Aug 262017
 

Aeg lendab… Terve augusti ei ole ma siia mitte midagi kirjutanud. Mitu korda olen ette võtnud, aga mitte kordagi tegudeni jõudnud :) Mis teha, aeg kulub mujale.

Nüüd aga võtan ennast ometi kokku, et reisimälestused üles tähendada. Käisin nimelt Soomes, eile jõudsin tagasi, septembri alguseni on puhkus.

Sihtmärgiks oli Metsäkartano noortekeskus. No ja sinna ikka andis reisida. Minnes läksin juba eelmisel õhtul Tallinnasse, sest laev läks hommikul kell kaheksa. Tagasi tulin ühe jutiga, mis tähendas äratust kell viis hommikul ja koju Pärnusse jõudmist kell kuus õhtul. 13 tundi. Siiamaani olen väsinud :P

Põhimõtteliselt koosnes see pikk teekond neljast osast

  • Pärnu-Tallinn
  • Tallinn-Helsingi (laevaga üks ots 2h 40min, teine 1h 45min, misjärel aega 45-50 minutit, et jõuda sadamast bussijaama ja hiljem vastupidi – otsustasin jala käimise kasuks (ca 2,5 km) ja jõudsin mõlemal korral, ehkki napilt)
  • Helsingi-Kuopio (bussiga 5h 15min)
  • Kuopio-Rautavaara (autoga umbes sama pikk ots kui Pärnu-Tallinn)

Sadama ja bussijaama vaheline jalutuskäik oli kahtlemata reisi kõige närvesöövam osa, sest aega oli napilt. Kaalusin küll erinevaid ühistranspordi võimalusi, aga täitsa võõras linn, otsi siis neid õigeid peatuseid ja liine, selle vahemaa puhul tundus kindlam jala käia. Bussiga tagasi tulles oli mõnus närvikõdi, kas ikka jõuab õigel ajal (minnes jäi vähemalt 15 minutit hiljaks), kas ikka jõuan enne check ini sulgemist sadamasse… Jõudsin viis minutit enne :)

Ja kui siis kogu reis oli kulgenud ajaliselt suurepäraselt ja ilma igasuguste ootamisteta, kuni selleni, et ma sain sadamas viie minutiga laevast maha ja otse buss nr 2 peale, mis parasjagu peatusesse sõitis, siis Tallinna bussijaamas sõitis üks Pärnu buss mul nina eest minema (seal olla vabu kohti olnud) ja järgmised kolm olid välja müüdud :P Mis seal ikka, otsisin FB-st Tallinn-Pärnu grupi üles ja õnneks oli üks auto just õigel ajal Pärnu poole minemas.

Kuna ma polnud bussis viitsinud akusid laadida, oli läpaka aku laeva jõudmise ajaks tühi. Seal ei viitsinud ka pistikuid otsida ja mängisin telefonis Candy Crushi, misjärel avastasin Tallinna jõudes, et selle aku on ka täiesti tühi. Sõitsin marsaga linnapiiri ja palusin selle juhilt kaablit, et telefoni laadida… Sain :D

Puhkus ise oli taas kord laisemat sorti, pigem niisama kulgemine ja logelemine. Aga loodus oli võimas ja akusid laadida sai mõnuga :)

Metsäkartanost on üldiseid pilte küllaga nende enda lehel, ma ise pildistasin seal ainult ühel õhtul ringi jalutades. Ilmselt on ikka liiga palju sarnaseid pilte alles, aga ma ei jaksanud rohkem kustutada.

Continue reading »