Oct 312017
 

Poiss ärkas eile hommikul valutava kaelaga – hiljem selgus, et väidetavalt olla see tal hakanud valutama juba pühapäeva õhtul. Arvasin, et ehk läheb üle, saatsin kooli. Ei läinud üle, käis terve päeva ringi, pea poolviltu, täna hommikul oli seis sama.

Täpselt kell kaheksa helistasin pereõele ja pidasin temaga maha pika vestluse. Kuna kael valutas vaid liigutamise ajal ja ühtki muud sümptomit (palavik, suurenenud lümfisõlmed, iiveldus jne) ei olnud, arvas õde lõpuks täpselt sama, mis mina: et ju ikka külma saanud ja närvivalu. Arvas, et pole mõtet hetkel veel näitama tulla, lihtsalt kael korralikult soojas hoida ja jooksvalt vaadata. Koolis käimise koha pealt arvas, et eks Poiss tunnetab ise kõige paremini, kus tal parem on.

Poiss tahtis kooli minna :) Sidusin talle suure pehme salli korralikult kaela ümber ja lugesin sõnad peale, et see ka koolis kaela jääks. Saatsin õpetajale ka sõnumi vastavasisulise infoga.

Õpetaja helistas mulle tagasi praktiliselt kohe. Ütles, et mäletab oma lapsepõlvest, et tal oli ka mitu korda kaelanärvipõletik, tagantjärele tarkusena vist peamiselt sellest, et käis külmas saalis trennis, nii et kael vaheldumisi higistas ja külmetas… Et tõesti, need valud on visad ära minema, nii et kuni Poiss ennast ise hästi tunneb, seni käigu koolis edasi… Et ta hoiab silma peal ja vaatab, et ta liiga palju ei rahmeldaks… Ja vaatame jooksvalt.

Mul on lihtsalt nii hea ja soe tunne südames.

Et kui mul on mure, ma saangi helistada oma perearsti kabinetti ja konsulteerida. Muidugi on olemas ka nõuandeliin, aga kõige parem on ikka rääkida “omadega” – inimestega, kelle juures ma olen lastega algusest peale käinud, kelle puhul ma täpselt tean, mis nägu nad on :)

Ja et Poisil on õpetaja, kes hoolib, helistab, jagab kogemust ja kinnitab, et aitab jälgida.

Lihtsalt võrratu.

Aga ka teie võite jagada kogemust. Kas kellegi lapsel on midagi sarnast olnud? Mida olete ette võtnud? Kas teie meelest peaks ikkagi mingi hetk arstile minema?

Oct 302017
 
Visited grandmothers place with my sister
Grandmother was saying that she thinks our relationship is moving very fast, but she wishes us all the best 😛
too fast, no shit 😛
why should anyone think that 😛
Crazy people 😛
well you seem to have blissfully normal relatives
wishing us the best 😛
even though we are crazy 😛
Well the great aunt in the picture is manic depressive schizophrenic 😛 but she’s nice
:D
that’s what counts 😛
Oct 302017
 

Mul on juba tükimat aega plaan kogu kodu korralikult üle käia, aga viitsmine on hoopis teine asi. Eile näiteks vedelesin praktiliselt terve päeva voodis ja organiseerisin oma fotosid – mis oli muidugi ka äärmiselt vajalik ja tänuväärne tegevus, aga kaugeltki mitte nii vajalik kui koristamine, eksju. Vähemalt õhtul võtsin ennast nii palju kokku, et tegin tomatisuppi (mille materjalid neljapäevast saadik ootel olid – neljapäeval sõime õhtusöögiks pitsat ja reedel võileibu :D) ja küpsetasin isegi koogi.

Täna möödus esimene pool päevast üsnagi laisalt, aga siis otsustasin ennast lõpuks ometi kätte võtta ja kööki kraamima hakata. Nii külmkapp kui kõik köögikapid olid üsna jubedas seisus – kohutavalt segamini, külmkapiriiulid räpased… Ammu juba häiris.

Läks kohe plaanitust nii palju paremini, et pesin kogu köögi SEINAD ka puhtaks. Ma ikka aeg-ajalt teen seda, mitte küll tihti… Tolmu ja tahma tekib mõnuga.

Nüüd on köögis niiiii mõnus. Kõik on viimseni puhas ja korras – ükskõik millise kapi uks avada, kõik on organiseeritud :P

Kella kahest üheteistkümneni koristasin katkematult – ainult nii palju pausi tegin, et kiirelt õhtusöögiks suppi soojendada. Vaat kui hea, et olemas oli :) Jagub isegi homseks töölõunaks :)

Kui köögiga lõpuks ühele poole sain, oli vaja vaheajaks jäetud kodused tööd ära teha. Lastele ei jäetud, ainult vanematele :D Oleks ju võinud varem, aga üldse ei viitsinud :D Pidin kirjutama laste nime saamise lood ja tikkima üle Poisi nime, mis oli algselt kotile kriidiga peale kirjutatud. Oleks ma ise saanud disainida, oleks ainult esimese nime pannud – no johhaidii, kui ajakulukas see nökerdamine oli… Pluss ma ei ole eriliselt osav, ei ole mul ka materjale. Nii et võtsin kõige jämedama niidi, mis mul leidus, topelt, ja tikkisin ristpistes. No vähemalt sai tehtud :D

Lõpetasin tikkimisega millalgi enne ühte. Mõtlesin, et läheks magama. Siis mõtlesin, et hirmsasti tahaks süüa. Hirmsasti tahaks praemunaga leiba :P No ja tuld võiks ka nagunii teha, et laste päeval ära pestud ja ikka veel niiskeid kooliriideid kuivatada… Kell üks öösel, täiesti normaalne.

Võileivad olid absoluutselt jumalikud – kahetsen, et rohkem ei teinud. Ja nüüd on mõnusalt soe, riided kuivavad, kell on peaaegu kolm… Nüüd võib lõpuks magada :D

Oct 302017
 

Poiss tahtis eile hurmaad. Ma ei viitsinud poodi minna. Ta pakkus, et läheb ise. Mul oli isegi tavapärasest erinevalt veidi sularaha. Palusin siis, et toogu mulle ka mõned asjad. Plika kirjutas poelisti ja läinud nad olidki. Kenasti said hakkama :P Selveris ja Konsumis on nad varemgi üksinda käinud, aga Maximas käisid iseseisvalt esimest korda.

Kohuke polnud küll listis, aga meil oli kokku lepitud, et kui raha jagub, võivad osta :P

Oct 222017
 

Augusti algusest saadik tuli iga mu läpakast välja saadetud e-maili lõppu selline kiri:

Hulluks ajas, ausõna. Proovisin vahemälu tühjendamist, Chrome’i uuesti installimist, Lux Expressi klienditoele kirjutamist (sealt soovitati mul kasutada reklaamide blokeerjat ja kahtlustati teise variandina viirust ning pakuti, et ma võiks arvuti viirusetõrjega üle lasta – thank you very many, ropendasin pool tundi nende suurepäraste soovituste peale).

Siis ma lihtsalt mõnda aega ignosin seda teemat, kuni täna õhtul kopa lõplikult ette viskas ja ma tegin seda, mida oleks pidanud tegema kohe – kurtsin oma muret Lontule.

Ma ei ole arvutite osas üldsegi mitte kõige tuhmim, nii et paljud asjad ma saan ise lahendatud. Kui ei saa, siis Eksabikaasa on paljudes asjades minust targem ja tihti aitab tema. Kui aga tema ka ei tea, siis tulebki mängu Lontu, kes alustas oma karjääri mu isikliku IT nõustajana juba ammu enne Eksabikaasaga kohtumist :P No ok, see esimene näide oli lihtsalt oma lõbuks blogi sudimine, aga õige pea pärast seda päästis ta näiteks ka mu C-ketta :P

Ja ka seekord – Lontu nuputas välja! Sain lahti! Ma olen nii õnnelik! :D Peaaegu kolm kuud talusin seda jama, ometi korras! Ja jälle tibake targem.

Oct 212017
 

Kas ma olen ainus, kellel on probleeme sõnade pliit, ahi, praeahi jne inglise keelde tõlkimisega? Ma jään isegi pliidi ja praeahju juures mõttesse, aga kui sinna nimistusse lisada veel puuküttega pliit ja ahi, siis jookseb juhe täiega kokku.

Ok, praeahi on oven, see on vist kõige lihtsam :)

Pliit – mul on (UK ajast?) cooker keelel esimesena, aga stove on vist sama levinud väljend? Kui googeldada stove, tulevad igatahes täpselt sellised pildid, mis minu peas selle väljendiga seonduvad – elektri- või gaasipliit koos praeahjuga :) Ehkki tänapäeval on pliidiplaadid ja praeahi järjest enam eraldiseisvad…

Aga kui me nüüd siia valemisse puukütte lisame, siis mis?

Wiki pakub puupliidi jaoks cookstove, cooking stove, wood stove.

Kui ma googeldan wood stove, tuleb enamik pilte pigem lihtsalt ahjudest ja ka Google Translate tõlgib selle puuahjuks :P Ja esimene puupliidi pilt, mis selle otsinguga tuleb, ütleb kirjelduses hoopis wood burning cook stove.

Ja no näiteks Mann kasutab oma blogis väljendit log burner – seda googeldades tulevad minu jaoks identsed pildid wood stove otsinguga ja hunnik UK veebilehti, millest ühe otsingutulemuse “pealkiri” on näiteks wood burning stoves, wood burners and log stoves – huvitav, kas need ongi lihtsalt erinevad väljendid ühe ja sama asja jaoks või on ka midagi, mis neid eristab?

Ja siis ma üritasin just välja peilida, kuidas on inglise keeles siiber. Vist äkki damper. Vähemalt ma midagi paremat ei leidnud. Ehkki see tähendab ka igasugu muid asju.

Ühesõnaga ainus, mis on kindel ja ühene – praeahi on oven.

Kamin on üldjuhul vist lihtsalt fireplace?

Aga mis väljendit kasutada elektripliidi (cooker või stove), puupliidi (wood burning cook stove / wood cooker ja kõik muud variandid, mis neid sõnu mingil viisil sisaldavad) ja selle ahju jaoks, mida ma kütan, et sooja saada (wood stove, log burner)? Mindfuck :P

Ilmselt sõltub riigist, kus elada, kontekstist ja sajast muust asjast. Aga ma ei suuda absoluutselt otsustada, mis MINULE, eestlasele, antud kontekstis kõige loogilisemad variandid oleks.

Igal juhul tuleb välja mõelda, sest kütmisel ja söögi tegemisel on oluline osa igapäevaelus ja igapäevaeluline suhtlus on mul noil päevil pool ajast ingliskeelne :)

EDIT: Ma loodan, et mu blogil on peale Alice’i veel erinevates ingliskeelsetes riikides elavaid lugejaid, kes saavad vajadusel kohalikelt üle küsida ja mind targemaks teha. USA, Kanada, Uus-Meremaa jne. Jube põnev on :D

Oct 202017
 

Kas minu lugejate seas on inimesi, kelle kodupangaks on LHV? Usun, et paljudel võivad olla kontod mitmes pangas, aga pean silmas just neid, kes tõesti igapäevaselt ainult LHV-d kasutavad.

Mõtlen pangavahetusele, et saada tasuta ülekanded ja toetada Eesti majandust :P Olen eluaeg olnud Swedbanki klient, see on nii harjumuspärane ja konto number nii mõnusalt lühike ning pähe kulunud… Aga ehk on aeg mugavustsoonist välja astuda?

Mul pole ühest küljest Swedile mitte ühtki etteheidet, teisest küljest aga pole nad mulle kunagi suuremat meeldinud :P Olen pangavahetusele pikalt mõelnud – mugavusest on aga mõtted seni vaid mõteteks jäänud. Nüüd ajendas mind tõsisemalt mõtlema pangateade, mis ütles, et alates detsembrist pole ma enam kuldklient. Trots tekkis :P Mis siis, et mul koguneb preemiapunkte nii palju, et ma võiks nende eest endale alati tasuta pangasisesed ülekanded “osta” – aga ikkagi! Põhimõtteliselt :P

Fakt, et LHV-l Pärnus kontorit pole, mind absoluutselt ei häiri. Mul ei ole pangakontorisse asja nagunii, tänapäeval saadetakse kaardid posti teel.

Fakt, et LHV-l on Pärnus ainult üks sularahaautomaat, mind NATUKENE häirib, aga olen nõus sellest mööda vaatama, kuna see asub mu töökohaga ühes majas, ma kasutan sularaha minimaalselt ja võtan seda nagunii 99% ajast välja tööl olles.

Tasuta ülekanded on põhiline, mis mind LHV puhul ahvatleb. Ka teistesse pankadesse – ja mul on neid järjest enam.

Krediitkaardi tingimused tundusid olevat tibake paremad kui Swedil – 30 päeva asemel on intressivaba tagasimakse periood 40 päeva. Tegelikult ma suurima heameelega loobuksin krediitkaardist täielikult, sealt ka järgmine küsimus – ega LHV ei paku deebetkaarti, millega saab netis maksta? Swedil on mingi selline, tavalisest veidi kallima kuutasuga… LHV kodulehelt esimese hooga igatahes ei leidnud.

Kaardi kuutasu kohta ma ei saanudki sotti. Kuskilt googeldasin välja, et esimene kaart on tasuta, aga LHV kodulehel ütles küll, et €1.

No ja muud ma ei oskagi mõelda. Ülekanded tulevad kauem, sest enamikul on ikkagi teised pangad, aga ega mulle neid eriti tihti ei tehta nagunii, ma ise kannan rohkem teistele :D

Netipank on neil loodetavasti sama hea ja loogiline kui Swedbankil. Ja noh, kõigega harjub.

Mobiilipank, kuidas sellega lood? Ma olen kevadest saadik saanud seda jälle kasutada – naudin täiega raputamisega konto jääki, mis ei vaja sisse logimist, ja muud taolist. Kas LHV ka sellist luksust pakub?

Ah, ja selline küsimus ka veel – mis te arvate, kas Swedbank hakkaks irisema, kui mul on nende juures veel kolm aastat kodulaenu maksta, aga mu palk enam neile ei laeku? Kuni ma ei unusta igakuiselt vajalikus summas ülekannet teha, ei peaks ju vahet olema? Kodulaenu saamise tingimuseks on vist küll igas pangas see, et palk laekub sinna, aga kui on juba seitse aastat laekunud ja laen saab ka edaspidi õigeaegselt makstud, äkki siis keegi ei märka ega kobise, kui viimased kolm aastat enam ei laeku…

Oct 182017
 

Sain esmaspäeva õhtul kokku armsa tuttavaga, kellega jutustasime palju sel ajal, kui olime mõlemad kodused emad. Hiljem elasime mõnda aega Norras, seejärel oli juba kiire tööelu, nii et vahepeal me praktiliselt ei suhelnudki, FB kaudu olin tema eluga kursis.

Kevadel otsis ta autosõidukaaslast, sõitsin koos temaga Tallinna. Tema oli just lahutamas (või äkki isegi juba lahutatud), mina tol hetkel lihtsalt suures segaduses.

Nüüd leidsime lõpuks aja, et koos veini juua. Ja lihtsalt hämmastav oli, KUI sarnaselt meie elud kulgenud on. Muudkui kuulasin teda ja enamiku ajast leidsin end mõtlemast, et täpselt sama jutt võiks tulla minu suust.

Ta kohtus oma eksabikaasaga väga noorelt, nii et suhtestaaž oli tal minuga võrreldes ligi kahekordne. Meil mõlemal on kaks last – temal on vanem juba teismeline, noorem Poisi eakaaslane.

Meil mõlemal oli suhtes nii paremaid kui halvemaid aegu. Me proovisime pikalt oma abielusid päästa ja vahelduva eduga tundus, et see toimib, kuni lõpuks ikkagi ei toiminud. Ja ta sõnastas nii hästi ära selle kurbuse, mida me tunneme: meil on hea meel, et see on läbi ja me ei soovi seda inimest enda kõrvale tagasi, samas leiname aga seda, et me arvasime, et see suhe oli ainus ja õige – perekond, lapsed… Ja tuli välja, et ei olnud. Kui väga me seda ka ei soovinud :) Samas ei tundu meile kummalegi, et see suhe oleks olnud nö raisatud aeg, kaugel sellest. Esiteks muidugi lapsed, maailma kalleim vara. Teiseks ja üldisemalt – me ÕPPISIME selle aja jooksul tohutult. Tänu möödunud suhetele oleme me nüüd sellised inimesed, kes me praegu oleme. Ja oskame uues suhtes käituda paremini, teisega rohkem arvestada. Nii et küll mitte ainus ja õige, happily ever after, aga siiski õige… Lihtsalt üks õigetest :)

Me ei oodanud ega lootnud suhete rindel absoluutselt mitte midagi tõsist ja leidsime uued kaaslased täiesti ootamatult. Isegi vanusevahe nendega on meil praktiliselt sama :) Ja meil on siiamaani raske uskuda, et on päriselt võimalik leida sellises vanuses ja nii välja kujunenud isiksustena enda kõrvale inimene, kellega on nii täiuslik klapp, et teda võib tõesti nimetada hingesugulaseks.

Ja mitte keegi teine ei saa näha meie sisse. Näha seda, mida me tunneme, mis paneb meid vastu võtma selliseid otsuseid, nagu me võtame. Isegi kui need lähevad ühiskondlike normidega vastuollu :) Meil on vaid üks elu – seda tuleb elada NÜÜD ja KOHE, usaldades OMA sisetunnet.

Tõesti, ütlemata hea oli kogemusi vahetada. Ja näha, et keegi teine on nii sarnases olukorras.

Mul on NII hea meel, et julgesime lõpuks selle suure ja hirmutava sammu astuda ning lahutada. On oivaline Eksabikaasaga jälle nii hästi läbi saada. Sõbrana on ta mulle nii kallis. Lahutus sobib meile suurepäraselt :)

Soomlane oli kuu alguses poolteist nädalat mul külas. Paljud on küsinud, kuidas siis oli, mul polnud pikalt jaksu, et põhjalikumalt blogida. Katsun siis nüüd :)

Me teadsime, et seekordne kohtumine saab olema hoopis midagi muud, kui eelmised kaks. Nondel kordadel oli tegu puhkusega, mil olime vaid kahekesi, ilma igasuguste kohustusteta – võisime teha täpselt seda, mida tahtsime, millal tahtsime. Nüüd aga oli argielu. Peaproov kooseluks :) Täpselt selline, nagu see olema hakkabki.

Ma ei osanudki eriti midagi väga oodata ega eeldada. Teadsin, et ei saa olema nii lihtne, sest argielu on argielu.

Mis ma oskan öelda? Ei olnud vaid ükssarvikud ja roosamanna, oli igasuguseid hetki. Vahepeal oli väsimus, külm, nälg, muud mõjutajad, lapsed olid nagu lapsed ikka. Oli hetki, kus ma olin täpselt sama pinges nagu tavaliselt ja ei suutnud seda mõjutada ka armastatud inimese lähedus. Olid mõned juhud, kui sain tunda ka tema paha tuju – oi, ja see oli nii kummaline… Nii teistmoodi!

Oli veider harjuda uue inimesega oma elus, oma kodus. See on minu jaoks esmakordne kogemus. Varasemate kooselude puhul sisustasime ühist kodu koos nullist, no ja muidugi polnud lapsi. Nüüd aga olen elanud siin kodus seitse aastat ühe inimesega… Ja nüüd järsku teisega :) See on midagi täiesti uut. Vajab harjumist. Nii paljude igapäevaeluliste situatsioonide puhul, mida olin harjunud kogema teatud viisil ühe inimesega, oli nüüd ahhaa-moment, sest teine inimene teeb asju ju teistmoodi. Kuna eelmiste kohtumiste ajal ei viibinud ma kodus, oli see kõik täiesti loomulik. Oma kodus on aga minevikust nii kindlalt mällu sööbinud teatud mälestused, et läheb aega, enne kui need üle kirjutatud saavad.

See kõik ei ole üldse halb :) Pigem huvitav ja kohati naljakas. Nagu öeldud, esmakordne kogemus. Nii palju uut…

Valdavalt oli aga ikkagi lihtsalt suur rõõm. Nii hea oli tulla koju, kui ta oli ootamas. Koos kokata, jutustada, sarja vaadata, kaisus magada…

Lapsed läksid varemalt peale kooli reeglina mu ema juurde. Selle aja jooksul, kui Soomlane siin oli, kihutati aga koolist otse koju. Ma ikka imetlen Soomlast, lõputult. Minu jaoks on täiesti kreisi see, et ta tahabki tulla siia, minu ellu – kolida teise riiki ja saada lisaks armastatule kauba peale kaks last, kellega puudub esialgu ühine suhtluskeel.

Ta mõistab eesti keelt minu jaoks üllatavalt hästi. Räägib veidike, õpib iga päev juurde. Lastega räägivad eesti-inglise-soome segakeeles, mina vajadusel tõlgin.

Nüüd hiljem oleme rääkinud ja arutanud. Küsisin, kuidas ta vastu pidas – ma isegi kipun hulluma, kui lastega liiga pikalt koos olema pean, tööl käimine on selle kõrval puhkus :P Ta ütles, et argielu koos lastega on tema jaoks okei ja kõige raskem oligi just see, et suhtlus on hetkel veel nii piiratud. Aga et ta ei eeldanudki, et minu ellu tulemine saab olema lihtne… Lihtsalt, et see on seda väärt :)

Ma lootsin, et kuna me nüüd ikkagi päris pikalt koos olime, oskan ehk rohkem hinnata järgmist kolme nädalat, sest olen alati ka üksindust nautinud. Ütleme nii, et see lootus läks vett vedama :P Pühapäeval ja esmaspäeval oli mul nii palju tegemist, et polnud aega igatseda, aga eilsest alates on rahulikum ja igatsus on täpselt sama suur kui enne :) Aga seda on siiski tunduvalt kergem taluda, sest ma tean, et oleme lahus veel vaid kolm nädalat. Ja siis… Siis olemegi koos. Päriselt.

Nii et jah. Alati ei ole kerge. Argielu on argielu. Vahel on väsimus, vahel paha tuju. Lapsed on lapsed :) Kohanemine võtab aega. Aga see kõik on seda täiega väärt.

Oct 182017
 

Mulle tundub üha enam, et täiega kehtib reegel: uus ei saa tulla enne, kui vana on eest ära :)

No alustades sellest, et ehkki meil Eksabikaasaga oli avatud suhe vahelduva eduga eelmise aasta kevadest saati ja toimus nii üht kui ka teist, siis see kõik oli ajutine ja niisama fun, ükski asjaosalistest polnud millestki rohkemast huvitatud – aga niipea, kui me otsustasime lahutada, tekkisid meie kõrvale inimesed, kellega läks asi palju tõsisemaks. Aga see ei ole selle postituse teema :P

Puid ootasin juba augusti lõpust saadik :) Nendega on nii, et alati kohe ei saa ja millal saab, sõltub erinevatest asjaoludest. Ja kui need tulevad, siis võivad tulla ette hoiatamata väga lambil ajal. Ja ma küll muudkui tuletasin meelde, et tuleb tegeleda, aga erinevatel põhjustel lükkus see ikka edasi ja edasi.

Novot, nüüd on selge – ei saanud ju tulla, kui kuuris oli vana puudehunnik ees :D Niipea, kui ma pühapäeval kõik vanad puud ära menetlesin, saadeti meile puukoorem. Kuulsin hommikust süües jah õuest hirmsat kolinat, aga mõtlesin, et äkki on prügi tühjendamine vms. Panin siis riidesse, hakkasin tööle minema, avastasin õuest puude hunniku :D

Ma lootsin alguses, et saame need puud sel ajal, kui Eksabikaasa veel välja kolinud pole, et saaks need koos ära teha. Siis lootsin, et äkki saab sel ajal, kui Soomlane mul külas on, et saaks temaga koos toimetada. No ei, ei saanud… Lisaks sadas IGA JUMALA PÄEV, nii et poleks olnud ka meeldiv nendega toimetada. Seega eeldasin, et ju siis laseme tuua novembris, kui Soomlane jälle siin on. Aga nagu mainitud, need võivad tulla etteaimamatul ajal…

Igal juhul lahenes kõik imeliselt. Kui eelmised kaks päeva olid hallid ja sajused, siis täna paistis päike. Eksabikaasal, kes 99% ajast töötab E-R, oli olnud töine nädalavahetus ja seega täna vaba päev. Ja ta oli nõus mulle appi tulema. Ja minul ei olnud õnneks tööl midagi kiiret, nii et sain ka päeva vabaks võtta.

Sest vaadake, ma võin puid laduda nii palju kui kulub, aga seda saagi ma… Noh, ütleme nii, et kardan :P Muidugi pole seal tegelikult midagi hullu ja häda pärast ma saaks kõigega ise hakkama, aga kui mul on vähegi võimalust, siis ma hoian saest eemale :) Pluss ÜKSI ei oleks ma seda ühe päevaga ära teinud… Aga kahekesi – tehtav!

Pühapäeval said kõik vanad puud sisse ära toodud, klõpsisin täna hommikul sellest paar pilti ka. Vasakpoolses panipaigas oleme alati hoidnud pliidipuid, parempoolset kasutasime senini muudeks asjadeks. Kuna Eksabikaasa välja kolimisega kolisid sealt aga välja ka juppideks võetud voodid, oli panipaik tühi ja sain sinna panna need ahjupuud, mis teisele poole ei mahtunud:

Teisel pool, mis on remontimata, kasutuses pesupesemiseks ja asjade ladustamiseks, on ahjupuude jaoks kaks ajutist riiulit. Nagu näete, on need puud seal pealt märjad… Üle aasta seisid õues, aga kuna meeletult vihmane on olnud ja katus polnud just eriti korralik, siis puuriida esimene osa oli üsna nukras seisus. Kuna mul oli vaja see aga eest ära saada, et tagumiste kuivade puudeni pääseda, otsustasin märjad ka tuppa viia, sest seal on kõige soojem ja kuna need on märjad vaid pealt, kuivavad kenasti ära. Seniks on meil ka kuiva puud, mida kütta.

Nii, ja tänased vägiteod. Klõpsisin “enne” pildid lõuna paiku, “vahepeal” pildid kell kolm, “nüüd” pildid veidi enne kaheksat. Ära tegime!

Kuuris on ühel pool pliidipuud, seal oli pühapäevani suur hunnik, vahepeal täitsa tühi ja nüüd jälle täis laotud:

Ja teisel pool ahjupuud, mida oli vanast ajast üksjagu alles, täna tegime veidi juurde:

Nüüd on süda rahul ja talv võib tulla :)

Ja mina olen lihtsalt nii meeletult rahul ja tänulik. Et mul on võimalus neid puid saada. Et mul on töö, mis võimaldab vajadusel täiesti suvalisel ajal vaba päev võtta, et mul tõesti polnud täna ühtki kiiret tööülesannet ootamas ning ülejäänu sain arvuti tagant ära teha. Et Eksabikaasal oli just täna vaba päev. Et me saame nii hästi läbi ja ta on nii imeliselt abivalmis inimene, et ta oli nõus tulema ja oma vaba päeva mu puudele kulutama. Et päike paistis. Et kõik puud mahtusid TÄPSELT ära.

No lihtsalt. Võrratu!

Oct 162017
 

…I make a new alphabet

Eels “New Alphabet”. Kuna ma ei suhestu ABSOLUUTSELT selle videoga, panen vaid lingi ja alguse sihilikult refräänist :P

See lugu jäi mind kummitama ühe Elementary osa lõpust… Otsisin Youtube’ist üles ja kuulasin… Ja kuulasin… Ja kuulasin.

You know what?
I’m in a good mood today
Well I’m so happy
It’s not yesterday
Man it was brutal
But it’s all in the past
It’s good to know
That it don’t have to last