Jan 272017
 

Meil oli paar päeva tagasi Plika klassiõpetajaga perevestlus. Kuna lapse osalus oli vanemate otsustada, siis me eelistasime ilma temata – no et oleks vabam “taga rääkida” :D

Rääkisime, et Plika ei taha üldse hommikul tõusta, samas õhtul õigel ajal magama minna ka mitte. No vähemalt nii palju lohutust, et koolis ta kunagi unine pole.

Aga muidu olevat püüdlik ja tegevat kõike hästi kaasa ja tal jäävat eriti hästi meelde igasugused jutustused ja luuletused – õpetaja ütles, et kui tal mõni rida endal meelest läheb või näiteks sõnade järjekord sassis on, siis Plika alati teab.

Liikumise tunnid pole tal erilised lemmikud, seda on Plika öelnud ja õpetaja ka kinnitas. Tüdrukud olla rahulikumad ja poisid eelistavat pigem hoogsamaid mänge, mis pole jällegi ime. Nagu õpetaja tõdes – tuleb lihtsalt leida mängud, mis kõigile sobivad. Vähemalt pole mingit normi peale pingutamist, mis igasuguse liigutamise isu ära võtaks, nagu mul omal ajal.

Väga huvitav oli ka kuulata õpetaja kirjeldust klassi dünaamikast. Kuidas ta on proovinud erinevaid lapsi koos istuma panna, et näha, mis klapib ja mis mitte. Seda, kuidas tegeletakse probleemidega. Jne.

Viimased päevad on Plika keeldunud koolis söömisest. Vanaema toidud olla paremad. Kuna koolitoit on tasuta ja neil on söömine pärast viimase tunni lõppu, mil ta nagunii otse mu ema juurde läheb, ega polegi vahet. Saan aru, et ta loeb menüüd ja selle põhjal otsustab, kas süüa või mitte :D

Ühesõnaga, koolis on kõik hästi. Koolist jõuab vanaema juurde rõõmus laps. Ainult meie Abikaasaga oleme need, kes peavad hommikuti jaurama lapsega, kes ei taha tõusta ja õhtuti lapsega, kes ei taha magama minna. Aga noh… Milleks siis vanemad on :D

Jan 262017
 

Ühel nädalavahetusel tegime inglise hommikusööki, köök oli praadimise aurudest kuum, seega aken lahti. Ja kass tegi oma esimese tutvuse välismaailmaga. Leidsime, et kui huvi on, käigu siis korra väljas ära, vaevalt et külma arvestades seal kaua olla tahab. Oli õigus :)

Aga noh, nii üldises plaanis tuleb siiski kõigepealt munad maha lõigata ja kiibistada, siis taoliste eksperimentidega jätkata.

Nii hästi läks “jõuluks kodu korda” projekt :P

Jan 252017
 

Täna on mu blogi 12. sünnipäev. Ja ma olen sunnitud tõdema, et ma ei jaksa antud hetkel positiivsusprojektiga mitte kuidagi senisel kombel jätkata. Lihtsalt… Liiga palju segavaid faktoreid on elus ja ma ei jõua iga päev blogida.

Ja kui ma üritan järele kirjutada, siis ei jõua ma millestki muust kunagi kirjutada. No ei osanud ma arvata, et elus kõik nii segaseks läheb :P

Ja mul on tunne, et kui mul pole aega kirjutada ja ma üritan järele kirjutada, siis ma kirjutan üle jala ja see kõik ei tule piisavalt südamest, mis kaotab selle projekti mõtte. Või mis? Kas teile ei tundu, et ära vajunud on see kõik ja sisu kannatab viimasel ajal? On muidugi variant, et see on mu enda läbi kukkumise tunne lihtsalt, ühes ülejäänud eluga.

Seega… Ma ei tea. Jätta projekt sinnapaika? Kirjutada harvemini – siis, kui aega on? Mulle üldse ei meeldi asjade pooleli jätmine, saate aru. Ja mulle meeldib kirjutada headest asjadest :)

Aga… Aga… Aga…

Elu hetkel kurnab täiega ära. Ja mul on tunne, et ma ei suuda mitte midagi ära lõpetada. Kõik, mida ma alustan, jääb pooleli. Sihuke läbi kukkumise tunne on, sealhulgas kõige ootamatumates aspektides. Põhimõtteliselt IGAS valdkonnas. Suhe, lastekasvatus, kodu, töö… You name it. Ok, teate, ÜKS valdkond, milles ma ennast hetkel läbi kukkununa EI tunne, on sõber olemine. Sellega vist on hetkel okei. Mitte et mul oleks suuremat jaksu sõpradega suhelda, aga noh… Mingeid ikaldusi selles vallas pole. Kõik on okei.

Ja suuremas plaanis on kõik okei igal rindel, tegelikult. Ja ma tean, et kõik saab korda. Ja ma olen elevil. Aga samal ajal ka kurnatud.

Ma suudan täiesti adekvaatselt oma elu kõrvalt jälgida ja tõdeda, et kõik sõltubki täpselt sellest, kas läheneda asjale positiivse või negatiivse külje pealt – ainuüksi see määrab, kas kõik on p*rses või kõik on korras. Lihtsalt, kui mingid negatiivsed (pisi)asjad kõik juhtuvad ühele ajale kokku langema, siis… Siis kipub see vaatenurk paratamatult ühes kõige muu jampsiga mingiks ajaks negatiivseks muutuma. Ja niipea, kui ma suudan rahuneda, näen jälle positiivset poolt ja tean, et kõik on okei. Aga see kõik käib viimasel ajal kogu aeg aina üles-alla. Pole ammu nii ebastabiilset tunnet olnud.

Sorry, ma tean, et ma peksan segast. 12 aastat blogimist ja seis on elus selline, et õieti mitte millestki kirjutada ei saa.

Aga see muutub, ma luban :) Mulle meeldib blogida ja tahan seda ka edaspidi teha. Lihtsalt praegu… Ja see projekt… Ma ei tea.

Kõik läheb mööda. Tuleb vaid rahulikult võtta.

Kõik saab korda.

Jan 222017
 

See on lihtsalt nii jabur, kuidas sa arvad, et midagi on paigas ja siis järsku, täiesti ootamatult, muutub kõik.

Mul on olnud pärast üht ootamatut jutuajamist kõvasti peamurdmist selle üle, kuidas edasi.

Aga plaan on praeguseks üsna küps ja olen indu täis, rohkem kui kunagi varem. Motivatsioon teha ära asjad, mis nagunii ammu plaanis, on nüüd mitmekordne!

Elu on imeline. Iga muutus on millekski vajalik.

Olen ääretult tänulik iga sulguva ukse eest, sest olgu kogemus esmapilgul kuitahes ebameeldiv, alati avaneb selle tulemusena mõni uus uks, mille taga on ootamas uued ja imelised asjad.

Jan 212017
 

Nagu te teate, eelistan ma igal võimalusel teise ringi riideid ning ostan riideid uutena vaid siis, kui vajalikku teise ringi poest ei leia. No ja muidugi aluspesu ja sukki ka.

(Ja kuna see sobib siia jutu jätkuks mainimiseks nii hästi, siis kas keegi äkki pole veel näinud Ringvaate ülevaadet sellest, milliseid mürgiseid ühendeid leiti kiirmoekettide riietest? Novot, üks paljudest põhjustest, miks eelistada kasutatud riideid)

Aga kõike paraku ei leia. Nii et ma ikka käin “tavalistes” riidepoodides ka.

Ja oi, kuidas mulle meeldivad allahindlused! Nii mõnus on, kui saad soetada midagi vajalikku soodushinnaga ja tunda rõõmu sellest, kuidas raha alles jääb :D

Seekord oli saagiks üks imeline punane kleit, mis nägi puu peal välja lihtsalt üks sirge… Asi. Aga seljas… Mmm. Täpselt selline, nagu ma olen unistanud. Sügavpunane, soojast pehmest materjalist, piisavalt pikkade käistega, mõnusalt kinnise kaelusega, mõnusalt liibuv ja mitte liiga lühike… Lihtne, aga elegantne. Ideaalne talvine kleit. Ühtviisi sobilik nii tööle kui õhtul teatrisse. Pilti ei pane, sest see ei anna midagi edasi :)

Maksis €28 asemel €18. Ühe ideaalse kleidi eest olen rõõmuga nõus selle summa maksma.

Olen väga tänulik iga soodsa leiu eest, neid ikka jagub. Ei ole ju jutt ainult riietest, ka vajalikku kodukraami ja näiteks legosid saab Maximast tihti 40% soodsamalt. No ja mu lemmikud mahetooted, mida Rimi kampaaniate käigus tihti kolmandiku võrra odavamalt soetan… Rõõm, puhas rõõm!

Jan 202017
 

Ma armastan lauamänge! Kahetsusväärne tegelikult, kui vähe me neid viimastel aastatel mänginud oleme. Peab võtma plaani!

Tegelikult meil polegi kodus väga palju mänge… Alias, Scrabble, Casflow. Kõik suured lemmikud. Mängime siis, kui on külalisi ja tuleb meelde. Peab rohkem külalisi kutsuma just selle sihiga!

Õige, meil on olemas ka täringud, millega saab mängida Yatzy laadset mängu, mida me küll kodus kunagi ei mängi :P Aga Abikaasa vanaemal külas käies pea iga kord, tema küll nimetab seda Jospliks…

Ja siis muidugi kaardid, täpsemini mu lemmikmäng Phase 10. Seda mängime alati, kui õeke külas on.

Aga miks ma kirjutan just nüüd? Sest üle hiiglama pika aja Kristi ja Rauli juures külas olles sattusime mängima meie jaoks täiesti uut ja väga ägedat mängu, mille nimi EI ole “Võidab see, kellel on surres kõige rohkem vääriskive”. Kuna selle õhtu jooksul sai aga ära joodud arvestatav kogus veini, siis ma päris nime tõesti ei mäleta. Ja ehkki ma ajastasin selle postituse reede õhtuks, mil mängisime, siis reaalselt kirjutan seda kaks päeva hiljem… Kristi ehk loeb millalgi ise ja kommenteerib.

Olen ääretult tänulik kõigi ägedate lauamängude eest, kõigi mõnusate mänguõhtute eest koos sõpradega – nii nende eest, mis olnud, kui nende eest, mida tulevikku ohtralt plaanime :)

Jan 192017
 

Ma armastan Pärnut.

Tõsi, lemmiklinn on meil endiselt Tartu – mulle meeldib Tartu vibe, hubasus, kompaktsus ühes võimalustega… Aga mis teha, kodu on seal, kus on pere.

Ja pere on Pärnus :) Ja seega on Pärnus hea.

Väikelinnad meeldivad mulle. Pärnu on mu meelest piisavalt väikelinna tundega, samas on siin siiski ka rohkelt erinevaid võimalusi, igasugusteks asjadeks. No olgem ausad, Eesti mõistes ei ole Pärnu nii väike midagi.

Mida väiksem koht, seda keerulisem on leida head tööd. Pärnus on sellega nagunii paremini, kui paljudes teistes Eestimaa kohtades, aga Tallinna ega Tartuga ei anna siiski võrrelda. Seega eriti mõnusaks teeb selle postituse kirjutamise asjaolu, et esimest korda Pärnus elatud 6,5 aasta jooksul saan ma öelda, käsi südamel – meil mõlemal on töö, mis meid tõesti rahuldab. See on väga-väga suur asi.

Ma olen nii ütlemata rahul sellega, KUI mugavalt meie elu siin ära korraldatud on. Kodu keset linna :) Jalgrattaga liiklemine on puhas rõõm. Töö, lasteaed, kool, vanavanemad ehk tugivõrgustik ning kõik eluks vajalikud teenused on kodust 1-2,5 kilomeetri kaugusel. Ainult mõned sõbrad ja Abikaasa õed elavad kaugemal, teisel pool jõge.

Ja mul on siin kosmeetik. Ja juuksur. Ja hambaarst. Ja ma olen väga rahul nii lasteaia kui kooliga. Ja Pärnus on Sütevaka, kus loodan oma lapsi kunagi õppimas näha.

Just täna sellest kõigest kirjutama ajendas mind aga artikkel lähiaastate kümne suurema muudatuse kohta Pärnu linnapildis. Nii põnev! Mulle nii meeldib, kuidas ümbrus läheb järjest ilusamaks ja võimalused paremaks.

Olen väga tänulik, et mul on võimalik elada Pärnus! Ainult sõbrad võiks tihemini külla jõuda :P

Jan 182017
 

Istun siin, ootan pesumasina lõpetamist, et saaks tööle minna ja mõtlen, kui iseeenesestmõistetavaks me peame tänapäevaseid mugavusi, kõiki neid mõnusaid masinaid, mis töö meie eest ära teevad…

Pesumasin oli põhimõtteliselt esimene asi, mille oma koju kolides ostsime. Ilma selleta polnuks elu võimalik. Punkt.

Sai hoolikalt valitud ja olen üle kuue aasta hiljem endiselt rahul :) Toda postitust üle lugedes pean tõdema, et kasutan nüüdseks küll ammu 1200 pöördega tsentrifuugi ja topin masina üsna täis ka. No ja riided on kohati rohkem kortsus, kui ma tahaksin, mis muidugi ei pane mind triikima, kui jätta kõrvale triiksärgid jms peenema kraami.

Arutasime Abikaasaga hiljuti taas kuivati vajalikkuse üle. Sest fakt on see, et enamik aastast ma riideid õues ei kuivata ja pesuresti toas opereerimine on… Noh, pehmelt öeldes tüütu. Pluss liigne niiskus. Pluss triikimise aspekt. Pluss kuivati eemaldab tolmu ja Abikaasal on tolmuallergia. Muidugi ka kulutab elektrit ja riideid :) Lihtsalt tundub, et plussid hakkavad miinuseid üle kaaluma. Peab vist ikka ise ära proovima, ega enne teada ei saa.

Olen ääretult tänulik, et mul on võimalus kasutada kõiki tänapäevaseid mugavusi ning saan kulutada oma aega millelegi mõnusamale kui käsitsi pesu pesemine :)

Jan 172017
 

See on nüüd jälle natuke tobe väljend, mis ei anna ehk päris nii hästi edasi mõtet… Kõlades ehk isegi ülbena, ehkki see polnud üldse plaan :)

Ma olen väga-väga tänulik selle eest, et ma tunnen ennast arvutiasjus keskmisest kodusemalt ning suudan lihtsamate ja ka väheke keerulisemate probleemide puhul reeglina Google’i abiga ise lahenduse leida.

Mu arvutisse ei salvestu “kogemata” viirused ega muu taoline, sest “käisin kuskil ja vajutasin vales kohas”. Ma surfan veebis üsna julgelt ja sisetunde järgi ning see ei vea mind kunagi alt. Ma usun, et paljud teist saavad aru, millest ma räägin.

No ja igasugused uuendused, installimised, laadimised, draiverid… Iseenesestmõistetav. Või noh, kui tuleb välja, et siiski ei saa millegagi ise hakkama, siis on kodus IT-mees :D

Blogimajanduse kohta kehtib see samamoodi. Väga paljudele muredele leian lahenduse googeldades. Kui sellest jääb väheks, on Lontu, mu WP guru :) Katsun teda küll mitte tüüdata, aga vahel harva tuleb ikka ette.

Olen saanud hirmus palju nurinat katkise blogrolli suhtes, millega mul pole olnud absoluutselt aega tegeleda. Täna vaatasin lõpuks kiirelt seaded üle, aga no kõik on endine, ei mina tea, miks ei tööta. Üritasin välja peilida, millist Mallu kasutab, aga KUI ma nüüd õigesti vaatasin, siis RSS multi importer ja see pole enam saadaval ja… Ühesõnaga, leidsin mingi kolmanda asenduse, mis näeb küll veidi teistsugune välja, aga noh… Töötab :) Kuna pidin sinna ükshaaval lisama kõigi blogide RSS feedi lingid, siis… Ütleme nii, et sinna said ainult blogid, mis ka reaalselt uuenevad :)

Ehk et. Mingisugune blogroll on jälle olemas. Tänu sellele, et ma viitsisin lõpuks veidike googeldada. Aga muidugi tahaks olla nii tark, et oskaks tolle esimese korda teha, see meeldis rohkem :) Eks näis. Jätsin selle praegu kõige lõppu alles, ÄKKI läheb ise korda vms.

Jan 162017
 

Kui tõsisteks teemadeks pole jaksu, tuleb ette võtta meelelahutus. Ja sel juhul ei saa üle ega ümber modellidest. Minu guilty pleasure, mis siin blogis ka üsna palju kajastust leidnud.

Ma ei saa siiamaani aru, MIKS modellid mulle nii kangesti meeldivad – võttes arvesse fakti, et moemaailm kui selline on minu jaoks siiralt arusaamatust tekitav… Aga no miski on, mis köidab. Ma noid tüüpilisi väljahääletamisega reality showsid ju praktiliselt ei vaata (ehkki näosaade vist läheb sinna alla?), aga võistlusmoment ja kaasa elamise võimalus on ju ikka toredad. Eks seda nišši modellid vast minu jaoks täidavad.

Mul on hea meel, et ameeriklased siiski jätkasid. Mu meelest on uute kohtunikega parem küll :) Ja pean tunnistama, et meesosalejatest ma ka puudust ei tunne :)

Austraalia meeldib ikkagi rohkem :P Aga need teised ingliskeelsed… Mis need kõik on olnudki… Kanada, Uus-Meremaa… Need vist olid üsna halvad. Eesti… Parem olen kuss :D

Igal juhul olen tänulik selle eest, et mu kergemeelsema poole rahuldamiseks lõbustust jätkuvalt juurde toodetakse :)