Sep 132017
 

Kui tavapäraselt on mu tööaeg äärmiselt paindlik ning saan ära käia igal ajal, siis septembris puhkavad mõlemad müüjad kaks nädalat, mis tähendab minu jaoks kümmet tööpäeva üksi letis ilma igasuguse võimaluseta vajadusel keset päeva kuskile minna.

Kahel päeval lõppevad Poisi tunnid Plikaga ühel ajal, siis saavad nad koos koolist koju minna. Kolmel päeval läheb Plikal pikemalt, siis tuleb Poisile vastu minna. Minu jaoks tähendab see umbe 45 minutit ära käimist keset tööpäeva – kui ma olen letis, käib minu asemel ema. Eks ta hakkab varsti siiski üksi käima, arvan ma.

Lisandus trenn. Mõlemad lapsed käisid lasteaias mitu aastat jalgpallitrennis ja nautisid seda väga, osalesid igal aastal ka mõnel turniiril. Kui Plika kooli läks, jäi jalgpall pooleli ja tuli selle asemele tantsutrenn, kus ta aga ka lõpuks käia ei tahtnud. Kuna tema parim lasteaiasõbranna on suur jalkafänn ja jätkas trenniga, siis sel aastal tehti nüüd eraldi tüdrukute trenn ja Plika hakkas sõbrannaga seal käima.

Siis sattusin rääkima Maritiga, kes on staažikas soccer mum ja sain temalt infot, et pere järgmistele lastele on enamasti soodsam kuutasu. Avastasin, et kui Plika kuutasu on €30, siis kaks ja enam last ühest perest maksab vaid €36. Ja Poisile polnud me jõudnud trenni valida – see tegi korraga otsustamise väga lihtsaks :D Sain ta gruppi, mis treenib tüdrukute omaga peaaegu ühel ajal, nii et nad saavad koos käia. Poisile tähendab see küll 30 minutit ootamist alguses ja tüdrukutele pärast trenni, aga selle elab üle :)

Trenni minna saavad nad bussiga, see läheb enam-vähem sobival ajal. Mu sõbranna käib praegu veel nendega kaasas, aga eesmärk on saada nad võimalikult kiirelt iseseisvaks. Tagasitulek on keerulisem, bussiajad ei klapi ja kogu ootamisega läheks aeg liialt hiliseks. Seega leppisime kokku, et järel hakkan neil autoga käima.

Eile jäid mu lapsed muidugi napilt bussist maha, seega pidin töölt plaanitust tunni varem lahkuma, et nad autoga trenni viia. Õnneks ei olnud ma tööl üksi ja trennini piisav ajavaru, nii et jõudsime. Loodetavasti lapsed õppisid sellest midagi :P

Plika sai sünnipäevakutse õhtuks, mil ka trenn, lisaks olen mina sel päeval letis ega saa logistikaga aidata. Lootsin, et saan ta ehk sokutada tema pinginaabri pere auto peale, aga ka nende perepea oli just sel päeval autoga ära. Helistasin sünnipäevalapse emale, et uurida kingisoovi kohta ning jutuks tuli ka logistika. Asi lõppes sellega, et ta lubas auto peale korjata nii Plika, tema pinginaabri kui ka Poisi :D Nimelt toimub sünnipäev jalkatrenni kõrvalmajas :D Nii lubas ta lahkelt, et Poiss võib seni nendega aega parajaks teha, kuni trenn hakkab, seejärel seal ära käia ja siis tagasi tulla. Lubas kõik lapsed koju tagasi ka tuua, sest sõidab nagunii samas suunas ja edasi linnast välja kodu poole.

Ühesõnaga – kahe telefonikõne ja ühe FB vestlusega sai kogu logistika nii suurepäraselt ära korraldatud, et mina saan rahus tööd teha ja laste käimised on kaetud. Imeline, et ümber on inimesed, kes saavad aidata.

  5 Responses to “Lastelogistika”

  1. Aga kas laste isa ei saa logistikaga natuke kaasa aidata? Või ei klapi tema tööaegadega ammugi?
    Mõtlen, et lahutus ei tohiks tähendada automaatselt seda, et ema tõmbleb end viieks ja isa jäetakse kõrvale. Minu eksabikaasa astus ise kõrvale ja juba mõned kuud enne lahutuse jõustumist ei huvitanud teda karvavõrdki, kuidas saavad lapsed koolist koju, kas neil on vajalikud asjad olemas, kõhud täis. Tegelikult unustas ta oma laste olemasolu üldse ära. Aga sinu tulevane eksabikaasa ei paista sama vurhvi olevat, nii et õppige varakult seda jagatud vastutust lahuselavate vanematena. Sest isa kõrvalseisjaks muutumine võib juhtuda väga kiirelt ja see pole hea mitte ühelegi teist.

    Ma ei ole teie tuttav ega taha ka liigselt urgitseda, aga ise sarnase tee läbikäinuna elan paratamatult kaasa ja tunnen huvi. Näiteks selle vastu, mis saab teie ühisest kodust? Jääd lastega sinna? Aga pangalaen ja tulevane remont?
    Näiteks mina jäin peale lahutust koos lastega elama ehitusjärgus maamajja ja pidin veel eksabikaasale tema osa kinni maksma. Väga keeruline aeg oli, ma vist mõtlesin tuhat korda, et oleksin võinud maja maha müüa ja korterisse elama minna. Aga ei suutnud loobuda unistusest oma maamajast ja putkestasin edasi. Lapsed, töö, remont, aed, logistika – kõik kokku käis ikka kõvasti üle jõu ja asjad muudkui kuhjusid. Oma elu jäi täielikult unarusse. Aastatega laabus ja täna ma olen oma otsusega rahul. Osalt küll sellepärast, et olen leppinud nii mõnegi kitsaskohaga, samas ehedat rahulolu on ikka ka.
    Tore oleks lugeda, kuidas sina oled plaaninud oma edasist elu-olu. :)

    • Abikaasal on viimased kuud olnud tööl selline periood, et ületunnid (mis makstakse kenasti kinni, nii et selles mõttes ok) on pigem reegel kui erand. Ta on alati nõus aitama, viima ja tooma, KUI ta ei ole tööl. Paraku ei saa seda kunagi ette ennustada, seega on mul lihtsam leida varem kindel variant. Ei ole kadunud lootus, et mingil hetkel taastub tema normaalne tööaeg, kus tööpäev lõppeb kell viis – siis saab tema abiga ehk jälle rohkem arvestada.

      Muust eluolust on plaanis kindlasti pikemalt kirjutada, aga iga asi omal ajal :) Meil on põhimõttelised kokkulepped olemas, aga kuna ise ka veel alles arutame ja tegutseme, lisaks on september ka mulle tänu tööle ja lastelogistikale ääretult väsitav kuu, siis põhjalikumaks blogimiseks väga aega ei jää.

      • Mul ei ole ühtki etteheidet teie pere korraldusele – igas peres omad kokkulepped. Nende tagamaid ma ei tea ja kui kõik on õnnelikud siis ongi kõik hästi.

        Mis mul aga tihti silmi ja kõrvu jääb on üleüldine suhtumine Eestis, kus isad “aitavad” kodutöödes ja lastega. Sellise lausega jääb alati mulje, et laps ja kodu on eranditult ema oma, ema huvi, ema õigus ja ema kohustus. Ning isad heast südamest siis aeg-ajalt natukene aitavad; ning korra kuus ehk isegi lasevad oma kolleegidel oodata, ja jäävad haige lapsega koju või teevad ise korraliku õhtusöögi, et pere end päris teisejärgulisena ei tunneks. Noh, nii moe pärast. :D

        See ei olnud kommentaar otseselt sinule, aga selle sõnaga “aitama” kerkis mul kananahk natukene esile. Vabandan.

  2. Omade kogemuste pōhjal soovitan siis, kui veel normaalne läbisaamine on sälilinud, tagala kindlustamiseks kōik omavahelised kokkulepped ka notariaalselt kinnitada.

    Olen kogenud seda, kuidas aja möödudes ühe osapoole mälu hakkab mugavalt tuhmuma ja tulevad hoopis teistsugused tōlgendused varem kokkulepitule. Mōtlesin ise samuti, et meie küll suhtleme kenasti edasi (sest otse loomulikult olin ma abiellunud inimesega, keda pimesi usaldasin ja ka suurepäraseks isaks pidasin) ja vara vōi laste jagamise teemal kunagi lahkarvamusi ei teki, aga siiski sellele vaatamata sōlmisime ühe targa nōuandja soovitusel notariaalse kokkuleppe kōige pōhilisema osas. Eksabikaasa (toona veel ametlikult abikaasa, kes oli lihtsalt otsustanud huvitavamate väljavaadete tekkimisel pere juurest minema astuda) oli lahkelt nōus, sest soovis vōimalikult ruttu asjaga ühele poole saada.

    Mōne kuu möödudes oli eksabikaasa saanud ilmselt omakorda tarka nōu ja vara jagamise teemal jutt muutus märgatavalt tema kasuks. Selle kohta meil tōesti kirjalikku kokkulepet polnud :p. Veel aastake ja mälu halvenes veelgi. Ónneks selle kohta oli mul olemas paber, mis meenutada aitas ;)

    • Ma olen siinkohal nõus, et tuleks oma tagala võimalikult kindlustada. Neid juhtumeid peaks Su tutvusringkonnas küll ja veel olema, kui mõne inimese meel aja möödudes muutub.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)