Nov 092018
 

Meil oli lastega juba mõnda aega plaan võtta sel sügisel veel üks kassipoeg. Mingil hetkel aga küsis peretuttav minult, kas ma oleksin nõus pakkuma tema kahele kassile talveks hoiukodu. Ja ma mõtlesin, et miks mitte – saan kogemuse elust mitme kassiga ja eks siis ole näha, kas üldse tahan teist.

Nii et viimased kaks nädalat olen elanud koos kolme kassiga. Ja see on olnud… Noh, ütleme nii, et päris põnev kogemus. Ühtlasi saabus ka tõdemus, et kolm on minu jaoks ilmselt tiba palju. Ja et kui ma endale peaks veel ühe kassi võtma, siis kindlasti ei punast (juba olemas) ega musta (täiesti võimatu pildistada! :D). Hehe.

Tegelikult on nende kiisudega nii, et nad otsivad hoopis uut kodu. Päriskodu. Must Nurru on emane, punane Pööri isane – ja neil on Sädega üks ema :) Sädest järgmine pesakond, seega kui tema sündis sügisel 2016, siis need kaks ilmselt umbes kevadel 2017. Ma ei taha siin üldse lahata põhjuseid, miks need kiisud sel kevadel maale suvilasse viidi, aga seal nad kuni sügiseni elasid… Toitmas käidi neid ilmselt igapäevaselt, aga olid seal suht üksi ja õuekassid, nädalavahetustel käis pererahvas ka… Esialgu oli plaan, et nad ehitavad järgmine aasta maale maja, siis saavad kiisud seal samamoodi õuekassidena edasi elada, aga hetkeseisuga on hoopis selline jutt, et ehitus venib ja mis neist kassidest solgutada, otsiks parem kohe uue kodu…

Palun ärge kommenteerige seda, palun-palun. Ma tean, mis te öelda tahaks. Ja ma ei taha siin blogis seda teemat lahata. Ma tahan lihtsalt, et need kiisud saaks armastavasse koju.

Nad on ääretult armsad ja hea iseloomuga. Ei karda lapsi, on tohutult paimaiad, otsivad hellust ja lähedust. Söövad kõike nagu näljahädalised. Sobivad nii toa- kui õuekassiks – hoolimata (või just tänu sellele?) õues veedetud suvest ei soovinud nad siin tükk aega üldse õue minna. Nüüd küll vahel veidi käivad, aga vastupidiselt minu Sädele, kes on 100% õuekass ja liivakast on meil vannitoas moe pärast… Siis nemad on rohkem toakassid ja noh, liivakast on üle 1+ aasta aktiivses kasutuses.

Ühesõnaga… Nad on nunnud. Aga kolm on minu jaoks liig, eriti praegu. Ja ma nii väga tahaks leida neile mõnusa kodu. Kas keegi teab kedagi, kes sooviks endale kahte paimaiast kassi?

(Opil on mõlemad ära käinud, nii et sellega pole ka muret.)

Pildid on läbisegi kõigist kolmest. Säde on kahest punasest “valgem”.

Continue reading »

Nov 062018
 

Kümme aastat tagasi.

Täna:

Ma olen olnud kümme aastat ema. Ühtaegu uskumatu, hirmutav ja imeline.

Ma olen alati soovinud, et oleksin üks neist emadest, kes oskavad kirjutada oma lastele nunnusid kirju või kirjeldada nunnult nende arengut, aga ma ei ole. Ja ei jaksa pikalt kirjutada ka.

Tänane päev oli nii mitmeski mõttes väljakutseid esitav ja lastepidude korraldamine ei ole kunagi kuulunud mu meelistegevuste, pigem stressirikaste kogemuste hulka… Aga ma ei saa kiitmata jätta Musoonikut ja selle perenaist Kristiinet. See on AINUS koht, kus ma lapse sünnipäeva pidades ka ise lõõgastuda saan. Mitte ilmaasjata ei olnud me seal neljandat korda…

Oli raske päev ja ma jõudsin kohale mitte kõige paremas tujus, aga seal lihtsalt oli hea. Ja tuju sai ka hea. Ja pidu oli tore, kõigile. Ka täiskasvanutele. Ja see on ilmselt suures osas Kristiine teene, sest tema on see, kes on alati olemas ja lapsi juhendab, nii et täiskasvanud saavad rahulikult istuda ja hinge tõmmata.

Ega rohkemat polegi.

KÜMME. Mindf*ck. Uskumatu.

Protected: Kümme, vol 1

 plika, rõõm  Enter your password to view comments.
Nov 062018
 

This content is password protected. To view it please enter your password below:

Nov 042018
 

Nädalavahetus Mudal tuletas mulle taas teravalt meelde, et ma olen ja tahan kogu südamest jääda igavesti poliitiliselt ebakorrektseks ning üks osa sellest on avalik blogimine igasugustest kummalistest asjadest (avaldades seejuures noid ebakorrektseid detaile vaid omaenda isiku kohta, kellegi teise privaatsust häirimata, mis on topelt väljakutse), so here it goes again.

Kogusin kokku mõned detailid eilse pildistamise kaadritagustest, mis annavad aimu, aga mitte liigselt ära. Oli üks selline õhtu, kus ümberringi oli LIIGA PALJU ILUSAID NAISI, habemega ja habemeta. Ükskõik kuhu vaatasid, läksid põlved nõrgaks :D

Olen viimased paar nädalat olnud universumiga veidi pahuksis selle koha pealt, mis eesmärkidel ta mulle mingeid olukordi teele saadab. Vahel tundub küll, et mõtle, mida tahad, universum IKKA mõnitab ja paneb sõna otseses mõttes näkku.

Täna tulin Tartust koju, kasutades FB kaudu leitud transporti. Auto oli pisike ja esialgu istus ees juhi tuttav, kes pidi varsti maha minema – juht ütles, et võin siis sinna ümber kolida, on rohkem ruumi. Aga et kõigepealt võtame veel ühe poisi peale… Poisiks osutus noormees ning üks pilk temale kinnitas üle küsides mu kahtlusi… Ta oli 190+cm pikk :) Nentisin, et siis on vist hoopis tema see, kes ette istuma läheb.

/Tegelikult ta lõpuks ei läinudki – kui koht vabanes ja juht küsis, kas ta kolib ette, siis tegin ilmselt pisut kohatu märkuse selle kohta, et jäägu ikka taha mulle seltsi ning esiiste nihutati lihtsalt ettepoole, et ta jalgadel rohkem ruumi oleks/

Kuna ma olin just Mudalt tulnud ja vastavas meeleolus, siis ei saanud ma midagi parata, et piidlesin teda ja tõdesin, et tegu on äärmiselt stiilse isendiga, see tähendab siis, minu mätta otsast vaadatuna :P No ja siis kraamis ta kotist välja oma lugemisvara, milleks osutus rikkaks saamise õpik…

Ma nüüd ei langeks detailidesse, aga sellest kõigest piisas, et tekitada minus vastupandamatu kihk temaga… Mmmm… Tuttavaks saada.

Oleks ma veel olnud oma tavapärases olekus – mis komplimendi ma hiljuti oma välimuse kohta saingi – kiiksuga elegantne… Aga ma olin just tulnud Mudalt, juuksed pulkas eelmise päeva photoshooti pihustatava juuksevärvi jääkidest, seljas kõige suvalisemad riided, millega tavaliselt puid laon või aiatöid teen ning mitu päeva korralikult pesemata ehk mitte kõige värskemas olekus…

Ma suhtlen vastassooga, sealhulgas mulle sümpaatsete isenditega, reeglina väga vabalt, aga seekord istusin terve reisi aja silmanurgast piieldes ja hoidsin keelt hammaste taga. Ei julgenud isegi nalja pärast komplimenti teha, sest kõigele eelnevale lisaks oli varasem lühike vestlus toonud päevavalgele fakti, et tegu on esmakursuslasega ehk et meie vanusevahe on ca 15 aastat.

Tänks, universum, et sa minu eest ikka niiviisi hoolitsed.

Nii huvi pärast, kas veel keegi peale minu on kolmekümnendates olles vaadanud sellise pilguga vaevu kahekümnest? Või on see taas minu poliitiline ebakorrektsus?

Noil päevil tahaks kõigile, kes must midagi asjalikku soovivad, saata kaardi, mis Nele mulle hiljuti kinkis:

Tööl ei ole õnneks probleemi, seal on praegu nii kiire, et lihtsalt uputan ennast töösse, pole aega muust mõelda ja kõik saab adekvaatselt tehtud. Aga kui keegi minust väljaspool tööaega midagi asjalikku tahab, siis… Oeh.

Jõudsin täna koju ja pakkisin lahti koti:

Kleit pärineb Muda põhjatust riidekapist ning kästi mul kaasa võtta sõnadega “keegi pole selles peale sinu hea välja näinud”. Mitte et ma kujutaks ette, kus ma seda veel kanda võiks, aga olgu peale.

Lipsu kandis eilsel shootil hoopis Maali, aga mul on nõrkus punaste lipsude vastu ja olen alati mõelnud, et kikilips on mu garderoobist täiesti puudu. Nii rändaski ka see minu kotti ja seltskond võttis rõõmsalt üles viisijupi, mis päädis järgmiste sõnadega:

Kui sind naine maha jättis
Ja sa minult küsid miks,
siis vastan sulle veendunult:
sul puudus kikilips.

Selle peale puhkesin homeeriliselt naerma ja tõdesin, et kuna kõigis mu suhetes on lips olnud minu kaelas, siis nüüd on vähemalt selge, miks neist pole midagi välja ei tulnud :D

Ega’s midagi, eks järgmine kord läheb tänu sellele olulisele garderoobitäiendusele vast paremini?

Olles elanud vahepeal pikalt stabiilset ja igavat pereelu, on üsna kurnav kolmekümnendates taas teismeline olla. Kaks ja pool aastat ilma suuremate paranemismärkideta. Nagu olen viimastel päevadel mitmele inimesele kurtnud – IGAV ei hakka, aga pisut enam stabiilsust oleks mu ellu hädasti vaja.

Põhiküsimus on endiselt selles, kuidas ühendada see nii hädavajalik stabiilsus sama hädavajaliku poliitilise ebakorrektsusega.

Kuidas leida tasakaal kahe vastandliku väga tugeva pooluse vahel minus, millest esimene on kindel, et viimane vahejuhtum suhterindel oli õppetund selle kohta, et järgmine kord, kui mõni meeldiv isend ette jääb, tuleks hoolimata kuitahes tugevast tõmbest ennetavalt vastassuunas põgeneda, sest muidu tuleb sellest nagunii lõpuks üks suuremat sorti p*rse… See pool arvab, et tuleks pikalt-pikalt üksi olla ja elu üle järele mõelda. Teine pool ihkab aga juba jälle tähelepanu, vaheldust, lähedust ja hullumeelsusi – kindlasti mitte midagi tõsist, selleks ei ole ma tänu möödunud kahele kuule kohe niipeagi valmis (tänks, universum, veelkord) – aga on ju teada, kuidas mul selle mittetõsisega enamasti läheb.

Ja ometigi ei saa igavesti samasse ämbrisse astuda…

Eh. Aeg annab arutust.

Kõik läheb täpselt nii, nagu minema peab.

Ja KUI ma peaks toda noormeest veel kunagi kohtama hetkel, mil ma näen välja tavapäraselt kiiksuga elegantne, siis ehk teen talle tagantjärele ära ka tolle komplimendi, mis täna tegemata jäi :)