Apr 162017
 

Mul pole kunagi elus kassi olnud. Koer küll, jah – oli armas, aga minu jaoks liiga suur kohustus. Õe koer oli meiega terve oma elu, mingis nooruse lollusehoos sai kutsikaid koju tassitud, merisiga olen ka miski hetk pidanud – no ei olnud minust looma eest hoolitsejat. Nii et kogu täiskasvanuelu olen olnud kindlalt arvamusel – ei mingeid loomi.

No ja siis toodi mulle kass koju. Ja ma olin tõrksalt nõus “proovima”. Ja no kes oleks osanud arvata, et ma võin NII KASSIINIMENE olla! Et noh, kassipojad on muidugi hirmus nunnud ja kassid üleüldises plaanis toredad – sõprade juures silitasin meelsasti, aga samas ei tulnud täiskasvanud kassi näppides kordagi tunnet, et küll tahaks endale ka. Pigem ikka see realismi teema, et mugav ja karvad ja kohustused ja…

Ja siis nad tõid selle pisikese kassipoja, kes ei ajanud alguses karvu ega midagi. Kes lihtsalt oli imearmas ja imemõnusa iseloomuga – sõi kõike, ajas oma asjad ära selleks ettenähtud kohas, ülejäänud aja oli lihtsalt meeletult armas, magas ja mängis ja…

Ühesõnaga jah, ma TÕESTI ei oleks osanud arvata, et see nii lihtsalt läheb. Et temast saabki nii kiiresti ja otsekui täiesti muuseas täieõiguslik pereliige, kes toob iga päev NII PALJU RÕÕMU.

Söötmine ja liivakasti puhastamine ja plaanilised loomaarsti visiidid on täiesti iseenesestmõistetavad tegevused, mis on lihtsalt osa elust ja ei häiri kuidagi… Kui miski üldse häirib, siis jah, karvased riided. Aga kunagi tuleb meile kuivati ja robottolmuimeja, ütlen ma ainult selle peale :P

Kass on lihtsalt imeline. Ei tea, kas ma oleks ise kunagi üldse mõne looma võtmiseni jõudnud? Kindlasti poleks ma ise valides valinud punase-valgekirjut – kui üldse, olen end alati ette kujutanud varjupaigast võetud halli kassi omanikuna. Aga ma olen nii otsatult tänulik, et just Säde meie juurde tuli ja et ta on igas mõttes nii hea iseloomuga, et kassiomanik olemine on imelihtne ja puhas rõõm.

Mul on hetkel küll tunne, et edaspidine elu ei tule ilma kassita kõne allagi… Ja pigem saab neid kunagi olema rohkem kui üks. Aga noh, eks seda näitab elu. Praegu on üks imearmas karvapall täpselt see, mis meil elust puudu. Igapäevane rõõm.

Olin ühe nädalavahetuse koristusaktsiooni käigus põrandaid pühkimas. Otse loomulikult oli vaja kassil tulla ja sättida ennast täpselt sinna nurka selle sodihunniku sisse, mida tahtsin parasjagu kokku pühkima hakata. Lesis seal mõnusasti ja ei olnud seda nägugi, et kavatseks niipea kuskile liikuda :D

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)