul ma täpselt tean, mis nägu nad on :)

Ja et Poisil on õpetaja, kes hoolib, helistab, jagab kogemust ja kinnitab, et aitab jälgida.

Lihtsalt võrratu.

Aga ka teie võite jagada kogemust. Kas kellegi lapsel on midagi sarnast olnud? Mida olete ette võtnud? Kas teie meelest peaks ikkagi mingi hetk arstile minema?

Oct 302017
 
Visited grandmothers place with my sister
Grandmother was saying that she thinks our relationship is moving very fast, but she wishes us all the best 😛
too fast, no shit 😛
why should anyone think that 😛
Crazy people 😛
well you seem to have blissfully normal relatives
wishing us the best 😛
even though we are crazy 😛
Well the great aunt in the picture is manic depressive schizophrenic 😛 but she’s nice
:D
that’s what counts 😛