Dec 012020
 

Pikem blogivaikus olnud jälle – luban, et vaatan varsti pildid läbi ja üritan järjele saada… Muud toimetamist olnud, muuhulgas täna õhtul sain ühele poole VIIMASE jõulukingi tellimisega – ma olen nii uhke enda üle, et varakult valmistusin. No piparkooke ja kaarte teeme ikka detsembris lisaks, aga need vähesed “sisulised” kingitused, mis ma kindlalt tegema pean perekonnale, on olemas. Juhhei!

Oktoobris arvasin, et novembri lõpuks on 100 raamatut täis – aga tuli välja, et november polnud üldse lugemiskuu :D Viis raamatut siiski lugesin.

Alustatud Lõpetatud Autor Pealkiri Hinne Lk arv
01.11.2020 11.11.2020 Lucinda Riley The Moon Sister 4 717
11.11.2020 23.11.2020 Lucinda Riley The Sun Sister 5 870
02.11.2020 29.11.2020 Heiki Pärdi Eesti argielu. Teekond moodsasse maailma 4 248
29.11.2020 29.11.2020 Kaire Vilgats, Dagmar Oja Ilusad suured tüdrukud 2 160
29.11.2020 30.11.2020 Katrin Pauts Minu Praha 3 216

 

Seitsme õe seeria viies ja kuues raamat – mõlemad head, aga “The Moon Sister” mult päris maksimumi ei saanud. “The Sun Sister” jällegi meeldis mulle VÄGA – ehkki paljud just ütlevad, et neile mitte. Nüüd ootan põnevuse ja kannatamatusega viimast osa, mis peaks välja tulema järgmise aasta alguses.

“Eesti argielu” – see oli lahe raamat, kust sai teada, kui räpased eestlased olid veel mitte väga ammu tagasi ja mis tingimustes elasid :D Aga mul polnud parajasti üldse sellise kirjanduse tuju ja siis venis… Lugesin siiski läbi, et saaks raamatukokku tagasi viia.

“Ilusad suured tüdrukud” – no mulle väga meeldib Vilgats ja mind ajab täiega pöördesse see idiootne piitspeenikese modelli iluideaal, mis nii paljudes naistes ebakindlust tekitab, seega mõtlesin, et kindlasti lahe lugemine… Neeh… Vilgats ja Oja on toredad, aga see intervjuu formaat minu jaoks üldse ei töötanud raamatus. Eeldasin palju enamat.

“Minu Praha” – see raamat oli ühest küljest piinlik, teises küljest naljakas, kolmandast küljest kulmu kergitama panev. Et noh, jah.

Ja ongi kõik :D Olen totaalselt ilukirjanduse lainel ja ükski tõsisem raamat ei isuta. Aga detsembris on plaanis paar investeerimisalast raamatut siiski läbi lugeda.

Kuu Raamatuid Lk arv
Jaanuar 10 3149
Veebruar 9 3098
Märts 3 1095
Aprill 10 3189
Mai 18 4779
Juuni 8 2589
Juuli 7 2478
August 7 1933
September 7 2576
Oktoober 10 4292
November 5 2211
Detsember
Kokku 94 31389

 

Kaks nädalat jõulupuhkust, ma ootan sind hunniku raamatute ja pusledega :) Samas kui 2019. aasta blogipostituste tagantjärele kirjutamine, mida ma suure suuga lubasin, ei tundu eriti ahvatleva ideena hetkel. Samas ma arvan, et siiski võtan selle ette – no näiteks nii, et iga päev ühe kuu :) Siis saabki kenasti puhkusega ühele poole.

Nov 152020
 

Kohvikute ja restoranide nädala väisamine on tavaliselt minu ja Kaaslase traditsioon – ka oma osakonnaga oleme enamasti ühe ühise lõuna teinud. Sel aastal on aga koroona ja järjekordne kodukontor ning Kaaslane on üldse haiglas, seega oleks restoranide nädal minust väisamata jäänud.

Kui ema aga restorani kutsus, et tema ja ta elukaaslase 20. aastapäeva tähistada, siis muidugi läksin suurima rõõmuga.

Käisime Tervise restoranis Kuu. Lapsed ei söönud peaaegu mitte midagi peale kuklite ja natukese magustoidu, aga seegi jäeti suuremas osas järele. Kuna restoraniportsud on teadagi väikesed, ei nõudnud ei mult ega ema mehelt erilist pingutust mõlemat käiku kaks süüa :D Ok, magustoiduga läks juba raskeks, pärast kaht ja poolt portsjonit pavlovat oli mul tõeline magusa üledoos.

Iga kord, kui teenindaja käis tühje nõusid ära viimas ja küsis, kuidas maitses, siis lapsed kiitsid, et maitses väga :D Ma ei tea, kas teenindaja jäi seda tõesti uskuma, aga noh, kõik mängisid igatahes kaasa :D

Toit ise oli nii ja naa. Osa oli väga hea, osa oli hea ja osa oli ok. Ma olen teatavasti pigem lihtsa toidu austaja. Aga restoranis käia on alati tore ja teistmoodi – kui muidu ma sinna pigem ei satu, siis just restoranide nädala ajal meeldib käia ja katsetada. Lihtsalt sellele sain veelkord kinnitust, et lapsed jätaks pigem koju :D Järgmisel aastal on elu ehk normaliseerunud ja saame taas Kaaslasega midagi uut ja põnevat proovida…

Nov 152020
 

Esmaspäeval tuli pesumasinale ette see error, mis vahel ikka tuleb, kui vesi korralikult ära ei voola/masin ei tsenrifuugi. Tavaliselt aitab filtri puhastamine, seekord polnud tolku. Helistasin lõpuks mehed välja (väljakutse 30€) – kui nad kohale jõudsid ja peale vaatasid, hakkas masin tsentrifuugima :D Noh, vähemalt tasakaalustasid nad masina jalad korralikult ära, silitasid kasse ja olid muidu toredad :D Pildil uurib Säde, mis toimub :P

Aga et siis pusled jah… No sel nädalal läks eriti lappama :D

Esmaspäeva õhtul lõpetasin ära selle 500-tükise, mille kokku panemist alustati Plika sünnipäeval…

…ja ei saanud muudmoodi, kui võtsin kohe järgmise ette :D

Algus oli üsna vaevaline, ehkki Annika aitas tükid ära sorteerida ja algust kokku panna – aga see oli kõik, mis esmaspäeva õhtul tehtud sai:

Continue reading »

Nov 092020
 

Ma ei tea, kas on neid, kes pärast kolimist saavad kiirelt kõik asjad lahti pakitud? Eks see sõltub asjaoludest… Kui on piisavalt kappe ja panipaiku, kuhu asju paigutada, siis pole vist probleemi :) No mul jäi igatahes see viimane lõpp väga venima. Olgem ausad, ise lükkasin muudkui edasi. Eks oli ka selline ebatavaline aeg, Kaaslase haiguse tõttu ma end just ülearu ei piitsutanud kodusel rindel. Tegin ära kõik igapäevase ja vajaliku ning võtsin muidu vabalt – peaasi, et tuju oleks antud olukorras võimalikult positiivne.

Aga eks see kodu korda saamine ikka kripeldas kogu aeg taustal. Ja algusest peale oli väga konkreetne tähtaeg – Plika sünnipäev. Sest oli juba pikalt teada, et Plika soovib perepidu pidada kodus – mis tähendas, et külla on oodata peale minu ema ja tema mehe Eksabikaasa arvukat perekonda. Tema ise oma elukaaslasega, tema vanaema, ema-isa, mõlemad õed lastega ja veel üks pere lastega. Kokku siis esialgsete plaanide kohaselt peale minu ja laste 13 täiskasvanut ja kuus last. No tegelikult muidugi tuli poole vähem, sest viimase minuti külmetused, väsimused ja nii edasi. Korra läbi käis õnne soovimas küll rohkem inimesi, aga terveks õhtuks kohale jäid viis täiskasvanut ja neli last. Ja siis ma ise ja lapsed ja Elleni kaks parimat sõbrannat ka, kes ööseks jäid. Nii et ikkagi parasjagu inimesi. Ja oli väga tore õhtu. Järgmisel päeval oli Tervise Paradiisis pidu, kuhu olid kutsutud lisaks kahele parimale sõbrannale ka kõik ülejäänud klassikaaslased.

Nojah, aga ma ruttan sündmustest ette, koristamisest tahtsin ju rääkida :D

Ma olen kohutavalt palju asju möödunud kaheksa kuu jooksul ära andnud, aga ikka on viimased kastid ootel. Kevadine segadus läks küll pisut paremaks, aga nii ülemine koridor kui all tagumine esik olid siiski parajad kaosepesad kuni viimse hetkeni. Meenutuseks – selle postituse piltidelt on näha kevadine segadus. Edasi läks see ainult hullemaks, sest ma muudkui sorteerisin asju ja tekkis järjest enam neid, mida soovisin ära anda ja kõik need kotid-kastid ootasid oma aega…

Igatahes. Ma vahepeale räägin sellest, miks mul oktoobri keskel blogimine pooleli jäi. Sest et mul olid fotod, mis olid tehtud otse messengeri. Ma tahtsin need kõik üle vaadata ja ära sorteerida ja neile täpsed kuupäevad külge panna. Mis omakorda tähendas, et ma pidin läbi rullima arvutul hulgal vestlusi. Sest osad messengeri pildid olid aastast 2019 :D Ja mina, täpsusepede, pidin ikka saama nende tegemise aja kuupäeva ja kellaajalise täpsusega. Ma salvestasin endale FB-st kõik vestlused (seda sai seadetest korraga teha), aga seal ei olnud pildifailid teksti sees, vaid eraldi kaustas, ilma kuupäeva infota. Aga sealt ma vähemalt sain aimu, kelle chatist mis pilte otsida – paljude puhul teadsin, osade puhul mitte. Ja siis kasutasin chati otsingut, sest ma enamasti teadsin umbes, mida otsida. Ohh, see võttis mul terve nädalavahetuse või rohkemgi veel, aga ma sain hakkama – KÕIGILE piltidele pildistamise aja juurde. Ja siis mul oli juba lihtsalt liiga kiire, et blogida, sest Plika sünnipäev lähenes halastamatu kiirusega ja ma ainult koristasin. Võinoh, vahepeal ikka lebotasin ka, aga siis lugesin raamatut või panin puslesid.

NÜÜD SIIS LÕPUKS, kus Plika sünnipäev on läbi ja kodu on korras, võtsin ma selle aja, et istuda arvuti taha ja ennast ogaraks blogida. Pole tänu väärt :D

Ja seesama postitus siin ongi KÕIGE VIIMANE. Siin on kõik koristamisest tehtud pildid alates oktoobri algusest. Kui ma need üles saan, SIIS ONGI KÕIK. Olen lõpuks 2020. aastaga jälle järje peal.

Lisaks on muidugi terve 2019 aasta, mil ma pea üldse blogida ei viitsinud, sest olin värskelt armunud ja tegelesin elamisega, blogida polnud lihtsalt mahti. No ja siis tuli juba maja ost ja remondikurnatus. Mul on täiesti kindel kavatsus kõik need 2019 pildid ette võtta ja nende põhjal aasta blogisse kirja panna. Veel selle aastanumbri sees teen ära :) Kui varem ei jõua, siis jõulupuhkuse ajal kindlasti.

IGATAHES. Koristusmaraton piltides :D

Millalgi oktoobri alguses, kui ma olin sügavkülma nii tühjaks söönud, et asjad mahtusid ühte ära, sulatasin ma kõigepealt ära külmkapi oma ja siis selle, mis esikus – viimast enam sisse tagasi ei pannudki. Külmkapp oli ikka ulmeliselt jääs… :D

Kui ripptoolid olin juba mõni aeg varem väljast ära pannud, siis oktoobri lõpus võtsin ma ette ja tegutsesin veel natuke õues – metsviinapuu oli kõik lehed maha visanud ja terrass oli neid täis juba hea mitu nädalat, garaaži ja varjualuse pool olid igasugu asjad laiali, panin neid ära. Nii kahju, et ma “enne” pilte ei mõistnud teha, on ainult “nüüd” ehk korras pildid :)

Muru niitsime terve suve jooksul ühe korra, haha – ütleme nii, et on näha :D Ja lillepeenras oleks pidanud ilmselt ammu kõik ära õitsenud taimed maha lõikama vms. Ma jõudsin hiljuti järeldusele, et ma olen nii s*tt aiapidaja, sest ma ei tea, mis taimed mul on ja mida nendega teha. Ja seda ma kuidagi kiiresti netist või raamatust ära ei õpi. Mulle tegelikult MEELDIB aias toimetada, aga kuna ma ei tea, mida ma seal täpselt tegema peaks, siis mul on mugavam mitte midagi teha ja nii seal kaos tekibki. Head lahendust ma hetkel ei tea, aga vähemalt on nüüd hallatav osa palju väiksem :D

Ja siit alates ongi kõik pildid tehtud juba novembris ehk kogu järgnev leidis aset viimase nädala jooksul. Peale otsese koristamise oli mul ka tuhat muud tegemist – viia vanapaber konteinerisse, vanad riided H&M kogumiskasti, otsida erinevatest poodidest erinevaid vajalikke asju, lisaks osta/tellida/lõpuks ära tuua sünnipäevatoit, otsida kokku fotod, mida tahan raami panna, üks fotoprojekt nõudis kohe rohkelt pingutamist… Tegin endale ülipõhjaliku to do listi, kus oli sõna otseses mõttes mitmekümneid pisiasju. Lisaks sünnipäevaga seotule oli mul veel mitu laste/kooliga seotud õhtust üritust, mida ei saanud ka ära jätta. Mul oli hullumiseni kiire ja ma sain kõik asjad tehtud ainuüksi tänu sellele listile, mille ma tegin nädala alguses sellise täpsusega, et kõik lõunapausid olid viimseni ära planeeritud (tunni aja jooksul sõitsin linnas ringi), kõik õhtud ka (vajalikud kokkusaamised, veel poodides käimist). Ja siis vahele koristasin kodus IGA TÖÖVABA HETKE. Mitu ööd läksin magama kell üks, seni lihtsalt muudkui toimetasin.

Aga ma sain kõik vajaliku tehtud. Ise ka ei usu. Tähtajad motiveerivad :)

Elutuba oli suuremas osas korras, aga pildil olev tsoon ootas endiselt tegelemist. Aknalaua ja laua peal olid paberihunnikud, samamoodi ootasid sorteerimist lauaalune hiigelsuur roheline pappkast ja pruun kapp – peamiselt paberid, aga ka paar karbitäit ja üks sahtlitäis pisemaid nipet-näpet rändom asju. Hakkasin otsast sorteerima:

Ülemise korruse koridoris olin ma novembri alguseks kõigist ära andmist ootavatest asjadest tänu Annika abile õnneks juba vabanenud, nii et see oligi juba peaaegu korras. Ainsana vajasid tegelemist riidekapi kõrval oleva peegilaua peale kuhjatud Kaaslase spordiriided, mida oli PALJU. Ta kolis need just hiljuti vanast kodust siia ja polnud jõudnud neid ära paigutada, sest kogu aeg oli maja peal midagi vajalikumat teha. Me hoidsime kõiki oma riideid koridorikapis, kuni väikeses toas magasime – mina kolisin enda riided augustis pärast tubade vahetust magamistoa kummutisse, aga Kaaslane selleni ei jõudnudki. Ma siis nüüd võtsin ette, kolisin tema igapäevariided kõik kummutisse ära ja paigutasin järelejäänud koridorikappi optimaalsemalt – nii tekkis ruumi, et mahutada kõik varem kõrvallaua peal kuhjunud kotid ja kastid kappi peitu.

Pärast seda oligi koridor meeldivalt tühi. Vabandust piltide kehva kvaliteedi pärast – tegin need kiiruga ja otse chatti.

Tagumine esik oli nädala alguses selline:

Elutuppa jäi pärast nädalavahetuse sorteerimist menetlemist vajavaid asju nii palju:

Rohelise kasti sisu olin selleks hetkeks läbi vaadanud ja kõik paberid pruuni kasti ära paigutanud. Pildil olevat juhtmepundart vihkan ma kirgliselt ja tahaks kuidagi ära peita, aga ühtki head ideed mul selleks pole. Lihtsalt kaablikinnitusi kasutada on mu meelest mõttetu, sest esiteks oleks juhtmed ikka näha – mis siis, et sirgemalt paigutatud, sellegipoolest häirivalt koledad, teiseks on vaja aeg-ajalt neid liigutada, välja tõmmata jne. Tahaks lihtsalt praegusele seisule midagi ette panna, nii et kogu see krempel jääks peitu :D Sünnipäeva ajaks panin sinna püsti oma puslealuse korktahvli, see varjas enamiku :D See oli aga ühe õhtu ajutine lahendus, praegu on seal juba jälle pusle peal ja juhtmepundar silma riivamas.

Tagumine esik oli veel reede lõuna ajal ehk Plika sünnipäeval täielik kaos :D

Peo alguseks nii korras, kui antud asjaolusid arvestades võimalik:

Kahel järgmisel pildil näha olevad asjad ootavad pea kõik ära andmist – kui see tehtud, on esik veel viisakam.

Ja siis oligi kõik korras ja oli sünnipäevapidu, millest mul pole pea ühtki avaliku postituse jaoks sobivat pilti, kõik on parooli all. Aga noh, tordist vähemalt üks pildike :D

See pilt on tehtud õhtul pärast külaliste lahkumist. Üks neist alustas pusle panemist ja selline seis jäi mulle :D

Ma siis panin ka natuke, aga väga palju ei jõudnud ja hetkel ootab pusle diivani all oma aega. See on 500tk, nii et kui ma järgmine kord ette võtan, siis lõpetan ära ka :)

Kui külalised olid läinud, oli Plikal ja tema kahel sõbrannal filmiõhtu. Kui nad pärast filmi vaatamist üles ära läksid, jäi köögilauale terve hunnik söögikraami :D Tumedad viinamarjad ja pirukad sõin ma veel enne magamaminekut ära, praeguseks on alles vaid piparkoogid ja küpsised ja porgandid on külmkapis…

Järgmisel hommikul klõpsisin ka paar pilti. Lilledest ja korras kodust ja fotomajandusest.

Korktahvli keerasin teistpidi, et see mahuks ahju kõrvale. Kõik pildid tegin sinna uued. Lasin fotosid välja varuga, sest polnud kindel, millised täpselt kõige paremini kokku sobivad. Kätte sain fotod reede lõuna ajal. Tahvlit kujundasin samal ajal, kui nädalasel koosolekul osalesin :D Tahvlist on parem pilt paroolipostituses.

Tahvel oli enne elutoas – kapi peal, kus praegu küünlad. Tahtsin sinna seinale 30×40 fotod panna, nii et oli vaja tahvlile uus koht leida. Taustal on näha kapp ja laud, mis on KORRAS :D

Kõige aeganõudvam fotoprojekt oli Poisi toas – ma vist olen ka varem maininud, et soovin selle seinal oleva puu piltide peale kleepida pereliikmete pildid. 11 pilti seal oli ja täpselt 11 lähipereliiget kokku ongi – Poiss ja Plika, mina ja Eksabikaasa kaaslastega, mõlemad vanavanemad ja ainus elus olev vanavanavanem. Mul oli vaja kleeppaberil pilte mõõdus 5,5x8cm. Leidsin Pärnus ühe koha, Supeluse tänaval, kus öeldi, et saab kleepsule printida. Aga et kõigist fotod leida, nii lühikese ajaga – ma hullusin, tuulasin oma kaustades, küsisin teistelt… Viimase foto sain neljapäeva hilisõhtul, saatsin wetransferi kaudu kogu krempli ära põhimõtteliselt öösel… Reede lõunal kell pool üks olid valmis. Kleepsud tehti 30×50 paberile, mida nad tavaliselt kasutavad fotoraamatute kaanel – mina saatsin üksikud failid, nemad paigutasid ja lõikasid hiljem giljotiiniga välja ka. Ja see kleepsumajandus läks maksma vaid 1.90€. Ulme! Ma olen nii tänulik, et nad mulle vastu tulid ja kõik ära tegid! Fotosid tellisin muidu kokku ligi 40 ja arve oli kokku ca 30€ – kõige kulukamad olid A3 formaadis kolm fotot, 6€/tk. Raamid olid mul enamikus vanast ajast olemas, aga mõned ostsin juurde ka, kokku 9€ eest. Ja siis järgmine päev veel 5€ eest Kaaslasele, see idee tekkis mul vahetult enne Tallinna sõitu, nii et fotosid kleepisin autos :D

IGATAHES. Selline lõpptulemus. Nii kiiruga tehtu kohta olen rahul :D Perepildid said ka seinale – nii Eksabikaasa kui Kaaslasega :)

Selle ülinunnu titepildi leidsin, mis läks taas seinale:

Kassidest lubasin lastele pildid teha, needki said lõpuks tehtud. Üllatavalt ajakulukas oli sobivate piltide leidmine. Mul on sadu kassipilte, aga tahtsin mittemagavaid kasse mitte väga suvalisel taustal ja neid tuli otsida :D

Plika tuppa tegin ka kasspildid ja ühe perepildi, muu oli tal varasemast olemas. Sellest ma pilti teha ei saanud, sest tüdrukud hommikul alles magasid. Mina istusin arvuti taga ja nautisin rahulikku hommikut koos kassiga :)

Pärast Tervise Paradiisi pidu kihutasin kell kaks koju, et kokata valmis Kaaslasele lubatud hiinakas. Läks pisut kauem, kui algselt planeerisin, käisin veel poest läbi, et pildiraam osta, neljast saime Tallinna poole sõitma hakata… Umbes poole tee peal helistas mulle Poiss, kes oli sõbraga koju mängima jäänud ja nuttis hüsteeriliselt – oli kogemata telefoniga ühe kapi klaasi puruks visanud. Tahtis visata telefoni ühe diivani pealt teisele, viskas mööda. No totu ikka, täielik :) Tema enda põrutuskindla telefoni ekraani klaas sai vaid täkke, kapi klaas aga… Jah… :D Ma ise jäin kusjuures jumala rahulikuks, helistasin Eksabikaasale, kes parasjagu oma elukaaslase ema sünnipäeva tähistas, ja palusin tal minna Poisile appi klaasikilde koristama. Nad said kahekesi kenasti hakkama. Täna koju jõudes leidsin päikese käes veel pisut klaasipuru riiulitelt, käisin ise ka kõik hoolikalt üle… Ja nüüd siis on selline kapiuks… Ma ei ole veel jõudnud mõelda, kuidas seda korda saama peaks :D Las ta praegu olla, ma ei jaksa :D

Ma ei saaks öelda, et kodu nüüd ideaalselt korras on. Seesama kapp, kõik need pisiasjad ja kogu paberimajandus – ma sain kõik läbi sorteeritud, kõik ebavajaliku ära visatud ja ära andmise asjad eraldatud, aga need, mis peavad jääma, vajaks paremini sorteerimist ja paigutamist. Kui A4 paberid on üksteise otsas meetrikõrguses kuhjas, ei saa sealt midagi kätte, eks. Kuna mul pole sahtleid ja nende “koduks” jääbki see kapp, pean sinna sisse mingi organiseerituse tekitama. Ei viitsi hakata sisse sahtleid ehitama, ilmselt on kõige lihtsam osta need plastist dokumendiriiulid, mida kontoritarvete poes müüakse – neid vist saab lõpmatuseni üksteise peale panna? Eks ma mingi päev mõtlen edasi.

Samuti on tagumise esiku ühes kapis tekkinud taas paras segadus, ehkki koristasin selle vahepeal piinlikult ära. Samamoodi on probleemiks see, et riiulid kõrged, asju palju, vaja abivahendeid, et rohkem mahutada. Tegelen millalgi.

Kolmandaks on sassis Kaaslase asjad, millega ma väga hästi ei oska tegeleda, aga mida ma siiski tahaks veits organiseerida, vb näiteks videokõne abil. Elutoas on esikuukse kõrval suur puhvetkapp, mis tema asju täis, tagumises esikus vannitoa ukse kõrval olev kapp on samamoodi tuugalt tema asju täis ja lõpetuseks kogu garaaž, kus on ka suuremas osas tema hallatavad asjad ja kus peaks paremini organiseerima, sest mingi asjad tuleks sealt enne ära viia, kui miinuskraadid tulevad… Mitte et neid oleks kuskile panna, aga noh…

Ühesõnaga. Mu järgmine tähtaeg on detsember :D Jõulukuuks võiks need kõik korras olla.

Aga vähemalt nädalakese ma nüüd võtan täielikku puhkust. St, teen päeva jooksul palgatööd ja kõik õhtud lihtsalt lebotan. Loen, panen puslet, blogin. Pärast viimast hullumeelset nädalat olen selle igati ära teeninud. Ja siis ongi ainult kaks nädalat, millest ühe nädalavahetuse olen Tallinnas ja teise nädalavahetuse olen kas ka Tallinnas või osalen konverentsil üle veebi, pole veel otsustanud… Igatahes läheb eriti garaažiga keeruliseks, sest õhtuti pimedas ei tee seal midagi… Mis jätab ikkagi ainult nädalavahetused :D Ah, kuidagi ikka saab. Alati saab. Tallinnas saan laupäevaga hakkama, pühapäeviti saab siis kodus toimetada.

Sest detsembris ma tahan AINULT jõuluaega nautida, mitte maja peal hullunult koristada. Kaua võib, ah :D

Nov 082020
 

Ma polegi Kaaslase haigusest rohkem bloginud – no ma pole peaaegu üldse bloginud :D Lühidalt on seis selline, et millalgi oktoobris sai ta lõpuks käidud Tartus konsultatsioonil, pärast mida pandi ta lõpuks ometi sinna andmebaasi, kust talle luuüdi doonorit otsitakse. Öeldi, et jaanuari alguseks vast leiab doonori ja siis peab veel kaks kuud Tartu haiglas jälgimisel olema. Novat siis, SEDA osa polnud varem mainitud ja ei saaks öelda, et me selle üle just eriliselt rõõmsad olime. Aga mis seal ikka, eks, peaasi on ju terveks saamine. Nii et nüüd manifesteerin ma universumi poole vaid seda, et mingil tingimusel lastaks ta vahepeal aasta kaheks viimaseks nädalaks koju, kus ma võin temaga ülirõõmsalt kaks nädalat karantiinis istuda… Ainult et lapsed ju tahavad jõuluvaheajal väljas ka käia… Nii et ma ei tea, mismoodi saab. Kui koroonanäitajad hullemaks lähevad, siis nagunii ei saagi. Aga ÄKKI Pärnus püsib madal? ÄKKI kuidagi ikkagi on võimalik? See on mu ainus jõulusoov – saada Kaaslane jõulupuhkuse ajaks koju. Nii et kõik, kes te siin loete, saatke oma häid mõtteid ja nii edasi. Äkki on abi.

Aga praegu ongi nii, et mingeid uudiseid pole. Palavikku pole, enesetunne on hea, immuunsus madal, ta on veetnud täpselt kaks kuud PERHi üksikpalatis, kus teda jälgitakse, pidevalt vereproove võetakse, vajadusel saab antibiootikume ja verd. Olen nii tänulik selle eest, et tänapäeval on võimalik ka sundolukorras pikemalt ühes väikeses ruumis viibides nii mitmekesiselt aega veeta – on telekas, on arvuti, sarjad, raamatud, ristsõnad… Trennina teeb kükke :D Eks see ühes ruumis kinni olemine on muidugi jama, eriti nii liikuvale inimesele nagu Kaaslane, aga ÕNNEKS teab ta ise ka, et vaja positiivne olla ja nii see eluke siis veerebki.

Koroona tõttu on haiglas külastuskeeld, aga temal on arstilt eriluba – võib all kohvikus kokku saada lähedastega, vaiksemal ajal ja mitte liiga tihti. Mina käin Tallinnas regulaarselt iga kahe nädala tagant, tädi elab õnneks Tallinna lähedal ja tal on lihtsam külas käia. Iga kord, kui käime, viime talle kodutehtud toitu ja muud meelepärast kraami. Mina viisin viimati jälle hunniku teed ja kuna ma enne Plika sünnipäeva just fotomajandusega tegelesin ning korktahvli uuendamisest osad fotod üle jäid, tegin talle ka ühe kollaaži 30×40 raami sisse – sest noh, kui inimene peab veel neli kuud haiglas olema ja näeb perekonda ainult paar korda kuus, siis olgu nad tal vähemalt fotodel kogu aeg lähedal, eks.

Septembris käisin ma esimest korda Tallinnas koos Annika ja lastega – haiglas üksi ning hiljem koos spas. Järgmine kord septembris käisime koos lastega haiglas ning hiljem veel Proto avastustehases. Oktoobris sõitsin aga mõlemad korrad üksi – kuidagi ei tulnud meelde, et õigel ajal FB-s kuulutada ja endale reisikaaslast otsida, ehkki üksi on suht nüri 2×2 tundi päevas maha sõita. Nüüd viimati sel nädalavahetusel käisime koos Kaaslase vennaga ja no kohe poole mõnusam oli autosõit, sai lobiseda.

Ma olen NII tänulik selle eest, et meie uus auto võtab nii vähe kütust – ma tangin korra kuus ca 40 liitrit ja saan käidud 2x kuus Tallinnas pluss kõik oma lühikesed linnasõidud (mida on, tõsi, tänu kodukontorile väga vähe – korra-paar nädalas toidupoodi ja korra nädalas trenni – vahel ehk midagi veel, aga üldjoontes kõik). Ilmselt venitaks kolmandagi Tallinna-sõidu välja ühe paagitäiega, aga see on mu jaoks liiga piiri peal, nii et eelistan enne paagi täis panna.

Ja ma olen NII tänulik selle eest, et ma sõidan nüüd maanteel ja ka Tallinnas! Ma ju enne keeldusin, sest alati sai ilma, Kaaslane oli roolis. Aga nüüd on vaja ja lihtsalt sõidangi. Alguses sõitsin Pärnust haiglasse ja tagasi. Siis oli vaja kesklinna mingi asi ära viia ja siis oli vaja mingis keskuses käia midagi ostmas ja… Nii ma lihtsalt sõitsingi :D Meeletu hirm oli, aga tegelikult täitsa ok :D Waze näitab sõiduridasid ka enam-vähem adekvaatselt, sellest on suur abi. Ja ma olengi juba omandanud ka Tallinnas teatava pohhuismi, mis mul oli senini vaid Pärnus sõites – et ega ma alati täpselt ei tea, kuidas minna, aga kui juhtub, et lähen valesti või lõppeb rida otsa, siis eks katsun pressida õigesse ritta. Ja noh, nii ongi – alati ju kuidagi saab, tuleb lihtsalt rahulikult võtta :D

Tasuline parkimine, mis mu jaoks oli täiesti tume maa – ka seda on nüüd Tallinnas vaja ja saan hakkama :D Ehkki ükskord lastehaigla parkla tõkkepuu välja sõites helistamise peale ei avanenud, nii et pidin helistama kõigepealt parkla infoliinile (kust sain koodi, mida sisse panna, et tõkkepuu tõuseks), seejärel Telia infoliinile (et nad nö käsitsi mu parkimise ära lõpetaks ja selle eest topelttasu ei võtaks (sest ma üritasin väljumise numbrile helistada õige mitu korda ja nende süsteemis läks see kirja nii, nagu ma oleks lühikese aja jooksul järjest mitu korda parkimist alustanud ja lõpetanud) – aga kõik tehti kenasti korda ja hiljem pole probleeme olnud.

Ühesõnaga ma sõidan ISE autoga igal pool Tallinnas. Ja olen enda üle jube uhke, sest minu jaoks on see meeletu areng. Ja seda kõike ainult tänu Kaaslase haigusele. Sest lihtsalt oli vaja :) Nii et jah. On palju asju, mille eest olla tänulik, ka praeguses olukorras.

Igatahes, miks ma seda postitust siin üldse kirjutan – ikka fotode pärast. Ma olen Tallinnas käinud septembrist alates kuus korda (septembris viisin nädala keskel Kaaslase ära ja sama nädala lõpus käisin tal esimest korda külas, sealt edasi siis kahenädalase intervalliga), fotosid on mul kahest korrast – mõlemal puhul siis, kui käisin Liisi juures. Esimene kord lihtsalt korra külas ja sõitsime samal õhtul tagasi, seekord jäin ööseks, sest mul polnud Plika sünnipäeva tõttu võimalik enne kella nelja liikuma hakata ja pimedas tagasi sõita ei tahtnud.

Siin purskkaevu juures saame alati Kaaslasega kokku – mõlemal maskid ees ja hoiame viisakalt distantsi :P

Paar suvalist klõpsu Proto avastustehasest:

Liisil on selline kassipuu :D

Eile õhtul jõime Joe Bideni terviseks gintonicut. Ja muidugi oli seltsiliseks ka KASS.

Öö veetsin Liisi tütre toas, kus mu voodikaaslaseks oli ükssarvik. Otse loomulikult pidin ma sellega Kaaslasele saatmiseks selfi tegema :D

Pärast kassi silitamist olin pisut karvane :D

Hommikune idüll kassiga, inglise hommikusöögi ootel:

Nov 082020
 

Kui ma Kaaslasele septembris esimest korda haiglasse asju viisin, tühjendasin ära tema seljakoti ja pidin puruks irvitama kõige selle peale, mis sealt välja tuli. Pildi tegemise hetkeks olin kohvitermose ja sheikeri juba kööki ära viinud :D

Annika värvis Plika juuksejuured blondiks, et lilla värv paremini peale hakkaks :P

Kaaslasele saadan vahel (kassi)selfisid :D

Oli üks septembrikuine pärastlõuna, kus oli täielik suvi:

Continue reading »

Nov 082020
 

Puslefanaatikuna otsisin vahepeal pikalt netist parimat puslematti ja pusletükkide sorteerimise kandikuid, aga kõikse parem valik oli ikkagi USA-s, kus ma tolli tõttu tellida ei soovinud.

No ja Geily soovitas mulle puslealuseks korktahvlit. Ma mõnda aega mõtlesin ja sain niisama hakkama, aga kuna Mustu hiljuti ühe pahanduse korraldas ja õhtud lähevad järjest pimedamaks, aga puslelaua kohale valgust ma sel aastal ei saa, kuna Kaaslane on haiglas, siis tekkis järjest teravam vajadus poolikut puslet vastavalt olukorrale liigutada. Päikeselisel päeval on puslelaud parim, sest aknast tuleb palju valgust – õhtuti aga on kõige parem valgus diivanilaua kohal.

Nii ma siis läksingi ja ostsin 60x90cm korktahvli – selle arvestusega, et 1500tk pusle peaks ka napilt peale ära mahtuma. Sellega läksin muidugi alt, sest suurus on koos raamiga, mis on 1,5cm lai, seega 3cm läheb maha… Ja 1500tk pusle lühem külg on 58-60cm. Mis seal ikka :D 1000tk on mul nagunii põhiline. Järgmine korktahvli suurus oleks olnud juba 90x120cm, mis oli jällegi liiga suur, sest laua suurus on ca 75x115cm.

Ja ma olen hullult rahul selle lahendusega – hea kerge ja stabiilne ning mahub täpselt diivani alla peitu, kui ei kasuta – sinna kassid ei pääse. Saan tõmmata tahvli poolenisti sülle – olenevalt sellest, mis osa ma panen, kas rohkem või vähem, saan seda pisut kallutada, et valgus ei peegelduks jne. Super, noh!

Pusletükkide sorteerimiseks  vaatasin küll pikalt igasugu karpide/kandikute komplekte, aga kas olid need mõttetult väikesed või liiga värvilised ja no kõik USAs nagunii. Lõpus andsin alla ja otsustasin, et ostan lihtsalt kohalikust kaubandusest valged kandikud. Kuna poodides maksis üks kandik vähemalt 4€, siis tellisin täna Photopointi lehelt kuus valget kandikut suuruses 35x24cm ja maksin nende eest kokku 8.84€ :D Kahe nädala pärast peaks kätte saama.

Continue reading »