May 282017
 

Miks mul tekkis üle pika aja isu nädalavahetusel blogi kirjutada? Arvasite õigesti, koristasin eile usinalt :D Mõtlesin tagasi kahele eelmisele nädalavahetusele, endal sees tugev tunne, et need möödusid laisalt, suurt mitte midagi tehes. Siis vaatasin kalendrisse, tuletasin meelde… Kõige hullem vist polnudki.

Laupäeval kaks nädalat tagasi käisime maal, Birgiti poisi sünnipäeval. Täiesti juhuslikult oli absoluutselt esimene nii soe ilm, et saime kogu peo aja väljas istuda. Pühapäev oli veel soojem, hoidsime päeval Annika last, õhtul käisime “emade tiirul”. Hea, kui kõik emad-vanaemad on 1,6km raadiuses  kodust :) See oli vist ka see päev, kus ma veetsin enamiku ajast laste riideid sorteerides, et suveks sobilikumad hilbud välja kraamida, talveriided eest ära panna ning tuvastada kõik väikseks jäänud ja ära andmist vajavad isendid.

Nädal tagasi oli ebaharilikult tiheda graafikuga nädalavahetus. Koolieelikute laulu- ja tantsupidu Vallikäärus, kus Poiss osales, seega kella neljani oli päev sisustatud, hiljem veel minu sugulase sünnipäev. Kuna hommikusse proovi viis Poisi Abikaasa, oli mul kodus aega veidi möödunud kuude jooksul hirmus sassi läinud magamistoa kappe sorteerida ja ära andmist vajavaid asju kokku kuhjata.

Pühapäeval Poisi jalkaturniir, kus temaga käis õnneks taas Abikaasa. Koju tagasi jõudnud, magas ta ülejäänud päeva maha ja ei pannud tähelegi, et mul käis vahepeal külas Birgit oma nelja lapsega, kes tõi Poisile pisut riideid juurde ja viis minult jällegi osa ebavajalikke riideid jalust ära. Kasutasin ära sooja ilma ja pesin neli masinatäit pesu, et voodialune “pesukast” tühjaks saada.

Ikkagi on mul nendest nädalavahetustest peamine mälestus see, et üldine meelestatus oli pigem laisemapoolne. Mina, kes ma olen meie pere peamine koristaja, tundsin iga ihurakuga, kuidas ma ei viitsi teha enamat kui hädavajaliku… Mis, jah, tähendaski vastavalt terve päev riiete sorteerimist ja teine kord terve päev pesu pesemist :D Ja vannitoa küürimisest ei pääse ka üle ega ümber, olgu laiskus või mitte.

Aga näiteks lastetuba oli meil pikalt sellises seisus, et astu karguga kuhjadest üle. Lihtsalt polnud mitte mingit viitsimist lapsi koristama motiveerida. Birgitki kommenteeris külas käies – hea näha, et teil ka vahel midagi sassis on.

Terve selle nädala oli mu enesetunne kehvemapoolne, mis ajas lõpuks juba täiesti vihale. Kõik õhtud veetsin voodis ja õhtusöögiks oli vaid smuuti, sest rohkem ei tahtnud. Eile hommikul ärgates otsustasin, et nüüd aitab, nüüdsest olen terve :D Ja ma ei tea, oli see siis positiivne sisendamine või midagi muud, aga olengi siiamaani täitsa jonksus.

Abikaasa on sel nädalavahetusel tööl, seega oli plaanis rahulik kulgemine koos lastega. Kuna tundus, et pole koristusrindel mitu nädalat lillegi liigutanud ja viitsimist nagu seekord natuke isegi oleks, tegin kohe hommikul plaani valmis ja hakkasin otsast pihta. Pesu pesema, nädalatagune pesu restilt kappi, nõud puhtaks, elutuba korda, nii see läks.

Annika oli lubanud mingil hetkel külla tulla, lapsed uurisid, millal ta jõuab. Annikale helistades selgus, et tal on ka laiskuse periood – peaks koristama, aga kulgeb niisama. Küsis, kas mu lapsed ei tahaks hoopis talle külla tulla, sõidavad ju ise bussiga. Küsisin lastelt, nad olid nõus.

Plika on terve aasta bussiga koolis käinud, teda ma täitsa usaldan Poisiga koos käima. Annika elab ülejõel, nii kaugele polnud ta varem sõitnud. Seletasin siis ära, et kolmas peatus pärast silda, Annika on seal vastas. Ühe peatuse nime ütlesin valesti, sest ega ma ei kontrollinud, eeldasin :D Aga lapsed sõitsid kenasti kohale, mängisid pool päeva Annika poisiga, õhtupoolikul tõi Annika nad koju tagasi, siis said lapsed veel tükk aega meil ka mängida.

Minule andis üksi kodus olemine kuldaväärt võimaluse põrandad ära pesta. See on teatavasti suuremat sorti ettevõtmine, mis on minu jaoks nii tüütu, et seda juhtub harva :P Nüüd, kus elamine polnud eelnevalt täielikult ära koristatud, võttis tavapärasest veel rohkem aega, et kõik asjad põrandatelt ära tõsta ja need puhtaks pühkida, et saaks pesema hakata. Aga tehtud ma selle sain.

Samal ajal, kui ma põrandapesu lõpetasin, jõudis Abikaasa koju, tegime koos suppi ja jutustasime, siis tuli Annika lastega, hiljem jõudsin veel vannitoa ära küürida, duši all käia ja kevadhooaja avada ehk sel aastal esimest korda varbaküüned punaseks lakkida.

No ja kui ma siis õhtul kell kümme lõpuks arvuti taha maandusin, et Mentalisti vaadata, siis tuli välja, et käsil on eriti põnev hooaja lõpp, mis kulmineerus nii, et oli vaja kohe otsa vaadata ka uue hooaja esimene osa… Magama sain kell neli. Mentalisti vaatamise kõrvale jõudsin isegi sõrmeküüned ära lakkida, mida ma praktiliselt mitte kunagi ei tee, aga olid teised just pikaks kasvanud ja tahtsin laki püsivust katsetada…

Hilise magamamineku tulemusena ärkasin täna kell pool kaksteist. Okei, olin vahepeal ärkvel varemgi, sest ülejäänud pere tõusis ju normaalsel ajal ja laste lärmamine ei soodusta magamist… Mingil hetkel läks aga Abikaasa tööle ja lapsed olid vaiksemad, nii et sain edasi tukkuda, kuni ema helistas.

Ja vot täna oli küll tunne, et niiiiii mõnus laisk hommik, ronin voodisse tagasi ja vaatan veel Mentalisti. Eks ma kõigepealt muidugi ikka pesin hambaid, koristasin kööki, panin pesu kuivama, sõin hommikust, saatsin lapsed emaga linna peale… Ja selle kõrvalt kirjutasin valmis blogipostituse.

Aga nüüd on kell üks ja küll täitsa selline tunne, et võtan neljanda hooaja teise osa ette (mille mõrvatu, mind you, on Eesti päritolu Markus Kuzmenko – aga see on vist pigem reegel kui erand, et USA sarjades on eestlased vene nimega, peaks ilmselt eestipärase eesnime ülegi õnnelik olema). Õues on tegelikult nii mõnus, et ega ma vast pikalt ei viitsi voodis vedeleda. Eks sõltub ka sellest, millal lapsed tagasi jõuavad ja mida nad siis teevad – kui toimetavad omaette, vaatan ehk pikemalt, kui tahavad midagi minuga teha, siis… Lubasin nendega kaarte mängida :)

Ja kummuti pealt oleks vaja ära sorteerida järjekordne kultuurikiht… Ja köögilaual on ka üks hunnik asju, mis vajaks sorteerimist… Ja minu enda garderoobivahetus on täiesti pooleli – olen mõned üksikud suveasjad riidekappi toonud ja mõned üksikud talveasjad eest ära viinud, aga enamik vahetusest on veel tegemata…

Aga noh, ega koristamine pole jänes, et eest ära jookseb. Eile olin nii usin, et täna olen molutamise ära teeninud. Vabalt võib juhtuda, et usinus tuleb peale ja sätin midagi veel ära. Vabalt võib juhtuda, et ei tule, siis lebotan mõnuga.

Küll oleks tore, kui viitsiks siia postitusele mõne pildi ka juurde otsida, aga vot ei viitsi. Pilte on tehtud küll – kassist, kevadest aias, ülalmainitud tantsupeost… Kui üks hetk piltide sorteerimise lainele satun, siis tuleb jälle järjest ebanormaalselt palju pildipostitusi.

Küll oleks tore, kui ma suudaks jooksvalt blogida, nii et postitused poleks harvad ja pikad, vaid lühemad ning fotod ka jooksvalt juures? Oh, unistused…

May 242017
 

MrsB kirjutas postituse, mis mind vägagi kõnetas, sest olen samadel teemadel tihti isegi mõelnud.

Mina olen ka see, kes ütleb ausalt, et ma ei igatse oma laste järele, kui ma ei ole nendega koos. Kui nad olid tited, oli muidugi hoopis teine asi, aga nüüd on nad ju nii suured ja asjalikud. Ja ma ei ole neist kunagi pikalt eemal. Paar päeva ei ole minu jaoks pikk aeg.

Kui ma olen tööl, siis ma teen tööd, mitte ei igatse laste järele. Kui ma olen nädalavahetusel üksi teises linnas sõpradel külas, siis ma naudin seda täielikult ega igatse laste järele. Ma isegi ei mõtle neile eriti, kui nad mingil põhjusel jutuks ei tule või kui pole mingit praktilist teemat, millega on vaja tegeleda.

Jah, kui nad mulle helistavad, siis ma räägin nendega hea meelega, aga mul endal ei tule kodust eemal viibides näiteks pähegi õhtuti lastele helistada, et neile head ööd soovida.

Kui meil on külalised või olen ise lastega külas, siis ma eelistan keskenduda suhtlusele täiskasvanutega ja lasta lastel pigem omaette toimetada. Ma ei näe sellises vanuses enam vajadust neid igal sammul jälgida ja kontrollida. Las tülitsevad oma tülid ise ja mängivad oma mängud ise. Sekkun vaid hädavajadusel.

Samuti arvan ma sarnaselt MrsB-le, et laste trennid on küll väga toredad ja vajalikud, aga võiks olla sellised, mis ei vaja minupoolset aktiivset osavõttu. Ma tõesti ei jaksa. Kui ma paar korda aastas etendusi vaatama pean, väga tore. Kui ma pidevalt kohal käima ja organiseerima, osalema või pealt vaatama pean – ei, aitäh.

Kas ma olen isekas? Kas ma olen rongaema?

Ma armastan oma lapsi kogu südamest. Mulle meeldib nendega rääkida, lauamänge mängida, koos põnevates kohtades käia ja igasugu asju teha. Samas ma haigutan mõttes igavusest, kui nad räägivad mulle mingist multikast või arvutimängust, millest ma mitte midagi aru ei saa ja ma olen loomu poolest selline, kes kipub vabadel päevadel pigem kodus passima ja molutama, selle asemel, et kuskile ägedasse kohta minna ja midagi ette võtta. Kui keegi kutsuks, siis ma läheks küll, aga häda on selles, et Abikaasa on ka pigem minu moodi laisk kulgeja.

Kui mul oleks Pärnus rohkem (lastega) sõpru, ma ilmselt käiks palju tihemini lastega külas. Aga on täpselt kolm sõpra – ühel pole aega, teine elab maal, kolmas käib peamiselt mul külas :D Abikaasa käib lastega oma õel külas, aga seal nad mängivad peamiselt kaarte – kuna mina seda ei tee, oleks mul seal üsna igav, seega eelistan alati koju jäämist.

On välja kujunenud, et Abikaasa käib igapäevaselt lasteaias, sest see jääb tal tööle minnes ja töölt tulles tee peale ning klapib tema tööaegadega. On tõsi, et isegi nüüd, kus meil on lõpuks pereauto, mida ka mina juhtida saan, viib sünnipäevadele ja muudele üritustele endiselt lapsi pigem Abikaasa, sest tema on lihtsalt osavam juht. Nii et logistikaga tegelen ma imevähe – põhimõtteliselt ainult siis, kui Abikaasa on kinni. Seda ikka tuleb ette :)

Süüa teeb ka peamiselt Abikaasa. Hommikul karjatab lapsi ka peamiselt Abikaasa.

Kas ma olen rongaema?

Kui minu tööajad ja töö asukoht oleks lastelogistikaga sobivamad, ma võiks sellega vabalt ise tegeleda. Aga lihtsalt on nii, nagu on.

Ja ma ise pean seda samas täiesti normaalseks, et ma ei igatse oma laste järele, kui ma nendega koos ei ole :P Miks ma peaksin? Ma usaldan 100% inimesi, kelle hoolde ma nad jätnud olen, olgu tegu siis õpetajatega lasteaias ja koolis, Abikaasa, ema või ämmaga, harvemini ka mõne sõbraga. Ma tean, et lapsed on hästi hoitud ja neil on hea olla.

Tõsi, kui Poiss on öösel ema juures, siis on ta õhtuti vahel veidi nukker, aga Poissi tundes, see on minu meelest nii mööduv nähtus, see ei tekita minus mingeid süümekaid.

Tõsi, kui ma oleks nädala lastest eemal, siis ma ilmselt juba igatseks, aga ma ei mäletagi, millal midagi sellist viimati juhtus. Pole nagu põhjust.

Ma olen absoluutselt pisarateni tänulik selle eest, et mul on ema, kes lastega tegeleb, kui ma ise olen tööl. Tema juurde läheb Plika iga päev pärast kooli. Tema on see, kes veetis sügisel minust rohkem aega Plikaga iseseisvat logistikat harjutades. Tema on see, kes ikka aeg-ajalt lastega juuksuris käib või Plikale uued püksid ostab. Ja mind hurjutab, kui Poisi õuepükste põlvel olevast august vatiin välja piilub :P

Jah, laste riietuse koha pealt olen vist ka rongaema. Praeguses suuruses teise ringi poodidest enam väga riideid ei leia, lasteriideid uuena osta on mu meelest aga äärmiselt tüütu ja rahakotile mõrvarlik tegevus. Õnneks on mul toredaid sõpru-tuttavaid, kes oma laste riided teisele ringile saadavad, 95% riietest tulebki lastele sedaviisi. Neid ma siis kombineerin, juurde ostan vaid hädavajaliku – mis on jällegi väga suhteline mõiste ja ma kahtlustan, et meil on emaga sellest kohati üpris erinev arusaam :D

Samuti on täiesti tõsi, et mõni pisike plekike ja auguke võib mul lihtsalt kahe silma vahele jääda. Poisi puhul – ta lihtsalt SÖÖB oma püksipõlvi. Augud on pigem reegel kui erand. Tal on üks paar viisakaid teksasid, aga lasteaeda ja õue mängima saadan ma teda täiesti külmalt auklike pükstega. Pole hiigelsuured augud, eks – tavaliselt on selline pisike, poolesentimeetrise läbimõõduga või veel väiksem, ainult ühel põlvel. Korralik ema ilmselt nõeluks kinni. Mul… On üsna suva.

Ma imetlen neid lapsevanemaid, kes oma lastega meisterdavad, kes on trennides, koolis ja lasteaias vabatahtlikud, organiseerivad ja abistavad, kes korraldavad sünnipäevapidudel igasuguseid ägedaid mänge, kelle laste riided on alati puhtad, terved ja üksteisega ideaalselt kokku sobivad. Minu meelest on see lihtsalt nii viimase peal, et nad tahavad ja viitsivad seda kõike teha ja mulle tundub, et mu elu oleks hoopis lihtsam, kui ma ka tahaks ja viitsiks… Aga no… Väga ei viitsi :)

Ja siis mul ongi vahel tunne, et ma olen rongaema. Siis, kui sõbranna imestab, et temal on laste järele igatsemine nii sisse kodeeritud, et ta ei saa aru, kuidas mina ei igatse. Siis, kui ema tahab piinlikkusest maa alla vajuda, sest lapse püksisääred alt veidi narmendavad või põlves on pisike auk.

Ja samas ma jälle mõtlen, et see on ju hea, et saan nii jäägitult usaldada neid, kellega mu lapsed on sel ajal, kui nad ei ole minuga. See on ju hea, kui ma elan oma elu. Riided on ju vaid riided ja MINU meelest see üks narmendav äär või pisike auk ei loe mitte kui midagi…

EDIT: Ma nii igaks juhuks lisan, et kooli ma ka auklike pükstega ei saadaks, sest kool on mu meelest vähe korralikum koht. Aga just Poisi püksipõlved ja lasteaed, mis võrdub minu jaoks tavalise õues mängimisega :P

Raske on see vanemdamine :)

May 242017
 

Arenes täna vestlus, lühendan veidi selguse mõttes:

sa oled tuntud blogija

ma ei ole ju nii tuntud

oled
kamoon
MULLE tuleb sinu blogist iga päev SADU klikke
seega sajad inimesed LOEVAD su blogi

einoh, muidugi loevad, ehkki ma usun, et täitsa arvestatav osa kasutabki teadlikult minu blogi RSS lugejana
aga sajad lugejad ei ole minu jaoks küll mingi tuntus
ma ei ole mallukas ja marimell ja britt ja henri

oled
ma olen jumala kindel et briti ja henriga on sul sama palju lugejaid
nad on vaiksemad
ja tagasihoidlikumad
ja vanemad

ma ei taha olla kuulus

aga sa oled
see on minu jaoks fenomenaalne
et sa EI TAHA olla kuulus
ja ei kirjuta põnevatel ja elulistel teemadel
rahulik pereelu
ja sajad või tuhanded loevad
aastaid

Eesti on väike ja blogimaailm veel väiksem, nii et tõsi, ma usun – paljud blogijad vanuses 30+ teavad, et on olemas blogija Tikker. Ma ei julge isegi öelda, et enamus. Samas arvan ma, et enamik neist minu blogi ei loe, sest see on igav igapäevaelu.

Ma usun, et mõned noored ja popid blogijad ilmselt ka teavad, et on olemas blogija nimega Tikker, aga ma olen täiesti kindel, et mitte keegi neist ei loe mu blogi, sest ma olen vana peer. Mu blogil pole FB lehte, ma ei korralda loosimisi, ma ei turunda ennast kuidagi, ma ei osale EBA-l, ma ei viitsi eriti teisi kommenteerida, ma ei loe peaaegu ühtki “poppi” blogi.

Aga numbrid näitavad, et selle lehe päevane külastatavus on 1000-1300 kandis.

Ja ma ikka arvan, et ENAMIK neist käib siin lihtsalt mu blogrolli kasutamas, mitte minu enda postitusi lugemas :) Sest kommentaariumis valitseb enamasti sügav vaikus.

Tõsi, ma ei ole seda tüüpi blogija, kes iga postituse lõpus mõne küsimuse esitaks, samuti vastan ma kommentaaridele ainult siis, kui on esitatud mingi küsimus või mul on endal midagi asjalikku öelda. Enamasti, tõsi, ma ju kirjutangi niisama noppeid ja mida ongi kellelgi kommenteerida, kui ma leian parasjagu vaadatavast sarjast ridamisi tuttavaid nägusid teistest sarjadest või koristan järjekordselt terve päeva ja tulen pärast blogisse rõõmustama, et kodu on korras.

Ritsiku blogi lugesin just hiljuti otsast lõpuni läbi, tema kirjutab teemadel, mis panevad kaasa mõtlema ja rääkima. Vastupidiselt minule. Ma lihtsalt ei oska põnevatel ja elulistel ja sügavmõttelistel teemadel kirjutada. Või noh, vahel harva ikka tuleb ette, aga enamasti on ju… Igav igapäev, tihti ei sedagi.

Kaalusin korra võimalust blogroll mõneks ajaks täitsa ära kaotada. Lihtsalt selleks, et näha, palju päevaseid külastusi siis alles jääb. Ja samas ka SEE number ei näita mu meelest mitte kui midagi, sest paljud ei kasuta RSS lugejat ja käivad seega lihtsalt kontrollimas, kas uusi postitusi on tulnud.

Ühesõnaga mul on tunne, et kuna ma kirjutan nii vähe ja igavalt ning mul on värskuse järgi uuenev blogroll, siis ei, ma ei ole kuulus, lihtsalt mu leht on paljude jaoks mugav võimalus teisi blogisid lugeda. Et mina ise ei ole kuulus ja minu vastu ei tunta eriti huvi.

Ja mitte kuskilt otsast ei taha ma uskuda, et mul on sama palju lugejaid kui Britil või Henril. No ei usu. Keegi kuskil kirjutas ka numbritest, Mallu äkki, ma ei viitsi otsida, et vaadata, mis seal oli, aga kindlasti näitab nende statistika kordi suuremaid numbreid.

See kõik on lihtsalt nii kummaline. Ilmselgelt, kuna ma avalikult kirjutan, siis teatud edevus minus on. Aga kuulsaks ei oska ma ennast kuskilt otsast pidada.

Huvitav, kui palju moodustavad blogilugejatest teised blogijad, kui palju “tavainimesed”. Mis see protsent olla võiks? Kui erinev see erinevatel blogijatel olla võiks?

Paar korda olen lugejaküsitlust korraldanud, 86 vastust olen kõige rohkem saanud. Nii et sada erinevat lugejat mul on, seda ma usun :D Ja võib-olla paarsada veel teavad, et ma olen olemas ja on kunagi mõnda postitust lugenud. Samas usun, et VÄGA paljud, kes on mind mingil ajal lugenud, ei tee seda enam ammu, sest ei paku pinget. Kunagi olin ma huvitav, enam mitte.

Aga kuidas teada saada? Kuidas saada teada, mis peitub nende 1300 päevase külastuse taga? Kui palju on nende hulgas erinevaid inimesi, kes loevad päriselt minu blogi, mitte mu blogrolli kaudu teisi?

Mida üldse tähendab kuulus, blogimise mõttes? Kui lihtsalt “tean jah, et üks Tikker blogib, ise ei loe”, see on üks asi. Seda ma kuulsuseks ei pea. Olen bloginud 12 aastat, seega täitsa tõenäoline, et nimi tuleb tuttav ette. Kui palju on neid, kes loevad ja on seega mu eluga päriselt kursis – nii vähe, kui seda siin viimasel ajal jagan… See on teine asi. Just see pool huvitab mind.

Miks ma sellest üldse mõtlen? Peamiselt sellepärast, et ma üritan aru saada, kui suur filter tuleks peale panna, kui miskit kirjutan. Nagunii ei saa enam peaaegu millestki rääkida. Ja noh, samas… Kui ma mingi suuremat sorti draamaga hakkama saaks, küll siis jutud leviks ja tuleks lugema ka need, kes tavaliselt ei loe, sest igav. Nii see ju käib :) Ilmselt on ikka targem madalat profiili hoida.

May 202017
 

Lõpetasin just Mentalisti teise hooaja, alustasin kolmandat. Viimases kolmes osas on igaühes mõni tuttav nägu.

Kõigepealt ühes osas Suitsi Louis ja Bonesi Clark Edison.

Järgmises osas Gilmore Girlsi Luke’i õde Liz.

No ja nüüd siis Bonesi põhipaha Pelant :D

Ma juba ootan huviga, kelle ma järgmisest osast ära tunnen :P

PS. Grey Anatoomia uus hooaeg tundub tulevat põnev. Tahaks kellegagi arutada, aga spoilida samas ju mitte, äkki keegi pole veel viimaseid osi näinud ja saab pahaseks, kui liiga palju välja lobisen.

May 142017
 

Need tekstid, mida lasteaias emade kohta kirjutatakse, on ikka ütlemata ägedad :D

Käisin aias kevadet otsimas, natuke juba leidsin ka:

Ja lõpetuseks paar pilti eilsest sünnipäevast. Imearmsad alla kuu vanused küülikupojad… Kui nad ainult nii väikseks jääks :D

May 142017
 

Nii harva, kui ma lasteaeda satun, katsun ikka Poisi kunstiteoseid üles pildistada.

Ma ei teagi, mis puhul see nimekiri tehtud on või kes seda “täitis”, aga üksvahe see igatahes riietusruumis rippus ja mina itsitasin mõnuga.

May 102017
 

Ma sirvisin eile vanu remondipostitusi ja lugesin neid diagonaalis, et näha, mis mõtted meil kunagi küttesüsteemi koha pealt olid. Pioneer pliiti kasutada, kuni võimalik ja ahi ehitada – vist midagi sellist. Noh, ja näed, ongi mõlemad punktid praeguseks täidetud.

Pioneer kütab, aga on nii logu, et ei jõua ära oodata, millal saab välja vahetada. Uks ei seisa korralikult kinni, näiteks. Vana ja kole, seda nagunii.

Ahjuehituse peal ma ei viitsi pikemalt peatuda, aga lühidalt läksime pottsepaga alt, see on valesti ehitatud ja praguneb – on kasutatav ja saaks praod kinni mätsida, aga kuna uus plaan on kaks lastetuba, jääb ahi nagunii ukse koha peale, seega lõhume vähimagi kahetsuseta välja. Kive saab ju ikka uuesti kasutada, tööraha on lihtsalt kooliraha :)

Ühesõnaga küttesüsteemi saame planeerida nullist. Tore ju, annab vabad käed!

Aga nüüd ma räägin oma unistusest. Nimelt nii kaua, kui ma mäletan, on mul olnud unistus, et minu uues köögis saab olema selline pliit:

Leidsin selle ilmselt kunagi Pioneer pliidile asendust otsides ja lihtsalt armusin. Enamik keskküttepliite on küll viisakad, aga minu jaoks siiski võrdlemisi… Koledad :) Kalvis näiteks, mida kõige rohkem Pioneeri alternatiivina kasutatakse. Aga see punane iludus… No lihtsalt võrratu.

Nii et tegelikult olen ma alati mõelnud, et just selline pliit tulevikus meie elamist soojaks kütma hakkab. Neid on tegelikult “tavalisi” ka – kui pildil olev keskküttepliit maksab ca €2200, siis ilma keskküttefunktsioonita saaks poole odavamalt. Ja no selleks, et terve maja põrandaküte välja ehitada, läheb pliidi hinnale ma ei kujuta ettegi mis summa veel lisaks, eks. Samas meil on kahesüsteemne boiler, mis kütab nii puude kui elektriga ja kui tahaks sooja vett edaspidigi kütteperioodil puudega saada, on veesärki vaja. Ja kui on nagunii keskküttepliit, siis miks mitte põrandaküte ka :D

Põrandaküte, jah. Nii paljud ütlevad, et paha-paha, liiga kuum, tolm lendab, terviseprobleemid, kahjulik jalgade vereringele jne jne jne. Googeldasin ennast täna lolliks. No ja ma saan aru, et see artikkel on ilmselgelt kirjutatud kellegi poolt, kes tegeleb vesipõrandakütte müügi või paigalduse või muu taolisega… Aga no nii ilus jutt ju.

Pärast kogu seda googeldamist on mulle igatahes jäänud mulje, et paljud probleemid tulenevad kehvast paigaldusest või elektripõrandaküttest, aga kui vesipõrandaküte on korrektselt paigaldatud ja ventilatsioon on korralik, peaks olema igati mõnus. 30-kraadine vesi põranda all ei tundu mulle kindlasti ebatervislikult soojana.

Aga kellel on, muljetage, mind muuhulgas see tolmu osa väga huvitab. Kuidas siis on, kas lendleb või vastupidi, püsib paigal? Meil ju tolmuallergikust Abikaasa, seega tolm on teemaks.

Vesipõrandaküttega on muidugi veel see teema, et meil on tuulutusega põrand, aga põrandaküttetorud valatakse enamasti betooni sisse. Abikaasa küsis, kas ma kujutan ette, mis töö see on, kui 100 ruutu põrandaalust pinda on vaja kõigepealt meetri jagu liivaga täita, et saaks betooni peale valada. Rääkisin tuttavaga, kes renoveerib maal talumaja ja mäletasin, et tema ka seal just nii tegi. Ta kinnitas, et vedasid hunniku mulda ja maakive välja, liiva peale, sinna peale betoon ja torud. Teine tuttav jällegi googeldas sellise asja välja, tundub ka põnev. No ja tegelikult ju saab ilma betoonita ka, aga mis viisidel, seda ma täpselt ei tea, betoon on siiski levinum variant.

Nii et mul on olnud algusest peale mõttes see imeilus punane pliit, mille taha terve elamise põrandaküte ja lisaks mugavuskütteks korralik meie kliimasse sobiv õhksoojuspump. Kui see on lisaküte, peaks ühest pumbast vast piisama, minu loogika kohaselt võiks see puhuda siis äkki kuskil elutoas ehk suurimas avatud ruumis, pliidist kaugemal… Ja kui teiste ruumide uksed lahti, siis läheks sinna ka?

Või noh, mis variandid veel oleks. Ahju ehitada üldse ei taha, elava tule jaoks pliidist piisab ja üht küttekollet on lihtsam kütta kui kaht. Või peaks ikka ahju kaaluma? Ahi + tavaline pliit? Siis poleks seda mugavuskütet üldse, kui veel õhksoojuspump lisaks panna, läheks kalliks, ega ahjuehitus ka odav lõbu pole.

Maaküte on liiga kallis ja selle jaoks pole meil piisavalt maad. Õhk-vesi pumpa olen kaalunud, aga seegi on üsna krõbeda hinnaga – arvestades, et puupliit tuleks igal juhul lisaks. Pelletkaminat ei taha, sest selle tuli ei ole nii loomulik, kui mulle meeldiks. Katel hädapärast keldrisse ehk isegi mahuks, samas tuleks sellele ju nagunii põrandaküte taha ehitada ja kui võrdluses on mingi katel + tavaline puupliit vs keskküttepliit + õhksoojuspump – ma kahtlustan, et viimane kombo on ehk rahaliselt soodsamgi?

Ja okei, peaks ilmselt korra ikkagi ka radikaid kaaluma. Ma küll jälestan radikaid, need on koledad, võtavad ruumi, koguvad tolmu… Aga küttesüsteemi väljaehitamine, radikad vs põrandaküte – on üks teisest oluliselt kallim? On seal üldse mingit vahet?

Mm, mingite trassidega liitumisi peaks ehk ka kaaluma? Kaugkütte põlgasime kalliks. Gaasi kiidetakse mõne koha peal, et soodne ja ei ole tänapäeval ainult Venemaalt, aga ei mina tea sellest miskit, Abikaasa arvates trassi lähedal pole, liitumine oleks päris kallis nagunii. Seega tundub soodsam siiski omade jõududega hakkama saada.

Mis küttesüsteem teil on? Kuidas rahul olete? Kui saaksite praegu uuesti valida, kas valiksite sama või muudaksite midagi?

May 092017
 

Mul pole õrna aimu ka, kas me jõuame sel aastal kõik plaanitu ära teha, aga tuleb otsast tegelema hakata. Mul pole õrna aimu ka, kas Kredexi rahad saavad enne läbi, kui meie projekt paberile saab, aga eks elu näitab, renoveerida on vaja nii ehk naa. Abikaasa ütles, et kui kõike ei jõua, siis vähemalt välissoojustus + aknad ja välisuks on sellel suvel must be.

Kuna see otseselt välja kolimist ei nõua, on esialgne plaan soojustada ja aknaid vahetada augusti teises pooles. Ja kui vähegi võimalik, siis alates septembrist kõik muu ka. Põhiremondi ajaks peame ju välja kolima ning loodame, et sügisest leiab ehk tutvuse kaudu mõne muidu tühjalt seisva suvekorteri, kus me seni kommunaalide maksmise vms kokkuleppelise tasu eest elada võiks – suvel oleks ajutise elamise leidmine enam kui problemaatiline.

Aga kui kõik, siis ootab peale soojustamise ja akende-ukse vahetuse meid ees veel torustiku ja elektrisüsteemi uuendamine, ventilatsiooni ja küttesüsteemi paigaldus, põrandate soojustamine ning muidugi siseviimistlus, põhimõtteliselt nullist. Laenusummale ma veel mõelda ei taha…

Igal juhul, koostasin esialgsed ülesannete nimekirjad ja kuniks ma ootan vastuseid mõningatele küsimustele, mis projekti tegemise jaoks on vaja täpselt selgeks teha, mõtlesin, et jagan teiega ruumiplaane ja küsin nõu küttesüsteemi kohta, sest me ei ole endiselt suutnud midagi põhjapanevat ära otsustada.

Ma nüüd sügavalt vabandan nende käkerdistest jooniste pärast, aga skänneeritud esialgne plaan on nii segane (mitmeid muudatusi aja jooksul tehtud), et pidin uue joonistama ja ehkki ma olen idealistist pedant, kes tahaks, et kõik oleks ilus ja täpne, siis kiiruse mõttes lihtsalt käkerdasin miskit Paintis kokku, mõtte annab edasi. Peale vaadata on äärmiselt piinlik, aga eks ma pean üle elama.

Praegu on ruumide asetus selline:

Pärast renoveerimist peaks maja esikülje kahest suurest aknast saama neli väikest, nagu see algselt oli. Uue plaani peale joonistasin need ka täpselt sinna kohta, kus need vanasti olid, aga kuna meil on plaanis teha kolmandik magamistoast garderoobiks, jääks aken algse paigutusega ette, seega ilmselt peame kuidagi nihutama, nii et välisilme ikkagi okei jääks. Need suured aknad, mis meil praegu on, on me meelest üsna jõletud + meil on vaja teha suurest lastetoast kaks väikest, sellest ka praktiline vajadus.

WC/vannitoa ja koridori osaga võib lõputult mängida. Võib teha ka näiteks ühe suure vannitoa ja WC eraldi. Aga minu unistus on eluaeg olnud eraldi oma pisike vannituba, mida keegi teine ei kasuta, nii et sellele plaanile sai esialgu kaks. Tulevase elutoa poolele tahaks teha olemasoleva akna asemele akna + terrassiukse, lõunakülge täitsa uue akna, ikka valguse pärast. Nende akende alla on plaanis panna nurgadiivan. No ja need imepisikesed aknad, mis on praegu mõlemas köögis, need paneks lihtsalt kinni, sest et kuskile on vaja ka köögimööblit mahutada. Seina osaga saab elutoa ja köögiosa vahel mängida vastavalt vajadusele – praegu on alles nii palju seina, kui praegusel plaanil näha. Võib-olla näiteks võib allapoole ka seinajupi alles jätta, saaks tsipake rohkem seina, mille äärde köögimööblit panna. Elutuba võib jääda poolavatud, võib olla täitsa avatud, eks näis, kuidas kujuneb.

EDIT: unustasin unise peaga mõõdud kirja panna. Lastetuba on praegu 4×5=20 (magamistuba garderoobiga sama), kaheks jagatuna siis 4×2,5 (10 ruutu). Kontor-külalistetuba 4×3,3 (~13 ruutu), tulevase elutoa osa samas mõõdus. Köögi osa jääb kuskil 4×5,3 ehk ~21 ruutu. Koridori ja vannitoa osa on 4×2,4 umbes, kuidas iganes seda siis lõpuks ei liigenda.

Ja see kõik oleks  tulnud plaanile sirgeldada, aga praegu ei jõua… Kunagi.

Köögi paigutusele pole jõudnud eriti mõeldagi, igas seinas saab olema totralt palju uksi. Peab hoolega läbi mõtlema, aga köögimööbli planeerimisele ma praegu veel ei jaksa mõelda. Noh, mõtlema muidugi peab, et ära otsustada, palju seina alles jätta.

Vahepeal kaalusime kontor-külalistetoast osa ruumi ära võtta, et teha majapidamisruum. Siis tundus, et tuba jääks ikka liiga väikseks. Aga kuhu ma pesumasin ja kuivati panen? Nende jaoks oleks üks suur vannituba mõttekam, aga ma ju nii tahan kahte väikest… Kuskile kööki mahutada? Kah põhimõtteliselt variant vist, aga samas mul on kombeks pesumasina ust kogu aeg lahti hoida, et kopitama ei läheks ja köögis ma seda küll ei kannataks…

Nojah, see selleks, kõige esimesena peaks siiski ära otsustama küttesüsteemi.

Sest et me TÕESTI ei tea, mida eelistada. Ahju lõhume välja, see on selge. See on valesti ehitatud ja ei sobi ka meie praeguste plaanidega, selle asemele peaks tulema teise lastetoa uks. Puupliit PEAB olema, see on üks, mis kindel. Praegu on meil vana Pioneer pliit, mis kütab soojamüüriga magamistuba ja radikatega elutuba, aga see pliit on omadega nii läbi, et tuleb välja vahetada.

Ma ei ole kunagi katlaga kütmist siia majja ette kujutanud, meil poleks katla jaoks ruumi. Tegelikult mingi kelder all on, aga no ei tea, ei kujuta ette lihtsalt, tundub vale. Uue ahju mahutaks ehk praegusest asukohast veidi paremale. Või võiks sinna kunagi kamina ehitada äkki… Aga ise olen kõige rohkem mõelnud sellele, et paneks uue keskküttepliidi, mis on piisavalt võimas, et saaks kogu elamise kütte sinna taha ühendada. Ja ehk õhksoojuspumba lisaks, nö mugavuskütteks. Et kassil oleks soe, kui me ise paar päeva reisil oleme :)

Aga selle keskküttepliidiga on palju küsimusi. Kuna mulle radikad ei meeldi, siis mõtlesin, et loogilisem on põrandaküte. Mõned ütlevad, et paha-paha, liiga palav – no nii palju, kui ma olen lugenud, siis kui õigesti tehtud, ei tohiks põrand olla liiga soe, vaid meeldivalt soe. Mul jalad külmetavad, meeldivalt soe põrand oleks mõnus. Ja ei mingeid koledaid radikaid, eks.

Ja kuna keskküttepliiti ju kütame puudega, siis minu jaoks tähendas see, et jee, meil on puuküte, väga tervislik, hea õhk jne. Kuniks sattusin sel teemal arutama – pidin pikalt mõtlema, et kellega, vist oli mu Rakvere kolleeg, ehk ei mäleta valesti :P Igal juhul tema ütles, et kui ta elas põrandaküttega korteris, oli tervis kehv. Ja õhk kuiv. Ja mingi tolmu teema ja…

No ja tegelikult on ju õige, et kui puudega küll kütan köögist, aga enamikku elamist soojendab põranda all olev vesi, siis see ongi ju keskküte… Kas mul läheb siis õhk kuivaks? Appi! Ma ei tea, mida teha :D Kui ma radikad paneks, kas see muudaks midagi? Ikka ju keskküte tegelikult. Samas praegu ju ka kütavad radikad elutuba ja pole täheldanud, et õhk seal kuiv oleks… Samas kui lastetuba ja teist poolt kütame siiski ahjuga, mis on kõige otsesem puuküte.

Nii et ma tõesti ei tea. Ma parema meelega kütaks ainult ühte küttekollet kahe asemel. Mõtlesin, et keskküttepliidist ehk esialgu piisab, õhksoojuspumba võib ehk ka millalgi hiljem panna (samas peab uurima, äkki ikka selle hilisem paigaldamine tekitaks nii palju kahju remondile, et peaks renoveerimise käigus tegema ära, see oleks kindlasti lihtsam) – ja no mulle kamina mõte meeldib, selline päris mõnusa elava tulega kividest või pottidest ehitatud kamin… Aga see on sihuke luksus, mida kindlasti praegu ei hakkaks tegema. Ehk kunagi tulevikus, sinna korstnajala juurde, kus “tühi ruum” jääb. Või peaks ikka sinna uue ahju ehitama, mis kütaks siis mitut ruumi korraga ja igasuguse keskkütte ära unustama? Või lootma, et tänapäeva õhksoojuspumbad on nii efektiivsed, et võib seda nö põhiküttena kasutada osas elamises?

Ahjaa, ja kui valituks osutub keskküttepliit, siis seda ju suvel ei küta, mis siis vannitoast saab? Peaks sinna veel elektripõrandakütte lisaks panema või? Või tõesti seda ka suvel ei kütagi ja põrand on täitsa külm? Tundub ebameeldiv, niiske ruum ju ka, mis siis, et ventilatsioon saab olema korralik. Tahaks ikka mingit kütet sinna aastaringselt… Või pole vaja?

Ühesõnaga segadus. Selge on see, et puudega köetav pliit tuleb, kõik muu on lahtine :)

Liiga pikk postitus ja liiga palju teemasid, aga igal juhul, võite nüüd kõik oma tarkusi puistata ja remondivõhik Tikrist remonditarga Tikri teha :P

PS. Ja kassile tuleb selline luuk paigaldada, kiibipõhine “lahti lukustamine” on mu meelest absoluutselt geniaalne lahendus!