Mar 262018
 

Kui viitsiks, lappaks blogi läbi ja loeks kokku, MITU korda ma olen lubanud renoveerimisega kuskilt otsast pihta hakata ja pole mitte kuskile jõudnud. Hüsteeriliselt naljakas on. Või siis hüsteeriliselt piinlik, aga katsume asjale positiivsest küljest läheneda, seega jääme pigem esimese variandi juurde :P

Igatahes, kõigel on ju mingi põhjus, eks? Ma olen siin elanud 7,5 aastat ja ilmselt renoveerin mitte enne kui kolme aasta pärast… Ehkki, never say never, nii palju ma olen õppinud – alati võib ju juhtuda, et mind tabab kuskilt ootamatu rahavoog ka varem… Samas nii suurejoonelist renoveerimist peakski PIKALT ette planeerima, sest kõik võtab ilgelt aega ja meie senised “ah, ma siin mais mõtlen, et võiks sügisel kõik ära teha” plaanid on olnud nagunii üsna hullumeelsed. Nii et ma siis nüüd katsun rahulikult võtta ja vähehaaval plaanida, saavadki vast õigeks ajaks valmis :)

Ei saa üle ega ümber sellest, et mul pole IKKA kindlat nägemust ruumipaigutuse osas.

Nüüd on jälle üks kogemus juures – vahetasime poolteist kuud tagasi ära magamistoa ja elutoa. Praegune elutuba on ajutine ja peaks kolima tulevikus “teisele poole”, magamistuba pidigi aga plaanide kohaselt sinna jääma. Noh, ma nüüd poolteist kuud hiljem ütlen, et ma tegelikult ei taha seda sinna. Vanas kohas meeldis rohkem see, et oli aknaga hoovi poole (tänav ei ole meil eriti lärmakas, aga privaatsust ruloo üleval hoidmise mõttes on hoovi pool tunduvalt enam) ning aknast paistis sisse hommikupäike :) Praeguses on hetkel üks suur aken, mille asemel tulevikus plaanis kaks väikest – aga nii üks suur kui kaks väikest akent, olgem ausad, on täielik raiskamine magamistoa jaoks. Samuti õhtupäike. Kui päikesel magamistoas üldse pointi on, siis hommikuse ärataja ja hea tuju tekitajana. Seda vähemalt meie elamises, kus suvel piisab ruloo alla kerimisest selleks, et tuba oleks hommikul meeldivalt jahe. Pärast ärkamist saab selle siis üles kerida ja päikeselaksu nautida :) Samas kui viienda korruse korteris küttis päike magamistoa kohe hommikul saunaks ja ruloo ei aidanud suuremat – nii et kõik sõltub asjaoludest, ilmselgelt.

Ühesõnaga… Mõtlesin, et prooviks jälle midagi uut. Kustutaks plaanilt ära KÕIK uksed ja aknad. Alustaks nullist. Mis mõtted siis tuleksid? Mul endal ja teil kõigil?

Ma panen alustuseks siiski ka praeguse plaani, sest nii on mul kergem seletada päikese liikumist. Selle plaanil on magamistuba vanas kohas, hetkel siis on toad vahetuses. Vana magamistoa ja köögi aknast paistab päike sisse hommikul. Liigub sealt alt edasi, õhtul hängib põhimõtteliselt üleval vasakus nurgas ehk noh, läänes :) Kui meil oleks vasakupoolses seinas aknad, paistaks õhtul sinna ja tänavapoolsetesse akendesse paistab ka põhimõtteliselt terve õhtu.

Tühi plaan on aga selline. Korstnajalgu liigutada igal juhul ei saa. Aga suht kõike muud…

Ruumid järgmised:

  • kütteta eeskoda, kus mahuks hoidma rattaid
  • küttega esik, kuhu mahuks nagi, jalatsikapp, pingike istumiseks, riidekapp
  • avatud köök-elutuba
  • väike majapidamisruum, kuhu mahuks üksteise peale pesumasin ja kuivati ning kõrval pisut ruumi tolmuimeja jms jaoks
  • magamistuba garderoobiga
  • tilluke vannituba selle juurde, kus oleks dušinurk, kraanikauss, pott
  • kaks lastetuba
  • suurem vannituba (ilmselt vanniga) lastele ja üldkasutusse
  • kontor-külalistetuba
  • katlaruum? kui kaaluda kütteks ikkagi nt pellet/halukatelt – no selle ilmselt kuidagi annaks keldrisse mahutada, ehkki see oleks jubedalt tüütu seal käia, sest ega ma väga ei arva, et üles kuskile väga mahuks… majapidamisruumiga sellist asja vist kokku ei panda? palju üldse üks katel ruumi võtab?

Kui mul oleks vaba voli endale elamist kujundada, siis paistaks köögis ja magamistoas hommikupäike, elutoas ja lastetubades õhtupäike. Aga seda kõike siinsetes tingimustes küll ei saa :D Magamistoas ja kontor-külalistetoas ei ole päike rangelt võttes vajalik, sest seal käiakse ikkagi peamiselt magamas või noh, kui kodukontor teemaks on, siis ehk oleks mõnus, kui sinna ka pisut päikest paistaks? Meil on tegelikult niigi vedanud, et elamine nii päikeseline on, sest maja ümber on igal pool päris laialt tühja maad, mitte seinu, mis päikesevalguse ära varjaks. Aga jah, päike ikkagi tõuseb idast ja loojub läände, see seab teatavad piirid :P

Aa, tulevase terrassi ukse pealt tegin paar pilti, päikese pärast. Märtsi lõpus kella kuue paiku on päike põhimõtteliselt terrassilt lahkunud :) Suvel, kui hekk ei ole raagus, ei paista ka seda vähest, mis praegu näha…

Laste mängumajake ja kiiged on plaanis tahapoole aeda kolida ja siia ette võiks tulla selle asemele üks ilus lillepeenar, mida saaks terrassilt imetleda… Ma parem ei maini, kuidas ma kõik need 7,5 aastat omale lillepeenaraid planeerinud olen ja sellega mitte kuskile jõudnud :P

Ühesõnaga maja juurde me sellist terrassi kahjuks ei saa, kuhu õhtul päike paistaks, sest naabrite aiapoolde “laieneda” ei saa. Aeda tuleb teine istumise osa tahapoole, suurema seltskonnaga sündmuste jaoks – aga ega ka sinna õhtupäike ei paista, paraku. Naabritel on selles mõttes kõige mõnusam aiaosa. Aga meil on selle eest rohkem ruumi… Vahel mõtlen, kas seda terrassi on üldse vaja, aga nii mõnus oleks ilusa ilmaga sööki värskes õhus nautida – selleks oleks terrass ideaalne, isegi kui päike paistab sinna ainult päeval… Üksi või oma perega “harilike” söögikordade ajal ei viitsi väga taha aeda sööki tassima hakata. Nii et ma usun, et terrassi mõte on ikkagi hea :)

Ühesõnaga… Mõelge kaasa. Joonistage seinu, aknaid ja uksi nii nagu süda lustib ja kõige etem tundub! Kuidas saaks kõiki aknaid ja päikesevalgust maksimaalselt ära kasutada ruumides, kus neid kõige enam vaja on, ilma et toad (v.a elutuba) muutuks läbikäidavaks? Vannitoad ilmselgelt EI vaja akent, nii et need võiks “mahutada” kuskile keskele, samas kui toad võiks olla võimalikult suured…

Kuna kommentaaridesse pilte laadida ei saa, siis kes joonistada viitsivad, saatke mulle meili peale (tikriblogi (at) gmail.com) – peaks auhinna välja panema parimale plaanile, ma ainult ei tea veel, mis see olla võiks :D

Ma ise mõtlen ka. Esimest korda. Pole varem päris tühjast kohast alustanud. Loomulikult ei saa kõiki seinu maha võtta, aga kui jätta mõned tugipostid ja üles ka mõned palgid alles, siis enamikuga peaks saama mängida.

Ükskord ma teen selle remondi ära niikuinii! Ja kümneaastase planeerimise peale parem olgu tulemus ideaalne :P

Mar 262018
 

Iga kevade kohustuslikud jäädvustused :)

Kuna meil said paar päeva tagasi puud otsa, on hetkel stabiilselt soe vaid lastetoas, kus on elektriradikas – ülejäänud ruume kütame pliidi ja ehituspoe puitbriketiga. Sooja, päikese ja kassi otsinguil lõpetasin oma arvutiga lastetoa nari ülemisel korrusel :P

Pilte vaadates tuleb meelde, kuidas Plika kurtis küll ühel õhtul, et tekk tuli jälle tekikotist välja (olemasoleva avause kõrvalt on õmblus hargnenud ja tuleb kergemini kui peaks) – olin too hetk nii väsinud, et ei jaksanud tagasi panna, hiljem ei tulnud enam meelde…

Mar 222018
 

TIKKER 34

Sel aastal oli selline sünnipäev, kus juba hommik algas kahe masinatäie pesemist vajava voodipesu ja tundega “Kuule, Murphy, jäta nüüd”. Mõned tunnid hiljem sain töölt koju sõita, et viia Plikale ujulasse maha unustatud ujumisriided. Kogu päev oli üsna “meh”. Ja Soomlasel oli täna eriti hiline tööpäev, ta jõudis koju alles peale üheksat.

Aga siis, kui ma õhtusööki valmistasin, juhtus Plika issile helistama ja kurtma, et tema järele igatseb, mispeale ma eksprompt küllakutse esitasin. Meelitasin koogiga. Tuli kohale :P Korjas Poisi ka jalkatrennist peale, nii et ma ei pidanud teist korda sõitma.

Ja ema tõi mulle lilli ja Plika klassiõde, kes tal külas käis, tõi mulle lilli. Ja laud oli ilus ja kevadine. Ja isegi küünlad olid koogi peal. Nii et lõpp hea, kõik hea.

Mar 212018
 

Eelmine postitus tuletas meelde, et suure sünnipäeva pildid jäidki jagamata. Olin ju haiguse tõttu ligi nädala rivist väljas ja siis olid juba muud asjad mõttes… Nüüd aga jäid üsna juhuslikult Epu raamatut pildistades taustaks lipud ja lilled rongkäigult, nii et mõtlesin ülejäänud pildid ka ühe soojaga üles panna.

Koolipidu oli lihtsalt imeline. Saal oli nii ilus, inimesed olid nii ilusad, lapsed laulsid isamaalisi laule, nii et mul läksid mitu korda silmad märjaks. Võrratu õhtu oli.

Plika joonistatud pilti kooli koridori seinal:

Rongkäigu lõpp ja hilisem kohvikukülastus:

Kuna ma olen ääretult laisk ja mugav, pole me kunagi vabariigi aastapäevi tähistanud – kiluvõileibade ja muuga, nagu paljudes peredes kombeks. Aga sel aastal tekkis ei-tea-kust kindel idee, et tahan teha sini-must-valge tordi – mina, kes ma pole kunagi olnud suurem asi tordikaunistaja :D

Soomlane küpsetas speltajahust mõnusa biskviidi. Peale läks vahukoor, kuivatatud rukkililled ja uhmris pulbriks tambitud söetabletid :) Vahele mustikad. Maitses oivaliselt, ainult rukkilille kiud jäid hammaste vahele kinni :P

Pidulaud oli ema pool. Kilu ja heeringa, täidetud munade ja muu maitsva kraamiga :)

Mar 212018
 

Meie Eesti :)

Ma pole kunagi Maxima kampaaniatest suuremat pidanud. Kui Soomlane ühel päeval lastega poest koju tuli ja ütles, et neile sealt kampaaniaraamatud ostis, kehitasin esimese hooga vaid õlgu.

…kuni nägin tuttavaid pilte kaanel ja Epu nime.

Ja siis ma vaimustusin :)

Ema ostis sama raamatu õekese lastele, nii et olen kleepse kogunud topelt – lisaks neile, mis Plika oma raamatusse kleebib, on ootel tühi raamat ja patakas kleepse rootslastele.

Alguses oli lihtne uusi kleepse saada – mida edasi, seda keerulisemaks läks. Ja ma üldse ei teadnudki, et kampaania läbi sai – arvasin, et kestab märtsi lõpuni, ei süvenenud üldse.

Õnneks juhiti mu tähelepanu sellele, et FB-s on kleepsude vahetamise grupid. Kui esmaspäeval oli mul kahest komplektist puudu veel kokku 67 kleepsu, siis praeguseks… 2 :)

Ühe vahetuse tegin Selveri parkimisplatsil. Teise koduvärava ees. Olen käinud kleepsudel järel ühes kinnisvarabüroos, ühes pangakontoris, ühes mobiilioperaatori esinduses. Ühes kohas, kus pidi olema lihtne “helistage uksekella, kella viieni saate kätte”, kell 16.40 ei vastanud aga uksekellale keegi, nii et küsisin nõu kõrvalasuvast kontorist, lõpuks avas ukse koristaja, kes otsis tükk aega, kuhu mu “saadetis” jäetud oli. Aga lõpp hea, kõik hea :)

Mõned kohtumised on veel kokku lepitud, homme käivad paar inimest mul töö juurest läbi, lisaks ootan ühte kirja.

Kõik inimesed, kellega ma kleepsuteemal suhelnud olen, on nii toredad! See on nagu ühine hullus :)

Meil jäi üks raamat üle, sest mõlemale lapsele ei viitsinud hakata koguma – otsustasime, et kahe peale piisab täiesti. Pakkusin seda Epu blogipostituse all ühele kommenteerijale, aga tema minu kommentaari ilmselt ei näinud, sest ühendust ei võtnud. Küll aga sain kaks kirja teistelt huvilistelt. Pärnakate kleepsugrupis küsiti ka. Siis selgus, et need raamatud on rariteet ja osta.ee-s kalli hinnaga müügil.

Ma ei suutnud otsustada, mida teha. Loogiline oleks olnud saata esimesele soovijale, kes minuga ise ühendust võttis. Aga pärnakale oleks jällegi olnud mugavam üle anda. Või kas hoopis oksjonile müüki panna, raha teenida? See aga tundus nii vale :) Just sellepärast, et nii palju toredaid inimesi olid andnud mulle kleepse, lihtsalt niisama heast südamest. Sest nemad olid juba oma raamatud teiste toredate inimeste abiga täis saanud. Ja mina tahtsin ka lihtsalt seda rõõmu edasi anda.

Ja siis kirjutas Epp teise blogipostituse, kus rääkis, kuidas temalt on seda raamatut nii palju küsitud ja et eriti jäi talle meelde üks lugu… Ja ma teadsin kohe, et just sellele inimesele ma oma ülearuse raamatu saata tahan :) Küsisin Epult kontakti ja mõte sai teoks, lähipäevil panen pakiautomaati. Nii hea meel on.

Nagu ma eile Selveri parklas naersin – nagu mingit eriti salajast tehingut teeks. Kes saavad parkimisplatsil kokku, et vahetada raha kahtlase valge pulbriga kotikese vastu – kes vahetavad Maxima kleepse :)

Lihtsalt nii fantastiline on see lumepall, mille Maxima ja Epp veerema panid. Mul on hea meel olla osake sellest.

Aitäh, Epp, selle raamatu eest ja selle kogemuse eest. Ühtekuuluvustunde eest. See ongi Meie Eesti :)

Loodan, et tuleb lisatrükk, nii et oma raamatu saaksid kõik soovijad :)

Ekspressis oli ka tore artikkel sel teemal. Sarnase pealkirjaga :)