See imeline kohv

Et sundida mõtted kurbuselt eemale, katsun valmis kirjutada postituse, mida enne alustasin.

Klari kirjutas oma kohvisõltuvusest ja mu kommentaar läks nii pikale, et tundus targem see omaette postituseks vormida (mis tuli muidugi sellest esialgsest kommentaarist veel mitu-mitu korda pikem nagu mulle omane). Kahtlustan, et olen paljut sellest, millest allpool kirjutan, juba mingil varasemal puhul blogis maininud – aga noh, küll küllale liiga tee 😛

Helistasin emale, et uurida, millal ma kohvi jooma hakkasin. Ta ei mäletanud. Ütles, et põhikoolis vaevalt, äkki keskkoolis.

Minu enda esimesed reaalsed mälestused regulaarsest kohvijoomisest pärinevad Mustamäel elamise ajast – sinna kolisin pool aastat pärast ülikooli lõppu, 2006. aasta alguses. On enam kui tõenäoline, et jõin kohvi juba siiski ka ülikoolis. Olin oma toonase armastatuga kaks viimast ülikooliaastat kaugsuhtes, pea poole ajast elasime koos ning mul on mälestus talle kingitud ägedast tassist, mis käis paaris minu tassiga… Küllap me nendest kohvi jõime. Küll aga ei suuda ma meenutada ühtegi hetke kohvi valmistamisest tema juures Lasnamäel või Tartus Turu tänava korteris või viimasel ülikooliaastal ühikas. Pätikat pole ma kunagi joonud, presskannu hakkasin minu mäletamist mööda regulaarselt kasutama alles Londonis, aga üldse ei mäleta, et mul oleks Tartus või Tallinnas näiteks kohvimasin olnud. Aga kuidagi ma seda kohvi ju tegema pidin?!?

Ei ole tegelikult üldse oluline, millal ma kohvi jooma hakkasin või kuidas seda tegin 😀 Aga mul miskipärast kripeldab. Tahaks täpsemalt mäletada.

Ma ei ole kunagi olnud kohvist sõltuvuses. Midagi ei juhtu, kui see mul hommikul joomata jääb. Ma ei tunne selle ergutavat mõju. Minu jaoks on see lihtsalt maitsev ja mõnus emotsioon.

Olen lugematu arv kordi mõelnud maha jätmisele, aga emotsioon on nii mõnus, et ei näe sel mõtet. Oleks ma sõltuvuses ja liialdaks, aga see tassike päevas… Mõni päev kaks, mõni päev mitte ühtki. Usun, et positiivne emotsioon on kordades kasulikum maha jätmisega kaasnevatest positiivsetest mõjust tervisele – neid oleks ka kindlasti mitmeid. Ilusam näonahk ja mis nad kõik räägivad.

Vanasti jõin ma tavalist masinakohvi. See vanamoodne tilkuv masin, filtriga. Vahel väljas käies ilmselt jõin ka mõne üksiku latte. Siis kolisin Londonisse ja läksin tööle kohvikusse. Õppisin latte peale lilli ja cappucino peale südameid joonistama ning sain “peent kohvi” juua nii palju, kui hing igatses. Ja mulle tundub, et ma olen ainus, kellele “tavaline” kohv maitseb rohkem! Ma joon siiamaani vahel harva kohvikus käies lattet, aga üldiselt on mu lemmikkohv endiselt tavaline must kohv koorega. Filtrikohv enam väga ei meeldi, eelistan presskannu. Ja kindlasti kohvikoor, mitte piim (ehkki viimane ajab asja ära, kui koort pole käepärast, musta ei suuda üldse juua).

Suhkrut panin kunagi kohvi sisse 2,5 teelusikatäit, nüüdseks on see kahanenud poole teelusikatäieni. Imevähe magusust mulle aga meeldib ja päris ilma pole nagu ka õige. Taas kord – kuna kaaluprobleemi mul pole ja magusasõltuvust ka mitte, siis ei näe mingit põhjust sellest loobuda, ehkki mul käivad vahel peal need “aga täitsa ilma suhkruta oleks ju kõige tervislikum” hood. Vaheldumisi “aga täitsa ilma kohvita oleks ju kõige tervislikum” hoogudega 😛 See on mu loomupärane idealism, mis aeg-ajalt välja lööb – siis ma ikka kutsun ennast korrale ja tuletan meelde, et äärmused pole kunagi head ning nauding on vahel tunduvalt olulisem, eriti arvestades, et tegu on nagunii mõõduka tarbimisega.

Niisiis, minu hommikute alguseks on presskannukohv poole teelusikatäie pruuni suhkru ja sortsukese kohvikoorega. Ja see on imeline. Hommikud on reeglina jahedad, seega on nii mõnus sooja jooki nautida.

Ahhaa, veel üks kiiks – mulle ei meeldi kohvi juua “niisama”. Minu jaoks on see osa (hommiku)söögist. Võileibade kõrvale. Kui külalised käivad või ise külas käin, siis koogi kõrvale. Vahel õhtuti pitsa kõrvale.

Kui on suvi ja palav, ununeb kohvijoomine vahel täitsa pikaks ajaks ära. Tänu sellele, et mu uus töö algab kell kaheksa, on mul hommikuti pool ajast nii kiire, et ma ei söö kodus ja sel juhul jääb ka hommikukohv joomata. Tööl kohvi joomise harjumust mul ka pole – automaadikohvi korra proovisin, ei maitsenud. Pätikat ma absoluutselt ei seedi ja presskannu sinna muretseda ei viitsi. Pole tegelikult uurinud, ei välista, et on olemas, seal on suur söögisaal ja igasugu imelikke asju. Vanas töökohas jõin vahel tööl kohvi küll, ehk nii umbes kord nädalas, kuna mul oli seal pidevalt jahe. Uues kohas on soojem, seega joon päev läbi ainult vett.

Minu puhul on seos täitsa olemas – kohviisu tekib sageli siis, kui mul on külm. Olen küll üritanud ennast teed jooma harjutada ja edusammud on sellised, et olen aru saanud – teed on siiski erineva maitsega, mitte kõik sarnased, nagu mulle aastaid tundus 😀 Enamik ei maitse üldse, mõned on okei. Harjutasin ennast teega eelmises töökohas just sellepärast, et nagu öeldud, oli mul seal pidevalt jahe ja igapäevaselt teist kohvitassi juua ei tahtnud. Nüüd, kus seda vajadust enam pole, on ka teejoomine täielikult soiku jäänud 😛

Töökaaslased, tundub, joovad peaaegu kõik 2-3 tassi kohvi päevas. Pole harvad juhud, kui nad käivad keset tööpäeva Statoilis “head kohvi” ostmas. Kõik kiidavad sealset kohvi, ka mitmed mu sõbrad on regulaarsed tarbijad. Mina aga olen vist tõeline põhupea – olen korduvalt proovinud ja on täitsa okei, aga ei tuvasta midagi nii meeletult head, mis paneks mind igapäevaselt bensukasse raha jätma… Samamoodi nagu ma ei oska rohkem hinnata neid tänapäeva moodsaid kodukasutuse masinaid, mis iga tassi jaoks värskelt ube jahvatavad ja kohv tuleb vaid nupule vajutusega. Need on okei, aga minu meelest on mu presskannukohv täpselt sama hea 😀

Lastele olen pakkunud kohvi maitsmiseks, aga nad pole soovinud. Peale maitsmise ma muud muidugi ei lubaks, cocat juua ka ei luba (õnneks nad limonaade isegi ei taha). Juurdlen praegu selle üle, millal oleks normaalne lubada lastel regulaarselt kohvi juua? Nojah, igasugused viljakohvi variandid on muidugi ka olemas, aga kui rääkida just sellest päris kohvist? Hetkel arvan, et keskkooli ajal tassile kohvile päevas laste puhul kätt ette ei paneks, samas ise ka pakkuma ei hakkaks. Sest olgem ausad, ega sest kohvist ju mingit kasu ei saa, nii et kõige parem oleks, kui nad seda üldse jooma ei hakkakski…

Aga minul endal on küll kohviga selline suhe, et ma tõesti ARMASTAN oma kohvi sügavalt. Soomlane ei joo kohvi ja see oli minu jaoks mingil veidral põhjusel suisa kurb. Ta küll ütles, et võib seda minuga juua, kui see mulle oluline on, aga pidin nentima, et nii see minu jaoks ei toimi – kui ma tean, et ta teeb seda vaid minu pärast, siis parem ärgu tehku üldse. Asja mõte oleks olnud jagada naudingut…

Mingil põhjusel seostub kohv mul turvalise heaolutundega. Umbes midagi sellist. Mõnusate ja rõõmsate hetkedega. Nii et lasen samas vaimus edasi. Naudin täiega.

Kas teie mäletate, millal te kohvi jooma hakkasite? Millal teie lubaksite oma lastel kohvi juua?