Apr 272019
 

Ma olen küll alati mõelnud, et võiks joosta ja oleks tore rahvajooksudel osaleda – eelmisel suvel ma paar nädalat 4km otsi enda lõbuks isegi jooksin… Aga olgem ausad, ma poleks kohe kindlasti registreerinud ennast kahe silla klubi kolmiküritusele ilma surveta… Khm… Väljaspoolt.

Nii et teha polnud muud kui trenni :D Veebruaris-märtsis jõusaal ja aprillis, kui ilmad juba vähekegi pädema hakkasid ning esimese jooksu kuupäev ähvardavalt lähenes, sai see üsna vastumeelselt jooksmise vastu vahetatud.

Seitse korda ma joosta jõudsin – alustasin 5km otsadest ja pikendasin neid, kuni kaks päeva enne luitejooksu Jaansoni ring tehtud sai. Kuna mul on kodust jõe äärde ca 1km, siis saigi 10km täis – pärast seda oli esimest korda ametlikult tunne, et küllap jään nüüd luitejooksul kah ellu :D

Mõtlen praegu, et mul ikka igas mõttes hullult vedas nende esimeste jooksudega – aprilliilm võib olla vägagi heitlik, aga nii sinilillejooksu kui luitejooksu ajal oli ilm imeliselt mõnus. Mõtlesin küll enne luitejooksu, et jätan õhukese jaki ikka jooksu ajaks selga, aga pärast kerget soojendust oli selge, et sel pole mõtet, nii et andsin hoidu.

Jooksuks mul suuri eesmärke polnud – ellu jääda, alla tunni joosta, mitte kõige aeglasem olla, mitte meie ettevõtte omadest kõige aeglasem olla – no umbes nii :D

Ja ausalt, ma kartsin hullemat. Sest et ikkagi luited ja null kogemust sellisel maastikul jooksmisega. Hoidsin ennast alguses hoolega tagasi ja kerget tempot, et mitte liigselt väsida.

Peitepilt: kas leiad mu üles? :D

Foto: Denis Georgijev / www.2silda.ee

Treenides oli mu eesmärk eelkõige võimalikult palju joosta ja vähe käia. Kui distantsid pikenesid, siis 1-2 käimispausi sinna ikka reeglina jäid, aga mitte rohkem, ja needki polnud pikad.

Luitejooksu ajal jooksin pool maad ühtlases tempos, aga pärast neljandat kilomeetrit tuli tunne, et tahaks veidi sprintida ja mööda joosta… Nii et teise poole ma vaheldumisi sörkisin, sprintisin, käisin… Nii kuni lõpuni välja.

Kui finiš paistis, leidsin üles veel mingid jõuvarud ja läks ikka samm kiiremaks küll. Nagu fotolt näha, siis hirmus rõõmus, et ära tehtud sai :D

Foto: Denis Georgijev / www.2silda.ee

No ja kui ma siis hiljem nägin, et ainult üks naiskolleeg oli minust eespool ja ma talle ainult KAHEKSA sekundiga kaotasin, siis olin ikka veits nördinud küll – nii palju oleks ma suutnud vabalt pingutada, aga kust ma teadma pidin, ah :D Samas olen nüüd oma võimetest pisut teadlikum ja ongi rohkem motivatsiooni kahe silla jooksuks treenida – on konkreetne eesmärk olla meie ettevõtte kõige kiirem naine :P Muidugi ma kahtlustan, et septembri jooksul mööda tasast maad osaleb meilt juba rohkem naisi ja kes teab, kui kiired nad olla võivad… Aga eesmärk peab olema, eks :D

Teemu küsis mult paar päeva tagasi: kas sa oled nüüd jooksja? No ja… Ma ei osanud talle mitte midagi vastata :D Ma ei saaks öelda, et jooksmine mulle oluliselt meeldib, aga väljakutse ja võistlusmoment :D Kas see minust jooksja teeb, pole sugugi kindel… Ma niisama oma lõbuks… :P

Apr 022019
 

Kas teate, kui painavalt raske on kirjutada asjadest ebakronoloogilises järjekorras ehk ma pole jaksanud isegi sünnipäevast kirjutada, kui juba uuemad asjad peale tulevad… Aga teen südame kõvaks ja kirjutan, sest vaja ju oma vaimustust ja värsket emotsiooni jagada :D

Eelmisel suvel mõlgutasin mõtteid aktiivsusmonitori ostu üle, aga mõteteks need vaid jäidki. Polnud sellist summat välja käia, ei teadnud õieti, mida tahan, sportlik aktiivsus jäi pikapeale ka väiksemaks.

Aga nüüd on sport jälle teemaks, rohkem kui kunagi varem. Ja aktiivsusmonitori idee tõusis jälle pinnale. Jäi sinna jonnakalt paigale.

No ja tulumaksutagastus tuli just ja sünnipäevaks sain veidi raha ja üleüldse, juubel ikkagi – ühesõnaga tegin endale hilise sünnipäevakingituse:

Mul põhilisi kriteeriumeid oli kaks – GPS ja võimalikult väike. No ja siis muidugi ka hinna-kvaliteedi suhe. Kuna tõsine sportlane pole, siis megapalju ei soovinud maksa, samas mingit suvalist saasta ka ei tahtnud, pidi ikka täpne ja korralik olema :) Imeline internet on täis võrdlusi ja arvustusi, sealt jäi üsna kiirelt sõelale täpselt üks isend – Garmin Vivosport. Hinnavaatluse lehelt vaatasin kõige soodsama pakkuja välja ja tellisin ära.

Kuna idee tuli üsna kuu lõpus, aga ma olen teatavasti kannatamatu ja kergete OCD kalduvustega statistikafriik, siis otsustasin, et 1. aprilliks peab see kell seadistatult mul käe peal olema. Selle otsuseni jõudsin ma reede, 29. märtsi hommikul :D Pidin pisut reset.ee klienditeenindust veenma, sest nende ladu oli küll Eestis, aga kuskil mujal kui kontor (midagi sellist, vist), aga see mõjus ja nad sebisid mulle kella samal päeval Smartposti, nii et oli laupäevaks kohal. Eeskujulik klienditeenindus! Ma olin neile ikka väga-väga tänulik.

Maksin koos postikuluga ca 112€.

No ja NII ÄGE ON! :D Ausõna, selline vidin on iga statistikafriigi unistus. Nii lahe on vaadata neid ülevaateid ja kokkuvõtteid :D

Aga miks ma just nüüd kirjutan – käisin täna esimest korda sel aastal “päriselt” jooksmas. Märtsi lõpus jooksime küll kaks korda jõusaali ja koju, aga see tegi kokku 4x1km ehk mitte eriti arvestatava distantsi.

Tänane eesmärk oli 5km. Sest noh, laupäeval on 3,2km sinilillejooks ja 21. aprillil 8,3km luitejooks, kuhu KEEGI sundis mind ennast kirja panema :D

Kuna ma unustasin pärast tööd lihapoest läbi käia, et kassidele süüa osta, siis mõtlesime, et käime jooksmast tagasi tulles sealt läbi. Muidugi suutsin ma esiteks pangakaardi koju unustada ja teiseks avastasin poest välja  tulles, et selle kellaga vist ei anna treeningut pärast pausile panemist jälle “käima” panna… Vähemalt ma jaurasin tükk aega ja ei leidnud… Seega siis sai esialgu ainult 4,5km. Jalutasin koju, võtsin pangakaardi, jalutasin tagasi, ostsin söögi ära… Siis ikka ei andnud rahu, et 500m puudu jäi ja jooksin vähemalt koju selle puuduva sutsaka :D

Selles mõttes ei miskit erilist, et ma eelmisel suvel jooksin ka 4km otsi, eks… AGA! Siis ma vaheldumisi jooksin ja kõndisin… Täna ma jooksin kõik need 4,5km järjest, ilma kõndimata! Ise ka imestan :D Esimene pikem jooks ja ma päriselt suutsin järjest joosta? Jõusaal vist on pisut ikka võhmale positiivselt mõjunud. Ehkki jõusaalis ma ei jookse :D

Vaatasin Endomondost järele, eelmisel suvel jooksin 4km 27 minutiga. Nüüd 4,5km 25 minutiga :P Haa, ma arenen!

IGATAHES. Kuna ammu on magamise aeg, siis ma panen lõppu lihtsalt mõned screenshotid sellest hullutavast statistikast. Ma küll ei tea, kas see reaalselt kedagi huvitab, sest sportlased teavad juba nagunii ja keda ei huvita… Seda ei huvita :D Aga no äkki kedagigi :D Või siis lihtsalt endale rõõmuks :D

Garmini äpi kohta kuskil arvustuses kirjutas, et see oli tükk aega kohutav ja LÕPUKS tehti uuendus, nii et on nüüd normaalsem. Mul puudub igasugune võrdlusmoment, olgu siis nende enda eelmise versiooniga või teiste sarnastega, aga mina olen väga rahul :)

Mar 212019
 

Kuna üks siin arvas, et ma võiks temaga ühtemoodi olla, sain endale täna käe ümber sellise asja:

Sõbrad, ma käin jõusaalis… Ja see meeldib mulle. Kes oleks osanud arvata? Mina igal juhul mitte.

Mis see retsept on, küsite? Imelihtne. Mõtle aastaid, et tahaks olla füüsiliselt aktiivsem, aga ei viitsi. Siis armu sportlasesse. Kui tema sind jõusaali viib ja sulle igapäevast personaaltreeneri teenust pakub, toimivad hormoonid suisa imeliselt ja ongi hea. Nii hea, et tahaks aina rohkem.

Nagu öeldud – imelihtne :D

Kaasa aitab ka see, kui tööandja väärtustab sporti, nii et saad kuuajase jõusaali ja rühmatreeningute kaardi vähem kui 7€ eest :)

Jaanuari lõpust alates olen käinud jõusaalis 12x, vahele veel üks bodypump, mida ma sinna sisse ei lugenud, sest jõusaali too päev ei jõudnud.

Kui eelmise aasta lõpus esimest korda bodypumpi proovisin, oli hirmus ja võõras ja ei teadnud, mida teha ja kuidas olla – teist korda ja koos kaaslasega polnud üldse jube. Kui eelmisel aastal CX worksi proovides ma peamiselt lebasin matil ja naersin hüsteeriliselt, sest ma ei suutnud seda kava just eriti efektiivselt kaasa teha, siis täna oli teise korra kohta päris hea tulemus, ütleks ma… Kõhulihased pole kunagi varem nii läbi olnud.

Üldises plaanis olen aga avastanud, et äärmiselt keeruline on saavutada seda kõige esimese bodypumpi järgset lödi tunnet. Võin mitu tundi rassida ja enda meelest igati korralikult, väsinud olen hiljem mõnusalt, aga jalad alt ära ei kao ja mitu päeva ei valuta ka üle kogu keha.

Kõige viletsam ei ole ma enam jõusaalis ka :) Just hiljuti vaatasin, kuidas üks neiu oli seal oma noormehega, kes teda juhendas – täpselt samamoodi nagu mina alustasin… No ma nüüd juba natuke jagan seda, mis ma teen ja minu kangil on raskused ka :D

Mis ei tähenda, et ma ei laseks ennast siiamaani juhendada, olen lihtsalt selle kõige juures pisut iseseisvam. Võtan kõike väga lebolt, ise mingit teooriat ei ole uurinud. Lähen kohale ja lasen endale öelda, mida ja mis järjekorras teha. Nii mõnus.

Kuna ma jõusaalislängi endiselt eriti ei valda, siis ei oska ma väga rääkida sellest, mis ma seal teen. Ei tee jalapäevi ega ülakehapäevi :D Aga no jalapressi tegin täna 130-ga, see on meeles :D Ja kangi tõstsin… Eee… Vist oli 10 mõlemal pool, nii et kui kang ise on 20, siis kokku 40, jah? Kõrgem matemaatika. Aga rinnalt suruda ma eriti ei jaksa, isegi 30 on liig.

Ah, las need numbrid olla. Igatahes fakt on see, et ma jõuan järjest rohkem ja see on ääretult rahuldustpakkuv.

Täna jõudsime kuuest ja lahkusime pool üheksa. Kõigepealt üle tunni jõusaalis, siis pooletunnine CX works ja lõpetuseks veel pool tunnikest jõusaalis. Ise ka imestan, et jõuan :D Ja hiljem veel kurdan, et ei ole piisavalt väsinud :D Aga no ma olen ju nüüd pooljumalanna, need ju jõuavadki :P

Üks on kindel – minu puhul ei toimiks asi pooltki nii efektiivselt, kui ma teeksin seda kõike üksi või mõne sõbrannaga – vaevalt et ma siis trennis käimisest sellises vaimustuses oleksin… Aga hormoonid on ikka absoluutselt imelised asjad – ma tõesti siiralt naudin seda kõike.

Selline mõtisklus 35. sünnipäeva eelõhtul. Võib vist öelda, et ma olen endaga üpris rahul.

*aga kindlasti mitte sisemine!

Feb 102019
 

Kas teate, kui mitu inimest on juba ette heitnud, et ma üldse ei blogi? Kas teate, kuidas ma tahaks blogida, aga alati on midagi vajalikumat või lihtsalt mõnusamat teha? Kas teate, kui keeruline on valida, MILLEST blogida, kui oled lõpuks näpistanud ühel õhtul lugemise aja arvelt selle tunnikese, et blogisse siiski midagi üles saaks?

Nii palju pilte on veel näidata ja nii mitmel teemal tahaks kirjutada, aga kuna täna jõuan ainult pisut, siis otsustasin, et jagan lihtsalt hetki möödunud 1,5 kuust. Igapäevaelu. Võrratult tavaline, stabiilne ja mõnus.

Aga viimase kuu märksõna ongi vist eelkõige raamatud.

See lõik sai üles pildistatud “Minu Viinist”. Naersin südamest.

Üks jõulupuhkuse hilisõhtune söömaaeg :)

Poiss sai jõuludeks Carcassonne’i. Täiesti võrratu lauamäng, piisavalt põnev kogu perele.

Sai lastega Apollost nuputamist valitud… Ja siis nõudis Plika ristsõnu ka.

Kogemata valis ta Ripsiku asemel Miniristiku, nii et täiskasvanud said ühe endale :P

Te ei kujuta üldse ette, kui ogaralt palju rõõmu valmistab mulle see, et ma saan kellegagi koos lugeda.

Leia pildilt kass :P

Ühel õhtul sai korralik kõdistamismaraton maha peetud. Ma hoidsin targu veidi eemale ja võtsin endale fotograafi rolli :D

Tavaliselt loeme kahekesi, aga tol õhtul pressis Plika ka ennast meie vahele. Pluss noh, kassid.

Ja sel nädalavahetusel võtsin üle hiiglama pika aja pusle ette…

Ja nii ongi.

Igapäev. Töö, kodused toimetused, lapsed, kassid, kaaslane.

Loen raamatuid. Joon teed. Käin trennis. Tantsutrennis ja jõusaalis ja eile oli Hardcore Saturday ja…

Vahel on sõbrad-tuttavad-sulelised. Tallinnas on paar korda käidud, Kaidi-Annika jõuavad vahel külla, Liisiga joome vahel veini, nädalavahetusel jõudis koguni Virge külla.

No ja siis käisin reedel ja laupäeval teatris (tänks, Virge!), lähen homme kinno, neljapäeval jälle teatrisse…

Kogu aeg nii tihe kava ei ole, aga näe, nüüd juhtus nii.

Nii et ärge siis imestage, et mul ei ole aega blogida. Elu on lihtsalt liiga mõnus :)

Aga ma luban, et ma ikka katsun siia tihemini sattuda. Sest kui on mõnus, siis tahaks ju jagada.

Tahaks kirjutada pikemalt sellest, kuidas ma ise ka ei usu, et ma jõusaalis käin ja seda naudin, jätta märgid maha kõigist toredatest kokkusaamistest sõpradega, jagada rohkem kassipilte ja mõtiskleda elu üle. Eks näis, millal tegudeni jõuan :) Vahel kirjutan peaski blogipostitusi :) Lootust ühesõnaga on.