Ma ei tea, kuidas teiega on, aga mina olen selline, kes peab peaaegu kõik asjad omal nahal läbi kogema.
Ok, mitte päris kõik 🙂 On terve rida asju, mille koha pealt pole mu mõistusel ilma igasuguse isikliku kogemuseta vähimatki kahtlust, et neid ei tasuks teha. No näiteks… Vägivaldses suhtes olla. Kiirlaenu võtta. Kindlasti on selliseid näiteid veel palju, ma ei viitsi rohkem mõelda.
Aga igapäevaelu ja mitte need mustvalged, vaid hallid teemad. Ja kõik need tuhanded pisikesed või suuremad asjad, mille puhul siiralt ei teagi, kuidas õigem oleks. Või siis arvad, et tead, avastad aga, et asjad on hoopis teisiti.
Mul on olnud selline aasta, kus ma olen pärast pikki kaalumisi teinud ära mingid muudatused… Ainult selleks, et avastada – need ei toimi sugugi sellisel kujul, nagu algselt plaanisin.
Alustame kõige lihtsamast, mis minu jaoks on siiski samal ajal märkimist väärt. Mul oli aastaid kindel plaan, et pärast renoveerimist saab magamistuba olema endises elutoas. Nüüd, kus me paar kuud tagasi reaalselt magamistoa sinna kolisime, tõden ma, et nii ikka ei lähe. Aga kui ma poleks seda teinud, siis ma ju polekski teada saanud! Oleks renoveerides magamistoa sinna teinud ja pärast suurt remonti oleks palju keerulisem olnud miskit muuta…
Liigume järgmise, suurema asja juurde. Uus töö. Ma kirjutan tööst kunagi pikemalt, siis küll ilmselt parooli alla. Aga selleks on vaja aega ja tuju, mida mul hetkel nii süvitsi minemiseks pole.
Igal juhul, mul oli vaja vanast kohast teatud põhjustel ära saada – hoolimata sellest, et tööd armastasin endiselt kogu südamest. Olid asjaolud, mis olid minu jaoks vastuvõetamatud. Otsisin uut tööd terve pika aasta, kuni järsku kahe nädalaga oli see olemas. See tundus nii selge märk, üks uks sulgus ja teine avanes…
Ma olen seda tööd teinud praeguseks üle kahe kuu ja saanud aru, et minu suhtumine sellesse ei ole sugugi selline, nagu eeldasin olevat.
Ma olen endiselt kindel, et see samm oli õige. Mul oli vaja vanast kohast ära saada, mul oli vaja muutust. Ma olen nii meeletult tänulik, et tänu tutvusele see koht mul leida õnnestus. Et selle ettevõtte üldine suhtumine on normaalne ja töökaaslased toredad. Et palganumber lubab ära elada. Aga… Ma ei suuda seda tööd teha südamega, sest see eriala ei ole mulle südamelähedane. Ma olin nii elevil, nii rõõmus, nii valmis uuteks väljakutseteks. Arvasin, et piisab mu süsteemsusest, numbrite ja Exceli armastusest. Aga tuli välja, et oluline on ka see, mis on numbrite taga. Eelmises kohas tegin tööd südamega (mis oli paradoksaalsel kombel üks peamistest põhjustest, miks ma sealt ära tulin) – praegu annan endast parima, aga… See on tunduvalt raskem, kui SÜDA ei ole asja sees.
Teen seda tööd sellegipoolest võimalikult tänulikult edasi ja uut ei otsi. Edasise suhtes on plaanid lahtised, eks aeg näitab.
Ja nüüd kõige keerulisem ja kõige olulisem teema. Minu uus suhe.
Möödunud ligi poole aastaga olen ma nimelt aru saanud ühest asjast – et ma ei ole ABSOLUUTSELT valmis suhtes olema ega kellegagi koos elama.
Ma kaalusin nii pikalt ja tegin selle ebatraditsioonilise otsuse nii kiirelt kokku kolida – sest mulle tundus, et ma olen selleks valmis. Kui ma saaks aega praegu tagasi keerata ja uuesti otsustada – ma teeks kõike täpselt samamoodi. Soomlane on imeline ja ta tuli minu ellu põhjusega. Aga ma ei ole praegusel hetkel enam kindel, mis see põhjus on. Seda näitab aeg.
Praegusel hetkel ma tean, et mul on vaja üksi olla. Et saada aru, mida ma TEGELIKULT tahan.
Ma ju nii ootasin seda üksi olemist eelmisel suvel, kõige eest ise vastutamist ja ainult oma reeglite järgi elamist. Ainult selleks, et Soomlasele sülle kukkuda ja ülepeakaela ära armuda.
Kui me poleks kohtunud, oleks ma tõenäoliselt siiamaani üksi, naudiks oma reeglite järgi elamist ja arvaks, et kõik on kõige suurepärasemas korras. Ma ju olen see teada-tuntud optimist, kes eeldab alati kõigest parimat. Seega, kui ei ole just mingit väga olulist ja teravat probleemi, millega tuleb tegeleda, siis ma lasen kõhklustel ja ebameeldivustel pigem minna ja loodan / eeldan, et kõik on korras / saab korda.
Kui me poleks kokku kolinud, oleks me ilmselt siiani kaugsuhtes ja ma oleks ilmselt siiani ülepeakaela armunud.
Aga me kolisime kokku ja tänu sellele sain ma teada, et kõik minu sees ei ole sugugi kõige suurepärasemas korras. Ma sain teada, milliseid trikke alateadvus mulle mängida võib. Ma sain palju paremini aru päris mitmest olulisest asjast oma minevikus. Ma sain aru, et mu kõrval võib olla kõige imelisem mees, kes armastab mind ja on mulle täielikult pühendunud ning valmis tegema kõike, mida soovin, aga sellest kõigest pole kasu, kuni asjad mu sees pole korras.
Oleks vist lihtsam, kui ma saaks öelda – ta oli selline ja selline, mistõttu meie suhe ei toiminud. Jah, muidugi oli asju, mis mind häirisid – öelge, millises suhtes poleks? Aga ükski neist polnud kaugeltki deal breaker. Need olid lihtsalt asjad, mis tulnuks selgeks rääkida. Mul oli armastav kaaslane, kes oli igati valmis asjadest rääkima ja end muutma… Aga mina, tuli välja, polnud selleks valmis.
Ma polnud kõige vähematki valmis muutuma, kompromisse tegema. Ma ei räägi siinkohal mingitest suurtest muutustest, vaid pigem sellistest iseenesestmõistetavatest asjadest, mida sa oled suhtes rõõmuga valmis teise pärast tegema. Ma ei olnud selleks valmis. Ja just see panigi mind aru saama, et ma pean üksi olema.
Nii et… Ma kaalusin hoolega ja tegin oma elus suured muutused. Sain rohkelt uusi kogemusi ja ühes nendega aru, et nood muutused, ehkki vajalikud, ei toiminud sel viisil, mil eeldasin neid toimivat.
Ja ka see on täiesti okei. Sest ma tean, et neid kogemusi on mulle vaja täpselt sellisel kujul, nagu need lõpuks välja kukkusid.
Ainus, mis mind selle kõige juures torkab – et lapsed pidid selle “eksperimendi” koos minuga läbi tegema. Just nende pärast oli ju mu kiire kokku kolimise otsus nii ebatavaline ja tõdemus, et kogemus, mis ma sellest sain, lõppes hoopis lahku kolimisega… Oh jah. Kuna nende läbisaamine Soomlasega on suurepärane, olid nad arusaadavalt veidi kurvad. Eks elu nüüd näitab, kui sügavalt see neid tegelikult mõjutab – hetkel on kõik okei.
Aga ikkagi, isegi seda arvestades – ma ei kahetse. Ma olen rahul, et ma julgesin selle sammu astuda – kui ma poleks seda teinud, oleksingi jäänud mõtlema “aga mis siis, kui…”. Olen rahul, et ma julgesin astuda ka uue sammu, kui ma tundsin, et see on vajalik. Et ma olen lastele alati kõike ausalt seletanud – alguses, miks me otsustasime nii ruttu kokku kolida… Ja nüüd, miks ja kuidas ma sain aru, et ma siiski pole selleks valmis.
Kuna Soomlasele tema uus töö meeldib, jääb ta vähemalt esialgu siia edasi. Millal ta täpselt välja kolib, pole veel selge – hetke plaanide kohaselt millalgi mais. Seni oleme endiselt samamoodi koos, nagu siiani. Ei oska mina teisiti 🙂 Armastan teda endiselt kogu südamest… Pole lihtsalt suhteks valmis.
Ma ei saa öelda, et vigadest õpitakse, sest see polnud minu jaoks viga. Küll aga saan öelda, et õppisin oma kogemusest – teist korda ma ilmselgelt kokku kolimise suhtes rutakaid otsuseid ei teeks. Vastupidi, oleksin sellega pärast viimast kogemust ja oma sisemisest segadusest aru saamist kohe ekstra ettevaatlik. Samas – kui poleks olnud seda kogemust, ma ei kujuta ette, kui kaua mul oleks veel aega läinud, et sellest segadusest üldse teadlikuks saada. Kärsitu inimesena olen tänulik, et see juhtus juba nüüd. Parem ausus kui enesepettus. Mis siis, et ma ei petnud ennast tahtlikult.
Ega pole muidugi ka kuigi tõenäoline, et ma veel mõne välismaalase sülle kukuks, et sellist kardinaalset otsust üldse oleks vaja uuesti teha. Ja ausõna, suhe on viimane asi, mis mul hetkel mõttes on. Ma tahan üksi olla. Aja maha võtta, sügavale enda sisse vaadata, seda segadust seal hoolega klaarida ja loodetavasti lõpuks aru saada, mida ma TEGELIKULT tahan. Leidsin lõpuks ka terapeudi, kellega rääkimisest on mulle kasu. Nii et lootust on 🙂
Praegu tahan lapsi, sõpru, kassi, päikest ja kodu.
Ja elada üks päev korraga. Läbi kogemuste.
Nii elu käibki, tuleb õppida, ideaalis iga päev 🙂 Ma olen viimasel ajal palju mõelnud, et ega ideaalset elu ei olegi võimalik ära õppida. No näiteks alul tundub töö oivaline, alles palju hiljem selgub, et hoolimata pühendumisest ollakse koonrid. Või siis ma ise või mõni sõber muutub ja nii, et nendega suhtlemine muutub keeruliseks. Suhetest ma ei räägigi, see on hoomamatu pundar. Leiad kellegi, kes on hiiglama tore, aga lastega ei suhestu. Või siis leiab partner hobi, mis on vastuvõetamatu. Jne, selliseid asju ei ole võimalik iial ette näha. See teeb elust suure väljakutse, millest läbitulek on meie endi kätes. Kui kaugele me oma piire nihutame, oma tõekspidamisi kohandame, andestame, kuidas emana või ka tütrena käitume jne. Nii ma mõtlen ja jälgin huviga enda kulgemist läbi selle ettavamatusi täis teekonna.
See sinu enda probleemide vs suhtes olemise kirjeldus vastab nii täpselt Imago teraapia vajadusele. Kusjuures selle teooria üks mõte on, et need raskused tulevad ükskõik, millises suhtes, isegi kui praeguse kaaslase maha jätad. Aga et just suhtes olles saad neid asju parandada, mis sulle raskuseks on. Tean häid näiteid tutvusringkonnast, kus selle teraapiaga palju saavutatud on, just terapeudi abiga, mitte vaid raamatu lugemisega (aga juba see annab päris palju, paneb asju teise külje alt nägema!).
Ma muide olen selle raamatu läbi lugenud ja mulle väga meeldis 🙂
Kõigele vaatamata elad Sa täiel rinnal ja see on imetlusväärne!
Oo… kust alustadagi? Öelda, et me ei ole isegi teretuttavad mitte, et Sina mind linnapildis ära ei tunneks kui ei teaks, et see olen mina, aga mina Sind tunneksin. Või öelda, et loen seda blogi pidevalt ja vahepealne pikk kirjutamispaus oli isegi nukker, sest tegelikult on huvitav lugeda ja mulle meeldib Su ausus ja julgus enda elust avalikult kirjutada?
Ühesõnaga, TEGELIKULT ma asjade sellise käigu üle ei imestagi. Teid linnapildis koos nähes olen mõelnud, et nagu ema ja poeg. Mitte et Sa paistaks tuntavalt vanem või midagi, lihtsalt see noormees on kuidagi… udu. Sa oled selline habras ja tugev ühekorraga, kogenud ja jõuline, ja ta ei kanna rolli Su kõrval välja. Ja ma ei ole märganud ülevoolavat kirge kummagi silmis.
Nojah, nüüd tuleb see teiste targutamine ka. Et kas ikka oli vaja laste isast lahku minna mingi lühikese seikluse pärast jne. Teised on ikka puusalt targemad kui meie ise 🙂 samas iial ei tea ju, äkki on seda aega olnud vaja ka Sulle ja Su laste isale, iial ei tea, äkki saate ühel päeval uuesti kokku. Targematena.
Lastest ma arvan, et mingil määral elavad nemadki sellist asja üle, aga nende väljatulemis- ja edasiminemisoskus on täiskasvanute omast kergem. Ja täiskasvanud kipuvad laste pärast muretsemisega sellist asja üle dramatiseerima.
Eelkommenteerija mainib lastega suhtestumist. Sinu puhul on olukord, kus lapsed on ja elavad Sinuga, ehk kui Su ellu ja koju keegi tulebki, siis ta teab, et teid on 3, ta võtab Su lapsi automaatselt Sinuga komplektis. Võta või jäta, eksole. Minu elukaaslasel on varasemast laps ja ta elab oma emaga, sadade kilomeetrite kaugusel, ja kui ta (üliharva) meie juurde tuleb, siis ta on külaline. Pedantse korraarmastajana mul on üsna raske taluda kui keegi mu kodus ringi tuuseldab ja sahtlitesse sorima kipub, asju põrandale vedelema jätab jne. Siit see koht ka, et iga laps on oma kodu nägu ja meie ei suuda talle ühe päevaga selgeks teha seda, mida tema ema kuu aega rääkimata ja nõudmata jätab. Ehk siis iga kord alustame nullist ja see kõik on paganama raske. Mina, kes ma korda julgen nõuda, olen muidugi see kuri võõrasema 🙂 ja mul ei ole temaga mingeid isiklikke ega liiga lähedasi suhteid. Nii et jah, selles osas Sul vedas, et välismaa noormees lastega klappis (siinjuures muidugi meenutades, et ta ju koliski Sinu ja Su laste juurde, nii et see omaksvõtmine ongi lihtsam).
Ja et Sa kirjutad oma Teekonnast, on imetlusväärne. Annab ehk nii mõnelegi julgust või eeskuju või paneb vähemalt mõtlema. Et kas peaks kannatama kui kõike ei ole NII tore kui peaks 🙂
Ei nõustu sinu kommentaariga nii mitmel tasandil.
Minu mälu järgi ei läinud Tikker Soomlase pärast oma mehest lahku, see otsus oli juba varem vastu võetud.
Lahutatud vanemate lapsena, kelle ellu tuli hiljem kasuisa, julgen öelda, et lapsed elavad selliseid asju väga üle, võtavad väga südamesse ja erinevalt täiskasvanutest, kes suudavad kriisiolukorra tihti ratsionaliseerida, lahti mõtestada ja edasi liikuda, võtavad lapsed selle taaga endaga ülejäänud ellu kaasa. Minul on väga mitu punkti, kus ma võin täie kindlusega öelda, et need probleemid tulevad ebakindlusest lapsepõlves.
Ja kolmandaks on mul kahju sinu mehe eelmise suhte lapsest ja eelmisest naisest. Tee enda sees mingi rahu ja saa sellest sisemisest tigedusest mehe eksnaise ja tema lapse vastu üle. Mõtle, mida see laps peab tundma. Muidugi oled sa talle kuri võõrasema, kui sa ise ütled, et sa ei talu, kuidas ta sinu kodus käitub. Normaalne täiskasvanu suudab panna lapse sellises keerulises kärgperesituatsioonis esikohale, olgu ta oma või võõras.
Ma ei tea, kas ma tegin nüüd õigesti või valesti, aga minu blogi, minu otsus, minu sisetunne 🙂 Muutsin õige tibakene viimase kommentaari algust ja lõppu, sest sisu on mu meelest igati asjalik kogemuse jagamine, aga… Haiget tegema me ju üksteisele sellepärast ei pea? Igaühel on oma kogemused ja vahel on need valusad, mistõttu tunduvad teise teod vahel arusaamatud… Aga me ju ei näe teise inimese sisse. Mis seal taga veel on? Mul endalgi on raske blogis oma mõtteid väljendada nii, et teised neist “õigesti” aru saaks, saati siis veel blogisabas nii keerulisi teemasid arutada…
Mul on nii hea meel, et me seda siiski teeme 🙂 Aitäh teile mõlemale, et te kirjutasite ja oma kogemust jagasite.
Liisale- jaa, blogija otsus oli ammu tehtud ja ei mindudki uue mehe pärast lahku, tean. Lihtalt ütlen, et paljud inimesed, lugemata blogi, puusalt arvaks, et nii oli, ja seetõttu võib ses teemas tulla neilt igasugu arvustusi.
Ka minu ema lahutas oma esimese abielu, aga tema uut abikaasat ei kutsu ma kasuisaks, vaid Isaks. Ma olin ligi 5-ne kui nad lahku läksid. Kindlasti ei toimunud väljakolimine ja abielu lahutamine samal päeval ja väljakolimisest mäletan, et mina sel hetkel kodus ei olnud, vanaema viis mu enda õe poole külla. Kui koju tagasi jõudsime, oli mu esimene hüüatus olnud “aga meie telekas!” ja see läks mu vanaisale nii hinge, et üsna pea ta ostis meie elutuppa uue teleka. Mulle kui lapsele räägiti olukord ära ja ma ei mäleta, et minu jaoks sellest draamat oleks olnud. Me jäime ju oma koju edasi elama, lihtsalt ühte inimest enam ei olnud meiega.
2 aastat hiljem mu ema leidis uue elukaaslase ja me vahetasime elukohta. Ema abiellus, meie perre sündisid veel kaks last. Kuidagi iseenesest hakkasin Isa kutsuma isaks ja ta on mind kasvatanud ja hoidnud tõesti kui päris oma last. Isa tahtis mind lapsenda, käisid ema esimese mehe käest küsimas, aga see ei andnud. Olen täiskasvanuna kuulnud, et oli öelnud “äkki läheb kunagi vaja.” Eks see võis olla ka kättemaksuks minu emale, sest ema lajatas talle lahutades kohtu kaudu alimendid kaela.
Ma ei saa väita, et ema esimene mees minuga ei suhelnud või ei tegelenud. Eks ta ikka viis mind vahel enda poole või oma vanemate juurde kaasa kui neil sünnipäevad olid. Minu sünnipäevadele tuli alati.
Meie kodus ega vanaema-vanaisa juures ei räägitud ema esimesest mehest halvasti. Keegi ei põhjanud ega sarjanud. Aga kuskil 12-13 aastaselt olin ma oma otsuse teinud. Igaüks võib valmis teha, aga Isa on see, kes kasvatab ja on kõrval olemas, ja Isa saab olla ainult üks. See elu, kus mul oli oma kodu ja oma pere ja siis tuli ema esimene mees ja viis mu endaga kaasa, et “kvaliteetaega” veeta, tundus nii väär. Mina ise olin see, kes loobus ema esimese mehega suhtlemast, see on olnud ainult minu otsus. Palusin ema igal aastal, et ma ei taha, et see mees tuleb mu sünnipäevale, aga mida sai ema teha- maksud olid ju makstud, ja “last” näha tal õigus oli. Oli kordi, kus ma jooksin sünnipäeval kodust ära.
Ma ei mäleta, et mulle oleks ema lahutus raske olnud. Samuti ei ole mulle raske olnud ema uus abielu ja eluga edasiminek. Vastupidi, olen ema selle eest tänanud, väga õige otsus. Ei olnud selle esimese kooselu jooksul mingit karjumist ega kirvest õhus, aga kui inimesed koos oldud ei saa, siis mingugi parem lahku. Kõik läksid eluga edasi, minu ema, tema esimene mees. Jah, et ema esimene mees Isal mind lapsendada ei lasknud, selle peale olen tõesti pahane. Kõik said õiguse eluga edasi minna, aga mina mitte- miks? Mul puudub temaga praeguseks igasugune kontakt, kui 18 sain ja “hääleõigust” omasin, ütlesin, mis mul öelda oli. Et “tütre” võis omale osta, aga väimees ja lapselapsed tulevikus komplekti ei kuulu ja nii ka on.
Muide, mitte mehe laps tema esimesest kooselust ei kutsu mind kurjaks võõrasemaks, vaid ma ise nimetan end nii. Meie kodu ja tema kodu taust ja nõudmised on niivõrd erinevad. Laps ei olegi milleki süüdi, aga seda võiks ta ema kodus ometi õpetada, et oma asju vedelema ei jäeta ja külas ikka teiste sahtlites ei sorita. Kommetega hädas ei ole mitte ainult mina, vaid ka ta isa, laps ei kuula kumbagi. Pole mina ju nende kooselu isegi mitte kõrvalt näinud, aga mees ütlebki, et nende arusaamised lapse kasvatamisest olid erinevad ja ta ei imesta kui see laps oma kodus siiani midagi tegema ei peagi.