Apr 122018
 

Käisin täna üle pika aja koolis, Plika klassi lastevanemate õhtul. Nautisin seda täiega, nagu tavaliselt. Kohe kiskus pilti tegema.

Siit pildilt pole hästi näha, aga need “lilled” on tehtud ajalehepaberist :)

Too riiul ülaloleva pildi allosas on kunstitunni maalide kuivatamiseks… Tehtud ühe klassi poisi isa poolt. See näeb lihtsalt imeline välja ja tuli meelde, et pildistasin seda Plika esimese kooliaasta alguses, kuid miskipärast see pilt vist blogisse ei saanudki – panen siis nüüd:

Ja tolle riiuli pildistasin ka 1,5 aastat tagasi üles :)

Sellised imelised temaatilised joonistused on kõigis klassides kogu aeg. See oli Plika klassis täna. Ma peaks üks hetk võtma aja ja panema üles mõned pildid Poisi klassist, tema õpetaja jagab neid aeg-ajalt meiega Google Drive’is.

Kas kuskil mujal koolides on veel üldse kriiditahvleid või on igal pool juba magnettahvlid ja markerid?

Oleks pidanud tagumist seina ikka lähemalt ka pildistama, aga mõtlesin, et saan ühega hakkama. Laudade asetust muudetakse klassis vastavalt vajadusele ja soovile, hetkel on nii. Ja need vaimustavad nartsissid keset klassi! Ma tegelikult küll ei tea, kas nad tavalisel koolipäeval ka keset klassi on või ainult koosoleku ajaks sinna pandud :P

Värviline sein :)

Sellise ägeda kalendri panime täna seinale, see on ühe klassi tüdruku ema kätetöö:

Paar pildikest tänasest õhtust ka.

Saime täna kätte Alice‘i pakikese – suur-suur aitäh sulle! Muuhulgas oli seal tikkimise komplekt, millest Plika vaimustus. Tundub, et sellest saab tal nüüd hobi – küsisin juba emalt, kas tal on kanvaad ja mulineed. Viimased tulevad loodetavasti välja vanaema korterist, kus nüüd elavad mu onu ja onunaine – neid oli kunagi NII palju seal…

Poisi joonistatud sünnipäevakaart klassikaaslasele, ei ole küll vist siin pildil veel päris lõpetatud. Fantaasiat tal jagub…

Ja kõige lõpetuseks leidsin ühe pildi 2. septembrist 2016, kui Plikaga koos kooliteed harjutasime :)

Apr 032018
 

Tavaliselt ma usun sellesse, aga vahel on see nii kuradima raske.

Signe õnnetus juhtus minu sünnipäeval. Ma lihtsalt sundisin ennast uskuma, et kõik saab korda. Ma olin KINDEL, et peab saama. Sest kamoon – keegi, kes on teinud nii palju head… Ei saa ju! Pole võimalik!

Ja kui ma siis täna hommikul nägin…

Kurat, ma hakkan praegu jälle nutma.

Ju oli tema töö siin tehtud, arvas mu ema. Ilmselt on tal õigus. Aga see ei tee asjaga leppimist üldse mitte kergemaks. Ja mina olen lihtsalt… Suvaline televaataja. Ma ei kujuta ette, mida tunnevad tema lähedased.

Nad ei saanud teda pärast õnnetust isegi haiglas külastada, sest seal oli gripi tõttu karantiin. Lihtsalt… Üks tavaline päev. Üks liiklusõnnetus. 11 päeva teadmatust. Ja kõik. Kuidas nii saab?

Ma ei vaata telekat pea üldse, aga Kodutunne on alati olnud mu lemmik. Ja Signe oli konkurentsitult parim Kodutunde saatejuht. Seda tööd ei saa teha ilma emotsioonita, aga ta oskas oma emotsioonaalsust nii mõistlikult väljendada. Täpselt õiges vahekorras emotsioone ja mõistust. Ta oli lihtsalt super. Sobis sinna nagu valatult. Lihtsalt nii soe ja suurepärane inimene…

Oeh. Ma ei oska ennast väljendada.

Vaatan Kodutunnet järele nii, kuidas juhtub – hetkel olen järjega eelmise aasta septembris. Just hiljuti vaatasin seda osa, kus perekonnas oli kuu aega koomas olnud poiss. Nad rääkisid Signega sellest, mis oli “teisel pool”…

Signe oli 40. Ta suri õhtul, mil läks eetrisse Kodutunde 200. juubelisaade. Ja see lõpumonoloog arstidest, kes suudaks päästa veel rohkem elusid ning pereringist, kes lähedasi suure valuga hetkekski üksi ei jätaks…

See kõik tundub nii… Ette määratud.

Ma ausõna ei tea, miks ma sellest üldse räägin. See ei ole üldse minu asi.

Aga ma olen nii kurb, nagu oma lähedane oleks ära surnud.

Ma ei tea, mis tundega ma Kodutunde ülejäänud osad ära vaatan…

Ainus, mis mind lohutab, on see, et ma tean – tema on nüüd seal, kus on hea… Ja ma loodan kogu südamest, et tema lähedased suudavad olla üksteisele toeks…

Apr 012018
 

Saate aru, PÄRISELT! Päriselt on mul ESIMEST korda siin elatud aja jooksul tunne, et ma leidsin ruumipaigutuse, mis on siinseid olusid arvestades ideaalne ja millega ma olen tõesti rahul. Kas teate, KUI HEA tunne see on?

Ok, alustame algusest. Praegune ruumipaigutus on selline:

Nende 7,5 aasta jooksul on peast läbi käinud oi kui palju plaane, viimati mõtlesin sellele teemale tõsisemalt eelmise aasta mais ning siis oli parim idee selline:

Aga selle plaani juures ikka paljud asjad ei meeldinud. Lastetoad liiga väikesed ja elutoale liiga lähedal. Magamistoas mõttetult palju aknaid ja üks neist jäi garderoobiosale ette. Mõttetu koridorijupp vannitubade juures. Jne jne jne.

Praeguse plaanini aitasid jõuda kaks olulist tegurit. Esiteks see, et me kolisime magamistoa sinna, kuhu see oleks pidanud lõpuks jääma ja tuli välja, et mulle see variant ei meeldinud. Nii sai selgeks, et soovin jätta oma magamistoa siiski algse koha peale ja pidin mõtlema, kuidas seda saavutada.

Teine oluline tegur: vastuse küsimusele “kuidas?” sain tänu Manni joonistatud plaanile:

Sealt sain esimest korda idee, et vannitubade jaoks võib vabalt võtta pisut ruumi ülemiste suurte tubade arvelt. Seega saab praeguse vannitoa ja koridori osa muuta väikeseks, aga siiski korraliku aknaga kontor/külalistetoaks. Lapsed saavad endale viisaka suurusega ja kahe aknaga toad, kuhu paistab päike terve õhtu ja mida vahepeal asuvad vannitoad pisutki suminast eraldavad (potentsiaalse veesolina vastu pole midagi teha, aga see pole ka nii hull, arvan ma). Meie magamistuba jääb aknaga hommikupäikese poole, väikese vannitoa ja garderoobi mahutasin sinna kõrvale, nagu olen alati soovinud. Ja mõlemad uued vannitoad saavad samuti väikesed aknad (mida ma küll plaanile ei joonistanud)! Ja mulle jääb IKKAGI mu hiigelsuur köök-elutuba, nagu algusest peale plaanisin.

Maha tuleb võtta ainult üks sein, mis on algusest peale plaanis olnud – nojah, tegelikult teine ka, aga kuna see on juba aastaid poolenisti lõhutud olnud, siis ma isegi ei mõtle enam sellest kui seinast – nö “teine pool” on minu jaoks viimased neli aastat üks suur ruum :D Kandvad seinad jäävad puutumata, lihtsalt ukseavade asukohad muutuvad ning mõned seinad tuleb lisaks ehitada. Ideaalne!

Naljakas, ma olen ju aastaid mõelnud, aga kordagi sellise variandi peale ei tulnud – nüüd tundub nii hea ja loogiline! Aga ma olin kuidagi nii kinni selles, et vannitoad peavad jääma sinna keskele, sest muud varianti pole… Ja see seadis palju piire. Manni plaan oli minu jaoks otsekui ilmutus :D

Nüüd, kus põhimõtteline ruumipaigutus on paigas, saab mängida pisemate detailidega. Vannituppa peab mahtuma 70x145cm vann, sellest kummaline nurk hetke plaanil, võib-olla aga tasuks teha kogu vannituba pisut laiemaks ja panna vann teistpidi alumisse vasakusse nurka. Paremale poole on plaanis panna pesumasin ja kuivati. Meie vannitoa ja garderoobi suurustega saab ka veel mängida, vastavalt sellele, kuidas kõige parem tundub.

Aga peamine mõttekoht on muidugi köök-elutuba. Lastetubade ja magamistoa uksed jäävad kindlalt sinna, kus on, ülejäänud uksi (vannituba, kontor, esik) annab nihutada, samuti on  akende ja terrassiukse mõõtude ja paigutuse osas mänguruumi.

Kui ma paar aastat tagasi tõsisemalt renoveerimisplaanidega mängisin, mõtlesin välja umbes sellise paigutuse. Ma ei tea, miks, aga olen alati kujutanud ette hiiglaslikku lauda, mille taga mahuks tegema kõike korraga – ja kui vaja suuremat seltskonda võõrustada, siis mahuvad kõik “pika laua” ümber ära. Mu vaimusilmas oli selline rustikaalne palklaud… Köögi osas ma kunagi täpsemalt ei mõelnudki, lihtsalt nendesse kohtadesse jäi vaba ruumi, kuhu oleks tulnud kõik vajalik ära mahutada. Õige, tegelikult esialgse plaani järgi oleks paremas seinas jäänud vanamoodi – üleval puupliit, keskel uks kontor/külalistetuppa ja köögiks oleks jäänud väiksem L – aga ma ei viitsi hakata seda siin plaanil ümber joonistama, pole nii oluline.

Praegu ma ei ole enam mitte milleski kindel :D 4×9 meetrit on ikka jõhkralt suur võrreldes praeguse imepisikese 2,4×4 meetrit köögiga. Hetkel on mul ühes seinas külmkapp + meeter tööpinda + kraanikauss, vastasseinas pliidid – vahele jääb ca 1,4 meetrit tühja ruumi. Jube kitsas, aga samas on kompaktsusel teatavad võlud – kõik on käe-jala juures :P

Täiesti uus, aga väga kindel mõte on see, et ehkki L-kujuline köök all paremas nurgas oleks igati loogiline, siis ma nii kangesti tahan, et see pisike aken sinna alles jääks – et paigutada sinna hommikusööginurgake. Nii väike, kui see aken ka on, sealt paistab ikkagi sisse hommikupäike ja ma olen veetnud nii palju õnnelikke hommikuid sellest aknast paistva päikese käes kohvi juues… Nii et näiteks selline kaarja äärega nurgalauake, mille taha mahuks istuma kaks inimest?

Kuna puupliit jääb ilmselt ainsaks elava tule allikaks, siis on mul suur tahtmine panna see keset ruumi, nagu see on hetkel prooviks paigutatud viimasele plaanile. Vanasse kohta see igatahes jääda ei saa, sest sinna nurka jääb magamistoa uks, mille asukohta ma muuta ei soovi. Nii et külalistetoa alumine sein, korstnajalgade vahel – kuskile sellele joonele pliit tulema peab.

Kas hiigelsuur laud on ikka hea mõte? Pole enam kindel. Sattusin eile Krissuga jutlema ja tema ütles, et tal on kiiks – söögilaud peab olema muudest asjadest tühi ja ilusti kaetud. Ja mul on tegelikult sama kiiks. Ometigi mulle senini meeldis mõte hiigelsuurest lauast, mis on köögi ja elutoa süda, mille ümber mahub tegema kõike. Et las ollagi ühes otsas see poolik pusle või lauamäng, söömise pool on teises otsas. Aga… Äkki ikka oleks parem, kui söögilaud oleks köögi poolel eraldi? Appi! Ma ei tea!

Elutuppa tahan kindlasti suurt riiulit raamatute ja lauamängude jaoks. Järgmiseks mõnusalt suurt diivanit – kas üks nurgadiivan või mitu tavalist, ehk ka mõni tugitool? Eks näis, kõik variandid on võimalikud. Telekat kui sellist endiselt lähiajal plaanis pole, aga suur ekraan võiks sellegipoolest olla, filmiõhtute jaoks – ja kunagi ju ei tea, äkki mu telekavaenulikkus läheb mingil hetkel üle. Miskipärast olen alati ette kujutanud, et diivan(id) on akna all, sest nii on seal istujad näoga ülejäänud ruumi poole – tundub kuidagi mõnusam ja seltskondlikum. Manni joonistatud plaanil oli teistpidi, kas see variant oleks mingil põhjusel etem? Ekraanile ei peegelduks siis aknast tulev valgus, see oleks kindlasti pluss – samas filmi vaatamise ajaks saab ju lihtsalt rulood alla lasta, enamasti teeks seda nagunii pigem pimedatel õhtutel.

Ja ei saa üle ega ümber sellest, et diivanilaud on küll ideaalne popkornikausi, veiniklaasi või läpaka jaoks, aga lisaks tahaks kindlalt ka mingit suuremat normaalse kõrgusega lauda, mille taga mõnusalt puslet kokku panna või lauamänge mängida ja sünnipäevi pidada. No ja see oleks ju ka imelik, kui kaks lauda oleks praktiliselt kõrvuti? Ehh… Ma ei tea.

Kuidas kööki kõige loogilisemalt paigutada – nii, et söögitegemiseks oleks piisavalt ruumi, aga ei peaks samas pidevalt võrdlemisi suures ruumis edasi-tagasi sõeluma, kuna kuivained on ühes, pliit teises, tööpind kolmandas ja kraanikauss neljandas kohas – sellele ma pole julgenud veel mõtlema hakata :P Siin oleks vist tõesti kõige kindlam köögifirmadelt pakkumisi võtma hakata – nemad peaks oskama soovitada, kuidas kõige efektiivsem on. Olete muidugi teretulnud oma soovitusi jagama – mulle meeldiks siiski enne pakkumiste võtmist mingi plaan oma peas välja mõelda.

Eks see puupliit keset tuba jääb ka praeguse plaani järgi köögipoolest pigem kaugele, samas äkki pole nii väga vahet? Või peaks ikka võimalikult paremale nihutama, et oleks ülejäänud köögiosale lähemal – mis siis, et elavat tuld siis elutoa poole pealt niiväga ei näe?

Palju küsimusi, esialgu vähe vastuseid. Aga ikkagi – RUUMID on paigas! See on nii suur edasiminek! Ma olen nii elevil! Küll on hea, et on olemas blogi!

EDIT: Alles pärast selle postituse üles panemist nägin, et Mann oli jõudnud mulle täna hommikuks veel ühe plaani joonistada – miskipärast ei tulnud selle kommentaari kohta meili. Ja see plaan kusjuures meeldib mulle ka! Ma mõtlesin sellele isegi, kas annaks kööki kuidagi üles vasakusse nurka paigutada, nii oli ka plaanil, mille saatis mulle üks blogilugeja. Aga toona ma ei osanud seda mõtet “söödavaks” arendada. Mann sai sellega hakkama :P Plussiks kindlasti köögi kompaktsus – aknaid jagub ka…

Kuna mul aga hetkel pea juba konkreetselt huugab otsas, siis  katsun nüüd hoopis mõneks ajaks sellest teemast ja arvutist eemalduda, et hiljem värske pilguga uuesti vaadata :P

Kuidas teile tundub?

Mar 262018
 

Kui viitsiks, lappaks blogi läbi ja loeks kokku, MITU korda ma olen lubanud renoveerimisega kuskilt otsast pihta hakata ja pole mitte kuskile jõudnud. Hüsteeriliselt naljakas on. Või siis hüsteeriliselt piinlik, aga katsume asjale positiivsest küljest läheneda, seega jääme pigem esimese variandi juurde :P

Igatahes, kõigel on ju mingi põhjus, eks? Ma olen siin elanud 7,5 aastat ja ilmselt renoveerin mitte enne kui kolme aasta pärast… Ehkki, never say never, nii palju ma olen õppinud – alati võib ju juhtuda, et mind tabab kuskilt ootamatu rahavoog ka varem… Samas nii suurejoonelist renoveerimist peakski PIKALT ette planeerima, sest kõik võtab ilgelt aega ja meie senised “ah, ma siin mais mõtlen, et võiks sügisel kõik ära teha” plaanid on olnud nagunii üsna hullumeelsed. Nii et ma siis nüüd katsun rahulikult võtta ja vähehaaval plaanida, saavadki vast õigeks ajaks valmis :)

Ei saa üle ega ümber sellest, et mul pole IKKA kindlat nägemust ruumipaigutuse osas.

Nüüd on jälle üks kogemus juures – vahetasime poolteist kuud tagasi ära magamistoa ja elutoa. Praegune elutuba on ajutine ja peaks kolima tulevikus “teisele poole”, magamistuba pidigi aga plaanide kohaselt sinna jääma. Noh, ma nüüd poolteist kuud hiljem ütlen, et ma tegelikult ei taha seda sinna. Vanas kohas meeldis rohkem see, et oli aknaga hoovi poole (tänav ei ole meil eriti lärmakas, aga privaatsust ruloo üleval hoidmise mõttes on hoovi pool tunduvalt enam) ning aknast paistis sisse hommikupäike :) Praeguses on hetkel üks suur aken, mille asemel tulevikus plaanis kaks väikest – aga nii üks suur kui kaks väikest akent, olgem ausad, on täielik raiskamine magamistoa jaoks. Samuti õhtupäike. Kui päikesel magamistoas üldse pointi on, siis hommikuse ärataja ja hea tuju tekitajana. Seda vähemalt meie elamises, kus suvel piisab ruloo alla kerimisest selleks, et tuba oleks hommikul meeldivalt jahe. Pärast ärkamist saab selle siis üles kerida ja päikeselaksu nautida :) Samas kui viienda korruse korteris küttis päike magamistoa kohe hommikul saunaks ja ruloo ei aidanud suuremat – nii et kõik sõltub asjaoludest, ilmselgelt.

Ühesõnaga… Mõtlesin, et prooviks jälle midagi uut. Kustutaks plaanilt ära KÕIK uksed ja aknad. Alustaks nullist. Mis mõtted siis tuleksid? Mul endal ja teil kõigil?

Ma panen alustuseks siiski ka praeguse plaani, sest nii on mul kergem seletada päikese liikumist. Selle plaanil on magamistuba vanas kohas, hetkel siis on toad vahetuses. Vana magamistoa ja köögi aknast paistab päike sisse hommikul. Liigub sealt alt edasi, õhtul hängib põhimõtteliselt üleval vasakus nurgas ehk noh, läänes :) Kui meil oleks vasakupoolses seinas aknad, paistaks õhtul sinna ja tänavapoolsetesse akendesse paistab ka põhimõtteliselt terve õhtu.

Tühi plaan on aga selline. Korstnajalgu liigutada igal juhul ei saa. Aga suht kõike muud…

Ruumid järgmised:

  • kütteta eeskoda, kus mahuks hoidma rattaid
  • küttega esik, kuhu mahuks nagi, jalatsikapp, pingike istumiseks, riidekapp
  • avatud köök-elutuba
  • väike majapidamisruum, kuhu mahuks üksteise peale pesumasin ja kuivati ning kõrval pisut ruumi tolmuimeja jms jaoks
  • magamistuba garderoobiga
  • tilluke vannituba selle juurde, kus oleks dušinurk, kraanikauss, pott
  • kaks lastetuba
  • suurem vannituba (ilmselt vanniga) lastele ja üldkasutusse
  • kontor-külalistetuba
  • katlaruum? kui kaaluda kütteks ikkagi nt pellet/halukatelt – no selle ilmselt kuidagi annaks keldrisse mahutada, ehkki see oleks jubedalt tüütu seal käia, sest ega ma väga ei arva, et üles kuskile väga mahuks… majapidamisruumiga sellist asja vist kokku ei panda? palju üldse üks katel ruumi võtab?

Kui mul oleks vaba voli endale elamist kujundada, siis paistaks köögis ja magamistoas hommikupäike, elutoas ja lastetubades õhtupäike. Aga seda kõike siinsetes tingimustes küll ei saa :D Magamistoas ja kontor-külalistetoas ei ole päike rangelt võttes vajalik, sest seal käiakse ikkagi peamiselt magamas või noh, kui kodukontor teemaks on, siis ehk oleks mõnus, kui sinna ka pisut päikest paistaks? Meil on tegelikult niigi vedanud, et elamine nii päikeseline on, sest maja ümber on igal pool päris laialt tühja maad, mitte seinu, mis päikesevalguse ära varjaks. Aga jah, päike ikkagi tõuseb idast ja loojub läände, see seab teatavad piirid :P

Aa, tulevase terrassi ukse pealt tegin paar pilti, päikese pärast. Märtsi lõpus kella kuue paiku on päike põhimõtteliselt terrassilt lahkunud :) Suvel, kui hekk ei ole raagus, ei paista ka seda vähest, mis praegu näha…

Laste mängumajake ja kiiged on plaanis tahapoole aeda kolida ja siia ette võiks tulla selle asemele üks ilus lillepeenar, mida saaks terrassilt imetleda… Ma parem ei maini, kuidas ma kõik need 7,5 aastat omale lillepeenaraid planeerinud olen ja sellega mitte kuskile jõudnud :P

Ühesõnaga maja juurde me sellist terrassi kahjuks ei saa, kuhu õhtul päike paistaks, sest naabrite aiapoolde “laieneda” ei saa. Aeda tuleb teine istumise osa tahapoole, suurema seltskonnaga sündmuste jaoks – aga ega ka sinna õhtupäike ei paista, paraku. Naabritel on selles mõttes kõige mõnusam aiaosa. Aga meil on selle eest rohkem ruumi… Vahel mõtlen, kas seda terrassi on üldse vaja, aga nii mõnus oleks ilusa ilmaga sööki värskes õhus nautida – selleks oleks terrass ideaalne, isegi kui päike paistab sinna ainult päeval… Üksi või oma perega “harilike” söögikordade ajal ei viitsi väga taha aeda sööki tassima hakata. Nii et ma usun, et terrassi mõte on ikkagi hea :)

Ühesõnaga… Mõelge kaasa. Joonistage seinu, aknaid ja uksi nii nagu süda lustib ja kõige etem tundub! Kuidas saaks kõiki aknaid ja päikesevalgust maksimaalselt ära kasutada ruumides, kus neid kõige enam vaja on, ilma et toad (v.a elutuba) muutuks läbikäidavaks? Vannitoad ilmselgelt EI vaja akent, nii et need võiks “mahutada” kuskile keskele, samas kui toad võiks olla võimalikult suured…

Kuna kommentaaridesse pilte laadida ei saa, siis kes joonistada viitsivad, saatke mulle meili peale (tikriblogi (at) gmail.com) – peaks auhinna välja panema parimale plaanile, ma ainult ei tea veel, mis see olla võiks :D

Ma ise mõtlen ka. Esimest korda. Pole varem päris tühjast kohast alustanud. Loomulikult ei saa kõiki seinu maha võtta, aga kui jätta mõned tugipostid ja üles ka mõned palgid alles, siis enamikuga peaks saama mängida.

Ükskord ma teen selle remondi ära niikuinii! Ja kümneaastase planeerimise peale parem olgu tulemus ideaalne :P

Mar 262018
 

Iga kevade kohustuslikud jäädvustused :)

Kuna meil said paar päeva tagasi puud otsa, on hetkel stabiilselt soe vaid lastetoas, kus on elektriradikas – ülejäänud ruume kütame pliidi ja ehituspoe puitbriketiga. Sooja, päikese ja kassi otsinguil lõpetasin oma arvutiga lastetoa nari ülemisel korrusel :P

Pilte vaadates tuleb meelde, kuidas Plika kurtis küll ühel õhtul, et tekk tuli jälle tekikotist välja (olemasoleva avause kõrvalt on õmblus hargnenud ja tuleb kergemini kui peaks) – olin too hetk nii väsinud, et ei jaksanud tagasi panna, hiljem ei tulnud enam meelde…

Mar 222018
 

TIKKER 34

Sel aastal oli selline sünnipäev, kus juba hommik algas kahe masinatäie pesemist vajava voodipesu ja tundega “Kuule, Murphy, jäta nüüd”. Mõned tunnid hiljem sain töölt koju sõita, et viia Plikale ujulasse maha unustatud ujumisriided. Kogu päev oli üsna “meh”. Ja Soomlasel oli täna eriti hiline tööpäev, ta jõudis koju alles peale üheksat.

Aga siis, kui ma õhtusööki valmistasin, juhtus Plika issile helistama ja kurtma, et tema järele igatseb, mispeale ma eksprompt küllakutse esitasin. Meelitasin koogiga. Tuli kohale :P Korjas Poisi ka jalkatrennist peale, nii et ma ei pidanud teist korda sõitma.

Ja ema tõi mulle lilli ja Plika klassiõde, kes tal külas käis, tõi mulle lilli. Ja laud oli ilus ja kevadine. Ja isegi küünlad olid koogi peal. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Mar 212018
 

Eelmine postitus tuletas meelde, et suure sünnipäeva pildid jäidki jagamata. Olin ju haiguse tõttu ligi nädala rivist väljas ja siis olid juba muud asjad mõttes… Nüüd aga jäid üsna juhuslikult Epu raamatut pildistades taustaks lipud ja lilled rongkäigult, nii et mõtlesin ülejäänud pildid ka ühe soojaga üles panna.

Koolipidu oli lihtsalt imeline. Saal oli nii ilus, inimesed olid nii ilusad, lapsed laulsid isamaalisi laule, nii et mul läksid mitu korda silmad märjaks. Võrratu õhtu oli.

Plika joonistatud pilti kooli koridori seinal:

Rongkäigu lõpp ja hilisem kohvikukülastus:

Kuna ma olen ääretult laisk ja mugav, pole me kunagi vabariigi aastapäevi tähistanud – kiluvõileibade ja muuga, nagu paljudes peredes kombeks. Aga sel aastal tekkis ei-tea-kust kindel idee, et tahan teha sini-must-valge tordi – mina, kes ma pole kunagi olnud suurem asi tordikaunistaja :D

Soomlane küpsetas speltajahust mõnusa biskviidi. Peale läks vahukoor, kuivatatud rukkililled ja uhmris pulbriks tambitud söetabletid :) Vahele mustikad. Maitses oivaliselt, ainult rukkilille kiud jäid hammaste vahele kinni :P

Pidulaud oli ema pool. Kilu ja heeringa, täidetud munade ja muu maitsva kraamiga :)

Mar 212018
 

Meie Eesti :)

Ma pole kunagi Maxima kampaaniatest suuremat pidanud. Kui Soomlane ühel päeval lastega poest koju tuli ja ütles, et neile sealt kampaaniaraamatud ostis, kehitasin esimese hooga vaid õlgu.

…kuni nägin tuttavaid pilte kaanel ja Epu nime.

Ja siis ma vaimustusin :)

Ema ostis sama raamatu õekese lastele, nii et olen kleepse kogunud topelt – lisaks neile, mis Plika oma raamatusse kleebib, on ootel tühi raamat ja patakas kleepse rootslastele.

Alguses oli lihtne uusi kleepse saada – mida edasi, seda keerulisemaks läks. Ja ma üldse ei teadnudki, et kampaania läbi sai – arvasin, et kestab märtsi lõpuni, ei süvenenud üldse.

Õnneks juhiti mu tähelepanu sellele, et FB-s on kleepsude vahetamise grupid. Kui esmaspäeval oli mul kahest komplektist puudu veel kokku 67 kleepsu, siis praeguseks… 2 :)

Ühe vahetuse tegin Selveri parkimisplatsil. Teise koduvärava ees. Olen käinud kleepsudel järel ühes kinnisvarabüroos, ühes pangakontoris, ühes mobiilioperaatori esinduses. Ühes kohas, kus pidi olema lihtne “helistage uksekella, kella viieni saate kätte”, kell 16.40 ei vastanud aga uksekellale keegi, nii et küsisin nõu kõrvalasuvast kontorist, lõpuks avas ukse koristaja, kes otsis tükk aega, kuhu mu “saadetis” jäetud oli. Aga lõpp hea, kõik hea :)

Mõned kohtumised on veel kokku lepitud, homme käivad paar inimest mul töö juurest läbi, lisaks ootan ühte kirja.

Kõik inimesed, kellega ma kleepsuteemal suhelnud olen, on nii toredad! See on nagu ühine hullus :)

Meil jäi üks raamat üle, sest mõlemale lapsele ei viitsinud hakata koguma – otsustasime, et kahe peale piisab täiesti. Pakkusin seda Epu blogipostituse all ühele kommenteerijale, aga tema minu kommentaari ilmselt ei näinud, sest ühendust ei võtnud. Küll aga sain kaks kirja teistelt huvilistelt. Pärnakate kleepsugrupis küsiti ka. Siis selgus, et need raamatud on rariteet ja osta.ee-s kalli hinnaga müügil.

Ma ei suutnud otsustada, mida teha. Loogiline oleks olnud saata esimesele soovijale, kes minuga ise ühendust võttis. Aga pärnakale oleks jällegi olnud mugavam üle anda. Või kas hoopis oksjonile müüki panna, raha teenida? See aga tundus nii vale :) Just sellepärast, et nii palju toredaid inimesi olid andnud mulle kleepse, lihtsalt niisama heast südamest. Sest nemad olid juba oma raamatud teiste toredate inimeste abiga täis saanud. Ja mina tahtsin ka lihtsalt seda rõõmu edasi anda.

Ja siis kirjutas Epp teise blogipostituse, kus rääkis, kuidas temalt on seda raamatut nii palju küsitud ja et eriti jäi talle meelde üks lugu… Ja ma teadsin kohe, et just sellele inimesele ma oma ülearuse raamatu saata tahan :) Küsisin Epult kontakti ja mõte sai teoks, lähipäevil panen pakiautomaati. Nii hea meel on.

Nagu ma eile Selveri parklas naersin – nagu mingit eriti salajast tehingut teeks. Kes saavad parkimisplatsil kokku, et vahetada raha kahtlase valge pulbriga kotikese vastu – kes vahetavad Maxima kleepse :)

Lihtsalt nii fantastiline on see lumepall, mille Maxima ja Epp veerema panid. Mul on hea meel olla osake sellest.

Aitäh, Epp, selle raamatu eest ja selle kogemuse eest. Ühtekuuluvustunde eest. See ongi Meie Eesti :)

Loodan, et tuleb lisatrükk, nii et oma raamatu saaksid kõik soovijad :)

Ekspressis oli ka tore artikkel sel teemal. Sarnase pealkirjaga :)

Mar 022018
 

Palju, PALJU lihtsam oleks olla, kui ma mahuks paremini mingisse kasti, mis oleks kõigile lihtsalt mõistetav.

Ühelt poolt olen ma see rohelise mõtteviisiga vastuvoolu ujuv waldorfkoolidest ja ökoehitusest vaimustuv hipi,  ideaaliks keskkonnasäästlik eluviis, tervislik gluteenivaba vegantoitumine, jooga ja nii edasi.

Teiselt poolt on mu toitumine ideaalist valgusaastate kaugusel, ma armastan ja söön liha hoolimata sellest, et eetilistel põhjustel on selle söömine minu jaoks vastuvõetamatu, joogat olen üritanud tagajärjetult harrastada (aga ei ole kunagi selles ennast leidnud), oma keha ja sisetunnet kuulata ning loodusega harmoonias elada ma absoluutselt ei oska, viimase seitsme aasta remondisaavutused on piirdunud ehituspoest kõige odavama valge värvi tapeedi peale plätserdamisega, ma jumaldan sarkastilist ebaeetilist musta huumorit ega suuda ära oodata, millal saaks jälle mõne sõbrannaga paar pudelit veini ära juua ja ennast laua alla naerda.

Noilt mõtetelt tabasin ma end pärast seda, kui olin FB-st lugenud ja siiralt rõõmustanud fakti üle, et mu lemmikkolleeg murumajast kokkab järgmised nädalad Tervisetoidukojas (mis on minu meelest Pärnu kõige vaimustavam toidukoht, pakkudes maitsvat gluteeni- ja laktoosivaba taimetoitu – kuhu ma aga pea kunagi ei jõua, sest ei tööta kesklinnas ega viitsi kunagi sinna lõunale minna, aga see koht on just eelkõige lõunatamiseks ja õhtuti ning nädalavahetustel kinni) – rõõmustanud kohe nii palju, et pidasin vajalikuks minna seda teise tuppa Soomlasega jagama ja sepitsema plaane, et peaks ennast siiski mõni päev kokku võtma ja linna lõunatama sõitma.

Just enne seda olin nautinud õhtusöögiks Rimi salaamipitsat (mida ma ostsin täna 8 karpi, sest sellele oli mu Rimi kaardiga personaalne soodushind, kuna ostan seda tihti), mille kõrvale vaatasin UnReali kolmanda hooaja esimest osa, kluksusin rõõmust ja otsustasin esimesed kaks hooaega uuesti binge watchida.

Sest et ma lihtsalt jumaldan Quinni ja Rachelit. Ja nende tätoveeringut “Money. D*ck. Power”.

Ma otsisin siia mõnda Quinni tabavat tsitaati, aga kontekstist välja kistuna tundusid need kõik mittemõjusad.

Ühesõnaga. Mul on liiga tihti tunne, et ma ei sobi mitte kuskile. Et ma olen wannabe hipi, kes tegelikult on kõike muud, kui… Et ma olen teeskleja :P Et ma üritan ennast näidata kellegi teisena.

Ehkki ma ei ürita ja ma olengi siiralt vaimustuses nii ühest kui teisest. Ja ma ei mahuta ennast ühessegi kasti. Te muidugi ütlete nüüd, et ei olegi vaja kastis olla ja igaüks võib olla täpselt selline, nagu tahab, aga mulle meeldiks vahel, kui ma tunneks rohkem seda kuuluvust.

Ma tahaks olla päriselt ka see loodusega tasakaalus naeratav joogatav hipi ja mitte süüa liha ja olla vähem sarkastiline.

Või ma tegelikult ei teagi, krt, selle viimase kohta – mulle nimelt HIRMSASTI meeldib sarkasm. On see üldse sarkasm, mida ma mõtlen? Ma ei leia hetkel paremat väljendit.

Aga ilusad ja head inimesed ilmselt ei peaks olema sarkastilised ega nautima Quinni kõneviisi.

Oeh.