Jul 122019
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama mu eelmise sügise lubadusest iseendale: rohkem ELADA. Sellest tulenevalt on sel aastal mu moto olnud “ütle kõigele JAH”. Ehk siis – kui Tanel saatis FB-s kutse Koiva kanuumatkale, siis teatasin Kaaslasele, et sinna me läheme. Kuna ta ei öelnud ei, siis nii sai :D Vähe morjendas mind see, et ma polnud varem kordagi elus kanuuga sõitnud ning tolle matka näol oli tegu kolmepäevase ürituse ning kokku ca 100km distantsiga.

Taneli korraldatud matku ma armastan, sest ma tean, et ta jagab matsu ja hoolitseb minusuguste võhikute eest ka. Ehk et minu hooleks jäi vaid kulude tarbeks ülekanne teha, magamiskotid olime endale ka jõudnud osta, ülejäänud matkavarustuse (telk, lebomatid, kuivakott) saime Tanelilt laenuks ja muu organisatoorse poole pealt muretsema ei pidanud.

Matk algas juba neljapäeva, 13. juuni õhtul, kui Hanna meile Pärnusse järele sõitis ning seejärel võtsime suuna Haanjasse, kus oli meie start. Pärnust saime liikuma alles peale üheksat ning väljas oli konkreetne äikesetorm. Roolis olla poleks ma tahtnud mitte mingi hinna eest ja Hannal, tuli välja, olid load olnud vaid loetud kuud… Julge naine! Aga kohale me jõudsime, kesköö paiku, selleks ajaks oli ka suurem vihm järele jäänud, nii et saime telgi pimedas kuidagi püsti pandud ja magama mindud. Tanel ise jõudis kanuudega kohale alles öösel…

Esimesel päeval olime vähendatud seltskonnaga, seitsmekesi – laupäevast alates oli meid kokku viis kanuud ehk kümme inimest.

Krt, ma ei saa mingi valemiga pilte keskele joondada ja see käib mulle hullult närvidele, aga kell on nii palju, et ei viitsi rohkem jaurata, las siis jääda nii – nagunii olen ilmselt ainus, keda see häirib. Seekord ei toiminud miskipärast ei align center ega justify, püstised pildid on kõik vasakus ääres… Grr. Liiga väsinud, et koodi nokkima hakata. Homme äkki vaatan uuesti ja katsun korda saada.

Reedehommikusi hetki:

Valmib hommikukohv :D

Continue reading »

Jul 122019
 

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama… Ehk sellest, kui Virge meil külas käis? Oli üks veebruari nädalavahetus, kui Virge kurtis, et tal Pärnusse teatripiletid ostetud, aga sõbranna ei saa tulla, kas ma tuleks talle seltsiks… Nii sain ma kaks õhtut järjest teatris käia, veini juua ja jutustada muidugi, lisaks vedasime Virge ühele spordiüritusele… Aaga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tuli jutuks Filter maanteekarikasari, kus mu kaaslane osaleb ja kuidagi sai õhku visatud mõte, et me peaks koos Haapsallu minema, sõidame kõik… Või midagi selles stiilis.

Igatahes. Pärnu rattapäev oli enne Haapsalu etappi ja loogiline oli kõigepealt kodulinnas omal nahal kogemus kätte saada, mis teema nende rattavõistlustega siis ikkagi on.

Käisin usinalt sõitmas, pikendasin distantse, kuni 40km täis… Panin ennast kirja kõige mitteametlikumale sõidule ehk matkasõidule, kus paremusjärjestust ei tehta… No ja siis ma vaatasin neid varasemalt osalenute aegu ja tõdesin, et isegi matkasõidul on kõik olnud minust PALJU KIIREMAD…

Nii et ülearu positiivsete emotsioonidega ma sinna võistlusele just ei läinud :D Ja no õigusega :D Ma olin ainus loll, kes tuli sinna oma igivana linnarattaga :D Ja jäin kohe alguses suht kõigist maha :D Umbes pool maad püsisin sabas perekonnal, kelle aeglasem tempo tulenes sellest, et kaasas oli laps (no mis ta vanus olla võis, 10 kandis? aga rattatrenni lapsuke, ilmselgelt). Ja ka NEIST jäin ma maha, kui vihma hakkas sadama :D

Aa, ja veepudeli olin ka kiiruga koju unustanud :D See perekond mu eest hoolitses, küsis, kas mul on ja mu tõdemuse peale, et ununes, andsid mulle pudeli vett.

Ühesõnaga sõitsin ca 20km uhkes üksinduses – lootuses, et rada on ka minusuguse orienteerumisjuhmi jaoks piisavalt selgelt märgistatud. Ja kuna vihma sadas päris pikalt, siis mul oli külm ja märg ja ma siunasin ennast, et mida kuradit ma sinna üldse tulin ja kas mul sellest võistlusest ÜLDSE mingit positiivset emotsiooni jääb – sest no raudselt ma olin seal kõigist kõige aeglasem :D

Ahjaa, ma unustasin veel kella ka sisse panna enne starti, nii et ma siis sõidu pealt üritasin seda käima saada ja sain kuskil kuuendal kilomeetril äkki… Hiljem käsitsi muutsin, sest teadsin, mis kell umbes startisime ja mis oli läbitud distants. Kaardil on ka teekonna algus seega puudu.

Kui ma siis pärast lõpetamist kaaslasega kokku sain ja olin tükk aega tal kaisus värisenud ja kurtnud ja lõpuks küsisin, kuidas tal läks… “Ah, ära võitsin lühikese distantsi”.

No ja nii ongi, et mul on sellest päevast ikkagi ainult ülevoolavalt positiivsed mälestused. Sest ma ikkagi lõpetasin, sest ma ikkagi tegin oma isikliku rekordi ja ma olin nii kuradima uhke ja rõõmus tema tulemuse üle.

AGA ütlesin talle ka väga konkreetselt ära, et kuniks mul pole paremat ratast, siis ma enam ühelgi rattavõistlusel ei osale :D Nii et sel suvel siis võistelgu üksinda. Mulle piisab esialgu võidu jooksmisest ka :P Kui ma peaks kunagi sportratta saama, siis ma läheks uuesti küll, ainult et isegi matkasõidu jaoks tuleks ikka palju rohkem trenni teha :D

Igatahes, ma ka kaaslast hoiatasin, et siia läheb tema anonüümsus… Üleüldse ma peaks talle mingi bloginime välja mõtlema. Sportlane? Jalgrattur? Insener? Kolleeg? Ah, ma ei tea, ma ei suuda otsustada. Olgu siis kaaslane edasi. Vb peaks seda hakkama suure tähega kirjutama :P

Niisiis, pildimaterjal. Ehk põhjus, miks see teema üldse aktuaalseks sai – ma ise pärast võistlust oma aega vaatamas ei käinud (tean niigi, et olin kõige aeglasem, las ta olla), pilte ka ei vaadanud… Ja üks hilisem etapp siis valis mingil hetkel FB ürituse juures näitamiseks foto MINUST finišis (ma ei tea, mis nad mõtlesid: näitame, et SELLISTE RATASTEGA LOLLE osaleb ka? :D). Nii et ma siis vaatasin seda pilti ja irvitasin ja otsustasin, et tuleb ikka kokku võtta ja blogida.

Nagu näete… Õnnelik, et see õudus on lõpuks ometi läbi :D Ja selle üle, et ma ei lõpetanud viimasena, sest pika distantsi omad tulid pärast mind :D

Üks teine oma finišis :P Päästis perekonna au :P

Mina olin tema võidust tunduvalt rohkem elevil kui ta ise, sest ta on eluaeg rattaga sõitnud ja võistlenud ja lühikese distantsi võit pole tema jaoks midagi esmakordset ega erilist – ta sel suvel olude sunnil sõidab lühikesi ja korda läheks talle ainult hea tulemus pikal distantsil… Ma ikka üritan teda ümber kasvatada, et tuleb rõõmustada väiksemate võitude üle kah :P

Võistlusjärgsed traditsioonid on ka välja kujunenud… Alati tuleb koos üks selfi teha :D

Jul 102019
 

Tahtsin teiega jagada ühelt poolt lihtsalt üht lõbusat seika, teiselt poolt suurepärast klienditeeninduse kogemust, millest siiamaani vaimustuses olen.

Et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama sellest, kuidas me oleme kaaslasega korduvalt irvitanud selle üle, kui täiskasvanud inimesed kutsuvad üksteist äärmiselt imalate hüüdnimedega ning teinud ohtralt nalju teemal, et äkki peaks kah tööl üksteist nunnuks ja mõmmiks kutsuma vms. No mis teha, me sellised sarkastilised.

No ja siis oli märts ja minu 35. juubel…

Minu tolle päeva FB postitus:

“Ma ei mäleta, mis sa mulle kolmapäeval tegid, et ma sind norida tahtsin” ehk kuidas mu kolleegist boyfriend mulle kulleriga tööle lilli saatis. Ta oli ettenägelikult piisavalt tark, et sellise pühendusega kaarti mulle mitte otse üle anda, nii et füüsiline vägivald jäi olemata ja piirdus vaid ähvardustega :D Aga ma teen tagasi, ma luban :D

Muidu on juubel tore. Kõik toovad lilli. Ja Nele julges oma kaardi ise ära tuua :D Võite nüüd arvata, kumb on kumma oma.

Siiralt Teie
Armas Nunnu

Ühesõnaga lubasin, et ma teen tagasi ja teen hullemini. Ja siis oli mul kolm kuud aega mõelda, mis see täpselt on, mida võiks kulleriga tööle saata ja sellele veel rõlgem pühendus kaasa panna. Kaaslase kommentaar oli “ainult mitte lilli”.

Mingil hetkel netist inspiratsiooni otsides, üldsegi mitte niivõrd kullerile mõeldes, vaid pigem niisama üldiselt, jäi silma üks väga sobiva kujundusega kruus. Mõtlesin, et kuskilt ookeani tagant seda küll tellida ei viitsi – küllap leian koha pealtki teenuse, kus minu soovitud kujundus tassile pannakse. Ja nii jõudsingi otsapidi netikink.eu lehele.

No ja kui ma siis nägin, et neil on seal ka kinkepakendid, kus lisaks kruusile veel šokolaadi ja teed (mis olid pealegi ägedate nimedega stiilis “Dragon’s Surprise”)… Mu kaaslane on nimelt suur šokolaadi- ja teesõber… :D Siis lõigi tuluke peas põlema – näe, selle saabki ju ideaalselt kulleriga saata.

Kirjutasin, küsisin rea täpsustavaid küsimusi – kujunduse, mõõtude, tee, šokolaadi, kinkepakendi, kaardi kaasa panemise võimaluse kohta… Sain vastuse imekiirelt, reede õhtul 20 minutiga :) Vastus kõigele oli lühidalt “jaa” – kõike saab :)

Siis möödus kuu, kuni ma sain lõpuks endale uue arvuti ja normaalselt kujundada. Ja oli ka suht viimane minut, et tellimus töösse anda. Saatsin esialgse faili, nägin selle kujundust tassil, tegin veidi kitsamaks, jäin rahule…

No ja siis sain kõne, et täpsustada pakkimist ja detaile, osa vestlusest:

“Kuna mõte oli natuke kiusata…”

“PALJU KIUSATA!”

“…siis mis te arvate, kui läheks üle võlli, mul on siin võimalus lõigata pitsiliste äärtega kaart…”

“JAA, PALUN!”

Ja õige pea saadeti mulle ka foto pakist, mis teele panemiseks valmis oli:

Vaimustav, kas pole :D Muide, kuradi keeruline oli piisavalt rõlget pühendust välja mõelda, olin sunnitud inspiratsiooni otsimiseks läbi lugema Buduaari foorumi hellitusnimede teema, mida oli ikka õige mitu lehekülge… Mul on sealt veel nii mõnigi idee varuks, kui peaks veel kunagi vaja minema :D Aga lõplik pühendus valmis hoopis koostöös Pipsiga :D

Sellega saaga ei lõppenud. Tellisin rõõmsalt kulleri õigeks päevaks ära, kaks päeva enne sünnipäeva viisin lõpuks otsad kokku, et kurat, kaaslasel on sel nädalal puhkus. Ma kogu aeg teadsin seda ja ometi… Juhm on juhm. Kuna tagasi tegemine eeldas ikkagi TÖÖLE kulleri tellimist, siis polnud teha muud, kui lükata kogu üritus uude nädalasse. Õnneks koosnes mu kingitus mitmest osast, nii et õigel päeval sain ka midagi kätte anda ja ei tekkinud mingit kahtlust :D

Olin tellimusse pannud oma telefoninumbri, sest mind hoiatati ette, et sõnumid paki saabumise kohta tulevad juba päev varem, ei tahtnud üllatust ära rikkuda. Mõtlesin, et kui kuller helistab, annan talle õige numbri… No ja õigel päeval siis ootasin… Kuni taipasin lõuna ajal trackingut vaadata ja nägin, et pakk oli kohale toimetatud hommikul veidi enne kaheksat… Kõrvalmaja lattu. Juhm vol 2 – ma oleks võinud ise selle peale tulla, et meie ettevõtte eripära arvestades võib väga vabalt juhtuda, et kuller väikest aadressierinevust tähele ei pane ja paki tuimalt lattu viib, kuhu neid iga päev kümnete kaupa tuleb… Ma juba kujutasin ette, kuidas ladu on selle paki lahti teinud ja pühendust näinud :D Õnneks nad vist siiski jagasid ära, et tegu pole päris tavalise saadetisega, mida avada, kontrollida ja vastu võtta. Nii et kui helistasin kolleegile, kes paki hommikul vastu võttis, sain teada, et ta oli selle juba õigesse majja ära saatnud… Teise kolleegi abiga tuvastasin, et pakk oli avamata jõudnud õige laua peale… Saaja ise oli sel ajal teises kohas sünnipäeva tähistamas…

No ja siis lõpuks… Jõudis ta alla tagasi oma laua juurde :D Chatis tuli kõigepealt küsimus “Mis tegid?” ja kui ma olin pisut tagamaid seletanud, siis nending: “Ainult sa ei näinud, kuidas ma seal seisin wtf näoga, kui selle laua pealt leidsin.”

Nii et jah… Ei tulnud õigel päeval ja ei tulnud kulleri kõnega, vaid läbi lao, aga üllatus sellegipoolest :D

Ahjaa, kruus ise. Mul pole siiani olnud meeles korralikku pilti teha, aga võtsin ühe, mis ta mulle chatis saatis… Ja inspiratsioonipilt siis kah. Ma ise olen väga rahul tulemusega :)

Ma olen ääretult tänulik netikink.eu lehele ja tõesti ei mäleta, millal viimati nii super klienditeeninduse osaliseks sain. Hea klienditeenindus on tänapäeval üsna tavaline, aga antud juhul oli tegemist oivalise klienditeenindusega. See kiirus, paindlikkus ja kaasa mõtlemine – no tõsiselt, kõik ootused said mitmekordselt ületatud.

Sest no vaadake seda kaarti veel kord, eks :D No TÄIEGA tegin tagasi! :D

Aa, ja seda ka veel, et kogu kupatus läks maksma ca 21€, mille sees ka kullerteenus. Liisi kommentaar: “EI OLE! Ma arvasin, et sada!” No see oli vast kunstiline liialdus, aga siiski.

Vot sihuke lugu. Kui teil on vaja personaalset kingitust, siis soovitan soojalt. Eriti tore on see, et tegu on perefirmaga, mulle nii meeldivad sellised ettevõtmised.

Disclaimer: kui sulle meeldib kutsuda oma kaaslast muskaks, mõmmiks või kiisuks, siis ma väga loodan, et sa mu postituse peale ei solvunud. Inimesed on erinevad – kui see teile meeldib ja sobib, siis ongi kõik suurepärane :D Meie omavaheline norimine ei ole kindlasti mõeldud kellegi konkreetse pihta, lihtsalt meie harilik must huumor – üks neist paljudest asjadest, mida ma meie suhtes naudin. Need lilled ilma selle kaardita poleks olnud pooltki nii tähenduslikud :D