Dec 052017
 

Ah et kuidas meil läheb? Väga kirjult. Mõni päev on ükssarvikud ja roosamanna, mõni päev on stress. Harilik elu :) Küllap kunagi katsun seda kõike pikemalt lahata, aga praegu jagan lihtsalt pilte alates 1. novembrist.

Nädalavahetusel enne Plika sünnipäeva ja Soomlase sisse kolimist oli mul käsil suurpuhastus. Lapsed leidsid endale ise tegevust ning otsustasid korraldada näituse, teemaks erineva liikumisvahendid. Tasakaaluliikurist ja politseiautost ufo ja paadini ning kõik muu, mis sinna vahele jääb.

Ma olin ikka täiesti hämmastunud, kuidas nad selle kõik ära korraldasid :D Mina tulin ainult hiljem näituse avamisele pilti tegema :D

Juhul kui kellelegi jääb arusaamatuks, siis Plika üritas matkida kassi asendit :P

1. detsembri hommikul sõin parajasti hommikust, kui miski kusagil häält tegema hakkas. Läks üksjagu aega, enne kui ma leidsin Poisi trennikotist sinna eelmisel õhtul ununenud telefoni, mis tal tavaliselt alati koolis kaasas on. Nähes meelespea sisu, purtsatasin naerma. Miks ta pani selle reede hommikul kella üheksaks, on siiani selgusetu. Kuna tean, et ta koolis telefonil häält maha ei võta, siis hea oli, et koju ununes :P

Selle peale tuli meelde, et ka Poisi saadetud sõnumeid vaadates olen naerda pugistanud. Ega tema ju sellest midagi ei tea, et caps lock mõjub ahastava appihüüdena :D

Nädalavahetusel käisime Tallinnas, et Soomlase emaga kokku saada, kes meile kruiisiga korraks “külla” tuli. Ma arvan, et see on esimene kord elus, kus ma Tallinnas hotellis ööbisin. Punane lagi oli päris äge :P

Pühapäeva hommikul kell kaheksa suundusime vanalinna poole, et hommikust süüa. Kas teie teate sellist kohvikut nagu Rukis? Mina ei teadnud. Aga see oli lihtsalt fantastiline koht, igas mõttes. Nii sisekujunduse kui toidu poole pealt. Hinnad, khm, on muidugi vanalinnale vastavad. Aga ma ei mäleta, millal ma viimati ühte hommikusööki nii väga nautisin :) Sinna tuleb kindlasti veel minna…

Ja lõpetuseks tänaõhtused pildid, mille pärast ma üldse blogi kirjutama tulin. Esialgu oli plaanis vaid neid jagada, aga siis avastasin tolle koolipostituse mustandi, siis veel posu pilte varasemast… Nii see läks, teada värk minu puhul.

Aga tänane õhtu oli lihtsalt nii imeliselt mõnus.

Esiteks jumalik õhtusöök – Soomlase tehtud kanasalat. Ma ei tea, miks ma ei ole kunagi selle peale tulnud, et on ka muid variante kui klassikaline hapukoorega kartulisalat (mis mulle ei maitse) või mu lemmik roheline salat (mis on minu jaoks aga pigem prae lisand ja korraliku nälja puhul kindlasti üksi kõhtu ei täida). Et kui näiteks panna kokku suur hunnik rohelisi lehti, kurk, muna, kartul, majonees, kana ja peekon, siis on tulemus täiesti imeline ja äärmiselt toitev… Oo, ja ma saan seda veel homme töö juures ka nautida.

Lapsed tahtsid piparkooke küpsetada. Ütlesin, et kui ise hakkama saavad, lasku käia. Üllataval kombel saidki, isegi koristamisega. Täiesti rahumeelselt. Pärast mitmeid õhtuid ülemeelikuid üksteise üles keeramisi ja lollitamisi, mis mind hulluks ajavad, oli tänane täielik idüll. Lapsed toimetasid rahulikult, meie saime samal ajal rahus pusle ära lõpetada.

Ja kui ma siis juhtusin aknast välja vaatama, oli üllatus suur, sest kui töölt koju tulles sadas veel vesist lörtsi, siis õhtul kella üheksaks oli vaatepilt täitsa talvine:

Nii me siin siis elame… Murdosa hetkedest.

  3 Responses to “Esimene kuu”

  1. Ma mäletan kunagisest, et sinu privaatsuspoliitika alla kuulus see, et sa tänavapoolseid pilte blogis ei avalda (pole võimalik kindlaks teha, kus sa elad). Kas see on muutunud? Ikka heaga mõtlen, et äkki läks meelest.

    • No mulle endale tundus, et hämarus, lumi ja paar puud ei ole miskit eriti äratuntavat, aga kui sa väidad vastupidist, siis vb peaks maha võtma :P

  2. Nii vahva kass!!!

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)